Читать книгу Poiss ja tema koer maailma lõpus - C. A. Fletcher - Страница 3

Kui ta paadil poleks olnud punaseid purjeid, siis usun, et me poleks teda nii palju usaldanud.

Purjepaati oli näha loodetaeva heleda sumeduse taustal juba kaugelt, palju kaugemalt, kui oleksime näinud valgeid purjeid. Punased purjed kujutasid eredat värvilaiku, mis hakkasid silma ja tõmbasid meie tähelepanu samamoodi, nagu äkiline hüüatus kesk pikka vaikust. Need polnud kellegi sellise purjed, kes oleks üritanud sulle vargsi ligi hiilida. Neist kiirgus mooni siirast sära. Võibolla usaldasime teda sellepärast. Selle ja tema naeratuse ja tema lugude pärast.

Ära usalda kunagi kedagi, kes jutustab häid lugusid, mitte enne, kui tead, miks ta seda teeb.

Olin kõrgel Sandray kaljudel, kui ma purjeid nägin. Olin väsinud ja üpris vihane. Olin päästnud hommikul ankrut, mille Ferg oli eelmisel nädalal oma paadist kaotanud. See oli raske töö ja arvasin, et ta oleks pidanud seda ise tegema, kuid ta väitis, et ta ei saa oma kõrvade pärast nii sügavale sukelduda kui mina ja et ankrud ei kasva puude otsas. Kui olin ankru kätte saanud, siis tulin päästma jäära, kes oli kukkunud ja jäänud lõksu kitsasse kaljulõhesse karjamaa kohal asuvatel kaljudel. Loom polnud palju viga saanud, aga oli kangekaelne ja tänamatu nagu pea kõik lambad ning ei lasknud mul talle nööri ümber siduda. Ta oli mind juba kaks korda puksinud, tabades esimesel korral mu lõuga nii tugevalt, et üks mu alumistest parempoolsetest hammastest kaotas killu. Kirusin teda ja proovisin uuesti. Mu sõrmenukid olid saanud kõvasti kriimustada, kui ta oli mind uuesti puksinud ja mu käe vastu teravat kaljut surunud, ning olin tõmbunud veidi kaugemale ja lutsisin oma viga saanud rusikat ja kirusin looma kogu hingest, kui ma purjekat nägin.

Värvi ootamatus kivistas mu paigale.

Olin nii üllatunud, et ei osanud purjede punast värvi oma suud täitva vere maitsega siduda, aga mul pole ka eriti seesugust vaistu. Tegelikult pole mul seda pea üldse, eriti võrreldes minu teise õe Joyga, kes näis alati mõned hetked varem teadvat, kui keegi koju tuleb, ja võis tunda isegi päikselisel päeval õhus peagi saabuva tormi lõhna. Ma ei usu nüüd enam eriti sedasorti asjadesse, aga uskusin varem, kui olin väiksem ja mõtlesin vähem, kui jooksin veel õe seltsis mööda saart ringi, vaba ja õnnelik ja ilma igasuguse mureta, millal jõuab kätte õhtusöögiaeg. Pidasin tema ettenägelikkust sel ajal sama tavaliseks ja reaalseks kui maja tagant allikast saadavat külma vett. Hiljem, kui kasvasin suuremaks ja hakkasin rohkem mõtlema, siis otsustasin, et tegu oli enamasti lihtsalt õnnega, mis polnud aga sugugi usaldusväärne, kuna õde kadus saare tipu mustadelt kaljudelt igaveseks alla.

Kui ta oleks suutnud tõepoolest asju ette näha, siis poleks ta üritanud oma tuulelohet päästa ja poleks sellel lõikaval ja üksikul hetkel elu selja taha jätnud. Kui ta oleks suutnud asju ette näha, siis oleks ta oodanud, kuni tuleme saarele tagasi talle appi. Nägin hiljem, kuhu lohe oli kaljulõhes kinni jäänud, ja tean, et oleksime selle pika kõplaga kätte saanud ja mitte keegi poleks pidanud viga saama. Selle kõige kiuste oli ta püüdnud lohet aga ilmselt ise kätte saada ja libises õhuvoogudesse, mis mäslesid enam kui kakssada meetrit selle paiga kohal, kus kahe tuhande meremiili jooksul jõudu kogunud lained sööstsid vastu esimest teele jäävat liikumatut takistust: tumedat kaljuseina, mis kaitseb meie kodu tagakülge. Ta poleks jäänud aga meie abi ootama. Ta oli alati kannatamatu väike kange tirts, kes tõttas Fergile ja Barile järele, et teha sedasama mida nemadki, kuigi oli neist palju noorem. Bar ütles hiljem, et Joyl oli olnud kogu aeg nii kiire peaaegu nagu sellepärast, et tundis, et teda ootab ees vähem aega kui meid teisi.

