Читать книгу Lõikehaav - Bonnie Hearn Hill - Страница 6

Laupäev

Olin seisnud San Francisco lennujaama ees täpselt kakskümmend kaks minutit, kui taipasin, et Leta Blackburn ei tulegi mulle järele. Ebaõnn. Näriv tunne tuletas mulle midagi ammust meelde. Tõtt-öelda meenutas see nii mõndagi.

On paiku, kus tunned end armastatuna. Teistes kohtades on tunne, nagu oleksid eksinud. Mõnes kohas ei teki üldse mingisugust tunnet. Kui ma emaga suhtleksin, siis ütleks ta: Ja mida sina ootasid? Et saad friikartulid kauba peale?

Mu kaasreisijad olid juba oma teed läinud, sukeldunud kehade merre, mis tulid ja läksid rütmiliselt nagu lained. Vaatasin kella. Kakskümmend kolm minutit. Mis edasi? Võisin Letaga telefoni teel ühendust võtta, kuid lärmakas kohas helistamine valmistab mulle raskusi.

Võisin võtta takso. Olin ju oma osa üürist ära maksnud. Jah, see oli parim variant. Märkasingi üht taksot ja suundusin kohvrit järel kärutades selle poole.

Letal oli tulematajätmiseks kindlasti hea põhjus. Aga ma tean suurepäraselt, mida tähendab üksildus, ja tol momendil, kui ma lennujaamas seisin ning nägin, kuidas viimane väike pruunide juustega tüdruk vanaema sülle tormas, tundsin seda eriti teravalt.

Taksojuht pomises midagi, mida ma tagaistmele ei kuulnud. Kummardusin lähemale.

“Vabandust, ma ei kuule teid.” Juht keeras istmel ringi ja ma nägin viimaks tema huuli.

“Kas elate siin?”

Olen kehv valetaja ning tunnen isegi kõige tühisemate asjade puhul kiusatust tõtt rääkida. Mõni nimetab seda heaks omaduseks, kuid mina arvan, et kõik oleneb olukorrast. “Ma alles kolin siia,” vastasin ma.

“SoMa?”

Meenutasin keskkooliaega, romaani “Hea uus ilm” ja soma-nimelist mõnuainet, mis lõi pettekujutelma, et kõik on korras, ehkki tegelikult polnud.

Juht keeras end roolis otseks ja tema küsimuse lõpp kadus liiklusmürasse.

SoMa piirkond. South of Market. Minu uus aadress, kust pidin leidma Leta, kes arvatavasti vabandab siiralt ajataju kaotamise pärast, ehkki me mõlemad teadsime, et see naine ei lase väärt juhustel kunagi peost lipsata.

“See on mu sõbratari aadress,” selgitasin ma. “Õigemini sõbratari õe oma. Ta on Timesi ajakirjanik.” Sassis peaga juht noogutas tänava poole. “Mina samuti,” lisasin niisama palju iseendale kui talle. “Mina olen ka ajakirjanik.”

Me peatusime valgusfoori taga ja juht pöördus uuesti minu poole, et küsida: “Ah et ajakirjanik? Kas kuulsite juba sellest naisajakirjanikust, kes kadus nagu vits vette?”

“Mida?” Ütlesin seda vist nii kraaksuva häälega, et taksojuht pöördus minu poole, vaatamata sellele, et valgusfooris oli süttinud roheline tuli ja me hakkasime liikuma. See on kehva kuulmise järjekordne miinus. Sul pole aimugi, mis häälega sa räägid.

Taksojuht kobas enda kõrval ja viskas tagaistmele ajalehe, mis kukkus mu sülest napilt mööda. “Lugege ise,” soovitas ta ja asus oma nalja üle kõkutades uuesti teed jälgima.

Esilehe ülaosast, artikli kõrval olevalt pöidlasuuruselt fotolt vaatas mulle vastu Leta Blackburn. Ajakirjanik on kadunud, paljastas pealkiri. Tema viimane intervjuu oli näitleja Harry Milleriga.

Tunnustatud reporter Leta Blackburn. Naine, kes oli lubanud mul enda juures elada, kuni uue kodu leian. Ta oli soostunud mulle tööülesandeid tutvustama. Ta oli lubanud mu saladust hoida, sest ta mõistis mind. Leta. Kadunud. Viimati nähti teda inter­vjueerimas suurimat mittetervenenud narkomaanist Hollywoodi filmitähte Harry Millerit. Pigistasin ajalehte, kuni avastasin, et mu käed värisevad.

