Читать книгу Tervendav vägi väljaspool meditsiini - Carol A. Wilson - Страница 5

Tervis on täieliku füüsilise, mentaalse, emotsionaalse ja sotsiaalse heaolu seisund, mitte üksnes haiguse või põduruse puudumine.

– Maailma Tervishoiu organisatsioon (WHO)

Igal pool mujal maailmas, kaasa arvatud Ameerikate Kolumbuse-eelses pärismaalaste kultuuris, on meditsiin hõlmanud ja lõiminud sügavalt juurdunud kultuurilist usku keha-meel-vaimusse. Muistsed rahvad uurisid tähti ja Maad aukartuse ja alandlikkusega ning sooviga osaleda üksolemisega (oneness) universumi rütmides. Jagamist objektiivseks ja subjektiivseks tõeks – teaduseks ja religiooniks – ei eksisteerinud. Alles viimasel ajal oleme Läänes näinud kasvavat teadlikkust ja paradigma nihet iidse ja traditsioonilise keha-meel-vaimu kasvu ja tervendamise filosoofia poole, kuid jääb raske küsimus, kuidas pääseda ligi vaimsetele meetoditele, neid arendada ja lõimida meie ellu ning eriti tavameditsiini, nagu meie seda tunneme.

Descartes lahutab meele kehast

Võime tänada René Descartes’i ühe õnnetu epohhi eest ajaloos, kui ta 17. sajandil algatas uskumuse, et keha ja meel ei ole ühendatud. Tema väide: „Ma mõtlen, järelikult olen“ ei ole filosoofiliselt õige, sest mõtlemisomadused ei saa heita valgust inimese ülimale Olendile/Olemusele (ultimate Being) ehk tõelisele loomusele. “Inimese meel, nagu meeltega tajutav maailm, on lakkamatus muutuses ega saa alluda mingile lõplikkusele. Intellektuaalne rahuldus ei ole ülim eesmärk” (Yogananda, 2001, lk 427). Sellegipoolest, kavatsusega säästa teadlasi saamast kiriku surve tõttu väljasurevaks tõuks, lahutas Descartes reaalsuse kaheks osaks: see, mida sai mõõta, anti teadusele, ja see, mida ei saanud mõõta, anti kirikule. Kahjuks viis see teaduse lahutamine vaimust sügavalt juurdunud euroopalikule uskumisele meele ja keha dualistlikku lahutatusse. Kui eurooplased hiljem emigreerusid Ameerikasse, tõid nad selle filosoofia kaasa niisuguse määrani, et kiriku ja riigi lahutatus sai meie konstitutsiooni osaks. Ühenduse lahutamine meele ja keha vahel põimus meie kultuuri ja meie psüühikasse. Teaduslikku meetodit tervitati kui teadmise tähtsaimat osa. Ilmus biomeditsiiniline mudel koos lihtsustatud perspektiiviga, mis keskendus tervise, haiguse ja kannatuse üksik-kategooriale, üksik-põhjusele ja üksik-toime mudelitele. Kaasaegne teadus oma vasaku ajupoole analüütilise kallutatusega on jätkuvalt skeptiline kõige suhtes, mis on spirituaalne, intuitiivne või müstiline ja mida ei saa mõõta standardsete teaduslike meetoditega. See eitab püha paikapidavust. Teadvus ise on subjektiivne.

Vastupidi, kui läheme tagasi India veedade tarkade aega, nimetati nende tõeotsingut brahmavidja’ks, “ülimaks teaduseks”, distsipliiniks, milles tähelepanu on koondatud teadvuse sisule. Praktikas tähendab see meditatsiooni. Moodne mõistus tõrgub nimetamast meditatsiooni teaduslikuks, aga nende tarkade kires tõe järele, nende püüdluses reaalsuse kui millegi poole, mis on sama kõikides tingimustes ja igast vaatenurgast, nende rõhumises vahetule jälgimisele ja süsteemses empiirilises meetodis leiame teadusliku vaimu olemuse. Pole vale kutsuda brahmavidja’t eksperimentide seeriaks – meele eksperimentideks meelega – ettearvatavate, korduvate tulemustega. Muidugi käisid upanišadide targad konventsionaalsest teadusest erinevat rada. Nad ei vaadanud maailma väljas, vaid inimlikku teadmist maailmast väljas. Nad otsisid muutumatut teadvuse sisus ja heitsid kõrvale kõik püsimatu kui ülimalt ebareaalse, nii nagu unenäo aistinguid nähakse ebareaalsena, kui inimene ärkab. Nende printsiip oli neti, neti atma: “See ei ole ise, too ei ole ise.” Nad koorisid isiksust nagu sibulat, kiht kihi haaval, ega leidnud midagi püsivat selles tajude, mõtete, emotsioonide, ajendite ja mälestuste massis, mille kohta me ütleme “mina”. Ent kui kõik individuaalne oli maha kistud, jäi intensiivne teadvelolek: teadvus ise.

