Читать книгу Tudorite saladus. Esimene raamat - C. W. Gortner - Страница 4

Nagu kõik tähtis elus, algas ka see rännakust – teekonnast Londonisse, et olla täpne, minu esimesest tutvusest selle kõige võluvama ja kõige närusemaga kõigist linnadest.

Me asusime teele enne koidikut, kaks meest hobuste seljas. Ma polnud kunagi Worcestershire’st kaugemal käinud, mis muutis isand Sheltoni ilmumise kutsega veel enam ootamatuks. Mul oli vaevu aega oma vähesed asjad kokku pakkida ja jätta hüvasti teenijaskonnaga (kaasa arvatud sulnis Annabel, kes nuuksus, otsekui tahaks ta süda lõhkeda), enne kui asusin teele Dudley lossist, kus olin veetnud kogu oma elu, olemata kindel, millal või kas ma siia tagasi pöördun.

Minu erutus ja kartlik ootus oleksid pidanud mind ärkvel hoidma. Siiski tundsin end varsti suigatavat, uinutatuna mööduva maastiku üksluisusest ja minu kimli Cinnabari mõnusast sörgist.

Isand Shelton raputas mind ärkvele. „Brendan, poiss, ärka üles. Me oleme peaaegu kohal.”

Ajasin end sadulas sirgu. Pilgutanud une silmist, sirutasin käe mütsi kohendama ja leidsin ainult oma sõnakuulmatu hele-kastanpruuni juuksepuhma. Kui isand Shelton saabus mind kaasa viima, oli ta kohe mu juuste pikkuse peale kulmu kortsutanud, torisedes, et inglased ei peaks niimoodi pügamatuna ringi käima nagu prantslased. Talle ei meeldiks ka minu mütsi kadumine.

„Oh, ei.” Vaatasin tema poole.

Ta silmitses mind osavõtmatult. Üle tema vasaku põse jooksis sakiline arm, mis moonutas ta järske näojooni. Sellel polnud küll tähtsust. Archie Shelton polnud kunagi nägus mees olnud. Siiski oli ta muljetavaldavalt pikka kasvu ja istus võimukana oma ratsul; tema mantel, millel olid tunnusmärkidena karvane karu ja sau, märkis ta ametiastet Dudleyde perekonna mõisavalitsejana. Igal teisel oleks tema kivine pilk hirmuvärinaid tekitanud. Kuid mina olin tema sõnaahtra käitumisviisiga harjunud, kuna ta oli minu järelevaataja ja hooldaja olnud sestpeale, kui ta kaheksa aastat tagasi Dudleyde peresse saabus.

„See kukkus maha üks ljöö tagasi.” Ta ulatas mulle mu mütsi. „Šoti sõdadest peale ei ole ma kedagi näinud hobuse seljas nii sügavalt magamas. Võiks arvata, et sa oled varem sada korda Londonis käinud.”

Kuulsin tema noomituses karedat lõbususust. See kinnitas mu kahtlust, et ta on salamisi rõõmus selle äkilise muutuse üle minu saatuses, kuigi tema loomus ei lubanud tal väljendada isiklikke tundeid millegi kohta, mida vürst või leedi Dudley otsustasid.

„Sa ei saa ilma mütsita õukonda minna,” ütles ta, kui ma oma punasest riidest mütsi pähe tagasi surusin ja mäkke ronivat päikeselaigulist teed silmitsesin. „Kannupoiss peab alati oma välimuse suhtes tähelepanelik olema.” Ta silmitses mind. „Mu lord ja leedi ootavad oma teenritelt palju. Usun, et sul on meeles, kuidas parimal kombel käituda.”

„Muidugi.” Ajasin õlad sirgu ja deklameerisin oma kõige püüdlikumal toonil: „Parim on igal võimalikul juhul vaikida ja alati silmad maas hoida, kui minuga räägitakse. Kui ma ei ole kindel, kuidas kellegi poole pöörduda, siis mu lord ja mu leedi sobib alati.” Tegin pausi. „Näed? Ma pole unustanud.”

