Читать книгу Rännak - Brandon Bays - Страница 8

1

Ärkasin tol 1992. aasta suvehommikul ja sain aru, et viimaks, saagu mis saab, pean vaatama näkku sellele, mis oli mu kõhu viimaste kuude jooksul nii suureks kasvatanud. Ma lihtsalt ei võinud seda kauem eitada. Mingi osa minust teadis, et minu sees on midagi tõsiselt halvasti ja et ma pean lõpuks astuma arstide ette ning saama teada, mis see on.

Ma ei tahtnud uskuda, et minuga üldse võis „midagi halvasti” olla. Näis, et olin teinud kõik õigesti! Ma olin üle 12 aasta olnud äärmiselt terviseteadlik ja aktiivselt vastutustundeline. Ma sõin elavat ja toitvat taimset toitu, jõin ainult puhast, filtreeritud vett ja hüplesin iga päev minitrampliinil. Elasin väikeses kotedžis Malibu rannal Californias ja hingasin värsket mereõhku. Veel tähtsam: et olin aastate jooksul tegelenud enesearendamisega, ei olnud mul vaja oma mõtteid positiivses liinis suunata, see juhtus alati loomulikult. Ma tundsin sügavat rahuldust abielust, armastasin oma lapsi, olin tänulik oma töö eest ja sain sellest ergutust: reisimisest mööda ilma, korraldades seminare ja innustades teisi elama erksat elu. Minu elus oli kõik, mida eales olin igatsenud.

Ma olin kogu elu käinud seminaridel ja õpitubades, õppides keha ja vaimu tervendamise kohta kõike, mis võimalik. Näis, et kogu mu elu oli elamine tervise ja terveolemise põhimõtete järgi – päris kindlasti „käisin ma oma sõnade järgi”. Ja ometi oli mu kõht nüüd nii suur, justnagu oleksin rase, kuigi ma teadsin, et ei ole. Kuidas sai see nii olla, kui ma tegin kõike õigesti?

Tundes piinlikkust ja häbi, ei julgenud ma oma kartusi isegi lähimatele sõpradele tunnistada. Siin ma nüüd olin, „asjatundja”, kes õpetas teisi, kuidas oma tervise eest hoolt kanda, ega saanud isegi oma kõige lahedamatel pükstel lukku kinni.

Üle 15 aasta olin tegelenud loomuliku tervendamise ja alternatiivraviga ning nüüd, olles silmitsi tõsise terviseprobleemiga, kaotasin pea mõtte juures, et pean minema „tavalise” arsti juurde. Kuigi teadsin, et vajan kiiresti õiget meditsiinilist diagnoosi, polnud mul aimugi, kust alustada või kellele helistada.

Kuna mul polnud julgust helistada sõbrale ja kellegi muu poole polnud ka pöörduda, otsustasin asja uurida kohalikus raamatupoes. Kammisin riiulid läbi ja leidsin raamatu, mille oli kirjutanud kirurg, kes oli spetsialiseerunud naistehaigustele ja kellest oli teada, et tema ei võta otsemaid sinust kõiki organeid välja. Arvasin, et temast oleks mõistlik alustada. Kui helistasin raamatu tagakaanel märgitud numbrile, olin üllatunud ja elevil, et sain aja kõigest kuue nädala pärast.

Kuid selle aja jooksul paistis, et mu kõht aina paisus ja, imelik küll, päevad algasid tükk aega varem kui oleks pidanud. Õhtul enne arsti juurde minekut võtsin julguse kokku ja helistasin oma parimale sõbrannale Catherine’ile, rääkisin, mis toimub, ja palusin, kas ta tuleks minuga kaasa.

Kui arsti juurde jõudsime, hakkas mul paha mõttest, milline võib tulla diagnoos. Kuni me sissekutsumist oodates Catherine’iga istusime ja lobisesime, kattusin üleni külma higiga hirmust, mis lainetena minust läbi uhkas. 45-minutiline läbivaatus oli ülimalt põhjalik ja näis venivat lõputult. Arst ei öelnud peaaegu midagi, kuni mina lõpuks ootasin, et kuulen kõige hullemat.

Kui ta lõpetas, pöördus ta vaikselt minu poole ja vaatas mulle otse silma. Lahkel, kuid tundetul häälel ütles ta: „Brandon, teil on korvpallisuurune kasvaja, mis vastab viiekuusele rasedusele.”

Näis, nagu oleks minu sees hakanud kõik tiirlema, kui ma meeleheitlikult püüdsin hoomata, mida ta oli öelnud. „No kuulge, doktor, kas me ei liialda siin natuke – korvpallisuurune – kas see pole natuke liiast? Korvpall on nii suur!” (näidates kätega korvpalli suurust) naeratasin ma uskmatult ja tundsin ennast kohe rumalalt.

Arst ei tulnud minu naljatamiskatsega kaasa, muutudes kindlaks ja peaaegu teravaks, vastas ta: „Kas teile meeldiks pigem, kui nimetaksin seda rannapalliks. See on nii suur (näidates kätega rannapalli). Ja peale selle muljub see teie siseorganeid. Kas te pole viimasel ajal hingeldust märganud?”

Noogutasin ja pobisesin nõrgalt, et minu arust tuli see kõhupuhitusest ja kaalutõusust. Tema ütles: „Ei, kasvaja pärast. See „vaagnamass” on kasvanud üle häbemeluu üles rinnakorvi alla (puudutades mu keha ja näidates täpselt, kui suure ruumi kasvaja hõivas) ja surub vastu diafragmat, tehes hingamise raskeks. See on kasvanud nii suureks, et te peate täna haiglasse minema ja laskma teha vajalikud analüüsid, et selle saaks kirurgiliselt eemaldada.”

