Читать книгу Tudorite saladus. Esimene raamat - C. W. Gortner - Страница 6

Jälgisin, kuidas isand Cecil galeriid mööda eemaldub ja silmist kaob, enne kui sügavalt hinge tõmbasin ja ukse poole pöördusin. Koputasin. Vastust ei tulnud. Pärast teistkordset koputust katsusin ukselinki. Uks avanes.

Sisse astudes leidsin, et korter, nagu isand Cecil oli seda nimetanud, koosnes alamõõdulisest kambrist, millest suure osa võttis enda alla rippuva baldahhiiniga voodi. Seinte alumist poolt kaunistas kriibitud seinatahveldis ja üksik väike aken oli klaasitud roheka klaasiga. Läidetud küünlajupp hulpis laual oleva nõu sees õlis. Põrandale olid laiali loobitud kõrkjamatid, määrdunud riideesemed ning mitmesugused köögitarbed ja sööginõud. Lõhn oli iiveldamapanev segu riknenud toidujäätmetest ja määrdunud rõivastest.

Pillasin oma sadulakoti lävele. Mõni asi ei muutu ilmselt kunagi. Olgu nende toad õukonnas või mitte, Dudley poisid elavad ikka otsekui põrsad põhus.

Kuulsin voodist norskeid. Nihkusin lähemale, kontsad kõrkjatesse mattunud konditükkidel krigisemas. Vältides okseloiku voodi ääres, võtsin baldahhiinikardinast kinni ja tõmbasin selle kõrvale. Voodivarvad ragisesid. Ma hüppasin eemale, oodates pooleldi, et kogu möirgav Dudleyde klann kargab välja mulle kallale, vehkides rusikatega, nagu nad tavatsesid mu lapsepõlves teha.

Selle asemel nägin voodil üksikut kuju, riietatud kortsunud pükstesse ja särki, sassis juuksed määrdunud nisu karva. Ta eritas eksimatult äratuntavat odava õlle lehka: see oli Guilford, suguharu veetlev lapsuke, seitsmeteistaastane ja joobeuimas.

Pigistasin üle voodiserva rippuvat kätt. Kui kõik, mis ma saavutasin, oli veel üks kurguhäälne norse, siis haarasin tal õlast ja raputasin seda.

Ta heitis käed laiali, kergitades voodilina kortsudest triibulist nägu. „Susi sind söögu,” lällas ta.

„Kena õhtut sullegi, mu lord Guilford,” vastasin ma. Astusin ettenägelikult sammu tagasi, nii igaks juhuks. Kuigi ta oli viiest Dudley pojast noorim, tema vastu olin ma rohkem lahinguid võitnud kui kaotanud, ei soovinud ma riskida oma esimesel tunnil õukonnas peksa saada.

Ta vahtis mind ammuli sui, tema läbiimmutatud aju püüdis mu näole nime leida. Kui see korda läks, irvitas Guilford. „Aa, see on see värdjast orb. Mida sa…” Ta tõmbus kõverasse, et põrandale sülitada. Oiates vajus ta tagasi voodile. „Ma vihkan seda naist. Ma sunnin teda selle eest tasuma. Vannun, et teen seda, ta on igavene lipakas.”

„Kas ta tempis su õlle kangemaks?” küsisin süütult.

Ta jõllitas mind ja sundis end voodist välja ronima. Ta oli Dudleyde kasvu ja ma teadsin, et kui ta poleks niisugust hulka õlut tarbinud, siis oleks ta mulle kallale karanud otsekui hundikutsikas. Libistasin käe instinktiivselt tupes olevale pistodale. Mitte et ma oleksin söandanud sellega vehkida. Lihtinimese võib juba aadliku sõnadega ähvardamise eest surma mõista. Siiski oli rahustav selle kulunud käepidet oma sõrmede all tunda.

„Jah, ta tempis mu õlle kangemaks.” Guilford kõikus jalul. „Kuna ta on kuninga sugulane, siis arvab ta, et võib mind kõrgilt kohelda. Ma näitan talle, kes siin peremees on. Niipea, kui me oleme laulatatud, kolgin teda, kuni tal veri jookseb, see armetu…”

Üks hääl sähvas üle toa. „Pane oma armetu suumulk kinni, Guilford.”

