Читать книгу Tervendav vägi väljaspool meditsiini - Carol A. Wilson - Страница 2

Varases eas kuulus minu maailma kogemus, mis sisaldas teadmist, et oleneme arstidest, retseptiravimitest, kiirabitubadest ja haiglaravist, mis keskendusid rohkem sümptomitele, haigusele ja kriitilisele sekkumisele kui ennetavale tervisele ja tervendamisele. Need kogemused viisid mu tervisehariduse, psühholoogia ning abielu- ja pereteraapia ametitesse ning selle tulemuseks oli aastaid hiljem paradigmanihe, mis hõlmas Idamaa filosoofia ja lõimitud tervendamisvahendid, mida Läänes ei hinnatud. Uurijana olin ma välja õpetatud ära tundma tühimikke uurimiskirjanduses. See äratundmine tagas loogilise põhiprintsiibi uue ja tõhusa uurimise rajamiseks, mis panustaks oluliselt olemasolevale teadmisele kehast, sealjuures ratast uuesti leiutamata või uurimistulemusi dubleerimata. Niisiis, minu pingutused viimase 25 aasta jooksul ja selle raamatu sünd tulenesid tühimikust vaimsuse (spirituality) lõimimisel bioloogiliste, psühholoogiliste ja sotsiaalsete parameetritega tervise, tervendamise ja konventsionaalse meditsiini vallas. Ma olin ära tundnud, et tervendamise oluline vaimne aspekt ja teiste aitamine tervenemisel olid selgesti puudu. Minu väljakutseks sai avastada ja lõimida oskuslikud vahendid ja abivahendid selle tühimiku vähendamiseks või kaotamiseks.

Mina näen tervist ja tervendamist kui bio-psühho-sotsiaal-vaimset paradigmat, rõhuga sõnal vaimne. Oma akadeemilise karjääri jooksul otsisin ma tõhusamaid, eetilisemaid ja kestvamaid viise, kuidas abistada teisi tervenemisel; paraku olin ma teadlik kriitikast, mis akadeemikuid sageli tabab: „Professorid istuvad oma valges elevandiluust tornis ja ei ole kokkupuutes reaalse maailmaga.“ See hoiak oli sarnane kriitikaga, mis on suunatud India õpetlaste, punditite vastu, kes uurivad ja tõlgendavad Hindu pühakirju ja müstiliste tegeluste kõiki peensusi, kuid harva otsivad rakendust sellele, mida nad õpetavad. Seega pole üllatav, et ma peagi sukeldusin „tegeliku maailma“ kaevikutesse, töötades kätega inimeste peal, kes soovisid terveneda väljaspool meditsiini. Selle tulemusel sai minust kaugelt produktiivsem tervendaja. Ma hakkasin praktiseerima ja õpetama traditsioonilisi, iidseid tervendamismeetodeid, mis nüüd on Ühendriikides kasutusele võetud toetava ja alternatiivse meditsiinina – TAM (complementary and alternative medicine, CAM): hetkemärkamise1 treening, sügav hingamine, progressiivne lõdvestumine, juhitud kujutlemine, meditatsioon, reiki, helitervendamine ja aroomiteraapia terapeutiliste baasõlidega. Nendel tõhusatel meetoditel on vaimne komponent ja need loovad silla iidse Ida tarkuse ja Lääne filosoofia vahel. Sestap said vaid akadeemilised püüdlused – ilma kogemusele toetuva vaimse orientatsioonita – minu jaoks minevikuharjutuseks. Ülim õpetaja on meie kogemus.

Carl Jung oli tark, kui ütles: “Vähesed mu patsientidest tervenevad ilma vaimse orientatsioonita” (Jung, 1933). Tänu tuhandetele tudengitele ja patsientidele, kes on astunud minu ellu, pean ma Carl Jungiga nõus olema. Olen aastate jooksul kogunud väikeste lugudena tähelepanekuid selle kohta, miks inimesed tervenevad ja miks inimesed ei tervene, ning olen olnud tunnistajaks paljudele tervenemistele, mida kreeklased defineerivad: sozo (vaimne tervenemine), iaomai (spontaanne tervenemine) ja therapeuo ( aja jooksul tervenemine), ent vaimne valdkond on esitanud väljakutse, et seda kaasataks tervise ja tervendamise lääne mudelitesse ja paradigmadesse, mis väldivad seda, mida me ei mõista. Vaimne valdkond on oluline, kuid trotsib kergelt-haaratavat kasutusdefinitsiooni, eriti kui teadlased nõuavad oma prognoositavuse ja replikatsioonide ehk korduvuste standardit. Veel enam, elades tarbijatena viivitamatut rahuldust nõudvas ühiskonnas, otsime sobivaid interneti või õpiku definitsioone ja vastuseid, liikudes leheküljelt leheküljele ja peatükist peatükki, oodates ahhaa-momenti. Paraku, vähesed mõistavad, et peale hiireklikkide ja lehekülgede lehitsemise on vaja teha kaugelt suuremat tööd oskuslike vahendite alal, mida saame arendada, äratamaks omaenese võimet terveneda.