Tundsin, nagu oleks keegi minust õhu välja löönud. Tegin veel paar abitut katset asja valgustada, kuni leidsin endas julgust paluda, kas ma saaksin temaga erakabinetis rääkida.

Kui me mööda koridori läksime, pommitas Catherine arsti küsimustega. Oletan, et ta püüdis anda mulle aega ennast koguda ja mõistus kokku võtta. Me istusime koos maha ja ma küsisin arstilt, mida see kõik täpselt tähendab ja missugused olid minu võimalused. Näis, et mida rohkem ta rääkis, seda kohutavamalt see kõik kõlas. Operatsioon oli minu „ainus võimalus” – sealjuures viivitamatu operatsioon.

Mul hakkas süda kloppima, kui surve sees kasvas. Tundsin end lõksupüütud loomana. Ma pidin selle lõpuks välja ütlema: „Ma ei saa lasta seda teha, doktor – ma tegelen keha ja meele tervendamisega. Ma pean saama võimaluse käia oma sõnade järgi ja püüda seda omal viisil ravida ... kui palju aega te saate mulle anda?”

Ta muutus veel tõsisemaks ja ütles, et seda ei saa kergesti võtta. „Te ei saa aru, Brandon,” ütles ta. „Asi pole ainult kasvaja suuruses. Minu mure on, et ma võin teid paari päeva jooksul kaotada verekaotuse pärast, mis teil on. See ei ole menses. Teil on sisemine verejooks.”

Ma hakkasin käte-jalgadega vastu sõdima ja kauplema iga kandi pealt, mida suutsin välja mõelda. Kõike, mida arst ütles, kaalusin intelligentselt ja loogiliselt, ning ma ei tahtnud teha midagi, mis minu elu ohtu paneks. Tundsin tugevat tõmmet – miskipärast ma lihtsalt pidin endale rohkem aega kauplema. Ma pidin saama võimaluse teha läbi omaenda tervenemisprotsess, teha endast parim.

Küsisin: „Mis siis, kui ma suudaksin verejooksu peatada meditsiinilise hüpnoosi või homöopaatia või mille tahes abil? Kui palju aega te siis võiksite mulle anda?” Ta vangutas pead, nagu näis, lausa ärritatult, ja tema toon muutus küll lahkeks, kuid resoluutseks ning tundus pehmelt patroneeriv. Ta ütles: „Brandon, paistab, et te olete väga siiras inimene, ja ma isegi usun alternatiivsesse, looduslikku meditsiini, kui diagnoos seda vajab, kuid teie kasvaja on lihtsalt liiga suur, et seda isegi kaaluda.”

Osutades seinaääri täitvatele raamaturiiulitele, just nagu oleksid need veenvaks asitõendiks, jätkas ta: „Nendes raamatutes pole mitte ühtegi haiguslugu naise kohta, kes oleks looduslike vahenditega paranenud nii suurest kasvajast nagu teie oma. Nii et isegi kui teil on maailma parimad kavatsused, ei luba minu südametunnistus teid siit niisuguses seisus minema lasta. Te peate täna pärastlõunal haiglasse tulema.”

„Mis siis, kui te peaksite mulle aega andma, kui palju te siis saaksite anda?” palusin mina. Ja nõnda läks kauplemine edasi, kuni viimaks, veel 30 minuti pärast, jõudsime kokkuleppele, et kui ma suudan kuidagi verejooksu järgmise paari päeva jooksul peatada, oleks mul kuu aega teha seda, mida ma oskasin teha – ja püüda teha oma parim. Kui sümptomid halveneksid, helistaksin talle otsekohe, ja kui kuu aja pärast ei ole kasvaja täielikult kadunud, tuleksin tagasi ja laseksin kirurgidel teha, mida nemad oskavad – selle välja opereerida.

Kui ma sealt kabinetist lahkusin, vaatasin tagasi tema murelikesse silmadesse ja sellel silmapilgul nägin ma tõesti, et ta hoolib. Ent nägin ka, et temas polnud kahtluseraasugi, et ma ei suuda ennast ise terveks teha. Vaikselt ja enesekindlalt lausus ta: „Me kohtume kuu aja pärast,” absoluutselt kindlana, et operatsioon oli minu ainus saatus.

Mu süda kloppis ikka veel, kui astusin Los Angelese päikesepaistesse ja tundsin, et mind oli vanglast lahti lastud. Kuigi LA pole mulle kunagi meeldinud, näis linn sel pärastlõunal kõige ilusama kohana maa peal. Puud näisid värvist võbelevat, õhk oli nii lõhnav ja mina tundsin end uskumatult õnnelikuna, et olen elus. Mu meeled olid nii teadlikud – nii teravad, nii vastuvõtlikud. Elu tundus väga, väga hinnalisena.

Sel hetkel juhtus midagi otsustavat. Näis, nagu oleks aeg üldse peatunud. Sel hetkel vaibus kogu hirm sügavaks rahuks ja minu seest kerkis vaikne, kuid kindel „teadmine” – „teadmine”, et mulle oli antud võimas „äratus-kutse” ja et tegelikult oli kasvaja kingitus – et sellel oli mulle midagi tähtsat õpetada ja et kuidagiviisi juhitakse mind enesetervendamisel.

Polnud isegi küsimust, kas ma tervenen, vaid kuidas.

Kuigi ma ei teadnud, milline minu tervenemisrännak tuleb, taipasin kuidagi, et seesama osa minust, mis oli kasvaja loonud, teeb selle ka olematuks. Ja selles teadmises tundsin ma lapselikku süütust ja usaldust, et mingil moel juhitakse mind avastama, mis see siis on, mida see kasvaja mulle pidi õpetama.

Ja nõnda algas minu tervenemisrännak.