Читать книгу Tervendav vägi väljaspool meditsiini - Carol A. Wilson - Страница 4

Tervenemine on aja küsimus, kuid mõnikord ka võimaluse küsimus.

– Hippokrates

„Tervendav vägi väljaspool meditsiini“ sisaldab, minu definitsiooni järgi, biopsühhosotsiaal-vaimset paradigmat (keha-meel-vaim), mis määratleb paremini ja suurendab vaimsust. Lisaks määratletakse kaheksa takistust ja esitatakse tegevusplaan, mis sisaldab viit iidset tervendamismeetodit, mida nüüd tuntakse kui toetavat ja alternatiivset meditsiini (Complementary and alternative medicine, CAM): hetkemärkamine, meditatsioon, helitervendamine, reiki ja aroomiteraapia terapeutiliste baasõlidega. Et niisugust lõimitud tervisele lähenemise edukust näidata on kogu raamatu ulatuses esitatud isiklikke väikesi lugusid, mõtisklusi, luuletusi ning rohkem kui 45 inspireerivat haiguslugu minu patsientidelt ja tudengitelt. Kuna on laialdaselt teavitatud, et spontaanset tervenemist esineb 1 % juhtudest ja oodatust kauem elamist 3 % juhtudest, olen mina leidnud, et minu tudengite ja patsientide hulgas on need näitajad 20 % ja 95 %.

Ma esitan küll ärevakstegevaid fakte, nagu teised autorid esitavad ärevakstegevaid fakte tervenemise probleemide kohta, millega me silmitsi seisame. Ka kajastan ma ärganud ja valgustatud olendite tarkusehääli, nii nagu neid on kuuldud varemgi. Ent mina astun äratuskutsest sammukese kaugemale, isiklikule väestamisele ärkamise poole. Ma pakun tõhusaid vahendeid ja abivahendeid, mis lubavad meil võtta oma ”terve” elu juhtimine enda kätesse, nii et me ei pea sõltuma teistest. Need vahendid võivad paista hädaabinõuna, kuid selline reaktsioon tuleneb üksnes kurikavalast lihtsustatud tingitusest, mis täidab meie psüühikat 17. sajandist saadik, kui Descarte lahutas meele kehast. Sellest ajast saadik oleme aina lahutanud inimliku eksistentsi ”tervikut” kuni selle määrani, et kui asi puutub tervendamisse, oleme taandanud konventsionaalse meditsiini erialadeks, mis välistavad kõikidest kõige tähtsama komponendi – meie hävimatu, alguse ja lõputa vaimu ehk ürgse teadvuse, helendava selge valguse ja rõõmu –, mille olemus on kõiksus. Laozi (1997) väljendas seda nii:

Kui tervik on jagatud, vajavad osad nimesid.

On juba piisavalt nimesid.

Peab teadma, millal peatuda.

Teadmine, millal peatuda, hoiab ära häda.

Tao on maailmas nagu jõgi, mis voolab koju merre.

Kannatuse ajal kuulen ma inimestelt sageli sõnu: “Ma vajan lootust.” Paraku, soovida lootust, kui ei paista seda olevat, tähendaks soovida klammerdumist tulevikku, mis on orienteeritud meist väljaspool asuvale määratlemata konstruktsioonile. Näiteks, kui keegi on eksinud mäel tormis, täis hirmu ja meeleheidet, kas me ütleksime, et sel inimesel on lootust? Või suunaksime selle inimese otsekohe, elu ja surma otsustaval hetkel, ammutama enda sisemist jõudu, vaatama hirmule ja meeleheitele otse silma ning muutma need ennasthävitavad emotsioonid kartmatuseks? Absoluutsest vaatenurgast, me võime olla milles iganes, mida me kogeme, klammerdumata lootusesse ja lootusetusesse või hirmu ja kartmatusse, nagu ütles Tiibeti suur joogi Milarepa: “Ma olen unustanud mõelda lootusest ja hirmust.” Kuna aga enamik meist ei ole jõudnud sellisele distsipliini ja arusaamise tasandile, on meil, kui pind jalge alt kaob, vaja kusagilt alustada, selleks et suuta edasi liikuda omaenda jõul.