Guilford kahvatas. Ma pöörasin ringi.

Lävel ei seisnud keegi muu kui mu uus isand Robert Dudley.

Hoolimata mu kartlikust ootusest meie taaskohtumise üle pärast kümmet aastat oli ta vaatamist väärt. Olin teda alati salamisi kadestanud. Samal ajal kui minu nägu oli tähelepandamatu, nii tavaline, et selle võis kergesti unustada otsekui vihma, oli Robert hea päritolu parim näide: muljetavaldav kasv, lai rind ja musklilised sääred nagu tema isal, ema sirge nina, tihedad mustad juuksed ja pikkade ripsmetega tumedad silmad, mis kindlasti olid pannud enam kui ühe neitsi tema jalge ees sulama. Tal oli kõik, mida minul ei olnud, kaasa arvatud õukonnas teenitud aastad ja Edwardi kuningaks tõusmise järel mõjukad kohalemääramised kuni silmapaistva, kuigi lühikese sõjakäiguni šotlaste vastu ning jõuka preiliga laulatuseni ja voodisse jõudmiseni või vastupidi.

Jah, Robert Dudleyl oli kõik, mida minusugune mees oleks võinud soovida. Ja temas oli kõik, mida minusugune mees peaks kartma.

Ta lõi ukse oma saabastatud jala hoobiga kinni. „Vaata ennast, oled purjus otsekui preester. Sa tekitad minus tülgastust. Sinu soontes on vere asemel kusi.”

„Ma ainult…” Guilford oli tõmbunud valgeks otsekui lõuend „… ma ainult ütlesin…”

„Ole vait.” Robert rääkis, otsekui poleks näinud mind seal seismas. Siis ta pööras end, tema silmad tõmbusid pilukile. „Ma näen, et tallikutsikas on siia sisse tunginud.”

Ma kummardasin. Meie läbisaamine näis algavat sealtsamast, kus oli katkenud, kui ma just ei suuda talle tõestada, et mul on talle rohkem pakkuda kui haletsusväärne keha, mida ta võib kolkida.

„Seda küll, mu lord,” vastasin oma parima hääldusega. „Mul on au teenida teie kannupoisina.”

„On see nii?” Ta manas näole särava naeratuse. „Noh, nähtavasti. See ei olnud kindlasti minu idee. Ema otsustas, et sa pead hakkama ülalpidamist teenima, kuigi, kui see olnuks minu otsustada, oleksin heitnud su tänavale, kust sa oled tulnud. Aga nähes, et seda pole juhtunud” – ta sirutas käe ette – „võid sa alustada selle laga koristamisest. Siis võid mind banketi jaoks riietada.” Ta tegi pausi. „Kui järele mõelda, siis lihtsalt korista. Kui sa just ei ole õppinud džentelmeni jäsemeid mähkima, samal ajal kui Worcestershire’is hobusesitta välja rookisid.” Ta naeris valjusti, tundes, nagu alati, oma teravmeelsusest suurt naudingut. „Pole midagi, ma võin ise riietuda. Olen seda aastaid teinud. Aita parem Guilfordi. Isa ootab meid tunni aja pärast saali.”

Ma talitsesin oma ilmet ja kummardasin. „Mu lord.”

Robert lagistas naerda. „Oled sihukeseks džentelmeniks hakanud. Niisuguste kenade maneeride puhul võin kihla vedada, et leiad ühe neidise või paar, kes sulle aadlivere puudumise andestavad.”

Ta pööras tagasi oma venna poole, osutades temale hõbesõrmust kandva sõrmega. „Ja sina hoia oma suu kinni. Ta on ainult naine, kulla mees. Pane talle päitsed pähe, ratsuta temal ja lase ta karjamaale, nagu mina oma jaoga tegin. Ja taeva pärast, võta oma hingeõhuga midagi ette.” Robert kinkis mulle kitsi naeratuse. „Ma kohtun sinuga samuti saalis, Prescott. Too ta lõunapoolse ukse juurde. Me ei taha, et ta kõigi meie kõrgete külaliste peale oksendaks.”