Isand Shelton turtsatas. „Näen, et sa pole. Sinust saab kõrgeaulise lordi poja, lord Roberti kannupoiss ja sa ei tohiks võimalust käest lasta. Kui sa sellel postil eeskujulik oled, kes teab? Sa võid tõusta kojaülemaks või isegi mõisavalitsejaks. Dudleyd on selle poolest tuntud, et tasuvad heldelt neile, kes neid hästi teenivad.”

Niipea, kui ta need sõnad kuuldavale tõi, mõtlesin, et oleksin pidanud teadma.

Kui leedi Dudley liitus aastaringselt oma perega õukonnas, saatis ta isand Sheltoni kaks korda aastas lossi, kuhu olin jäänud koos väikese teenijaskonnaga. Ta tuli näiliselt meie toimetulekut üle vaatama, aga kui varem olid mu ülesanded piirdunud tallidega, siis nüüd andis ta mulle majapidamises teisi ülesandeid ja maksis mulle esmakordselt tagasihoidliku summa. Ta tõi isegi kohaliku munga mind õpetama – ühe tuhandetest, kes kerjasid ja kaubitsesid üle kogu Inglismaa sestpeale, kui vana kuningas Henry oli kloostrid hävitanud. Dudley lossi teenijaskond oli pidanud kõrgeaulise leedi mõisavalitsejat ebaloomulikuks, külmaks ja üksildaseks meheks, kellel ei olnud oma lapsi, aga minu vastu oli ta ootamatut lahkust üles näidanud.

Nüüd ma teadsin, miks.

Ta tahtis, et mina oleksin tema järglane, kui kõrge vanus või jõuetus tema erruminekut nõuab. See ei olnud just see roll, mille poole oleksin pürginud, sest see oli tulvil majapidamise kohustusi, mille jaoks leedi Dudleyl ei olnud aega ega tahtmist. Kuigi see oli palju parem tulevik, kui ükskõik kes minu seisundis olijatest oleks loota võinud, oleksin pigem jäänud tallitöötajaks kui saanud privilegeeritud lakeiks, kes sõltub Dudleyde tujudest. Hobuseid ma vähemalt mõistsin, samal ajal kui vürst ja tema naine olid mulle igas mõttes võõrad.

Siiski ei tohi ma tänamatuna paista. Ma langetasin pea ja pomisesin: „See oleks mulle suur au, kui mind ühel päeval niisuguse ameti vääriliseks peetaks.”

Karm naeratus, oma harulduse tõttu seda jahmatavam, valgustas isand Sheltoni nägu. „Oleks ju? Nii ma arvasingi. Noh, siis peame hoolsad olema, eks ole?”

Ma naeratasin vastu. Lord Roberti kannupoisina teenimine osutub piisavalt suureks väljakutseks, et mitte muretseda võimaliku tulevase mõisavalitsejastaatuse pärast. Kuigi ma ei olnud vürsti vanuselt kolmandat poega aastaid näinud, olime vanuselt lähedased ja lapsepõlve koos veetnud.

Tõele au andes oli Robert Dudley mu kirstunael olnud. Isegi poisieas oli ta Dudleyde pesakonnast nägusaim ja andekaim, soosik kõiges, mida ta ette võttis, olgu see vibulaskmine, muusika või tants. Oma üleoleku tõttu tundis ta täispuhutud uhkust – ennasttäis poiss, kes nautis oma vendade suunamist ergutavatesse „leidlapsepeksmise” mängudesse.

Ükskõik kui hästi ma ennast peita püüdsin või kui raevukalt võitlesin, kui mind kätte saadi, õnnestus Robertil alati mind kinni võtta. Ta innustas oma kolkimishimulist vendadejõuku mind saastaga kaetud vallikraavi viskama või siseõue kaevu kohale riputama, kuni mu karjed muutusid nuukseteks ja mu armastatud emand Alice tormas välja mind päästma. Ma veetsin suurem osa ajast puude otsa ronides või hirmununa pööningul peitudes. Siis saadeti Robert õukonda noore prints Edwardi paažina teenima. Kui tema vennad samuti sellesarnastesse ametitesse lähetati, avastasin uue ja äärmiselt teretulnud vabaduse nende türanniast.