Me ei leidnudki ta surnukeha. Temaga koos sai otsa ka mu lapsepõlv, kuigi olin siis alles kaheksa ja tema minust vaid aasta vanem. Kaks sünnipäeva hiljem, kui olin saanud aasta vanemaks, kui oli olnud Joy, olin enda arvates see, mis olen praegu – täieõiguslik täiskasvanu. Kuigi isegi nüüd, mitu aastat hiljem, kutsuvad Bar ja Ferg mind ikka veel lapseks. Aga nad on meist kuus ja seitse aastat vanemad. Joy ja mina olime alati pesamunad. Ema kutsus meid alati nii, et meid vanematest lastest eristada.

Pärast Joy kukkumist ei kutsunud ema aga kedagi meist enam kuidagi. Ta ei lausunud mitte ühtegi sõna. Kui me ta leidsime, oli ta jõudnud kaljude poole rutates mäest poolele teele alla ja oleksime peaaegu ka tema kaotanud. Nii palju kui oskasime oletada, siis oli ta tõtanud ülepeakaela jooksujalu nõlvast alla, võibolla valust hullununa, võibolla tormamas mingisuguse meeleheitliku hukule määratud lootusega julla poole, et tal õnnestub see vette lükata ja jõuda tõusuvee kiuste teisele poole saart, et päästa laps, kes ei saanud tõele au andes mitte kuidagi seda kukkumist üle elada. Ta ei rääkinud enam kunagi, sest ta oli pea sodiks kukkunud, kui oli komistanud ja ettepoole kukkunud, lüües pea vastu kivi, oimukoht lõhki ja kõrvadest jooksmas vesist verd.

See oli kõige halvem päev, kuigi sellele järgnevad polnud eriti kergemad. Ema ei surnud, aga teda polnud enam seal, tema aju oli saanud liiga palju viga või haiget, et ta oleks suutnud oma kestast taas välja tungida. Isa ütles, et enne oleks ta viidud haiglasse ja teda oleks opereeritud, et ta aju rõhku alandada. Nüüd polnud see enam aga võimalik ja ta otsustas seda ise käsipuuriga teha: ta oleks seda ka teinud, kui ta oleks puuri üles leidnud, aga seda polnud seal, kus see oleks pidanud olema, ja siis jäi verejooks seisma ja ema magas pikka-pikka aega ja tema kõrvadest ei tulnud enam vedelikku välja, nii et ehk oligi see hea, et isa ei proovinud emale auku pähe puurida, et teda päästa.

Loodan seda, sest tean, et Ferg peitis puuri ära. Ta nägi, et ma teda nägin, aga me pole sellest mitte kunagi rääkinud. Kui seda teeksime, siis ütleksin, et imetlen teda selle teo eest, sest isa oleks ema tapnud ja pidanud elama lisaks kõigele muule ka selle õudse teadmisega. Ja kuigi ema on endasse sulgunud, siis saame ta kõrval istuda ja ta kätt hoida ja mõnikord pigistab ta sinu kätt ja naeratab peaaegu, ja see on väga lohutav, see väike vari, mis temast alles on, tema käe soojus, sinu nahk tema naha vastas. Isa ütles, et see oli kõige koletum päev, mis meiega kunagi juhtunud, aga et see on meil nüüd seljataga ja peame edasi liikuma ja elama täpselt samamoodi nagu maailm, millega juhtus halvim palju suuremal skaalal ja mis liigub siiski ikka edasi.

Isa hoiab mõnikord pimedas tule ääres ema kätt, kui arvab, et keegi meist seda ei märka. Ta teeb seda varjatult, sest arvab, et peaksime seda nõrkuse märgiks, täiskasvanud mees vajamas sellist lähedushetke. Ehk ongi see nii. Või ehk peitub nõrkus selle vajaduse varjamises, nagu ütles Bar ühel õhtul Fergile, kui oli ärritunud ja keegi ei teadnud, et ma seda pealt kuulsin.