Targad nimetasid seda ülimat isiksuse alust atman’iks, Ise’ks. Kui, nagu Aldous Huxley täheldas, teadus on “mitmesuse redutseerimine üksusteks”, pole ükski tsivilisatsioon olnud teaduslikum. “Rigveedast” alates on India pühakirjad olnud läbi imbunud veendumusest, et on olemas kõikeläbiv kord (ritam) loomise tervikus, mis peegeldub igas osas. Keskaegses Euroopas viis klassikalise füüsika sünnini just arusaam, et ei saa olla üht loodusseaduste kogumit, mis valitseks maad, ja teist kogumit, mis valitseks taevast. Samasuguse arusaama järgi mõtles veedaline India, et loomulik maailm koosneb mitte ainult füüsilistest nähtustest, vaid ka inimlikust tegevusest ja mõttest –, mida valitseb ühtselt universaalne seadus – dharma. Oma kõige laiemas rakenduses väljendab dharma “keskset eluseadust, et kõik asjad ja sündmused on osa jagamatust tervikust” (Dhammapada, 2007, lk 19–20).

Võimas biomeditsiiniline kultuuriline tingitus Läänes, mis põhineb Descartes’i kaudu meieni jõudnud lääne teaduse standarditele, levib meie ühiskonnas ikka veel, nagu täheldas psühhiaater Howard C. Cutlerile, MD, antud intervjuus Tema Pühadus dalai-laama. Tema Pühadus selgitas, et mõningatel juhtudel võivad Lääne teaduse poolt seatud põhilised eeldused ja parameetrid piirata suutlikkust tegeleda teatud reaalsustega, nagu näiteks eelmiste elude jäetud jäljendid. Ka arutles ta Lääne analüüsilaadi üle, millel on tugev ratsionalistlik tendents eeldada, et kõike saab ära seletada. Näiteks kohtas ta ülikooli meditsiinikoolis arste, kes arutlesid aju üle, sedastades, et mõtted ja tunded on ajus aset leidvate erinevate keemiliste reaktsioonide ja muutuste tulemus. Dalai-laama tõstatas küsimuse: „Kas on võimalik luua vastupidist järjestust, kus mõtted tekitavad ajus keemiliste sündmuste järgnevuse?“ Vastus oli: „Me alustame eeldusest, et kõik mõtted on ajus aset leidvate keemiliste reaktsioonide saadused või funktsioonid.“ (Dalai Lama, 1998, lk 6). Meil on vähe vaja arste, kes ei soovi avada ust teistele reaalsustele, ning me esitame väljakutse jäigale mõtlemisele, nimelt mille pärast inimesed hakkavad ära tundma, et nende üldiseid tervisealaseid vajadusi ei rahuldata, sest biomeditsiinilistel uuringutel pole piisavat mõju inimlikes terminites.

Kaastundetuse meditsiiniline väljaõpe

Kuigi arsti suhe patsiendiga võib mõjutada positiivset tulemust tervisele samapalju või enamgi kui tehnoloogiline oskus ja sekkumine, hindab kaasaegse meditsiinikooli väljaõpe ikkagi tehnilist kompetentsi kaugelt enam kui suhtlemisoskusi. Selle tulemusena kritiseeritakse arste sageli, et nad ei võta aega rääkida ega oma patsiente ära kuulata. Irooniliselt soodustavad patsiendid seda, kui nõuavad, et arst toetuks nende probleemi „kiireks parandamiseks“ pigem teadusele ja tehnoloogiale kui probleemide põhjuste väljaselgitamisele.

