Читать книгу Poiss ja tema koer maailma lõpus - C. A. Fletcher - Страница 4

Leidsin su ühel suvel, kui olime viikingul. Kui Ferg hakkas mind narrima, et tahan kõike muudkui kirja panna, küsides, kes selles tühjas maailmas seda ikka lugema hakkab, ja isa ütles, et see oli nii suure lugemise loomulik tagajärg. Ta ütles, et kui sa palju loed, siis hakkad kirjaniku moodi mõtlema, täpselt samamoodi nagu siis, kui hakkad koos viiulimängijaga üles kasvades alateadlikult vilistama ja viise selgeks õppima, nagu oli teinud Ferg. Mina loen palju. Jõuan varsti selleni. Isa mängib viiulit. Ütlesin talle, et Fergil võib olla isegi natuke õigus, sest ma ei teadnud, kellele ma kirjutan, sest kõik, keda ma tundsin, teadsid juba mu lugu, sest nad olid selle osa. Tahtsin aga pidada ehk omamoodi päevikut ja isa ütles, et kirjuta nii, nagu sa räägid, ära püüa seda ilustada, ja ma ütlesin seepeale, et rääkides tuleb ju kellegagi rääkida, vähemalt enamiku ajast, mispeale ütles isa, et kasuta siis lihtsalt oma kujutlusvõimet: ta ütles, et kujuta kedagi ette ja pea teda kirjutamise ajal meeles, ja ma mõtlesin sinu peale, minu näoga poisi peale.

Nonii. Sina.

Sina oled fotol, mille leidsin ühel suvel Põhja-Uistil ühest majast. Otsisime seekord varuosasid tuuliku jaoks, mis meile elektrit annab, ja isa teadis, et sama tüüpi tuulikuid leidub seal, kus Põhja-Uisti ühendab Berneray saarega vana teetamm. Sõitsime sinna oma lüügeriga ning isa ja Ferg hakkasid vanast mahakukkunud tuulikust turbiini välja lõikama, samal ajal kui mina läksin mäeharjal seisvat suurt maja tuhlama. Olime otsustanud seal ööbida. Olime käinud seal varemgi, sest see oli korralik ja kivist ehitatud ja katusega, mis kaitses maja halva ilma eest. Ja mis veelgi parem, seal oli rohkelt raamatuid täis riiuleid ja asi, mida kutsuti snuukrilauaks.

See oli üks vanadest hoonetest, suur talumaja, millele oli aastate jooksul muudkui midagi juurde ehitatud, nii et see oli võrreldes teiste saare majadega palju suurem. Seinad olid olnud kunagi lubjatud, aga nüüd polnud sellest enam eriti midagi järel, nii et maja oli hall, selle katus tumedast kiltkivist, aknaid katmas terved klaasid, mis paistsid mind justkui vaatavat, kui ma mööda vana teed sellele lähenesin. Üks auto oli sillani ära roostetanud ja seisis tagaukse juures kõrge heina sees varjul, olles justkui valmis kellelegi kraesse kargama. Ust polnud nii lihtne avada, kui oli olnud kolm aastat varem, kui olime siin viimati käinud, aga olin nüüd suurem ja mul õnnestus see piisavalt ettevaatlikult lahti lüüa, et saaksime selle pärast ära minnes uuesti enam-vähem kinni tõmmata. Jätsin ukse lahti ja jäin ootama, et koerad minu ees sisse tormaksid ja meid ootavad rotid minema ajaksid.

Jip ja Jess tuiskasid majja, küüned krabisemas pragunenud plastist põrandakattel, niutsudes ja haukudes nagu alati, kui nad elevil olid, ent kui ei lähedalt ega kaugelt kostnud ühtegi rottide mõrvale viitavat heli, siis jäid nad peagi vait ja lonkisid mulle vastu, näol pettunud ja pisut solvunud ilme nagu neil kombeks, justkui oleksin lubanud neile midagi lõbusat, mis polnud aga päriselt teoks saanud.

Majas oli midagi muutunud võrreldes viimase korraga, kui olime seal käinud. Ma ei osanud öelda, mis see oli, ja ma ei näinud midagi ega tundnud millegi seesuguse lõhna, mis oleks ohule viidanud, kuid midagi oli teisiti. Varem oli see olnud nagu paljud teised majad, kus olime käinud, niiske ja hallitav, täis asju, mis olid olnud sinu arusaamade järgi kas mõttekad või mõttetud. Isa keeras näiteks inimeste fotod seina poole, kui ta läbi mahajäetud majade sammus. Ma ei tea, miks ta seda tegi. Ta ütles, et annab nii vaimudele rahu, aga ta ei usu tegelikult vaimudesse, või vähemalt ütleb, et ei usu. Minu õde Bar on hakanud isa kombel sama tegema ja ütleb, et siis ei saa kõik need surnud silmad meid vaadata.

