Читать книгу Poiss ja tema koer maailma lõpus - C. A. Fletcher - Страница 5

Punapurjede all saabunud võõras ütles meile, et tema nimi on Brand.

Tal oli kaasas kott. See oli piisavalt raske, et ta õlga allapoole kiskuda, kui ta kuivavaid kalu tihedalt täis raamidest möödus ja nõlvast üles sammus. Õhus oli tunda vihma, aga sadu polnud veel alanud ning me peatusime hetkeks ja istusime elumaja ette pingile viimasest õhtupäikesest osa saama. Ta pani koti ettevaatlikult oma jalge ette maha, kui võttis tänulikult vastu kruusi väikesest ojast toodud veega.

„Hea vesi,“ ütles ta. „Puhas ja külm.“

Ta vaatas raamidel kuivavate turskade ja makrellide poole.

„Kui teil on kalu üle, siis on mul midagi, mida tahate ehk nende vastu vahetada,“ ütles ta.

„Meil on olemas kõik, mida vajame,“ ütles isa.

„Teie tuulikul pole pingemuundurit,“ ütles rändur laia muigega. „Aga räägime sellest homme. Teie sõbrad Lewise saarelt rääkisid, et teil on olnud sellega häda.“

Isa näost oli näha, nagu oleks rändur saanud temast juba võitu kaubatehingus, mille kohta polnud ta veel isegi öelnud, et võiks olla sellest huvitatud. Aga see oli tõsi. Tuulik töötas tujukalt ja isa arvas, et probleem oli muunduris ja oli juba umbes aasta torisenud, et peab minema merereisile, et püüda uut leida.

„Hmm,“ ütles ta. „Söö täna meiega. Kaupleme homme. Meil pole kiiret.“

Minu piiratud kogemuste põhjal esitab isa nendele vähestele ränduritele, kellega kohtume, alati kaks küsimust: on seal veel teisi? Ja: kas nad tulevad? Ma ei tea, kas nendes küsimustes peitub lootus või hirm, kuigi arvan, et tegu võib olla viimasega, kuna me ei käi ise kunagi kedagi otsimas.

Ema ja isa käisid enne mu sündi küll mandril, purjetades mööda saarteahelikku lõuna poole ja Clyde’i nime kandva jõe suudmest sisse. Nad läksid ühe purjekaga ja tulid tagasi neljaga, mõlemad juhtimas oma paati ja pukseerimas kahte väiksemat alust, kõik kuhjatud täis neid paljusid asju, mille keskel olen üles kasvanud. Ema puksiiritud alusest sai minu väike purjepaat. Arvasin alati, et ta oli valinud selle teiste seast välja nime tõttu – Sweethope, magus lubadus. Isa rääkis aga hiljem, et kõigist jahtidest, mille nad olid mahajäetud jahisadama kreeni vajunud segaduses läbi puistanud, oli see purjekas lihtsalt pärast luugi avamist kõige vähem haisenud.

Nad olid käinud kahel rüüsteretkel tühja linna, mis oli olnud kunagi Glasgow, kuid polnud siis sinna enam kunagi tagasi läinud. Ferg küsis kord miks ja isa ütles lihtsalt, et seal oli midagi, mida nad kumbki ei osanud päris täpselt selgitada, aga see oli nad tühjaks tõmmanud ja meele mustaks teinud, suisa nii mustaks, et kumbki neist ei suutnud kolmandat reisi ette võtta, vaatamata sellele, et linnast oli veel palju väärtuslikku leida. Ühes minu mälestuses emast, kui ta veel meiega rääkis, jutustas ta mulle tohutust raamatukogust, mille nad olid sealt leidnud, miilidepikkused riiulid ja uksed avali. Nad magasid seal mitu ööd, olles ohutult raamatutest kindluses laagris. Ema sulges raamatukogu uksed, kui nad lahkusid, et kassid ja rebased sinna ligi ei pääseks, ja ütles, et see oli ainus asi, mis võiks tekitada temas kiusatust linna naasta. Ta armastas raamatuid siis, kui ta veel lugeda sai, eriti jutustusi, ja oletan, et ta andis selle armastuse edasi ka mulle.

Isa esitas oma esimesed küsimused ja Brand vastas jah, aga mitte palju, näis, et iga aastaga üha vähem, ja ei, nad ei tule.

