Читать книгу Tudorite saladus. Esimene raamat - C. W. Gortner - Страница 5

Kõik mu ümber hajus. Mulle meenus, mis väravavalvur oli öelnud – mingi mõttetu jutt, et printsess Elizabeth ratsutab meie hulgas ringi –, ja ma tundsin südames tõelist jõnksatust, kui ratsanike rivi teel kiirust lisas ja kadus. Rahvahulk hakkas hajuma, vaid üks põngerjatest hiilis teele, et mahakukkunud lillekimp tagasi tuua. Selle visanud naine seisis otsekui paigale naelutatult, käed rinnal, vahtides kadunud ratsanikele järele, pisarad kurnatud silmis helkimas. Ma sirutasin käe ja puudutasin kergelt ta käsivart. Ta pöördus sõgedal ilmel minu poole.

„Kas sa nägid teda?” sosistas ta, ja kuigi ta vaatas otse minu poole, oli mul mulje, et ta ei näegi mind. „Kas sa nägid meie Bessi? Ta on viimaks meie juurde tulnud, Jumal olgu kiidetud. Ainult tema võib meid päästa sellest Northumberlandi kuratlikust haardest.”

Ma seisin liikumatult, olles tänulik, et mu livree on sadulakotis. Kas niimoodi näebki Londoni rahvas John Dudleyt, Northumberlandi vürsti? Ma teadsin, et vürst teenib nüüd kuninga peaministrina, olles pärast kuninga eelmise kaitsja ja onu, Edward Seymoure’i langemist võimu haaranud. Maal olid paljud kirunud Seymoure’isid nende ihnsuse ja karjäärihimu pärast. Kas nüüd on vürstile samasugune vihkamine osaks saanud?

Ma pöörasin naisest ära. Isand Shelton oli mulle järele ratsutanud, ta põrnitses oma kõrvi seljast alla. „Sa oled juhm, naine,” kõmistas ta, „ole ettevaatlik, et vürsti mehed sind kunagi ei kuuleks, muidu lõikavad nad sul keele suust, nii kindlalt, kui mina siin istun.”

Naine vahtis teda ammulisui. Siis märkas ta tunnusmärki mehe mantlil ja taganes vankudes. „Vürsti mees,” hüüatas naine. Ta koperdas minema. Need, kes olid paigale jäänud, panid samuti naise karjatust tähele ja põgenesid kõrvaltänavate rägastikku või lähima kõrtsi ohutusse.

Maantee teises servas peatus rühm silmanähtavalt karmi välimusega mehi meid vahtima. Kui nägin käisest tõmmatud nugade helki, tõmbus mu sisikond sõlme.

„Roni nüüd parem hobuse selga,” ütles isand Shelton, laskmata mehi silmist. Tal polnud vaja seda mulle kaks korda öelda. Hüppasin sadulasse, samal ajal kui isand Shelton põikas kõrvale, uurides ümbrust. Mehed hakkasid teed ületama, tõkestades osaliselt tee, mida mööda ratsanikud olid eemaldunud. Ma ootasin, süda kurgus. Meil oli kaks võimalust. Võisime minna tagasi tuldud teed, mis viis jõekaldale ja tänavarägastikku, või sukelduda vanadusnõtrade puitehitiste näivalt läbipääsmatute ridade vahele. Isand Shelton näis kõhklevat, keerutades oma kõrbi tagajalgadel ringi ja hinnates lähenevaid mehi. Siis väändus tema armiline nägu julmaks irveks, ta surus kannad kõrvi külgedesse, et söösta edasi – otse meeste peale.

Ergutasin Cinnabari kähku liikuma ja järgnesin kaelamurdval kiirusel. Mehed tardusid poolel sammul, silmad peast välja kargamas, nähes tugevate lihaste ja kapjade äkkrünnakut nende poole sööstmas. Nad paiskusid ühekorraga mõlemale poole laiali otsekui mullatükid, mida meie hobuste kabjad teest välja kiskusid; neist mööda tuisates kuulsin südantlõhestavat karjatust, mis katkes. Vaatasin tagasi.

Üks meestest lamas näoli teel, punane loik purustatud peast välja imbumas.

