Читать книгу Lõikehaav - Bonnie Hearn Hill - Страница 5

Kõik oleneb sellest, kuidas pilt välja lõigatakse. Seda teab iga ajalehetöötaja.

Pildiallkiri: Golden Gate’i park. Koidik. Hõberoheliste puude kogum musta kumava taeva taustal. Taevas on pärast muretut päeva kindel ja püsiv. Seda võib täielikult usaldada ja nii teebki teineteisele nõjatunud paarike maja varjus. Oo jaa, selles avatud paigas leidub maju. Nad pole siin esimesed armastajad. Varem unelesid nad väikese pühamu seinte vahel. Nautisid maailma ja teineteist. Naersid. Aga nüüd, väljas seistes, on mees muutunud ja püüab tavaellu naasta, kuid naine usub, et mees ihkab ainult temaga olla.

“Me poleks tohtinud.” Mehe hääl haihtub õhku ja sõnu on raske eristada. Tema hääl nõretab kahetsusest, mis on nagu padu­vihm.

“Ära räägi nii. Sa tead, et armastad mind.”

“Kuula mind. Sa pead kuulama.” Mees sirutab käe ja tema varrukas mähkub pimedusse. “Miks sa ei või mind kuulata? Ütlesin sulle, et tegin vea.”

Tema sõnad helisevad nagu kellukesed. Midagi on viltu. Keegi sunnib teda ilmselt valetama.

“Ära püüa mind lollitada. Mitte pärast seda, mida me äsja tegime.”

“Anna andeks. Mul on väga kahju.”

Mees kardab pilku tõsta, ehkki väljas on pime. Naine märkab tema pealael pehmet heledat laiku. Ta armastab meest sellele vaatamata. Kiilaspäisus ei tähenda midagi, kui kaks inimest teineteist armastavad.

“Sa tahtsid seda niisama palju kui mina. Kas sa ei tunne seda praegu?”

Mees eemaldub ja naine mõistab, kui raske see on. Ta sirutab käe, justkui tahaks mehele öelda, et kõik on korras. “Ma ei tahtnud sulle haiget teha,” lausub mees. “Ma ei saanud aru, mis toimub, enne kui oli hilja.”

Tema näojooned tuhmuvad. Mis on valesti? Naine ei saa aru, miks kõik ta hülgavad, tema puudutusest tuhmuvad ja võlu kaotavad, kohe kui ta on hakanud neid armastama.

Ei, heida need mõtted peast. Vaata mehele otsa. Isegi pimeduses on näha, et tema silmad hõõguvad ihast nagu söetükid.

“Sa teadsid kõike,” ütleb naine. “Sa tahtsid kõike. Me tegimegi kõike.”

“Ma ei suuda sellega elada. Palusin end mujale üle viia. Pihtisin kellelegi, keda usaldan.”

“Ära ole rumal, kallis.”

“Ma ei näe sind enam iialgi.”

“Muidugi näed. Homme õhtul siinsamas.”

“Ei.” Naine vihkab seda sõna. “Ei.” Seekord lausub mees seda venitades. Eiii.

Ta tõstab käe ja naist pimestab hõbedane sähvatus. Hõbe, mis on nii ere, et selle eest ei saa varjuda, lõikab teravalt öösse.

Armuke prantsatab naise jalgade ette. Meeltesegaduses ei taipa naine kohe, mis mehega juhtus, kuid langetab siis pilgu võikale lõikehaavale maaslamaja kõril, peenele punasele joonele, mehe kägaras varjule, ning kõik tuleb meelde. Oh, ei! Selle imelise mehe ja nende imelise armastusega ei saanud nii juhtuda. Ta pidi žileti­terast vabanema.

Pildiallkiri: Täna leiti Golden Gate’i pargist San Francisco preestri David McCaffrey surnukeha.

Lõika välja kõik peale laiba. Väljalõikamine on kõige olulisem.

Püha isa, anna mulle andeks.