Ma suutsin vaevu uskuda, et olen teel mitte vähem ega rohkem kui teenima Robertit tema ema käsul. Aga muidugi, kõrgest soost perekonnad ei kasvata minusuguseid õnnetuid üles ligimesearmastusest. Olin alati teadnud, et tuleb päev, mil mind kutsutakse võlga tasuma.

Minu mõtted pidi mu näost näha olema, sest isand Shelton köhatas kurgu puhtaks ja lausus: „Pole vaja muretseda. Sina ja lord Robert olete nüüd täiskasvanud mehed; sa ole lihtsalt kombekas ja tee seda, mida ta käsib, siis läheb sul kõik hästi, küll sa näed.” Veel ühe haruldase tundlikkuseavaldusena sirutas ta käe, et mu õlale patsutada. „Emand Alice oleks su üle uhke. Ta arvas alati, et sinus on midagi.”

Tundsin rinnus pigistust. Nägin vaimusilmas emand Alice’it mulle näppu viibutamas, samal ajal kui tema rohupott koldel podises ja mina istusin võlutuna, suu ja käed äsjavalmistatud moosist kleepuvad. „Sa pead alati suurteks asjadeks valmis olema, Brendan Prescott,” tavatses ta öelda. „Me ei tea kunagi, millal meid kutsutakse oma osast kõrgemale tõusma.”

Pöörasin pilgu ära, teeseldes, et kohendan ratsmeid. Vaikus kestis, seda lõhkus vaid hobuste ühtlane kabjaplagin munakividest ja kuivanud mullast teel.

Siis lausus isand Shelton: „Loodan, et livree istub sulle. Sa peaksid püüdma oma kontidele pisut liha kasvatada, aga sul on hea rüht. Kas sa harjutasid teibaga, nagu ma sulle õpetasin?”

„Iga päev,” vastasin ma. Sundisin end pilku tõstma. Isand Sheltonil polnud aimugi, mida ma nende mõne viimase aasta jooksul veel harjutanud olin.

Emand Alice oli see, kes mulle esimesena kirjaoskust õpetas. Ta oli haruldus, haritud kaupmehetütar, kellele olid tulnud rasked ajad ja kes oli vastu võtnud ameti Dudleyde teenistuses, et „oma hinge ja ihu koos hoida”, nagu ta armastas öelda, ja ta rääkis mulle alati, et ainus piir meie vaimu jaoks on see, mille me ise paika paneme. Pärast tema surma vandusin, et jätkan õpinguid tema mälestuseks. Järgisin isand Sheltoni palgatud hapu hingeõhuga munka niisuguse ülipüüdliku entusiasmiga, et enne kui too ise arugi sai, juhtis ta mind läbi Plutarchose õpetuse keerukuste. Jäin sageli terveks ööks ärkvele, lugedes Dudleyde raamatukogust näpatud raamatuid. Perekond oli hankinud terved riiulitäied köiteid, peamiselt oma rikkuse näitamiseks, sest Dudley poisid olid oma jahivapruse üle uhkemad kui kirjaoskuse üle. Aga minu jaoks sai õppimisest kirg. Neist kopitanud köidetest leidsin piiramatu maailma, kus võisin saada, kelleks iganes tahtsin.

Ma varjasin naeratust. Isand Shelton on samuti kirjaoskaja; ta peab olema, et suuta majapidamisarved tasakaalus hoida. Aga ta rõhutas eriliselt, et pole kunagi taotlenud enamat kui kindlat kohta oma elus ega salli ka teiste puhul seesugust ülbust. Tema arvates mitte ükski teener, ükskõik kui ülipüüdlik ta poleks, ei peaks suutma Erasmuse humanistlikest ideedest või Thomas Moruse esseedest vestelda, veel vähem peaks ta soravalt prantsuse või ladina keelt oskama. Kui ta teaks, kui palju on tema palgatud õpetaja mulle nende viimaste aastate jooksul andnud, kahtlen, kas see talle meeldiks.