Me sukeldusime lagunenud hoonete vahele. Kogu valgus kadus. Mind ründas väljaheidete, uriini ja määnduva puidu mädanikuaurune lehk, otsekui oleks keep üle mu näo visatud. Pea kohal moodustasid rõdud kitsukese lõhe, mida kaunistasid tilkuva pesu ja soolaliha vanikud. Muda pritsis laiali, kui meie hobused tormasid üle pilgeni täidetud kanalite, mis linna rooja jõkke tühjendasid. Hoidsin hinge kinni ja surusin hambad kokku, tundes kurgus sapimaitset; looklev vahekäik näis kestvat igavesti, kuni me viimaks hingeldades lagendikule välja sööstsime.

Tõmbasin ratsmetest Cinnabari seisma. Kõik mu ümber pöörles ja ma sulgesin silmad, hingates sügavalt, et õhupuudusest üle saada ja rahustada keeristormi oma peas. Tajusin äkilist vaikust, haistsin rohulõhna ja teravat suitsust õunahõngu. Avasin silmad.

Olime teise maailma jõudnud.

Meie ümber kõrgusid õõtsuvad tammed ja pöögid. Aas laius nii kaugele, kui mu silm seletas. Mind pani imestama selle veidra oaasi olemasolu keset linna; isand Sheltoni poole pöörates nägin, et ta vaatab otse enda ette, nägu otsekui ilmastikust räsitud kivi. Ma polnud teda kunagi näinud käitumas nii nagu mõni hetk tagasi, mil ta ratsutas tuhatnelja üle abitu mehe keha, otsekui oleks ta privilegeeritud kammerhärra kesta kõrvale heitnud, paljastades selle alla peitunud palgasõduri.

Varusin hetke mõtete koondamiseks. Siis laususin ettevaatlikult: „See naine… ta nimetas teda Bessiks. Kas see oli… kuninga õde, printsess Elizabeth?”

Isand Sheltoni hääl oli karm. „Kui oligi, siis toob ta ainult häda. See jälitab teda igal pool, kuhu ta läheb, nii nagu see oli ka tema hoorast emaga.”

Ma ei söandanud rohkem öelda. Muidugi teadsin ma Anne Boleynist. Kes poleks teadnud? Nagu paljud selles riigis, olin üles kasvanud võigaste juttude saatel Henry VIII ja tema kuuest naisest, kellega ta oli sigitanud oma poja, meie praeguse kuninga Edward VI, ja kaks tütart, leedi Mary ja leedi Elizabethi. Selleks, et abielluda Anne Boleyniga, oli kuningas Henry heitnud kõrvale oma esimese naise, leedi Mary ema Aragoni Katariina, kes oli Hispaania printsess. Siis tegi ta ennast kirikupeaks. Räägiti, et Anne Boleyn naeris, kui teda krooniti; aga ta ei naernud kaua. Olles rahva hulgas sõimatud ketserlikuks nõiaks, kes oli kuningat kannustanud kuningriiki pea peale pöörama, süüdistati teda kõigest kolm aastat pärast Elizabethi sündi verepilastuses ja riigireetmises. Tal raiuti pea maha, nagu ka tema vennal ja veel neljal mehel. Kuningas Edwardi ema Jane Seymouriga kihlus Henry üks päev pärast Anne’i surma.

Ma teadsin, et paljud inimesed, kes olid Anne’i tõusu ja languse üle elanud, põlgasid teda isegi pärast tema traagilist lõppu. Aragoni Katariina oli ikka veel valdavalt lihtrahva südames, tema rahulikku heasoovlikkust ei unustatud kunagi, isegi mitte pärast seda, kui tema elu tükkideks rebiti. Sellegipoolest häiris mind ägedus isand Sheltoni hääles. Ta rääkis nii, otsekui peaks Elizabethi süüdistama tema ema tegude eest.

Parajasti, kui ma püüdsin selles selgusele jõuda, juhtis ta mu tähelepanu siluetile, mis paistis tumeneva õhtutaeva taustale söövitatud piikidena. „See on Whitehall,” ütles ta. „Lähme, aeg on hiline. Oleme ühe päeva kohta piisavalt palju erutust tunda saanud.”

Ratsutasime läbi tohutusuure avatud pargi tänavatele, mida ääristasid müüridega ümbritsetud maamõisad ja tumedad keskaegsed kirikud. Nägin suurt kivist katedraali tunnimehena nõlval seismas ja imetlesin selle äärmist toredust; Whitehalli paleele lähenedes valdas mind aukartus.

