Читать книгу Rännak - Brandon Bays - Страница 12

5

Otsustasin Quebecist helistada meie sõpradele Mark ja Elaine Thomasile. Nad elasid New Yorgist põhja pool ühes vaimses kogukonnas ja ma arvasin, et võiksin neid külastada, töötada natuke kehaga ja saada neilt nõu, mida järgmiseks teha. Just Marki ja Elaine’i juures olime Doniga palju õppinud loomulikust hügieenist, iridoloogiast, akupressuurist, ravimtaimedest ja nõnda edasi, aga ka protsessist, mida nimetatakse kehaelektroonikaks. Mark ja Elaine olid kaasa elanud suurtele vaimsetele ja emotsionaalsetele muutustele meie elus ning isegi kui sellest oli möödas aastaid ja me olime liikunud keha ja vaimu tervendamisel erinevas suunas, tundus kuidagi, et nemad on just õiged inimesed. Ma teadsin, et nad toetaksid mind.

Kui me kohale jõudsime, pakkus Elaine meile tassi taimeteed ja ütles oma otsekohesel ning intuitiivsel viisil: „No mis lahti? Midagi toimub!”

„Nojah, mul diagnoositi ...” Ladusin kõik lagedale, kaasa arvatud füüsilised asjad, mida ma tegin, ning lõpetasin, öeldes: „Nõnda ma siis lasen ennast kogu aeg juhtida.”

Õlgu kehitades lausus ta: „Brandon, ma isegi ei näe siin probleemi. Sa saad sellega hakkama ... milles küsimus ... see on kukepea ... ma lihtsalt tean seda. Tõesti, ma mõtlen seda tõsiselt, Brandon ...” – ja ma teadsin, et see on nii.

Jälle kord kuulis keegi seda uudist esimest korda ja kasutas täpselt samu sõnu nagu Tony: „Milles küsimus, sa saad sellega hakkama.” Ma hakkasin tundma, justkui peegeldaksid inimesed minu ümber sedasama sisemist teadmist, mis kerkis minu seest! Väline kinnitus sellele, mida mina sisemiselt tundsin, oli kuidagi väga rahustav.

Saingi seal olles head massaaži ja leidsin ka ravimtaimede tundja, kes soovitas mitut taime, mis puhastumisprotsessile kaasa aitavad. Kui ma valmistusin lahkuma, ulatas massaažiterapeut mulle paberlipiku telefoninumbriga. „Ma tegin sinu jaoks natuke uurimistööd ja leidsin hea pea- ja sisikonnamassaaži terapeudi Santa Monicas. See pole ju Malibust kaugel?”

„Ei, lausa tee peal,” vastasin. „Aitäh, väga lahke sinust.”

„Ära muretse, Brandon – ma tõesti näen, et see asi lahkub sinust kergesti. Sa saad sellega hakkama.”

Jälle – juba kolmas kord! Seekord tõusid mul juuksed püsti. Ma hakkasin tõepoolest tundma, otsekui püüaks universum mulle midagi öelda. Kui ma üldse uskusin niisugust asja nagu märk, siis sain ma neid märke igast kandist ja kõik osutasid üht ja sama: SA SAAD SELLEGA HAKKAMA!

Paberlipik käes, mõtlesin: „Hmm, võib-olla on see mees üks leivaraasudest, üks teeviitadest minu teel. Ma helistan talle kohe, kui jõuan tagasi Malibusse.”