Ma ei arva, et ta seda usub.

Arvan, et ta üritab mind niimoodi lihtsalt proovile panna ja hirmutada, sest talle meeldib nalja teha ja teisi narrida, kui tal on hea tuju. Peale raamatute lummavad mind tühjades majades need väikeste asjade kogud, mida inimesed vanasti riiulitele panid. Seal ei ole ainult fotod, millest paljud on nii heledaks pleekinud, et näevad välja nagu veekahjustusega paberilehed, välja arvatud siis, kui toad on olnud pimedad, vaid ka väikesed portselanist inimkujukesed ja kruusid ja kannud ning klaasi ja puidu ja muu kraami tükikesed. Kaunistused. Karikad. Mälestusesemed. Asjad, mis tähendasid inimestele kunagi midagi, tähendasid nii palju, et nad tegid neile ruumi ja panid need välja, et saaksid neid iga päev vaadata. Meil ei ole eriti kaunistusi ega aega mälestusesemete jaoks. Teeme kõike ellujäämise, edasiliikumise, jätkamise nimel. „Meil pole aega reliikviate ega suveniiride jaoks,“ ütleb isa, „kui läheme viikingule, võtke ainult kasulikke asju.“ Võibolla otsustasin just sellepärast selle siin kirja panna. Suveniir, mida saan taskus kaasas kanda. Igatahes.

Sinu pilt.

Sinu pilt oli kindlasti mälestusese. Sa tähendasid kellelegi midagi, isegi kui see oli lihtsalt sinu enda jaoks. Leidsin su snuukrilaua alt. Ja see, kuidas ma su leidsin, oli kummaline ja salajane, ja kuna foto on väike asi, siis võtsin su endaga kaasa ja keegi ei teadnud seda ja nüüd elad sa selle märkmiku lehtede vahel, millesse ma kõike seda kirjutan, ja oletan, et jääd vähemalt seni, kuni keegi seda loeb, ikka saladuseks.

Olin snuukrilauaga toas varem käinud, kui selles majas viimati olime. Laud täitis peaaegu tervet tuba ja oli kaetud tolmulinaga, mis oli hakanud nurkadest katki kuluma – umbes sada aastat oma kaalu kandmist oli sellesse augud sisse kulutanud. Olime lina laua pealt ära võtnud ja veeretanud kahvaturohelisel mängupinnal erksavärvilisi kuule, püüdes neid aukudesse põrgatada. Kunagi olid olnud seal ka kiid, millega kuule aukudesse lüüa, aga nüüd olid nende hoidikud tühjad. Mulle oli meeldinud pallide sujuv liikumine ja need rahuldustpakkuvad kõlksud ja klõmatused, kui kuulid üksteise vastu põrkasid. Neid asju pole palju, mis meie igapäevases kokkulapitud maailmas nii sirgelt ja hästi liiguksid. Toa vasakus servas kõrgus suur raamaturiiul ja otsaseinas luukidega aken. Olin riiulid korra juba läbi vaadanud, aga kuna olin nüüd vanem, siis läksin uuesti nende juurde, et näha, kas vanem mina leiaks sealt raamatuid, mis polnud eelmisel korral mu pilku köitnud.

Aknaluugid olid kinni kiilunud ja kuigi oleksin võinud need lahti kiskuda, siis ei teinud ma seda. Valguse puudumine aitas raamatutel paremini säilida ja ma teadsin, et luukide avamine muudaks nende sulgemise raskemaks. Hinged roostetavad ja isegi kui nad seda ei tee, siis roostetavad kruvid, pudenedes välja vanast puidust, mis ei suuda neid enam kinni hoida. Võtsin niisiis oma tulepulga välja, süütasin õlilaterna ja kasutasin valguse saamiseks seda. Tulepulk kukkus mul aga käest ja veeres snuukrilauda ümbritseva lina voltide alla.

Me polnud leidnud sind eelmistel kordadel kastide tõttu. Keegi oli ladunud korgist põrandaplaatide kastid laua alla, täites kogu lauaaluse. Need olid needsamad korgist plaadid, mis koorusid nüüd lahti maja köögi põrandalt. Meil oli jäänud kahe silma vahele aga see, et kastid olid laotud laua äärte alla ja nende keskel oli tühi ruum, nagu kandiline koobas, tuppa peidetud tuba. Mu tulepulk oli veerenud kahe kasti vahelisse kitsasse prakku ja avastasin saladuse alles siis, kui liigutasin selleni ulatumiseks ühte kasti.