Olin ennegi losse näinud. Dudley mõisamaja, kus ma üles kasvasin, peeti tõepoolest üheks kõige muljetavaldavamaks selles piirkonnas. Aga Whitehall ei sarnanenud millegagi, mida ma varem näinud olin. Jõekäärus paiknev Henry VIII kuninglik residents kerkis mu ette – värviküllane kogum fantastilisi torne, kaarduvaid kantse ja uniste loomadena lamasklevaid galeriisid. Nii palju, kui ma eristada suutsin, tükeldasid kaks vahekäiku selle osadeks ja iga selle ruutjalg kihas tegevusest. Me sisenesime põhjaväravast, sõites kerge galopiga läbi rahvarohke eesõue siseõuele, mis oli tuubil täis tõuklevaid lihttöölisi, teenistujaid ja õukondlasi. Võtnud hobustel ratsmetest, hakkasime jalgsi minema suunas, kus ma oletasin tallid olevat, kui üks karmiinpunases vammuses nägus mees sihikindlalt meie poole astuma hakkas.

Isand Shelton peatus ja kummardas jäigalt. Mees kallutas samuti tervituseks pead. Tema kahvatusinised silmad vaatasid meid hindavalt, labidakujuline ruske habe täiendas ta elavaid näojooni. Minus tekitas ta mulje eatust vitaalsusest ja tundlikust intelligentsusest.

Kui ma aupaklikult pea langetasin, märkasin ta küünte all kuivanud tindi poolkuusid. Kuulsin teda jahedal toonil lausuvat: „Isand Shelton, kõrgeauline leedi teatas mulle, et te peaksite täna saabuma. Loodan, et teie reis ei olnud liiga vaevarikas.”

Isand Shelton vastas rahulikult: „Ei, mu lord.”

Mehe pilk libises minule. „Ja see on…”

„Brendan,” pahvatasin mina, enne kui arugi sain, mida ma teen. „Brendan Prescott. Teie teenistuses, teie hiilgus.” Impulsi ajel sooritasin kummarduse, mis pidi demonstreerima mitmeid tunde kestnud hoolsat harjutamist, kuigi temale võisin ma kohmakas näida.

Otsekui minu mõtete kinnituseks pahvatas ta südamest naerma. „Sina peaksid olema lord Roberti uus kannupoiss.” Ta naeratus muutus laiemaks. „Sinu isand võib sinult eraviisiliselt nõuda seesugust kõrgelennulist pöördumist, aga mind rahuldab peasekretär Cecil või mu lord, kui sa pahaks ei pane.”

Tundsin, kuidas mu põsed õhetama lõid. „Jah, muidugi,” ütlesin ma. „Andestage, mu lord.”

„Poiss on väsinud, see on kõik,” pomises isand Shelton. „Kui te teataksite kõrgeaulisele leedile meie tulekust, siis me ei tülitaks teid rohkem.”

Peasekretär Cecil kergitas kulmu. „Kardan, et kõrgeauline leedi ei ole hetkel siin. Ta kolis koos oma tütardega Durham House’i Strandil, et vabastada ruumi aadlikele ja nende kaaskonnale. Nagu te näete, on kõrgeaulisel lordil täna täismaja.”

Isand Shelton tõmbus pingule. Minu pilk libises temalt peasekretär Cecili varjatud naeratusele ja jälle tagasi. Sel hetkel taipasin, et isand Shelton ei olnud sellest teadlik ja talle oli äsja koht kätte näidatud. Vaatamata Cecili sõbralikule käitumisviisile ei olnud need kaks meest võrdväärsed.

Cecil jätkas: „Leedi Dudley jättis sõna, et vajab teie teeneid ja et te peate otsekohe jätkama teed Durhamisse. Ma võin teile eskorti pakkuda, kui soovite.”

Tagaplaanil jooksid ringi paažid tõrvikutega ja süütasid müüri külge kinnitatud raudlaternaid. Hämarus libises üle siseõue ja isand Sheltoni näo. „Ma tunnen teed,” ütles ta ja viipas mulle. „Tule, poiss. Durham ei ole kaugel.”