Uued uuringud Johns Hopkinsi Ülikoolis teatavad, et ajavahemikus 1999–2005 kasvas enesetappude hulk keskealiste ameeriklaste seas 7 %, kui normaalselt on see elanikkonna osa enesetappudest mõjutamata (Hu, Wilcox & Wissow, 2008). Oodatakse, et see näitaja jätkab kasvu, eriti praegusel ohtlike majanduskriiside, tõkestavalt kõrgete tervishoiukulude, kasvava tööpuuduse, kodude väljalunastamisõiguse takistamise ning investeeringute ja eluaegsete pensioniplaanide kaotamise ajal. Ameerika Psühholoogia Assotsiatsioon teatas 2529 inimese küsitlemise tulemuste alusel, et 61 % on tervisemured ja 59 % on majanduslikud mured, mis on oluliseks stressi põhjustajaks (APA, 2008). Ainult ühel kaheksast vähihaigest on rahalisi vahendeid, et saada tavapärast meditsiinilist ravi, ja neist vähestest patsientidest, kes ravi taotlevad, paljud ei tervene, ka ei ole meditsiinilise ravi tulemuseks positiivsed tervisemuutused. Need tõsised statistilised näitajad on kaalukad tõendid, mis näitavad tungivat vajadust, et me varustaksime end toimivate oskustega, mis soodustavad tervenemist väljaspool meditsiini.

Julgustav on fakt, et avalikkuse nõudmise tulemusel rajati Alternatiivmeditsiini Büroo ning Toetava ja Alternatiivmeditsiini Rahvuslik Keskus (NCCAM) toetava ja alternatiivmeditsiini tunnustamiseks ja lõimimiseks ning see nõudmine on nüüd leidnud kajastamist peavoolu meedias. Näiteks 24. juunil 2009 teatas MSNBC News, et 83 % ameeriklasi on mures tervishoiu reformi pärast, ning 30. juunil 2009 esitas CNN News rubriigis „Vaadates väljapoole arstikabinetti”, et üha rohkem inimesi vaatab alternatiivmeditsiini poole. Paraku on arstide ja paljude tervishoiuprofessionaalide hoiak patsientide suhtes seniajani pigem lihtsustatud kui holistlik ja vaimne ning on tüüpiline, et alternatiivmeditsiinis ei näe nad oma patsientide tarvis rakendust. Vähipatsientide seas tehtud uuring näitas, et 75 % patsientidest ei aruta oma klinitsistiga kunagi toetava ja alternatiivmeditsiini üle, kuigi leiud näitasid, et patsiendid hindavad, kui klinitsist aktsepteerib TAM-i, ning eelistavad, et nende klinitsistid ja terviseplaani koostajad toetaksid aktiivsemalt neid teraapiavorme ja informeeriksid neist patsiente. Üldine uurimuses osalejate suhtumine oli: „Eluohustava haiguse puhul ei saa olla suletud mis tahes tervendamisvõimalusele“ (Vuckovic & Wick, 1999). Lisaks näib NCCAM-i ees seisvat ülesanne, kuidas uurida ja teavitada vaimsusest, mis on toetavale ja alternatiivmeditsiinile loomuomane.

Troyle ütles tema neuroloog: “Teil on ALS (amüotroofne lateraalskleroos) ehk Lou Gerighi haigus. Te võite elada kaks aastat ja siis lakkate ühel päeval halvatuse tõttu hingamast.” Masendatud Troy otsis haiglas väikese ruumi, kus ta järgmised kolm tundi võis segamatult nutta. Tal oli tunne, et seinad ja lagi vajuvad talle peale – lõksus – ilma võimaliku pääseteeta – vähimagi lootuseta – ainult hirmul ja meeleheites. Tema arst oli pakkunud kahte võimalust: 1) ähvardav surm või 2) kallis ja eksperimentaalne retseptiravim, ligi 1000$ kuus, mis võib-olla pikendaks ta elu viie kuu võrra. Troy ei mäleta, kuidas ta koju jõudis, kuid diagnostiline protseduur, mida ta talus, ning sellele järgnev halvendasid tema sümptomeid sellisel määral, et järgmisel päeval ei suutnud ta voodist tõusta. Ta lamas liikumatult ja mõtles, kuidas seda surmaotsust oma armsatele teatada. Tema suurima meeleheite põhjustas teadmine, et tavameditsiinil on talle vähe või üldse mitte midagi pakkuda. Ometi, pimedusehetkel, kui tal polnud päästvat ust ega kohta, kuhu peitu pugeda, tutvustati talle sügavat õpetust hirmust, mis õpetab meile vaprust. Mingi hääl sosistas talle teadmata kohast tema sees: “Sa pead midagi tegema.” Troy helistas mulle ja paar päeva hiljem astus sisse mu uksest. Ta oli teinud täpselt nii, nagu kirjeldas Laozi: “Miljonimiiline rännak algab ainsast sammust.”