Mul oli piisavalt aega, et jäär kaljulõhesse jätta, kutsuda vilega küülikuid taga ajavad koerad tagasi enda juurde ja purjetada väheldane meremiil tagasi koju, et teisi hoiatada, enne kui rändur kaldale jõudis. Ma poleks pidanud kiirustama, sest teravsilmne Bar oli samuti punaseid purjeid märganud ja nad olid valmis ja ootel, mis tähendas, et õde oli koos isaga rannal ja Fergi polnud kusagil näha. Bar polnud kindel, kas vennal oli tõesti vaja end ära peita ja vintpüss käes meil silma peal hoida, sest arvas, et punaste purjedega paat nägi välja nagu see, mida kasutas Lewise rahvas – ehk olid nad leidnud lihtsalt uued purjed. Lewise rahvaks kutsusime kuueliikmelist perekonda, kes elas meist viis saart põhja pool, ning nad olid lähimad inimesed, keda tundsime, ja me tundsime neid hästi. Bari juuksed olid punutud pikka patsi, mis ulatus nüüd juba istmikuni, ja õige aja saabudes pidi ta ühe nende pere pojaga paari minema. Ta oli seda otsustanud, aga kuna tegu oli Bariga, kes oli kõiges vastuoluline, siis ütles ta, et ta ei näe mingit põhjust, miks ta peaks selle otsusega kiirustama, kelle ta nende nelja poisi seast välja valib. Neil polnud ju kuhugi minna ega nelja teist tüdrukut, keda tema asemel võtta. Lewise rahvas oli praktilise meelega perekond ja me ühendasime vahel jõud, et teha asju, mis vajasid rohkem kui nelja paari töökäsi, aga me ei võtnud kunagi vastu nende pakkumist neile lähemale kolida ja nad ei mõelnud kunagi lõuna poole kolimise peale. Või kui mõtlesidki, siis ei pidanud nad sellest mõttest eriti lugu. Aga nad olid meie naabrid ja ainukesed teised inimesed saja miili raadiuses. Meie jaoks olid nad lihtsalt Lewise rahvas, kuigi neil oli ka oma perenimi, milleks oli Little. Kui punased purjed lähemale jõudsid, siis nägime kõik, et Bar oli eksinud, et nende all seilas hoopis teine paat. See oli suurem ja roolipinni kinni hoidva mehe juuksed voogasid tema taga tuules nagu lipp. Lewise rahvas pügas oma juuksed puhtuse hoidmiseks alati väga lühikeseks, isegi pereema Mary, kes oli tegelikult rohkem mehe kui naise moodi – ta oli toonud ilmale ikkagi neli poega.

Pikajuukseline rändur oli paadis üksinda, kuigi esmapilgul tundus, et paat on liiga suur, et sellega saaks üksinda purjetada. Ta suunas paadi osavalt ümber meie randa tuule eest varjava neeme madalamasse vette, näidates sellega, et tal oli head silma kindla ankrukoha leidmisel, ja viipas meile tervituseks, kui ankru vette heitis. Tema hääl oli kare, aga tugev, ja ta hüüdis, et ta on üksi ja tahab kaldale tulla, kui me sellega nõus oleme. Tal oli pakkuda kauplemiseks erinevaid asju ja ta oli meist kuulnud tõepoolest Lewise rahvalt, kelle juurest oli kaks päeva varem lahkunud. Tal oli kaasas neilt saadud kiri ja ta vehkis seda õhus, paber tema taga tumedamaks tõmbuva mere taustal valge.

Isa kutsus ta maale ja mees tõstis üle parda väikese julla ja sõudis sellega randa. Aitasin ta kaldale ja tõmbasime julla tõusuvee piirist koos kõrgemale.

Tundsin isa kätt oma õlal nagu hoiatust, justkui oleksin olnud liiga innukas ja ettevaatamatu, aga siis sasis ta mu lühikesi kuklakarvu, mida ta teeb ainult siis, kui tahab näidata välja hellust.

„Olen Abraham,“ ütles isa, võõra poole tervituseks noogutades. „Kutsu mind Abe’iks. Ja see on minu poiss, Griz.“

„Tere, Griz,“ vastas mees naeratuse saatel, mis meeldis mulle kohe, kui see ta paksu punase habeme valge sähvatusena kaheks lõikas.

Enne kui jõudsin tema nime küsida, tormasid mäest alla koerad. Nad haukusid ja urisesid ja saabusid suures hammaste ja sabade puntras, aga kui mees ühele põlvele laskus, et neid tervitada, hakkasid sabad vehkima ja urisemine muutus niutsumiseks, kuna koerad mõistsid, et tahavad, et see võõras merelt tulnud inimene neid sügaks ja patsutaks. Ta oli suur koerasõber ja rääkis meile, et oli oma koera vaid mõned nädalad varem üle parda kaotanud, kui ta tormisel merel ümber Nordkapi neeme purjetas, ja tundis temast puudust nagu oma käest. Koer oli olnud poolenisti haski tõugu ja kandnud nime Saga ning oli olnud mehe sõnul sama tark nagu inimene, valge-musta-pruunikirju kasukaga, üks silm pruun nagu ta kõrvad ja teine sinine nagu taevas. Ta oli pannud koera väikesesse kajutisse kinni, aga kui paat oli langenud erakordselt sügavasse laineorgu ja ta kukkus ja viga sai, siis kuulis Saga ta valuoiatust ja lükkas ukseriivi lahti – tark koer nagu ta oli – ja tuli välja appi. Järgmine laine aga pühkis koera üle parda ja mees ei näinud teda enam kunagi, isegi mitte paadi ahtris kõrguvate lainemägede nõlvadel ulpivat peanuppu, kui tuul ta koera päästmise lootusest üha kaugemale lükkas. Ta näitas kukkumisest saadud peahaava armi ja mõistsime, kui hellalt ta kõnelemise ajal meie koeri sügas – tema haav oli sügavam, kui juba paranenud nahk aimu andis.