Seejärel hakkas ta pajatama oma lugu, ilma et oleksime pidanud teda eriti tagant julgustama. Ta oli hea kõnemees. Tema sügav hääl ja sagedasti näole ilmuv naeratus tõmbasid sind aeglaselt ja hellalt enda poole, tehes seda nii sujuvalt, et sa ei teadnudki, et oled tema konksu otsas, enne kui tema teravad silmad su pilgu kinni püüdsid – ent isegi siis tundus, et ta jagas sinuga midagi lõbusat, justkui mõnda nalja. See ei tekitanud kordagi tunnet, et tegu on söödaga.

Peibutisena näisid aga kõik need kiusatused, mis ta kergekäeliselt oma kotist välja võttis ja juttu vestes meie jalge ette rohule välja laotas, tehes seda näiliselt vaid selleks, et neid eest ära tõsta, kuni leidis selle, mida oli koti põhjast otsinud. Peagi ümbritses teda lai kaar huvitavaid asju, näiteks noad ja binoklid ja esmaabikomplektid – sõjaväelise väljanägemisega – ja kaks käsitsi laetavat raadiosaatjat ning erinevad konservid ja pudelid, mille sisust oleks ta meile kahtlemata rääkinud, kui oleksime seda vaid küsinud.

„Tean, et see on siin kusagil,“ ütles ta, kui poetas hooletu liigutusega maapinnale järjekordse aarde ja surus käe sügavamale oma põhjatusse kotti.

Vahetasime kõik tema kummardunud pea kohal pilke, kuid mitte ükski neist ei reetnud midagi peale kerge huvi. Isa ilmes polnud märgata ühtegi hoiatust ja ainsaks meie uuele külalisele kahtlust heitvaks varjuks oli ninakirtsutus, mille Bar minu poole teele saatis.

Teadsin, mida õde mõtles. Võõras lõhnas teistmoodi. See polnud halb, lihtsalt mitte meie oma.

Kas kõik lõhnasid ühtemoodi, kui maailm oli veel inimesi täis? Või lõhnasid kõik omamoodi erinevalt? Näen vanadelt piltidelt, millised nägid välja rahvahulgad, aga ma ei tea, kuidas need lõhnasid. Või kuidas isegi kõlasid. Mõtisklen tihti selle üle. Kas kõik need hääled koondusid üheks suureks heliks nagu kiviranna klibu klõbin, mis kasvab lainetes möirgeks ja raksatuseks? Kujutan ette, et see oli just nii, sest muidu oleksid kõik need miljonid ühel ajal ja eristatavalt kõlavad hääled sind hulluks ajanud. Võibolla ajasidki. Igatahes. Brand leidis lõpuks selle asja üles, mida oli otsinud, ja tõmbas selle koti sügavustest rahuloleva ühmatuse saatel välja. See oli pikk läbipaistev klaaspudel ja ta ulatas selle laia naeratusega isale.

„Külakostiks,“ ütles ta.

Kingitusega kaasnes aga hoiatus. Peaksime sellega ettevaatlikud olema. See on kange kraam ja teeb su uimaseks, kui seda liiga palju juua. Isa hakkas naerma ja selgitas, et tundsime alkoholi hästi, kuna valmistasime ise nii õlut kui ka mõdu. See pudel oli villitud aga enne lõppu ja oli endiselt õhukindlalt suletud. Pudelis oli selge pruunikas vedelik ja kuigi selle paberist etikett oli juba ammu kadunud, olid pudeli kaela ümber uhked reljeefsed tähed, mis moodustasid sõna „AKVAVIT“.

Kaugest minevikust pärit avamata pudel on haruldane asi. Beebipõrmu põlvkonnal oli rohkelt muresid, mida pudelisse uputada. Aga Brand suhtus kinki hooletusega. Ta ütles, et tal on seda veel. Ta oli leidnud kaugel põhjas ühele loodete alale kinni jäänud ja kreeni vajunud sõjaväelaeva, võibolla Norra oma. Seal olid avamata kastid täis konserve – kõik riknenud – ja meditsiinitarbeid. Ja akvaviiti. Palju akvaviiti. „See oli hea,“ ütles ta, „aga maitses mingi ürdi järgi. Võibolla tilli järgi. Tavatu maitse, aga mitte halb, kui sellega ära harjuda.“

