Читать книгу Rännak - Brandon Bays - Страница 11

4

Kui Quebeci lennukile istusin, sain aru, et ma ei saa nautida hõrgutavat prantsuse toitu, mida pakuti – minu toiduks saavad krõmpsuvad salatid ja porgandimahlad, värsked puuviljad ja kolloidmineraalid. Üks osa minust muutus selle mõtte juures kärsituks ja jonnakaks, ent tuletasin endale meelde, et mul on ainult kuu aega, ja see oli kõige vähem, mida ma enda toetamiseks sain teha.

Kui me Doniga Quebeci vaiksetel maalilistel tänavatel lonkisime, tundsin ma kõrgenenud teadlikkust – nii erksad ja teravad olid mu meeled. Puud tundusid kuidagi elavamatena ja lõhnad tänavakohvikutest nii mitmekesised ning rammusad. Munakivid olid aastate jooksul inimestest, vankritest ja autodest ümaraks lihvitud ning pilved tundusid säravsinise taeva taustal nii eredad. Tundsin, et olen nii õnnistatud ainult sellepärast, et võin vaadata, haista ja tunda – isegi lõikav tuul tundus miskit moodi haruldane. Oli peaaegu nii, nagu oleks minu hing ise maitsnud elu niisugusena, nagu see tegelikult on.

Minu peale langes mingi vaikus. Taas kord näis aeg peatuvat. Leidsin end puhkamas teravas vaikelus, mis oli ühtaegu täielikult liikumatu ja vibreerivalt elav. Teadmine, et mind „juhitakse”, kerkis tugevalt minu seest. Väliselt paistsin ma kindlasti sügavalt mõttes ja vaikne, aga sisemiselt olin nutma puhkemas tänulikkusest selle teadmise eest, mis end nii jõuliselt avaldas.

Vaatasin tagasi Doni poole; ma ei tea, kui kaua ma olin seal seisnud, aga märkasin, et ta on tavatult vaikne. Kui küsisin, mis on, tunnistas Don, et ta ei taha oma tundeid minuga jagada, sest ta teadis, kui tähtis on mulle olla inimestega, kes mind positiivselt toetaksid kindlas usus, et ma tervenen, ometi pidi ta möönma, et tal on hirm.

„See lihtsalt näib nii suur ...”

Pikk paus ...

Vastasin vaikselt: „See ongi suur.”

Ma ei teadnud, mida muud öelda. Tema oli sedastanud silmanähtava, aga mingil moel näis silmanähtav ühtaegu arusaamatu ja ometi nii nõmedalt nähtav.

Jälle pikk paus...

Siis ütlesin: „Minul on ka mõnikord hirm. Ja nendel puhkudel pean endale meelde tuletama, et tuleb olla avatud ja usaldav. Võitlemisest pole kasu. Ma soovin, et oskaksin sulle seletada seda vaikset kindlust, mis kogu aeg minu seest tuleb, aga kuidagi on nii, et ükskõik kui ärevaks mu meel ja isiksus mõnikord ka ei muutu, miski sügavamal – seespool – paistab teadvat muud. Ja just see teadmine aitab mind sellel ebatavalisel Rännakul. No nii, tundkem oma siinviibimisest rõõmu, see on nii romantiline linn.” Me lipsasime ühte kohvikusse ja mina julgustasin Doni nautima oivalist prantsuse kööki, kuigi ise sõin ainult salatit. Puigeldes jäi ta nõusse.

Päev-päevalt rahu süvenes ja pärast kolme või nelja päeva Quebecis teadsin, et on aeg liikuda edasi. Mille juurde, seda ei teadnud ma ikka veel, aga miski minu sees sundis mind edasi.