See oli hea lugu, nagu juba ütlesin. Ja – nagu sain hiljem teada – oli osa sellest isegi tõsi. Pruuni ja sinise silmaga koer, kes oli sama tark kui inimene, oli sama tõeline kui surm.

Oletan, et uue inimese nägemine poleks olnud sinu jaoks nii huvitav, kui see oli meie jaoks. Sa elasid maailmas, mis oli kogu aeg täis uusi inimesi. Kui elasid linnas, siis kihasid nad ilmselt su ümber justkui suur makrelliparv ja sa olid vaid üks tuhandetest või miljonitest, olles oma peas kahtlemata ikkagi üksinda, ent osa ka millestki palju suuremast. Siin on aga iga värske nägu suursündmus, peaaegu šokk, iga uus inimene on nii haruldane, et näib täiesti uue liigina. Rändur nägi välja hoopis teistmoodi kui kõik need, kellega olin iial kohtunud. Tema pikad juuksed olid esiteks paksud ja lainelised ja sama värvi nagu tuleleegid. Punapea. Olin temasugustest lugenud ja näinud neid tuhmunud piltidel, kuid polnud kunagi ühegagi kohtunud. Tema juuksed olid ehmatavat värvi, sama võõrapärased ja äkilised kui erkoranžide lillede laigud, mida nägime teistel saartel alati vanade aedade läheduses, lilled, mida mu ema oli kutsunud „krokusteks“, kui ta veel rääkis. Ta tundis kõiki lilli ja taimi. Bar ütles mulle, et ema sõnul polnud „krokused“ saartelt pärit, aga need olid ellujääjad, täpselt nagu meie. Rändur polnud aga ainult punapea, vaid ka punahabe, mille tihe puhmas ulatus ta näost sama kaugele alla, kui kuklast juuksed. Mehe nahk oli hele, kuigi meresõidust parkunud, ja tema silmad, mis piidlesid maailma otsmiku kõrge kalju alt, olid ohtlikult sinised. Ma ei tea, miks ma arvasin, et nende sinine värv oli ohtlik, kuid just see sõna kargas mulle pähe, kui ma neid nägin. Võibolla sellepärast, et need pöördusid selsamal hetkel minu poole ja nägin ainult viivuks, kui ta mu pilgu tabas, neid ilma sellele järgneva naeratuseta. Tean, et mõtlesin seda siis, see polnud miski, mille lisasin loole hiljem pärast kõike juhtunut: mõtlesin kindlasti, et need olid ohtlikult sinised, kuid mõtlesin siis ümber ja heitsin selle mõtte peast.

Võibolla oskasid sa erinevusi ja valikuid täis maailmas ringi loovides teiste inimeste suhtes paremini oma kõhutunnet usaldada. Mul oli – on siiani – vähe kogemusi, mille toel inimesi hinnata. Niisiis jätsin tema silmade ohtliku sinise tähelepanuta, kui ta hetk hiljem mu poole naeratas, ja otsustasin, et see sinisus oli lihtsalt teistsugune, kuna olin enne näinud ainult pruune või rohelisi silmi. Ja kui ta naeratas, siis oli neid silmi raske külmadeks pidada, ent ehk oli teda ositi just seetõttu nii raske mõtetes hoida, kuna keskenduda tuli korraga kahele asjale, tema leekivatele juustele ja silmade jääkildudele. Nägu, mis oli sama kale nagu kivi, kui see ei naeratanud, ja naeratus, mis näis soojendavat tervet maailma, kui see sind leidis.

„Sa näed välja nagu viiking,“ oli esimene asi, mis ma talle ütlesin. Ja ta nägi tõesti selline välja. Olin teda näinud või näinud pigem talle sarnanevaid nägusid ajalooraamatutes ja vanadel piltidel, mehed sarvedega kiivrites, käes sõjakirved ja röövsaak.

Ja teine asi, mida see põhja poolt meie juurde seilanud mees mulle ütles, oli:

„Kes see viiking on?“

Mis näitab, et isegi küsimus võib olla vale, kui seda õigesti esitada.