Читать книгу Tudorite saladus. Esimene raamat - C. W. Gortner - Страница 2

Igaühel on oma saladus.

Me matame saladuse sügavale enesesse otsekui pärlikarp liivatera, kattes selle küütlevate kihtidega, justkui suudaksid need meie surmahaava parandada. Mõned meie hulgast pühendavad kogu elu oma saladuse varjamisele, et kaitsta seda liialt uudishimulike eest, hoiavad saladust aardena otsekui pärli vaid selleks, et avastada, kuidas see lipsab välja just siis, kui me seda kõige vähem arvata oskame, avaldudes hirmuvälgatusena meie silmis, kui meid ootamatult tabatakse, äkilise valu või vihapurske või kõikehõlmava häbina.

Ma tean saladustest kõike. Saladusi saladustest, mida kasutatakse relvana, köidikuna, voodiäärse hellitusena. Tõde üksinda pole kunagi piisav. Saladused on meie maailma vahetusraha, valuuta, millele rajame oma hiilguse ja valede ehitised. Me vajame saladusi nagu terast kilpideks, brokaati kehakateteks ja loori oma hirmude varjamiseks: need petavad ja lohutavad, pakkudes meile alati kaitset tõsiasja eest, et viimaks peame ka meie surema.

„Pane see kõik kirja,” ütleb naine mulle, „iga viimnegi sõna.”

Sageli istume oma eluõhtul nii, kroonilised unetud moestläinud rõivastes, malelaud või kaardimäng laual unarusse jäetud, ja tema pilk – pärast kõiki neid aastaid endiselt valvas ja igiettevaatlik, eaga kuivetunud näos ikka veel lõvilik – pöördub sissepoole, paika, kuhu kellelgi pole sissepääsuluba, tema isikliku saladuse juurde, mille kohta ma nüüd tean, küllap olen alati teadnud, et ta viib selle endaga hauda kaasa.

„Pane see kirja,” ütleb ta, „et kui ma läinud olen, seisaks see sul meeles.”

Justkui ma saaksin iialgi unustada…