Suutsin taksojuhi vaevalt sihtkohani juhatada. Artiklist ei selgunud kuigi palju. Leta oli kadunud juba esmaspäevast saadik, pärast intervjuud äsja vanglast vabanenud Harry Milleriga, kes polnud suutnud oma enesehävitajakalduvusi ohjeldada. Esmaspäeval? Miks keegi minule ei helistanud? Aga Leta õde Phyllis? Nende ema? Need kaks pidid alles järgmisel kuul Euroopast naasma. Kas nad üldse teadsid?

Maksin taksoarve, võtsin oma pagasi ja jäin seisma kahepoolse klaasukse ette, mida olin näinud juba eelmisel nädalavahetusel, kui olin tulnud plaani lõpule viima ja korterit üle vaatama. Aga tookord oli kaasaegse kuueteistkümnekorruselise hoone sissepääs tundunud elegantne. Täna oli see nagu õrn ja avatud lõikehaav.

Tundsin end nagu sissetungija, aga mul polnud kuhugi mujale minna. Vähemalt sain tänu siledale plastkaardile välisuksest sisse. Sõitsin liftiga kaheteistkümnendale korrusele ja sisenesin korterisse. Kus oli Leta? Mida järgmisena ette võtta? Enne kui jõudsin otsustada, taipasin, et ma pole korteris üksi. Minu tulevasest magamistoast väljus üks mees. Püha müristus! Karjusin, kuni ta näitas mulle isikuttõendavat dokumenti.

“Vabandust, et ma teid ehmatasin, proua.”

Tõmbasin sügavalt hinge ja mõistsin, et olen närvivapustuse piiril. “Sittagi te ei ehmatanud,” piiksatasin ma. “Kurat võtaks, mis siin sünnib?”

Tavaliselt ma ei vannu nii varajasel kellaajal, kuid seekord tegin erandi. Võmmi ladusast kõnestiilist jäi mulje, et hüsteerilised naised pole talle võõras nähtus. Ilmselt oli ta sellega faktide, nimede ja paikade uurimise käigus harjunud. Tegelikult olin mina raamatukogunohikuna samalaadset tööd teinud.

“Teie olete vist preili LaRue,” oletas võmm. “Leidsime teie e-kirja.”

Minu esimene mõte oli, et kuidas ta julgeb Leta arvutis tuhnida. Ent siis taipasin, et asi on tõsine. Tegemist polnud apsaka ega valeinformatsiooniga. Leta oli tõepoolest kadunud. Esimest korda elus vaevusin selle sõna tähendust tõsisemalt vaagima. “Saatsin mitu kirja,” kinnitasin ma. “Üritasin teda ka telefoni teel kätte saada.”

“Teie teade on automaatvastajasse salvestatud.” Politseinik kiikas valgel köögikapil läikivhõbedase telefoni kõrval seisva kurtidele mõeldud suhtlusvahendi poole. “Ta sai ka õelt mitu teadet.” Aparaadi küljes oli paberitükike, mis sarnanes arvutusmasina lindiga. Kui Phyllis oligi teateid jätnud, siis oli politseinik need välja trükkinud.

“Ta on Euroopas. Koos ema Virginiaga.”

“Üritasime neid Los Angelese numbrilt kätte saada. Aga see pole meil õnnestunud temaga ega emaga.” Mitte Leta emaga, vaid lihtsalt emaga. Juba ta oligi kuriteostatistikaks muutunud.

“Letal peaks nende reisimarsruut olema.”

“Me pole suutnud seda leida.”

“Mul on nende mobiiltelefoni number. Ma ei tea, kas teil õnnestub neid rahvusvahelise kõnega tabada.”

“Seni pole ma üldse kuhugi jõudnud.”

Meie juurde tillukesse kööki, kust avanes ulatuslik vaade linnale ja selle kohal laiuvale sinitaevale, astus veel üks politseinik. Võmmide nimed olid Marshall ja Warren. Tõmmu Marshall rääkis tugeva aktsendiga ja tema ülahuulel olid vuntsid, milletaolisi mu ema luuaks nimetaks. Vuntside tõttu oli mul tema jutust eriti raske aru saada.

“Kas ta vastas teie kirjadele?” küsis võmm.

Texasest, oletasin ma. Vähemalt tema aktsent kõlas sedamoodi. Minagi oskan seda üpris hästi imiteerida. Mu emapoolne suguvõsa on sealt pärit. “Ei, aga ma olin reisil. Pidin koera sõbra juurde viima. Ta tuuakse järgmisel kuul siia.”