Kalaõli laternad haisevad rohkem kui annavad valgust, ent nägin isegi oma laterna tuhmis heleduses, et keegi oli kasutanud seda ruumi kunagi salajase peidupaigana. Esiteks köitis mu tähelepanu minu laternaleegi peegeldus teisel pool lauda rivis seisvatelt klaaspurkidelt, mille sees olid küünlajupid. Vanad küünlad põlevad palju paremini kui need, mida valmistab Bar, nii et minu esimeseks mõtteks oli küünlajupid kokku koguda ja vaadata, kas seal leidub ehk ka terveid küünlaid. Pugesin sisse ja just nii leidsingi ma saladuste kambri.

Keegi oli siin maganud, aga ilmselt küll väga-väga ammu. Laua all oli lahti rullitud magamiskott ja tekid ja padjad ning kastidest moodustunud seinu ääristasid raamatud ja konservid ja ravimikarbid. Laua alumise ääre ümber oli kinnitatud teibiga pisikeste tuledega valguskett, midagi sellist, mida pandi jõulupuudele nendel vanadel piltidel, mida olen näinud. Need ei põlenud muidugi ja ei saanud seda enam kunagi teha. See pani mind mõtlema, milline oli see varjupaik tulevalgel välja näinud – hubane, rõõmsameelne, võibolla isegi natuke maagiline. Keegi oli liiminud kiltkivist laua alumisele poolele mõned korgist plaadid, et anda salajasele toakesele kaunistatud lagi – lagi ja korktahvel. Tahvel oli kaetud fotode ja joonistustega.

Võibolla oli asi valgusketis, mis ei saanud enam kunagi süttida, kuid tahtsin korraga näha, milline näeks see ruum välja, kui seda valgustaks midagi rohkemat kui vaid minu tahmav õlilamp, ja seetõttu süütasin mõned küünlajupid ja heitsin käkrus magamiskotile pikali. Tundsin, kuidas sünteetiline täitematerjal mu raskuse all tolmuks pudenes, kuid nägin just siis sind. Sina olid sellel pildil, mis asus täpselt padja kohal. Sa olid ilmselt viimane, keda see inimene, kes siin magas, enne tulede kustutamist nägi, ja esimene, keda ta nägi hommikul üles ärgates. Võibolla olid see magaja sina ise. Võibolla oli see sinu peidupaik. Mõlemal juhul olid sa kellegi jaoks tähtis. Armastatud. Või mälestatud. Või meeles peetud. Või mõlemat.

Sa oled pildil rannal ja hüppad üles, käed-jalad laiali, ja sinu kõrval on tüdruk, kes on ilmselt sinu õde. Päev on särav ja päikeseline. Näete ühtemoodi välja. Õde on väiksem. Pilt on tehtud täpselt siis, kui olete maast võimalikult kõrgel, tardunud alatiseks liiva ja taeva vahele, käed ja jalad laiali, naerusuised, silmas välkumas rõõm. Sa vaatad otse kaamerasse. Õde vaatab sind, näol nii intensiivselt meeletu ja õnnelik ilme, et mul on valus seda vaadata. Sinust teisel pool on lühijalgne terjer, kes hüppab samuti õhku ja vaatab sinu poole, suu naeratuseks või haugatuseks avali. Ja täpselt nii, nagu arvan mõnikord, et sa näed minu moodi välja, tundub ka pildil olev tüdruk mulle tuttav. Kui ma silmad kissi tõmban ja püüan seda ette kujutada, siis näeb ta välja nii, nagu oleks näinud välja ehk Joy. Võibolla võtsin just sellepärast su pildi endaga kaasa. Sest mul pole muidugi mitte ühtegi pilti minu kord suuremast, kuid nüüd igavesti väiksemast õest. Võibolla mõtlesin, et see aitab mul teda meeles pidada, kui saan vanemaks ja mu pähe tungib rohkem mälestusi, mis täidavad selle ruumi, kus olime vaid meie kahekesi. Või ehk on see väike sarnasus põhjuseks, miks ma seda sulle kirjutan. Tean kindlasti vaid seda, et ma pole näinud kunagi varem pilti, mis oleks teinud mind korraga nii rõõmsaks ja nii kurvaks. Ja isegi ilma tüdrukuta – pilt näeb niimoodi välja, kui see on kokkumurtult mu märkmiku vahel, kui seal oled lihtsalt sina ja koer – on see nagu pilt viimastest õnnelikest inimestest maailma lõpus, enne kui see kätte jõudis.