Tegin liigutuse, et järgneda. Cecil sirutas käe välja. Tema sõrmede surve mu varrukal oli ootamatu – kerge, kuid käskiv. „Ma usun, et meie uus kannupoiss jääb siia lord Roberti juurde, samuti kõrgeaulise leedi käsul.” Ta naeratas mulle jälle. „Saadan sind tema ruumidesse.”

Ma ei olnud arvestanud, et jään nii kiiresti omapead, ja üheks halvavaks hetkeks tundsin end eksinud lapsena. Lootsin, et isand Shelton nõuab, et peaksin minema koos temaga leedi Dudleyle isiklikult ette kandma. Aga ta ütles ainult: „Mine, poiss. Sul on oma ülesanne täita. Astun hiljem su juurde sisse.” Cecilile ühtki pilku pööramata sammus ta minema, juhtides oma kõrvi tagasi värava juurde. Võtsin Cinnabari ratsmetest kinni ja järgnesin Cecilile.

Võlvkäigu alla jõudnud, vaatasin üle õla tagasi.

Isand Shelton oli läinud.

Mul ei jäänud eriti palju aega vahtida palkidest ehitatud, tohutu hulga ratsude ja jahikoertega asustatud talli mõõtmatust. Usaldanud Cinnabari noorele tumedajuukselisele tallipoisile, kes sirutas käe müntide järele, viskasin sadulakoti õlale ja järgnesin sekretär Cecilile, kes juhtis mind veel ühest siseõuest läbi, kõrvaluksest sisse ja trepist üles omavahel ühendatud ruumide ritta, mille seinad olid kaetud tohutute seinavaipadega.

Tihedakoelised põrandavaibad summutasid meie samme. Õhk lõhnas vaha, muskuse, higi ja kopitanud kangaste järele. Küünlad tilkusid alustelt, mis olid rauast kandelaabritele kinnitatud. Nähtamatus kohas võnkusid kehatu lauto keeled, meist triivisid mööda õukondlased, kelle juveelide, damasti ja sameti sädelus püüdis valgust otsekui sillerdav liblikatiib. Keegi ei vaadanud minu poole, aga ma poleks end kaugeltki sundimatult tundnud, kui keegi oleks peatunud, et mu nime küsida. Mõtlesin, kuidas küll õnnestub mul selles labürindis teed leida, veel enam järgida õiget suunda lord Roberti ruumidesse ja sealt tagasi.

„Esialgu tundub see ületamatu,” lausus Cecil, otsekui loeks mu mõtteid, „aga aja jooksul harjud ära. Me kõik harjume.”

Teda silmitsedes lasin kuuldavale ebakindla naeruturtsatuse. Siseõues jättis ta meeldiva mulje, kuid siin pikas galeriis, kus ümbritsev hiilgus meid kääbusteks muutis, mõtlesin, et ta meenutab mõnd neist keskklassi kuuluvatest kaupmeestest, kes käisid Dudley lossis oma kaupa pakkumas; meest, kes on endale mugava niši loonud, olles õppinud elukäänakutest hea huumori ja tulevikku vaatava terava pilguga välja tulema.

„Sul on kindel pilk,” jätkas Cecil. „Mulle tundub see värskendav. Uudsus tuhmub kiiresti. Enne kui sa arugi saad, leiad end kaebamas, kui piiratud siin kõik on, ja kuidas sa sõõmu värske õhu eest kõigest loobuksid.”

Salk naervaid pimestavate peaehetega naisi liugles meist mööda, healõhnalised aroomisegude karbikesed vöötatud pihal kõlisemas. Vahtisin neid ammuli sui. Ma polnud kunagi varem niisuguseid imeasju näinud ja kui üks neist mind võrgutava pilguga vaatas, vastasin ta kutsele, olles tema peenest kahvatusest nii võlutud, et unustasin end täielikult. Ta naeratas ulakalt ja pööras ära, otsekui oleksin lakanud eksisteerimast. Vahtisin talle järele. Kuulsin Cecilit oma kõrval tasakesi naermas, kui me teise, inimtühja galeriisse pöörasime.