Läksime sisse, kui taevas hakkas vett sülgama, ja aitasime tal tema koti sisu tuppa tuua ja asjad kaminaesisele matile uuesti laiali laotada. Siis avas isa pudeli ning mina ja Bar asusime koos õhtusöögi kallale, valmistades hautist soolatursa ja kartuliga. Maitsesime kõik jooki, välja arvatud ema, kes istus korstna kõrval nagu alati. Ta pilk ei lahkunud hetkekski punapäise mehe näolt. See oli mõistetav, kuna ta oli uus asi ja ema nägi neid vähe, kuigi ta näis olevat rohkem hirmunud kui huvitatud. Isa selgitas, et ema oli end kaua aega tagasi vigastanud ning Brand kummardas tema poole kergelt ja naeratas, tõstes oma klaasi.

„Perenaise terviseks,“ ütles ta. „Skol.“

Alkohol pani mind köhima. Tundsin, nagu oleks mul kõrist alla läinud leegid ja minu esimene mõte oli, et Brand oli meid mürgitanud, kuid siis jõi ta oma klaasi ühe sõõmuga tühjaks ja muigas minu poole.

„Tulivesi,“ ütles ta.

Täpselt sellise tunde see tekitaski, soojendades mind seespidiselt. Köhisin veel ja noogutasin.

„Paremgi veel,“ ütles isa, vaadates kordamööda meie kõigi poole. „See on ajas rändamine.“

Kõik vaikisid pikaks viivuks. Ma ei mõistnud, mida ta mõtles.

„Maitseme minevikku,“ ütles Bar.

„Täpselt nii,“ ütles Brand. „Mõtlen seda alati, kui seda joon. Neile meeldis seda juua. Enne maitses just nii.“

Mõru. Terav. Ja mitte sugugi magus, mõtlesin, mitte nagu see meemõdu, mida me ise tegime.

Ajas rändamine polnud aga ainus lummav kingitus, mille ta meile sel ebavõrdse kauplemise õhtul tegi. Tal oli tagataskus veel üks trikk, mis oli palju magusam – sellega ta meid lõksu püüdiski. Ja nagu kõik muu, mida Brand tegi, nii oli ka see peidetud nii hästi loo sisse, et sa ei näinud, kust see oht sind varitses.

Ta rääkis, et ta oli elanud kaugel lõunas mandri teises servas. Tema pere, isa ja kaks õde, oli aga väga ammu haigeks jäänud ja surnud. Ta oli sellest ajast saati ringi rännanud. See oli meie jaoks üllatav, sest olime uskunud kindlalt, et mander on tühi. Ta ütles, et tema teada oli see nüüd tõesti tühi, aga et tema ja ta pere olid elanud mandri kagukaldal asuvas unustatud metsikus paigas, mis oli täis vaid pilliroogu ja vett ja mida kutsuti Broadiks või Broadsiks, paigas, mis oli nii tühi ja inimeste poolt maha jäetud, et kõik oli tundunud ohutu, kuni see seda enam polnud. Nad olid elanud suures majas jõesuudmes asuval madalal saarel, mis oli kuivale maale piisavalt lähedal, et nad said sinna ja tagasi ujuda ja ei pidanud elama maailma äärel pekslevate lainete keskel nagu meie.

Tema isa oli olnud osav meistrimees, kes oli mõistnud vanu masinaid ja teadnud, kuidas mehaanilisi riistu valmistada ja parandada. „Ta oli frankensteiningus osav,“ ütles Brand, selgitades seejärel, et Frankenstein oli vanades lugudes üks koletis, kes oli erinevate inimeste kehaosadest kokku lapitud. Ma ei öelnud talle, et ta eksis, et olin seda raamatut lugenud ja teadsin, et Frankenstein oli hoopis hull teadlane, kes oli koletise loonud. Ta tahtis lihtsalt öelda, et ta isa oskas panna kokku vanu masinaid, mis olid mõeldud tegema ühte asja, ja ühendama neid teistega, et need teeksid midagi uut, näiteks nagu mandrilt toodud veeratta ümberehitamine loodete toel töötavaks pumbaks, et saada saarel asuvast sügavast puuraugust kätte puhast vett. Nägin, kuidas isa silmad särama lõid, kui ta meile sellest rääkis. Oleme nüüd kõik Frankensteinid, kuna enam ei tehta midagi uut ja peame oma tehnika vanadest allesjäänud ja enam-vähem tervetest osadest kokku klopsima. Brand õppis seda oma isalt, kuid ta ei jäänud sinna, kui kõik teised surid. Ta lahkus Broadsist ja suundus merele, otsides enda sõnul teisi.