Troyst sai minu õpilane ja ta võttis täiendavast ja alternatiivmeditsiinist kasutusele (TAM) hetkemärkamise, meditatsiooni, reiki ja helitervendamise, mille tulemuseks oli vaimne tervenemine. Ligi kaks aastat hiljem on tema haigus näidanud aeglast progresseerumist ning ta elab märkimisväärse rahu, rõõmu, tänulikkuse ja kõiksusega ühtekuuluvuse seisundis – võimalus, mida tavameditsiin talle ei pakkunud.

Troy on selle kasvava hulga inimeste seas, kes valivad tervenemise väljaspool meditsiini, sest nende ainus teine valik oleks alla anda või surra hirmus ja meeleheites, kuna nende arst on otsustanud neile peale suruda oma, piiratud statistikal ja maailmanägemisel põhineva eeldatava tulemuse. Minu kogemuse järgi ei saa oodatud tulemusi üldse eeldada, seepärast mind kurvastab, kui ma tean inimesi, kes jätkuvalt kannatavad, sest nad ei mõtle kunagi otsida teist võimalust ega tunnustada omaenda väge, et terveneda bioloogilisel, psühholoogilisel, sotsiaalsel ja/või vaimsel tasandil. Kes julgustas neid inimesi uskuma, et nad võivad loota üksnes millelegi neist välisele – näiteks teaduslikele uurijatele –, kes “loodetavasti” tulevad appi ja leiavad ravi nende haigusele? Kas meie ühiskond vastutab kuidagi niisuguse valesti suunatud lootuse eest? Minu arvates on see lootuse panemine ei millelegi muule kui tühjale jamale.

Dotil diagnoositi IV astme mitte-Hodgkinsi lümfoom, lümfinäärmete vähk. Arst ütles talle: „Teie šanss elada kaks aastat on vähem kui 1 %.“ Kuigi enamik inimesi oleks alla andnud ja surnud, polnud Dot niisugune. Pärast seda, kui olin talle saatnud kaugreikit ja meilinud helitervendamise CD, osales ta mu esimese astme reikikursusel San Diegos. Kaks kuud hiljem, kui ta jõudis minu teise astme kursusele, teatas ta saabumisel: „Mitte märkigi haigusest!!!“ Nüüd, seitse aastat hiljem, saan ikka temalt teateid: „Mitte märkigi haigusest.“ Tema üllatunud arst teatas, et Doti võitlusvaim ületas tohtri lemmikjalgpallimansa oma.

Sandyl oli IV astme rinnavähk, metastaasidega. Arst käskis tal enda hospiitsi jaoks valmis panna, aga et tal olid suured valud, otsustas ta panna end kirja minu esimese astme reikikursusele koos pojaga, kes samuti soovis ema piinu surmaks valmistumisel leevendada. Kursuse lõpus ütles ta: „Ma olen terveks saanud. Kas olen tervenenud eluks või tervenenud surmaks, aga ma olen tervenenud.“ Ta koges sel päeval spontaanset tervenemist ja kaheksa aastat hiljem on ta ikka vähist vaba.

Cathy, üksikema, üle kolmekümne, diagnoos oli samuti IV astme rinnavähk, mis oli metasteerunud luudesse. Ta otsis usinasti meditsiinilisi arvamusi onkoloogidelt Ühendriikide kolmes parimas vähikliinikus. Talle öeldi, et ta elab vähem kui 6 nädalat, kui ta ei tee läbi operatsiooni, kiiritust ja keemiaravi. Cathy küsis ühelt onkoloogilt, kas too töötaks koos temaga, kui ta sooviks kaasata alternatiivmeditsiini. Arst vastas: „Ei, me oleme uurimisasutus, mida rahastavad farmaatsiafirmad. Kui ma kaldun kõrvale nende uuringuprotokollist, ei saaks ma siin töötada. Toetav ja alternatiivmeditsiin moonutaksid andmepunkte.“ Cathy ahhetas: „Ta tahate öelda, et ma olen andmepunkt?“ Hoolimata uppumistundest hirmumeres, keeldus Cathy vapralt operatsioonist, kiiritusest ja keemiaravist ning otsustas selle asemel tõsta oma vaimujõudu reiki, helitervendamise, meditatsiooni, positiivsete kinnituste ja agressiivse homöopaatiaraviga. Kaks aastat hiljem on ta täis eluenergiat ja vähist vaba.