Ta pööras kareda naeru saatel ringi ja sammus välja.

Guilford ajas keele pikalt välja ja minu jälestuseks oksendas otsekohe uuesti.

Esimese ülesande täitmine mulle antud aja jooksul nõudis viimastki kübet mu kannatlikkusest. Suurem osa äravisatud rõivastest vajas tõhusat leotamist äädikas, et eemaldada igasugune nende külge kleepunud mustus, kuid teades, et mina ei ole pesunaine, peitsin vastiku kraami pilgu eest ja läksin siis vett otsima, leides vahekäigu lõpust ühe karikatäie.

Pöördusin tagasi ja käskisin Guilfordil riided seljast võtta. Vesi voolas ta lõdvalt nahalt alla pruunina, värsked hammustused tema reitel ja käsivartel osutasid, et ta jagas voodit lutikate ja kirpudega. Ta seisis kulmu kortsutades, alasti ja värisedes, arvatavasti puhtamana kui ta õukonda saabumisest alates oli olnud.

Leidnud rõivapressist suhteliselt määrdumata särgi, sukkpüksid, vammuse ja damastist varrukad, ulatasin need talle. „Kas ma aitan mu lordil riietuda?”

Ta tõmbas rõivad mul käest. Jätnud teda rõivastega maadlema, läksin sadulakoti juurde ja võtsin välja omaenda lisa-püksipaari, uue halli villase vammuse ja head saapad.

Kui neid käes hoidsin, meenus mulle tahtmatult emand Alice, määrimas loomarasva nahale, „et need säraksid otsekui tähed”, nagu ta oli silma pilgutades öelnud. Ta oli need saapad mulle toonud ühelt oma iga-aastaselt reisilt Stratfordi laadale. Tol ajal olid need kaks numbrit liiga suured, et veel kasvavale poisile jalga sobida, kuid ma olin siiski neis uhkena ringi paterdanud, kuni ühel pimedal päeval mitu kuud pärast emanda surma leidsin, et need on parajad. Enne Dudley lossist lahkumist olin saapaid rasvaga hõõrunud, nagu emand oleks teinud. Olin võtnud seda samast purgist, sama puulusikaga…

Mu kurgus pitsitas. Kuni ma lossis elasin, võisin teeselda, et ta on ikka veel minuga, heasoovliku nähtamatu kohalviibijana. Hommikutel köögis, kus oli tema valdusala, põldudel, kus ma õhtupoolikuti Cinnabariga ratsutasin, tornis asuvas raamatukogus, kus ma Dudleyde unarusse jäetud raamatuid lugesin – igal pool tundus, et ta on läheduses, iga hetk minu juurde tulemas, noomides, et on aeg midagi süüa.

Aga siin on ta nii kaugel ära, otsekui oleksin Uude Maailma purjetanud. Esimest korda elus on mul amet ja vahendid, et paremat tulevikku ehitada, aga mina olen nutune otsekui imik ristimisel.

Meenutanud emanda lemmikütlust, tundsin enesekindlust kasvavat. Ta oli alati öelnud, et ma suudan teha kõike, mis ma olen pähe võtnud. Tema mälestust austades pean tegema rohkem kui lihtsalt ellu jääma. Lõpuks, kes teab, mis tulevikul minu jaoks varuks on? Nii naeruväärne nagu see tol hetkel tunduda võis, ei olnud see kujuteldamatu, et ühel päeval teenin välja teenijaseisusest vabanemise. Nagu Cecil oli märkinud, võivad meie uuel Inglismaal isegi leidlapsed kõrgele tõusta.

Lükkasin määrdunud riided seljast, hoides hoolega selja Guilfordi poole, kui ma end ülejäänud veega pesin, ja riietusin kiiresti. Ümber pööranud, leidsin Guilfordi vammusesse takerdunult, särk viltu seljas ja kortsuvajunud sukkpüksid allpool põlvi.

Käsku ootamata läksin talle appi.