Ratsutasime edasi vaikides, ületades künkatipu. Kui tee lookles läbi puudeta oru, köitis mu tähelepanu maastiku tühjus, kuigi olin harjunud Kesk-Inglismaa avarate vaadetega. Me ei olnud sellest veel väga kaugel, kuid mulle tundus siiski, otsekui oleksin võõrasse piirkonda sisenenud.

Suits jättis taevale oma määrdunud sõrmejälgi. Märkasin kaht küngast, seejärel kerkisid massiivsed müürid, mis ümbritsesid laiutavaid üürikasarmuid, kirikutorne, jõeäärseid mõisahooneid ja lõputuid tänavavõrke, mida kõike poolitas Thamesi lai kaar.

„Seal ta on,” lausus isand Shelton. „Londoni linn. Üsna varsti hakkad maakoha rahust puudust tundma, kui kõrilõikajad või epideemiad enne sinuni ei jõua.”

Suutsin ainult vahtida. London oli just nii kokkusurutud ja halbaennustav, nagu ma olin kujutlenud; haukad tiirlesid pea kohal, otsekui sisaldaks õhk korjuseid. Kui me aga neile käänulistele müüridele lähemale jõudsime, märkasin kariloomadest kirjatud karjamaid, rohumaid, puuviljaaedu ja jõukaid külakesi. Paistis, et Londonil on küllalt suur põllumajanduslik tagamaa, mis tema eest hoolt kannab.

Me jõudsime üheni seitsmest linnaväravast. Hoomasin kõike korraga, kütkestatuna rühmast uhkelt riietatud kaupmeestest, kes istusid härjavankril, laulvast mustlasest, kes kandis kõlisevaid kaelkooke nugade ja relvadega, suurest hulgast kerjustest, õpipoistest, pealetükkivatest raehärradest, lihunikest, nahaparkalitest ja palveränduritest. Hääled põrkusid vaidluses väravavalvuritega, kes olid peatanud kõigi edasiliikumise. Kui isand Shelton ja mina järjekorraga ühinesime, tõstsin pilgu pea kohal kõrguvale väravale, selle massiivsetele kahuritornidele ja sakilistele tahmast mustunud laskepiludele.

Ma tardusin. Seal oli terve hulk teivaste otsa aetud, pimedate silmakoobastega alla vaatavaid, tõrvas keedetud päid – õõvastav pidusöök ronkadele, kes rebisid haisvat liha.

Minu selja taga pomises isand Shelton: „Paavstipooldajad. Kõrgeauline lord käskis need hoiatuseks siia paigutada.”

Paavstipooldajad olid katoliiklased. Nad uskusid, et Rooma paavst, mitte meie valitseja, on kirikupea. Emand Alice oli katoliiklane. Kuigi ta kasvatas mind seadust järgides, reformitud usus, olin teda näinud igal õhtul roosikrantsiga palvetamas.

Tol hetkel olin rabatud sellest, kui kaugele ma olin tulnud ainsast kohast, mida oma koduks pidasin. Seal pigistasid kõik teiste tavade ees silma kinni. Keegi ei hoolinud sellest, et teatada kohalikele õigusemõistjatele või viidata ohtudele, mida see kaasa toob. Kuid siin tundus, et selle eest võib peast ilma jääda.

Üks kasimatu väravavalvur loivas meie juurde, pühkides rasvaseid käsi oma sõdurikuube. „Kedagi pole lubatud sisse lasta,” haugatas ta. „Väravad on käesolevaga kõrgeaulise lordi korraldusel suletud!” Ta jäi vait, olles märganud tunnusmärki isand Sheltoni mantlil. „Northumberlandi mehed olete või?”

„Tema leedist abikaasa mõisavalitseja.” Isand Shelton tõmbas oma sadulakotist paberirulli välja. „Mul on siin volikirjad minu ja poisi jaoks. Meid oodatakse õukonda.”