Ta selgitas, et oli omamoodi inimeste kaardistaja, rändaja ja kaupleja, kuigi kohtus teistega nii harva, et ei saanud ainult kauplemisest elada, vaid tegeles ka kalapüügi ja korilusega. Meiega tahtis ta teha aga kaupa ja kuigi ta rääkis soolatud tursast ja köögiviljadest või ükskõik millisest muust toidukraamist, mida meil juhtus üle olema, siis nägin, et ta silmad olid koertel. Ja eriti minu koertel. Jip ja Jess meeldisid talle väga, olin näinud seda kohe, ent kui aus olla, siis oli ta tegelikult aval ega püüdnud seda varjata. Ta kükitas maha ja silitas neid, tõmmates siis nende igemed üles, et nende hambaid vaadata. Koerad näevad esmapilgul küll väikesed välja, kuid nende kasuka all on peidus pikad lõuad ja teravad hambad. Ta noogutas heakskiitvalt.

„Vean kihla, et su koerad on head jahimehed,“ ütles ta, vaadates isa poole. Isa noogutas minu poole.

„Grizi koerad,“ ütles ta. „Ja sul on õigus. Need kaks on küülikute surm.“

Kui Jipil ja Jessil oli tõesti mõni viga, siis oli selleks nende ääretu kirg küülikuid taga ajada – nad võisid seda terve päeva teha, kui neile selleks vähegi võimalust anda. Kodusaarel polnud ühtegi küülikut, neid polnud seal olnud terve minu eluaja, kuid Sandrayl elutsesid veel mõned kolooniad ja Uisti saared kubisesid neist, nüüd kui seal enam inimesi ei olnud. See oli justkui haigus, mille nad olid pärinud ilmselt oma vanematelt: nende ema Freya läks ühel päeval luidete vahele küülikuid jahtima ja ei tulnudki enam kunagi tagasi, kuigi otsisime ja otsisime teda. Nende isa, Wode, on nüüdseks juba nii vana, et liigub isegi vähem kui ema, kelle jalge ees ta suurema osa päevast magab, aga kord oli ka tema innukas küülikutapja. Jip ja Jess hakkasid juba pool miili enne suurematele saartele jõudmist paadis niutsuma ja hüppasid alati esimesena üle sandeki, kui me kalda äärde jõudsime, kihutades üle luidete edasi rannaniitudele, kus küülikud päikese käes peesitasid. Küülikutest veelgi innukamalt jahtisid nad ainult rotte, mida leidus hüljatud majades rohkelt. Näis, et nad küttisid küülikuid jahilustist, ajades neid liival ja rohul ühte- ja teistpidi taga, neid täitmas omapärane mõrvarlikult rõõmsameelne hooletus, kuid rottidega oli lugu isiklikum, need kujutasid koerte jaoks justkui sügavat solvangut ja nende tagaajamine oli kindlasti sõda, mitte meelelahutus. Iga kord, kui me mõnda mahajäetud majja sisenesime, saatsime nad ees sisse, et nad rotid eemale peletaksid.

Brand rääkis meile koeri silitades, et oli rännanud ringi juba kolmteist aastat, otsides inimesi ja avastades maailma. Ta oli sõitnud ringi Läänemerel ja seilanud sügavale Skandinaavia fjordidesse ning oli seejärel sõitnud mööda Euroopa mahajäetud rannikut Gibraltarini ja sealt edasi Aafrika Atlandi rannikuni. Ta polnud Vahemerre sisenenud, kuigi oli sõitnud üsna kaugele sisemaale mööda mandrisse tungivaid laevatatavaid jõgesid. Naaldusime kõik lähemale, kui ta jutustas, mida kõike oli ta näinud ja mida mitte, näiteks kui ta rääkis meile kolmest perekonnast, kes elasid koos ühes suures vanas majas Stockholmi saarestikus, Rootsi vana pealinna ümber asuvatel väikestel saartel.