Ühel oma viimastest palverännakutest Bhutani Nepalis ja Indiasse reisisin ma Pharpingi, mis on umbes 40 minuti sõidu kaugusel Katmandust. Palverännakusse kuulub pühade paikade külastamine, niisuguste kohtade, mis on pühad Buddha pärast või mida on õnnistanud suurte joogide ja tarkade kohalviibimine. Kui mingi paik on püha mõlemal põhjusel, on see võimas inspiratsiooniallikas vaimseks tegeluseks ja on nõnda ligi tõmmanud suuri joogisid ja tarku meditatsiooniks ning sügavamaks vaimseks insaidiks – taipamiseks –, mis viivad vabanemisele ja valgustatusele. Räägitakse, et pühas kohas võib ühe kuuga saavutada sama suurt vaimset edenemist kui mujal terve aastaga.

Ronisin üles paljudest, paljudest astmetest, mis viivad Asurasse ehk Gorakhanathi koopasse, kus Padmasambhava (u 730–810), tuntud ka kui Guru Rinpotše, Lootosest Sündinud, saavutas valgustatuse. Kui heaendeline, et see oli lunaarkuu 10. päeval, mis oli ühtlasi ka tema sünnipäev. Rohelised, valged, kollased, sinised ja punased palvelipud, mis esindavad viit Buddha perekonda (Tathagatat), ääristasid kummaltki poolt astmeid ja katsid kõik puud, kuna soe tuuleke kandis neile kirjutatud kaastundepalved maailma. Kui ma viimaks mäetippu jõudsin, tähistas veel rohkemate palvelippude võrk koobast, kus Guru Rinpotše üksinduses oli mediteerinud. Koopas istusid mungad meditatsiooniasendis, leelutades. Ohvriandidena süüdatud põlevate võilampide leegid tantsisid nende leelutuste rütmis. Ma imestasin, kuidas nad nii kitsas ruumis suutsid taluda lampide intensiivset kuumust. Kivikoopa siseseinal oli näha Guru Rinpotše keha jälg ja tema käejäljend oli sügavalt vajutatud kivisse sissekäigu kõrval. Aukartuses asetasin oma käe sellele jäljendile, see näis ühendavat mind ajatu tegevuse vooluga, mis sisaldas kõiki käsi, mis olid seal olnud enne mind, ning kõiki käsi, mis tulevad pärast mind. Ja just selles tegevuse voolus mõistsin, et meie kõik oleme elurännakul üheskoos. Ka sain ma aru, miks rohkem kui 1200 aastat pärast seda, kui 7. sajandil tõi Guru Rinpotše budismi Tiibetisse, on tema tegevus valgustatud olendina teistele niisugusel sügaval ja müstilisel viisil kasu toonud.

Ees ootasid mind teised väelised pühakohad Bhutanis, kuhu Guru Rinpotše oli jätnud oma keha jäljendeid ja sooritanud imetegusid, mis näitasid tema võimu loodusjõudude üle. Nagu selgitab Zangpo (2002) oma raamatus „Guru Rinpotše: Tema elu ja ajad“ (“Guru Rinpoche: His Life and Times”), ei olnud Guru Rinpotše indiviid, kes järgis vaimset teed kuni valgustatuseni. Tema oli valgustatud olend, kes ilmus erinevate indiviidide kujul täielikult kui teiste abistamise kehastus, kaasa arvatud ka indiviid, kes järgis vaimset teed. Vägi peitus tema õpetuste sügavuses ja avaruses. Näiteks tema sõnade vägi üksi vabastas printsess Mandarava, suure tarkusedakiini: „On tulnud aeg aru saada, et negatiivseid olusid saab ümber kujundada vaimseks väeks ja saavutuseks, ning seda tõde ära kasutada. Kasuta ebaõnnestumisi ja takistusi kui teed“ (Mandarava, 1998). Just need sõnad kajasid mu meeles ja läbistasid mu südame. Just need sõnad inspireersid mind käesoleva raamatu kirjutamisel. Jah, ma olin avastanud, et takistused on võimalused. Takistused on kütus tervenemiseks ja muutumiseks.

Kuigi me elame rasketel ja väljakutseid esitavatel aegadel, oleme kutsutud ennenägematusse ärkamise ja teadvuse tõusu ajastusse. Minu tugevaim soov ja püüdlus on, et see raamat aitaks nii paljusid olendeid kui võimalik tervenemisel väljaspool meditsiini, nagu meie seda tunneme. Olles väestatud, teadlikud ja ärkvel, saame võib-olla võimaluse jätta omaenda tagasihoidlik käejäljend maailma jaoks – mitte ainult eneste jaoks –, aga veel tähtsam, kõikide aistivate olendite kasuks. Ja siis maailm muutub ning terveneb armastava lahkuse ja kaastunde mandalaks, tärgates suurest tarkusest, mida me oleme.

Carol A. Wilson

Meditsiini Buddha päeval, Maahiire 11. kuu 8. päeval (Tiibet)

4. jaanuaril 2009

Salt Lake City, Utah, USA