Charaka (Frawley & Ranade, 2001) sedastasid: „Arst, kes tundes küll haigust, ei tungi oma teadmiste valgusega patsiendi sisemise minani, ei saavuta oma ravis edu.” Ometi, nagu enamik meist on kogenud, näevad paljud arstid patsienti “üks jalg uksest sees ja teine jalg uksest väljas” isegi pärast seda, kui patsient on oodanud tunni või rohkem. Olen isiklikult tundnud arste, kes registreerivad patsiendid viieminutiliste vahedega, ja ühte, kes ei tõstnud kordagi silmi minu patsiendikaardilt sel ajal, kui ta minuga rääkis. See ei anna aega luua tervendavat, vaimset keskkonda, kus patsient tunneks kaastundlikku hoolivust. Kuigi olen näinud sõna otseses mõttes sadu tudengeid ja patsiente, kes on läbi teinud nurjunud tavameditsiini ravi, olen kuulnud vähem kui käputäit lugusid nende kaastundlikest arstidest. Ma kuulen aruandeid nende arstide käitumisest – eeskätt viisist, kuidas nad suhtlevad –, mis on ebaisikuline, külm ja kaugel kaastundest inimliku kannatuse vastu. Pean paratamatult mõtisklema hospiitsi asutaja Cecily Saundersi sõnade üle, kui ta tuli Ühendriikidesse ja ütles rühmale arstidele: “Te olete punt pagana barbareid! Valu saab kontrollida!“

Rohkem kui ühel juhul olen istunud lõunalauas ja kuulanud kirurgide „operatsioonitoa nalju“. Ma väljendasin muret mõju üle, mis sellel on operatsioonilaual lebavale patsiendile. Kuigi kirurgid väitsid, et naljad leevendavad nende stressi, soovitasin ma sündsamaid mooduseid, nagu palve, mantrad või helitervendava muusika mängimine opitoas. Nüüd me teame, et „teadvuseta“ patsient võib üldnarkoosis viibides kuulda iga sõna. Näiteks tunnistas hiljuti üks vähipatsient, et ta „andis alla“ pärast kirurgilist protseduuri. Kui ta saadeti psühhoteraapiasse, et teha kindlaks, millest tema äkiline „surmasoov“, avastati hüpnoosi all, et tema kirurg mainis operatsiooni ajal: „Ma soosin seda naist. Ta oleks juba ammu pidanud surnud olema!“

Arusaadavalt rünnatakse Lääne arste kasvavalt nende kaastunde puudumise pärast, neis nähakse vaid retseptikirjutajaid ja tehnikuid, mitte tervendajaid. Näiteks Rosen (2008) arutas uurimust, mis avaldati ajakirjas Archives of Internal Medicine. Uurijad vaatasid ärakirju 20 konsultatsioonist kopsuvähiga meeste ja nende kirurgide või onkoloogide vahel veteranide hospidalis. 384 võimalusest, mil arstid pidid näitama kaastunnet oma patsientide vastu, juhtus seda vaid 39 korral. Me mäletame ka lugu arstist, kellest oli saamas paljulubav kirurg oma õigustes, kuni ta jättis patsiendi operatsioonitoa lauale, et saaks kasseerida palgatšeki pangas (Swidey, 2004).

Ent arsti piirangud olenevad sellest, kuidas teda on õpetatud. Psühhiaater Daniel J. Siegel, MD, katkestas õpingud meditsiinikoolis, sest teda „heidutasid kaastunde puudumine minu õpetajates ja viis, kuidas patsiente – ja tudengeid – koheldi kui füüsilisi objekte, mil nähtavasti puudub sisemaailm”. Kui ta meditsiinikooli naasis pärast seda, kui oli uurinud “seda laialtlevinud pimedust meele sisemise reaalsuse suhtes” (Siegel, 20–10, lk 96), oli talle selge:

Paljud mu õpetajad meditsiinis olid teritanud füüsilist nägemist – nähes füsioloogilise haiguse peenimaid märke ja sümptomeid. See oli tähtis, kuid puudulik omadus, et olla tervendaja. Ma jõudsin arusaamisele, et neil professoritel polnud arenenud see nägemine, mis võimaldanuks neil näha meele tundeid või mõtteid, selle lootusi, unistusi ja hoiakuid. Nende maailm oli füüsiline ja patsiendi subjektiivne, seesmine elu puudus valusalt nende maailmapildist. (lk 69, 96).

