Читать книгу Poiss ja tema koer maailma lõpus - C. A. Fletcher - Страница 6

Hautis lõhnas hästi ja lauaäärne vestlus oli hea ning põnevus, et saime kellegi uuega rääkida, lisas söömaajale pühadega kaasnevat pidulikkust. Tähistame ikka veel pühi, sest isa ütleb, et peame märkima aja ja aastaaegade möödumist, nii et meil on sünnipäevad ja jaanipäev ja jõulupidustused, kuigi meil pole religiooni, mis sellega kaasneks. Mul oli kahju Fergist, kes oli väljas, peidus ja valvel. Heitsin muudkui isa poole pilke, oodates, et ta leebub ja teatab, et tema teine poeg peaks peagi tagasi jõudma, sest see annaks Fergile märku, et ta peab veel mõnda aega ootama ja siis ilmsüütult sisse astuma ja meiega tule ääres liituma. Aga ta ei teinud seda.

Nägin, et ka Bar küsis isalt pilguga sama, ja nägin, kuidas ta õe poole vaevumärgatavalt pead raputas. Paar minutit hiljem tõusis Bar püsti ja läks Brandi selja taha hautisepoti juurde, öeldes, et tema kausis polnud olnud piisavalt turska, ainult kartulit. Vestlesin võõraga elavalt, kuid nägin siiski, kuidas õde tulekolde kõrval asuva väikese akna avas ja kausitäie toitu välja pimedusse lükkas.

„Vabandust,“ ütles ta, kui Brand kaelal jahedat tuuleõhku tundes tema poole pöördus. „Siin läheb veidi umbseks.“

„Kukalt paitavas puhtas õhus ja tuules pole midagi paha,“ ütles ta. „Olen nii kaua merel olnud, et kui jään liiga pikaks ajaks mõnda majja, siis tuleb mul peale välja-siit-kihu ja tahan sealt vaid põgeneda. Ma ei saa nüüd enam kaldal peaaegu üldse magada. Mul on vaja, et meri mind unne suigutaks.“

Isa istus ema kõrvale ja hakkas koos temaga suutäite kaupa sööma, üks lusikatäis emale, teine endale, nagu alati. Bar istus ema teisele küljele ja pühkis iga kord ta suud, kui midagi lõuale nõrgus. See oli minu jaoks nii tavaline, nii loomulik, et ma polnud varem mõelnud, et teistel võiks olla seda imelik või ebamugav pealt vaadata. Olin mõelnud oma elus muidugi ka väga vähe selle peale, mida võiksid võõrad meist ja meie eluviisist arvata, kuna neid oli nii vähe.

Brand näis tundvat aga ebamugavust, kui nägi, kuidas täiskasvanud naist lapse kombel söödeti. Ta keeras pea kõrvale ja nägi seina ääres raamatuvirna. Ta märkas, et ma teda vaatasin, ja küsis, milleks need raamatud mõeldud olid, ning hakkasime nendest rääkima, et ta saaks pakkuda emale privaatsust, mida ta näis tema arvates ilmselt vajavat. Kui ütlesin talle, et need on minu raamatud ja lihtsalt väljamõeldised, et need polnud kellegi teise arvates kasulikud, siis hakkas ta esitama mulle küsimusi, mis raamatud mulle meeldisid ja miks. See oli minu jaoks täiesti uus kogemus, et keegi esitab mulle küsimusi minu kohta – oletan, et olin just seetõttu avameelne ja vastasin talle ausalt.

Ütlesin, et mulle meeldivad eriti apokalüptilised ja düstoopilised lood, sest alati on huvitav näha, milline pidi lõpule eelneval ajastul elanud inimeste arvates nägema välja praegune maailm. Ta ütles, et ta ei tea, mida sõna düstoopiline tähendab ja ma selgitasin seda talle. Siis küsis ta minult, milline oli kõige hullem lugu ja rääkisin talle – ilma et oleksin pidanud selle üle pikemalt järele mõtlema – raamatust, mis kannab nime „Tee“ ja mis räägib isast ja pojast, kes rändavad üle maa, mis on minu arvates Ameerika. Teadsin algusest peale, et see ei lõppe hästi ja ei lõppenudki. Rääkisin talle sellest ja ta noogutas, justkui oleksin öelnud midagi väga tarka, mitte lihtsalt kirjeldanud lühidalt ühe loetud loo sisu.

„Võibolla juhtuski Ameerikas päris lõpus just see,“ ütles ta. „Võibolla oli seal pärast vahetust alles piisavalt palju elujõulisi vanu värdjaid, et sellist õudust korraldada.“

„Loodan, et mitte,“ ütlesin. Ja mõtlesin seda siiralt, sest see oli tulevik, milles ei peaks keegi elama. Isegi mitte inimesed, kes olid piisavalt hullud, et „piiratud vahetuses“ osaleda.

Vahetusest rääkimine tõmbas isa tähelepanu tagasi vestlusele ning kuna see pakkus talle huvi ja ema oli juba piisavalt süüa saanud, siis liitus ta lauaäärse jutuajamisega, kui Brand küsis, millised lood olid meieni sellest ajast jõudnud. Isa ütles, et keegi ei teadnud, kes oli vahetusega algust teinud, aga et kõik, kes olid sellega seotud – need, kes olid ellu jäänud –, ütlesid, et süü lasus teisel osapoolel. See juhtus siis, kui maailm veel omavahel rääkis, viimane kord, kui riigid mõtlesid, mida teised neist arvasid, enne kui nad tähelepanu vaid iseendale pöörasid. Viis kuni kümme aastat hiljem, ütles ta, lõpetasid nad lihtsalt rääkimise. Brand noogutas. See sarnanes väga sellega, mida ka tema isa ja ema olid talle rääkinud.

See oli toimunud umbes seitsekümmend aastat pärast ruuningut – kuuskümmend aastat ja kümme. Täispikk elu Piibli stiilis. Tean seda, kuna üks purustajatest oli selle Lõuna-Uisti saarel ühe vana kiriku seinale kirjutanud ja vihmad polnud seda veel päriselt maha pesnud, kuigi see näeb igal aastal üha tuhmim välja, kui me sellest mööda sõidame:

MEIE PÄEVADE MÕÕT ON SEITSEKÜMMEND AASTAT JA KUI KEEGI ON TUGEV, KAHEKSAKÜMMEND AASTAT, JA PARIMAL PUHUL ON NEED OMETI VAEV JA HÄDA. JAH, SEE MÖÖDUB KÄHKU JA ME LENDAME ÄRA. PSALM 90:10.