Julgust kogudes küsisin: „Kui kaua te olete siin elanud?” Seda öeldes mõtlesin, kas ta peab mind liiga ninakaks, ja arvasin, et isegi kui peab, siis pole mul erilist lootust midagi õppida, kui ma küsimusi ei esita. Lõpuks on ta ikkagi vaid teenija. Hoolimata tema seisundist, mis on kõrgem kui isand Sheltonil, on leedi Dudley talle korraldusi andnud.

Vastuseks sain jälle veidra naeratuse. „Ma ei ela siin. Mul on siin lähedal oma maja. Õukonna ruumid, nii nagu nad on, on reserveeritud neile, kes võivad endale seda lubada. Kui sa tahad mu ülesandeid teada, siis olen kõrgeaulisest lordist vürsti ja nõukogu peasekretär. Niisiis, nagu öeldakse, sööme ühest peost.”

„Ah nii.” Püüdsin ükskõikne näida. „Mõistan. Ma ei tahtnud teid solvata, mu lord.”

„Nagu ma ütlesin, isand Cecil on piisav. Siin on tseremoniaalsust küllaldaselt, nii et me ei pea seda lisama.” Tema heledad silmad välgatasid üleannetult. „Ja sa ei pea selle ees nii alandlik olema. Seda ei juhtu sageli, et õukondlasel on võimalus vestelda kellegagi, kes on teesklusest rikkumata.”

Trepist üles minnes vaikisin. Koridor, millesse sisenesime, oli kitsam, ilma seina- ja põrandavaipadeta, sellel olid otstarbekad krohvitud seinad ja katmata põrandad. Ta peatus ühe ees mitmest ühtmoodi uksest. „See on vürsti poegade korter. Ma ei tea, kes seal praegu on, kui üldse kedagi on. Igaühel neist on oma ülesanded. Igatahes pean nüüd lahkuma.” Ta ohkas. „Kardan, et sekretäri töö ei saa kunagi otsa.”

„Tänan, isand Cecil.” Ma kummardasin vähem efektselt, sest mul oli sadulakott käes, kuigi olin talle lahkuse eest tänulik. Tundsin, et ta oli teinud rohkem kui pidi, et vähendada mu kohmetust.

„Võta heaks.” Ta tegi pausi, uurides mind mõtlikus vaikuses. „Prescott,” lausus ta endamisi, „sinu perekonnanimel on ladinakeelne päritolu. Kas see on su perekonnal juba pikka aega olnud?”

Tema küsimus tabas mind ootamatult. Hetkeks haaras mind paanika, ma ei olnud kindel, kuidas või kas üldse peaksin vastama. Kas parem oleks avalikult jultunult valetada või kasutada võimalust uue sõbra leidmiseks?

Ma otsustasin viimase kasuks. Miski Cecilis äratas minus usaldust, kuid veelgi mõjuvam oli võimalus, et ta juba teab. Ta oli teadlik, et mind toodi õukonda lord Robertit teenima. Võis arvata, et leedi Dudley või isegi vürst ise on jaganud ka vähem meeldivaid tõsiasju minu kohta. Arvatavasti ei vääri ma nende taktitunnet. Ja kui ma avalikult valetan sellele, keda nad usaldavad, võib see rikkuda kõik mu võimalused õukonnas edasi liikuda.

Vastasin ta rahulikule pilgule. „Prescott,” ütlesin ma, „ei ole mu õige nimi.”

„Nii?” Ta kergitas kulmu.

Mind haaras uus kahtlusepuhang. Veel on aega. Ma võiksin veel pakkuda seletust, mis ei oleks tegelikkusest väga kaugel. Ma ei teadnud, miks ma seda ei teinud, miks tundsin peaaegu vastupandamatut vajadust tõtt rääkida. Ma polnud oma sünni saladusest mitte kunagi mitte kellelegi vabatahtlikult rääkinud. Sestpeale, kui olin avastanud, et see, mis mul puudub, on mind mõnituste ja õelate oletuste märklauaks muutnud, olin otsustanud, et kui iganes minult küsitakse, siis tunnistan ainult seda, mis on vajalik. Pole vaja pakkuda üksikasju, mida keegi kuulda ei soovi, või põhjustada arutlusi.

Kuid seal seistes tajusin tema suhtumises rahulikku mõtlikkust, mis pani mind arvama, et ta mõistab või isegi tunneb kaasa. Emand Alice oli mind sageli niimoodi vaadanud, mõistmisega, mis kunagi ei seganud kõige raskemaid tõdesid tunnistamast. Olin õppinud teistes seda omadust usaldama.