„On ikka nii või?” Valvur heitis kõõrdpilgu. „Noh, siin ütleb iga viimnegi õnnetu hing, et teda oodatakse kuhugi. Pööbel on elevil, käivad kuulujutud tema majesteedi surmahaigusest ja mingi mõttetu jutt, et printsess Elizabeth ratsutab meie hulgas ringi.” Ta köhatas süljeläraka porisse. „Idioodid. Nad usuvad, et kuu on tehtud siidist, piisab, kui seda vanduda.” Ta ei vaevunud pabereid kontrollima. „Mina teie asemel hoiaksin rahvamassidest eemale,” lausus ta meile viibates.

Me läbisime väravamaja. Kuulsin, kuidas need, keda kinni peeti, hakkasid tagapool valjult protesteerima. Isand Shelton toppis paberid tagasi sadulakotti. Avatud mantlihõlmad paljastasid ta seljale seotud laia teraga mõõga. Relva nägemine köitis hetkeks mu tähelepanu. Sirutasin salamisi käe puudutama tupes terariista oma vööl, isand Sheltoni kingitust mu neljateistkümnendaks sünnipäevaks.

Söandasin küsida: „Tema majesteet kuningas Edward… kas ta on suremas?”

„Muidugi mitte,” sähvas isand Shelton vastu. „Kuningas on haige olnud, see on kõik, aga inimesed süüdistavad selles vürsti, nagu nad süüdistavad teda kõiges, mis Inglismaal halvasti on. Absoluutne võim, poiss, selle eest tuleb maksta.” Ta surus lõualuud kokku. „Hoia nüüd silmad lahti. Sa ei või kunagi teada, millal komistad mõne kelmi otsa, kes lõikaks meelsasti su kõri läbi riiete pärast, mis sul seljas on.”

Võisin seda uskuda. London ei olnud hoopiski see, mida ma olin ette kujutanud. Minu kujutlustes elanud korrapäraste, poodidega ääristatud avenüüde asemel läbisime tõelise segadiku prahihunnikuid täis kitsastest kõveratest tänavatest, mille kõrvaltänavad siuglesid pahaendelise pimeduse tupikutesse. Pea kohal toetusid räämas hoonete read üksteisele otsekui mahalangenud puud, lagunenud rõdud vastamisi, tõkestades päikesevalgust. Oli kõhedakstegevalt vaikne, otsekui oleksid kõik kuhugi kadunud, vaikus oli seda enam häiriv pärast värava juures toimunud käratsemist, mille olime seljataha jätnud.

Äkki peatas isand Shelton hobuse. „Kuula.”

Iga mu närv tõmbus pingule. Minuni jõudis summutatud heli, mis tundus tulevat ühekorraga igalt poolt. „Pea parem kinni,” hoiatas isand Shelton ja ma haarasin tugevamini Cinnabari ratsmetest, tõmmates ta kõrvale hetk enne seda, kui rahvamass tänavale valgus. Nende ilmumine oli nii ootamatu, et hoolimata mu haardest hakkas Cinnabar end tagajalgadele ajama. Kartes, et ta võib kellegi jalge alla tallata, libistasin end sadulast, et teda päitsetest hoida.

Rahvamass tungles meie ümber. Kurdistav kära, kirevus ning higi- ja roiskveehais tekitasid minus tunde, otsekui oleksin tagaaetav loom. Hakkasin vööl rippuvat pistoda õngitsema, enne kui märkasin, et mitte keegi ei pööra mulle mingit tähelepanu. Vaatasin isand Sheltoni poole, kes istus endiselt oma massiivse kõrvi sadulas. Ta haugatas mingi arusaamatu korralduse. Sirutasin kaela, püüdes teda üle rahvahulga kära kuulda.

„Mine tagasi hobuse selga,” hüüdis ta uuesti, ja edasitungiv inimsumm lõi mind peaaegu jalust maha. Suutsin vaevu Cinnabari selga ronida, enne kui rahvavool meid kitsast käiku pidi liikvele lükkas ja jõekaldale välja puistas.