“Millal te kadunut viimati nägite?” Lihaseline ja blond Warren rääkis selge häälega ning mul oli temast kerge aru saada. Tal oli õpetaja hääl.

“Eelmisel nädalavahetusel. Tulin siia korterit vaatama ja maksin oma osa üürist.”

Marshalli silmad lõid särama, justkui oleks ta mu valelt tabanud. Teadsin, et ta uudistab mu lillasid juukseid ja samas toonis saapaid. Tundsin tuttavat klaustrofoobiapuhangut, mis ajas mu iiveldama. Tahtsin nende juurest eemale ja korterist välja pääseda, enne kui minestan.

“Kui kaua te olete teda tundnud?”

“Juba algkoolist saadik,” vastasin ma ja taipasin, et ta oli küsinud midagi muud. “Leta õde Phyllis ja mina olime laagris ja hiljem ka kolledžis toakaaslased. Kui ma ajalehte töökoha sain, lubas Leta mulle ametit tutvustada. Ja kui olin selle kandi üürihindadele pilgu peale visanud, lubas ta mulle veidi aega tuba üürida. Ta ütles, et on nagunii enamasti kodust ära.”

Letast säärasel viisil rääkimine tekitas mu kurku klimbi. Muutusin kidakeelseks lapsukeseks ja sundisin end normaalselt kõnelema. Me ei tegelnud siin tühipalja faktide vahetamisega. Minu sõnad või millegi ütlematajätmine olid nüüd määrava tähtsusega, sest polnud välistatud, et juhtunud on midagi kohutavat. Võmmid kahtlustavad muidugi alati, sest neid on niisuguseks koolitatud. Ma ei vajanud praegu liigset tähelepanu. Võitlesin lämbumistundega ja piidlesin akent, millest avanev vaade läks mulle maksma suurema osa palgast. Loodan, et Letaga on kõik korras, mõtlesin ma. Aga kui temaga olnuks kõik korras, siis poleks need kaks võmmi mind niiviisi pinninud.

Teksaslane pomises oma vuntsidesse järjekordse küsimuse. Oli tunne, nagu sunnitaks mind pimedas lugema.

“Kuidas palun?”

“Kas teil on aimu, kes võiks talle halba soovida?” kordas mees.

“Ma ei tea.”

“On tal austajaid?”

“Mulle jäi mulje, et ta käib kellegagi kohtamas.”

Isver! Mida oli Leta öelnud või teinud, et mulle säärast muljet jätta? Ta oli vist jutu sees meest maininud. Oma meest. See mulle meenuski. Kavatsesin juurelda selle üle hiljem, kui olen sellest sõnavahetusest välja puhanud. Nagunii oli mul raske sammu pidada. Uute inimeste keskel tekib mul alati hirm, et hakkan mõmisema, hääldan mõne sõna valesti ja jätan tõelise idioodi mulje nagu ikka, kui olen väsinud või stressis.

“Me ei rääkinud eriti sel teemal,” täpsustasin ma.

“Kas preili Blackburn on sedasorti inimene, kes võiks ootamatult ära sõita?”

Taipasin, et ma ei oska vastata. “Minu teada pole ta varem seda teinud. Arvan, et tema õde Phyllis oskab rohkem öelda.”

“Me anname endast parima, et ema ja õde leida, aga te ju teate, mäherdused need prantslased on.”

Noogutasin ja tegin näo, et tean. Temasugused kippusid ka naisi ja kurte kergekäeliselt ning ametlikul ilmel kuhugi lahterdama.

“Tean, et kusagil siin peab olema nende reisimarsruut.”

Võmm kergitas fotot kolmest naisest, mille pereisa oli veidi enne oma surma teinud.

“Kaunis naine,” märkis ta ja ma taipasin, et ta mõtleb Letat. Kõik mõtlesid alati teda.

Prantslastel on Leta-suguste ilu kirjeldamiseks arusaamatu väljend, mis tähendab seda, et nad ei oskagi midagi konkreetset öelda. Aga et mina ei osanud seda hääldada, siis kohmasin lihtsalt: “Kõik kolm on ilusad.”

Võmm noogutas ja silmitses fotot. Virginia oli keskel, näonahk ilulõikusest trimmis, ja vaatas pildistajat kavala naeratusega, kummagi käe vangus üks tütar. Särav Leta naeris kaamerasse, pikad kastanpruunid juuksed tuulest sasitud. Phyllis, kes oli pärinud ema välimuse, kuid õnneks mitte iseloomu, krimpsutas nägu ja hoidis kärtspunaseid juukseid peadligi, et need tuulega lendu ei läheks.