Ma tõmbasin sügavalt hinge. „Ma olen leidlaps. Emand Alice, naine, kes mind üles kasvatas, andis mulle selle nime. Iidsetel aegadel elasid need, kelle nimi oli Prescott, preestri majapidamises. Sealt mind leitigi, endisest preestri majast Dudley lossi lähedal.”

„Ja sinu eesnimi?” küsis ta. „Kas ka see on emand Alice’i tegu?”

„Jah. Ta oli pärit Iirimaalt. Tal oli sügav aukartus püha Brendani ees.”

Järgnes pingeline hetk. Iirlasi põlati Inglismaal nende mässulisuse pärast, kuid siiani ei olnud mu eesnimi asjatut uudishimu äratanud. Cecili vastust oodates hakkasin kartma, et olen vea teinud. Ebaseaduslik olemine on puudus, millest mees võib oma töökusega üle saada. Sugupuu puudumine, teisest küljest, on halvemus, millest vähesed võivad kõrgemale tõusta. Paremal juhul mõistab see inimese eluaegsele nimetule orjatööle ja halvemal juhul kerjamisele.

Siis ütles Cecil: „Kui sa ütled leidlaps, siis eeldan, et pead silmas, et sa olid hüljatud?”

„Jah, olin hädavaevu nädalane.” Hoolimata püüdest loomulik näida, kuulsin oma hääles pinget, abitusetunde raskust. „Emand Alice pidi kohaliku naise mulle ammeks palkama. Saatuse tahtel oli üks linnanaine just oma lapse kaotanud, muidu poleks ma ilmselt ellu jäänud.”

Ta noogutas. Enne kui järjekordne ebamugav vaikus oleks maad võtnud, leidsin end seda täitma tõttamas, otsekui oleksin oma keele üle kontrolli kaotanud. „Emand Alice tavatses öelda, et munkadel vedas, et mind nende lävele ei poetatud. Ma oleksin nende sahvrid tühjaks söönud ja mis neile siis alles oleks jäänud, et pidada vastu tormile, mille vana Henry nende jaoks kokku keeras?”

Puhkesin naerma, enne kui oma viga taipasin. Olin äsja tõstatanud religiooni küsimuse, mis kindlasti polnud õukonnas ohutu teema. Pidin peaaegu lisama, et emand Alice oli alati öelnud, et minu söögiisust suurem on ainult mu lobisemishimu.

Cecil ei öelnud midagi. Hakkasin juba arvama, et olen oma ebasobiva avameelsusega sisse kukkunud, kui ta pomises: „Kui kurb sinu jaoks.”

See tunne ei sobinud kokku tema uuriva pilguga, mis jäi minule kinnitunuks, otsekui tahaks ta mu näo mällu söövitada. „See emand Alice, kas ta võis teada, kes sinu vanemad olid? Niisugused asjad on tavaliselt kohalikku päritolu. Vallaline tütarlaps, keda on perekonnas ära kasutatud – liiga häbistatud, et kellelegi rääkida, kardan, et seda juhtub sageli.”

„Emand Alice on surnud.” Mu hääl oli ilmetu. Vaatamata eelnenud aususele ei tahtnud ma mõningaid haavu päevavalgele tuua. „Röövlid ründasid teda, kui ta oli teel Stratfordist koju. Kui ta midagi mu vanematest teadis, siis võttis ta selle endaga hauda kaasa.”

Cecil langetas pilgu. „Mul on kahju seda kuulda. Iga inimene, ükskõik kui väljapaistmatu, peab teadma, kust ta on tulnud.” Äkki kummardus ta minu poole. „Sul pole vaja sellest endale muret tekitada. Meie uuel Inglismaal võivad isegi leidlapsed kõrgele tõusta. Saatus naeratab sageli neile, kes on kõige vähem soositud.”

Ta astus sammu tagasi. „Oli meeldiv, kannupoiss Prescott. Palun, ära kõhkle minu poole pöördumast, kui sul midagi vaja on. Mind on kerge leida.”

Ta kinkis mulle veel ühe mõistatusliku naeratuse, pööras siis kannal ringi ja lahkus.