Keril, 20ndates aastates noorel naisel, diagnoositi IV astme lümfoom ja tal eemaldati sapipõis ja parema käe lümfisõlmed, millele järgnes kiiritus. Agressiivne ravi ei tõrjunud tema kiiresti kasvavat vähki ja prognoos oli, et ta elab vähem kui aasta. Keri tuli minu juurde, et saada individuaalseid tervendamisseansse, ning pani end kirja minu hetkemärkamise ja meditatsioonikursusele, mis aitas tal näha, et mure tuleviku pärast ei mõju soodsalt tema tervenemisvõimele. Ka lõpetas ta baasõlide ning esimese ja teise astme reiki kursused, sai kasu lavendliõlist ning osales grupitervendamisringides. Täna on ta mitte üksnes vähist vaba, vaid ka lümfisõlmede kirurgilise eemaldamise tulemus – parema käe paistetus, on taandunud, mida tema arst pidas võimatuks.

On ülimalt tähtis, et me eemalduksime tavameditsiini paradigmast, mis eirab vaimsust või suhtub sellesse üleolevalt, ning arendaksime oskuslikke vahendeid, millega lõimida tõhusaid iidseid tervendamismeetodeid – mida nüüd Läänes klassifitseeritakse toetavaks ja alternatiivmeditsiiniks (TAM) –, mis näitavad positiivseid tulemusi tervises ja tervenemises ilma ravitekkeliste kõrvaltoimeteta. Tervendamisprotsessis on veel tähtsam kui TAM vajadus suurema vaimsuse järele, mis viib meid rännakule väljapoole intellektuaalset teadmist, sügava teadveloleku, mõtiskluse, kogemuse ja arusaamise mikrokosmosesse. Ilma selleta tervenemist ei toimu ning sellepärast ma rõhutan, et seda on vaja tunnustada, arendada ja lõimida igapäevasesse ellu. Vaimne teostus on meie sünniõigus ja meie sisemine loomus ning on tark omada meetodeid ning oskuslikke vahendeid, mis aitavad meid sellel teostumisel.

Kui biopsühhosotsiaal-vaimse paradigma aluseks on vaimne orientatsioon, saab hirmu ümber kujundada kartmatuseks ja vapruseks ning meeleheite saab kujundada rahulikuks aktsepteerimiseks. Hetkemärkamine toob meid koju rikka sisemise teadveloleku juurde, kui liigume edasi tegutsemise tervendamiskursi suunas. Mediteerimine lubab meil puuri pista ja vaigistada kiikuva ahvi. Kiikuv ahv esindab meele lobisemist, mida mina olen määratlenud kui “diagnoosimata sõltuvust”, mis hoiab meie sundmõtted kiikumas ajas minevikuvalu ja tulevikumure vahel. “Teie mõtlemine on nagu kaameliajaja ja teie olete kaamel, keda aetakse igasse suunda tema kibeda kontrolli all,” ütles Rumi. Treenitud ja distsiplineeritud meel võimaldab meil lahti lasta obsessiivsest jooksulinditaolisest negatiivsest väikesest loost, mis hoiab meid pessimismiseisundis sageli kuni kurnatuseni. Ainult vaikse ja koondatud meelega saame avastada ookeanisügavuse, mis päästab meid visklevate pinnalainete pillutamisest. Selles sügavuses meie tajud uinuvad ja ilmuvad ainsad meele (ürgse teadveloleku ehk ruumi) omadused: teadvelolek, selgus ja rõõm. Rõõmu on võimalik leida pigem Idamaa olemise viisis kui Lääne tegemise viisis.

Meele rahustamise ja distsiplineerimise tulemusena seatakse toetav staadium pigem kaljule kui liivale ning luuakse keskkond, milles saame edukalt läbida kaheksa vajalikku sammu tervenemisele: 1) muundada hirmu, 2) lasta vabaks oma väikese loo, 3) vaadata valu, haigust ja tõbe kui õpetajat, 4) mõista põhjuse ja tagajärje seadust, 5) olla see inimene, kelleks soovite saada, 6) uskuda sellesse, mida te teete, 7) arendada kaastunnet enda ja teiste vastu ning 8) läheneda plaanile hoolikusega. Me võime oma ellu lõimida ka teisi võimsaid TAM-e – nagu reiki, helitervendamine ja aroomiteraapia terapeutiliste baasõlidega. Nende eluaegsete abivahendite kasutamine on testament, pärand, et tervenemist ja terviklikkust saab taastada ilma ravitekkeliste või kahjustavate kõrvalmõjudeta ning rahu, harmoonia ja tänulikkus võivad saada eluviisiks.