„Kui ma neid esimest korda nägin, siis arvasin, et nad olid kummitused,“ ütles ta. „Nad olid täpselt nagu üksteise koopiad – heledasilmsed ja heledanahalised lendlevate heleblondide juustega, mis meenutasid rabas kasvavaid villpäid.“

Ta rääkis, et naised olid olnud väga ilusad, aga tekitasid temas kõhedust ning see ei tulenenud ainult sellest, et kõigi kolme pere liikmed nägid üksteisele väga sarnased välja. Ta ütles, et nad naeratasid natuke liiga palju ja ei öelnud eriti midagi. Ta polnud tundnud erilist kahetsust, et oli nende juurest lahkunud või et polnud saanud neilt midagi muud kui kummalised mälestused ja nende harjumuse öelda üksteise terviseks joomisel alati skol.

Ta rääkis meile tontlikust purjelaevast, mida oli ootamatult tuulevaiksel ja udusel Põhjamerel näinud ning mis oli kohe temast eemale pöördunud, kui ta oli selle poole hõiganud, ja uduvalli kadunud. Kõik see oli juhtunud nii kiiresti, et ta oli pidanud seda juba peaaegu hallutsinatsiooniks, kuni paar minutit hiljem lõi ta paat salapärase laeva vöörilainetes kõikuma – olukorra muutis veelgi salapärasemaks see, et laev oli paistnud liikuvat edasi hääletult ja iseenda jõul, kuna purjede täitmiseks polnud tuult.

Ta oli purjetanud La Manche’i väinas ja seilanud alla Seine’i jõest, leides selle äärest mitte ainult mahapõlenud Pariisi, vaid enne seda suudmealalt ka paiga, mis oli meenutanud talle kõigist nähtud paikadest enim küla – seal oli viis või kuus peret elanud samamoodi nagu meie, kalurite ja põlluharijatena.

„Nad meeldisid mulle väga,“ ütles ta. „Mõtlesin, et ühel päeval, kui olen küllalt ringi rännanud, siis tahaksin minna sinna tagasi ja õppida ära nende keele ja elada koos nendega.“

Aga kui ta kaks aastat hiljem sinna tagasi läks, naastes taas põhja oma suurelt merereisilt Hispaaniasse ja seejärel Aafrikasse, olid nad kadunud.

„Neist polnud mingit märki,“ ütles ta. „Ja nende põllud olid nii täis kasvanud, nagu poleks neid seal üldse kunagi olnud. Nad oleksid võinud olla samahästi ka minu kujutlusvõime viljad.“

Kui ta seda rääkis, siis tundus mulle hetkeks, et ta silmad nägid midagi, mis asus palju kaugemal kui tuleleegid, mida ta paistis silmitsevat.

„Aafrika,“ ütles Bar. „Kas seal oli palav?“

„Kogu aeg,“ ütles ta.

„Tahaksin ka ringi rännata,“ ütles Bar, ignoreerides isa kiiret pilku. „Lihtsalt et teada saada, milline on elu mujal.“

Brand tõusis siis aga püsti ja ütles, et peab end kergendama minema ja ma koperdasin üle põrandale välja laotatud asjade, kui kiirustasin talle näitama, kus kuivkäimla on. Tegelikult üritasin teda lihtsalt takistada, et ta uksest esimesena ei väljuks ja ei tabaks ootamatult Fergi, kes oli end avatud ukse lähedal sisse seadnud, et kuuleks, mida toas räägiti.

Nägin, kuidas vend silma alt kadus, kui ma ukse juures peatusin ja aevastamist teesklesin, et talle aega juurde võita, ja astusin siis välja hämarduvasse õhtuvalgusesse ja osutasin välikäimla poole. Iil oli möödunud ja vihmavaling läbi.

„Seal,“ ütlesin.

Brand vaatas kitsa ja kõrge käimla poole. Loomulikult paistis see teiste madalamate abihoonete seast silmariivavalt selgelt välja.

„Nojah,“ muigas ta. „Hea, et sa tulid seda mulle näitama. Ma poleks seda üksi kuidagi üles leidnud.“

Mõtlesin, kas temas oli kahtlus tärganud, aga naeratus võttis ta sõnadelt teravuse ära. Vaatasin, kuidas ta üle madala kanarbiku käimla juurde kõndis, ja panin tähele, et tema silmad ei lakanud kogu teekonna vältel saart puurimast. Arvasin siis, et ta teadis, et teda jälgitakse.

Ma pole selles enam nii kindel pärast kõike seda, mis juhtus, kuidas see juhtus. Lõpptulemus oli aga sama halb.