Või äkki kirjutan ma sulle oma elust, sest need inimesed, kellega saaksin rääkida, on kadunud või ei saa mulle enam vastata. Isa ütleb, et ma mõtlen liiga palju. Ütleb, et küsin liiga palju küsimusi. Ütleb, et tema arvates teeb vastuste puudumine mind alati kurvaks. Ei tea, kas see on tõsi. Tean, et ta vihkab küsimist. Justkui võtaks see temalt midagi ära, kui ta ei tea, kuidas vastata. Otsin ainult infot, mitte vastutust millegi seesuguse eest, mis on niikuinii liiga suur, et saaks vaid temast sõltuda. Ja miks veedab ta nii palju aega faktiraamatuid lugedes, kui ta parasjagu ei tööta või viiulit ei mängi, kui ta ise samuti vastuseid ei otsi?

Ja see oli teine asi, mille ma saladuste kambrist kaasa võtsin. Raamatud. Kes iganes oli selle peidupaiga ehitanud, oli seadnud selle ühele küljele ritta raamatud, ja kui olin lebanud mõnda aega pikali ja fotosid vaadanud, siis keerasin külili ja vaatasin ka neid. Takseerisin pilguga mitu korda raamatute selgade rida ja hakkasin neid seejärel juhuslikult välja valima ja kaantel olevaid kirjeldusi lugema. Need polnud praktilised raamatud, sellised ajaloolised ega tehnilised teosed, mida isa nõudis, et me loeksime, et olulised teadmised kuskile ei kaoks – hakkasin seda kutsuma hiljem leibowitzinguks –, vaid ilukirjanduslikud raamatud, väljamõeldised. Mul kulus paar minutit, et aru saada, mis neid kõiki ühendas, aga kui seda taipasin, siis käis minust läbi järjekordne jõnksatus, omamoodi šokk, peaaegu elevus, kuigi ma ei tea, miks see oleks pidanud minus sellist tunnet tekitama. Kõik raamatud rääkisid väljamõeldud tulevikust, milles sinu maailm oli hävinud. Need rääkisid kõik minu olevikust, kuigi selle olid kirjutanud inimesed, kellel puudusid tegelikud teadmised, milline see võiks olla.

Toppisin oma seljakoti raamatuid täis ja leidsin pööningult teise koti, mille täitsin ülejäänutega. Isa ja Ferg püüdsid mind veenda, et jätaksin need maha, aga neil oli hea tuju, kuna olid leidnud vanadelt tuulikutelt kaks töötavat varuosa ja neile meeldisid ka need kolm ja pool kastitäit vanu küünlaid, mille olin laua alt leidnud. Ma ei rääkinud neile aga salajasest kambrist ja lükkasin kasti tagasi oma kohale, kui laua alt välja tulin, nii et kui see oli sinu salajane paik, siis on see jätkuvalt saladus. Vähemalt minu teada.

Lugesin sel sügisel kõik need raamatud läbi, mõnda isegi kaks korda (hakkasin kutsuma isa kinnisideed tehniliste käsiraamatute ja teaduslike teoste vastu leibowitzinguks siis, kui olin lugenud läbi raamatu „Kantileen Leibowitzile“, milles kauges hävinud tulevikus elavad mungad püüavad kogu sinu maailma uueks luua, toetudes vaid ühele kõrbest leitud elektriku käsiraamatule). Lugesin raamatuid, lootes leida sealt häid ideid, aga leidsin selle asemel õudusunenägusid ja mingi seletamatu kurbuse, mis vaevas mind nädalaid.

Ma tean, et sa ei saa tunda nostalgiat millegi sellise vastu, mida sa pole kunagi kogenud, kuid need raamatud äratasid sageli minus just sellise igatsuse. Isa vihkas seda, et ma neid lugesin. Arvas, et need olid kõige mõttetumad asjad, vanad ettekuulutused, mis olid osutunud niikuinii valeks. Mulle need meeldisid. Meeldivad ikka veel. Need ei pruugi kirjeldada elu pärast lõppu küll täpselt, ent kui kaeda neid lugemise ajal mõtetes justkui kõrvalpilguga, siis näed, et need räägivad palju sellest, kuidas asjad varem olid. Need on nagu vastused küsimustele, mida sa ei osanud küsida. Kuigi millegi sellise isale ütlemine ajaks ta ainult veelgi vihasemaks. Minevik on kadunud. „Meil on nüüd ainult olevik,“ ütleb ta, „ja ainsad kasulikud vastused on need, mis aitavad meil tulevikus ellu jääda.“