“Lähedane perekond?” küsis võmm.

“Vägagi.”

Mitte et ma oleksin läheduse alal eriline asjatundja.

Kõik oli korras. Kavatsesin leida reisiplaani, mida Leta mulle nädala eest näidanud oli. Me võtame Phyllise ja Virginiaga ühendust ning ka Leta naaseb mingisuguse loogilise vabandusega, enne kui teised reisilt koju jõuavad.

Kuidas ma ka ei püüdnud end veenda, teadsin, et see ei saa olla tõsi. Leta oli liiga kohusetundlik, keskendunud ja ustav. Ta ei korraldaks oma perekonnale iial säärast ängistust. Ja minule samuti mitte. See oligi kõige kohutavam teadmine. Ta ei teeks midagi niisugust, kui sellest oleks võimalik hoiduda.

“Paberil, mida Leta mulle näitas, on hotellide telefoninumbrid,” meenutasin ma. “Kui ma need leian, siis helistan Phyllisele.”

“Me võtame nendega esimesena ühendust.” Võmm osutas kurtidele mõeldud automaatvastaja poole. “Kas oskate seda kasutada? Õde on kurt, et te teaksite.”

Kõhklesin viivu. Olin sõitnud siia selleks, et uut elu alustada. Kas minu puudest rääkimine aitaks Letat kiiremini leida? Või muudaks see mu elu veelgi keerulisemaks ja ma saaksin külge kurdi sõbratari maine, kes halval ajal mängu astus? “Olen tundnud Phyllist peaaegu terve elu,” pomisesin ma. See polnud vale, aga ka mitte ülestunnistus.

Marshall torkas käe taskusse ja võttis sealt visiitkaardi. “Kui leiate reisiplaani või meenub teile midagi olulist, siis helistage kohe.”

“Mida te niikaua teete?” Mu küsimus oli piisavalt süütu, kuid mulle ei jäänud märkamata, kuidas ta turri läheb.

Blond politseinik Warren ohkas. “Preili Blackburn on tuntud ajakirjanik. Kui lisada sellele tõigale mõrv, siis oleme iga päev kella kuuestes uudistes.”

“Missugune mõrv?” ei taibanud ma.

“Kas te ajalehte ei loegi? Eelmisel nädalal mõrvati Golden Gate’i pargis preester.”

“Ah soo,” ühmasin ma. Tüüpilised ametivõimud. Loomulikult keskenduvad nad avalikkusele kõige suuremat huvi pakkuvale kuriteole. Letal oli vedanud, et ta tuntud isik oli, sest vastasel juhul olnuks temagi kõigest üks nimi kadunute nimekirjas. “Kas ta töötas selle juhtumi kallal?”

“Ei, kontrollisime seda kohe. Kas te oskate öelda, millest ta võis kirjutada ja mis võinuks ta ohtu asetada?”

Sellele tasus mõelda. Üritasin meie möödunud nädala jutuajamist meelde tuletada. Meil oli olnud koos mõnus ja me olime rääkinud oma peredest. Nojah, tegelikult küll ainult tema perest, sest minul pole seda. Kas tema näos oli olnud pinget? Raske öelda. Ilusad naised varjavad valu paremini kui keegi muu. Nad näevad suurepärased välja isegi siis, kui peavat tõelist põrgut taluma.

“Ma ei tea,” pomisesin nagu katkine grammofoniplaat. “Võib-olla oskab tema toimetaja Marie Ashley midagi öelda.”

“Rääkisime juba preili Ashleyga. Kas tahate korteris ringi vaadata? Võib-olla märkate, et midagi on kadunud.”

“Ma ei saaks sellest aru. Olen siin alles teist korda.”

“Hea küll, preili LaRue. Võtame teiega ühendust.” Marshall heitis toale viimase pilgu.

“Kas te...” alustasin ma. “Kas olete leidnud asitõendeid, et keegi võib olla talle viga teinud?” See oli kõik, mida oskasin küsida. Ja ise olin ajakirjanik.

“Praegu käsitleme juhtunut kui harilikku kadumist,” vastas võmm. “Nagu ma ütlesin, on ta tuntud ajakirjanik.” Vastasel juhul ei vaevuks me teiega suhtlema, paistis ta sõnatult lisavat.

Ütlesime lühidalt head aega ja ma sain viimaks ometi hingata. Politseinike kohalolek ja juhtunu tõelisus olid ruumist energia välja imenud. Tahtsin asjad lahti pakkida ja duši alla minna. Ent kõige rohkem soovisin Leta üles otsida. Aga pagan võtaks, kust alustada?