Tõmbasin jõnksuga Cinnabari seisma. Minu ees, vetikatega kaetud otsekui vedel jaspis, voolas Thames. Kaugemal allavoolu valitses maastikku uduvinest ümbritsetud kõrge kiviehitis.

Tower.

Vakatasin, suutmata kurikuulsalt kuninglikult kindluselt pilku pöörata. Isand Shelton galopeeris mulle järele. „Kas ma ei öelnud, et hoia silmad lahti? Tule. Vaatamisväärsustega tutvumiseks pole õige aeg. Londonis võib rahvajõuk julmaks muutuda otsekui auku aetud karu.”

Sundisin end pilku lahti rebima ja hobust üle vaatama. Cinnabari sapsud värisesid ja olid kergelt vahul, ninasõõrmed olid laiali, kuid tundus, et ta ei ole viga saanud. Inimmeri oli tormanud edasi laia tee poole, mis oli ääristatud üürimajade ja kõlkuvate kõrtsisiltidega. Edasi liikudes tuli mulle hilinenult meelde oma kulmu puudutada. Tänu mingile imele oli mu müts alles jäänud.

Rahvasumm peatus, see oli jõuk vaest lihtrahvast. Vahtisin juhmilt, kuidas paljasjalgsed jõmpsikad rahva hulgas varitsesid, koerad kannul hiilimas. Vargad, ja väljanägemise järgi mitte ükski vanem kui üheksa aastat. Neid oli raske vaadata, nägemata mind ennast, haletsusväärset, kes ma võinuks olla, kui Dudleyd poleks mind enda juurde võtnud.

Isand Shelton kortsutas kulmu. „Nad tõkestavad meie läbipääsu. Mine vaata, kas saad teada, mille üle see jõuk kaagutab. Ma pigem ei tahaks nende vahelt läbi trügida, kui teisiti saab.”

Tulin jälle hobuse seljast maha, andsin ratsmed isand Sheltonile ja kiilusin ennast rahva hulka, olles taas tänulik oma kleenukese keha eest. Mind sõimati, tõugati ja nügiti küünarnukkidega, kuid mul läks korda ette trügida. Seistes kikivarvul, et sirutatud kaelte vahelt läbi vaadata, õnnestus mul näha sillutamata peateed, mida mööda ratsutas tähelepandamatu rivi ratsanikke. Olin peaaegu tagasi pöördumas, kui tüse naine mu selja tagant ette trügis, vehkides närtsinud lillekimbuga.

„Jumal õnnistagu sind, armas Bess,” hüüdis ta. „Jumal õnnistagu teie hiilgust!”

Ta viskas lilled õhku. Tekkis vaikus. Üks mees rivist kannustas oma hobust keskpaiga poole, otsekui püüdes varjata vaadet millelegi – või kellelegi. Siis märkasin laigulist sõjaratsut, kes oli suuremate hobuste vahele peidetud. Mul oli hobusetõugude suhtes terane silm ja selles kaardus kaela, paindliku lihastiku ja kepsakate kapjadega hobuses tundsin ära Hispaania tõu, mida Inglismaal harva näeb ja mis on kallim kui terve tallitäis vürsti hobuseid.

Siis vaatasin ratsanikku.

Ma taipasin kohe, et see on naine, kuigi ta nägu varjas mantlikapuuts ja käsi katsid nahkkindad. Vastuoksa tavadele istus ta sadulas kaksiratsa, kohrutatud sadulakülgede taustal olid näha ratsasaabastes jalad – see õbluke tütarlaps, kes ei olnud eriliselt silmapaistev, välja arvatud tema hobune, ratsutas nii, otsekui oleks ta sihtkohta jõudmises kindel.

Kuid ta teadis, et me jälgime teda, ja kuulis naise hüüet, sest vaatas meie poole. Minu üllatuseks lükkas ta kapuutsi taha, paljastades pikliku peenejoonelise näo, mida ümbritses vasekarva juuste oreool.

Ta naeratas.