Nüüd teame, et arst-residentidele saab väljaõppe ajal osaks tundetu ja hoolimatu kohtlemine, aastaid töötavad nad järjepanu 24–30tunniseid vahetusi, magades vähe või üldse mitte. Nad teevad neid vahetusi operatsioonitubades, kiirabis, palatites ja kliinikutes ning siis sõidavad autoga koju. Ometi aastakümneid alluvad avaliku julgeoleku eest vastutavad ettevõtted föderaalsetele regulatsioonidele, mis piiravad töötajate tööaja võimalike tundide arvu. Kas saame ette kujutada, et piloot juhiks lennukit, kui ta pole 30 tundi maganud? Arst-residentide õpetajad on seadnud standardiks vähese kaastunde või puudub see üldse, kui nad jätavad tähelepanuta oma residentide ja nende hoole all olevate patsientide tervise, heaolu ja julgeoleku. Õnneks andis Meditsiiniinstituut (IOM) (2008) välja kõikehõlmava kaasaegse aruande, milles võttis kokku jõulised asitõendid, mis seostavad väsimuse kahanenud sooritusvõime ja meditsiiniliste vigade kõrgema esinemissagedusega, ning kinnitas, et tuleks tegutseda „jõuliselt ja viivitamata“.

Biopsühhosotsiaalne mudel

Kuna meditsiinilised institutsioonid õpetasid arste keskenduma haigusele, puudus arstidel huvi patsientide ja nende perekondade isiklike probleemide vastu ning neid peeti külmaks, tundetuks ja ebaisikuliseks. Peagi rünnati meditsiini põhjusel, et see pole suutnud tegelda psühhosotsiaalse valdkonnaga. Mõned uskusid, et biomeditsiiniline mudel tuleks asendada multi-kategooria multi-juhtumi multi-toimelise biopsühhosotsiaalse mudeliga, mis peegeldas suuremat paradigmanihet teaduses üldiselt (Schwartz, 1982). Kerkis asjakohane küsimus: kas kannatus on individuaalne patoloogiline probleem või põhjustavad kannatuse rohked faktorid biopsühhosotsiaalsete parameetrite sees?

Parlee (1981) väitis, et peaaegu kõik sotsioloogid ja antropoloogid, mõned psühholoogid ja vähesed bioloogid peavad enesestmõistetavaks ning on tuttavad ideedega teadmiste sotsioloogia ja reaalsuse sotsiaalse konstruktsiooni kohta sellest, mis põhjustavad distsipliinide vahel lünki. Mõned teoreetikud sotsiaal- ja psühholoogiateadustes väitsid, et vähe usaldati tegelikult psühhosotsiaalseid fakte haiguse patoloogia „põhjuses“, vaid pigem arvati neid mõjutavat või raskendavat eelnevalt olemasolevat füsioloogilist haigust. Nad väitsid, et biopsühhosotsiaalne mudel oli „läikimalöödud“ biomeditsiiniline mudel (Armstrong, 1987) ning jätsid sotsiaalteadustele toetava staatuse sotsiaalteadustes (Engel, 1980), kuigi ühiskonnaliikmed defineerivad haigusi enne, kui nende põhjus on kehas lokaliseeritud (Armstrong, 1987; Gatchel & Baum, 1983).

Engeli (1977) välja mõeldud biopsühhosotsiaalne mudel põhines süsteemsele lähenemisele, mis tunnistab mudeli baasina subatomaarseid elemente, liikudes edasi läbi seoses olevate ja hierarhiliste keeruliste staadiumide rakkudeni, kudedeni, organiteni, indiviidi käitumiseni ja suheteni teiste inimestega, kultuuri ja ühiskonnani ning viimaks biosfäärini. See teooria tugevdas paljude distsipliinide usku väljaspool biomeditsiinilist valdkonda: elu redutseerimine molekulaarsele tasandile takistab arusaamist inimese tervisest, haigusest ja heaolust, sest inimest ei vaadata kui „tervikut“. Edasi võttis see omaks holistlikke tervisefilosoofiaid, mis tärkasid üle aastakümne tagasi, kuid neis puudus vaimsuse valdkond.

Pärast Yale’i konverentsi biheivioristliku meditsiini teemadel 1977. aastal propageeris Schwartz (1982) biopsühhosotsiaalse mudeli ühtlustamise teooriat. Teooria tunnustas biheivioristliku meditsiini ja biheivioristliku tervise valdkondade esilekerkimist ning pani ette, et meditsiiniline diagnoos peaks alati arvestama bioloogiliste, psühholoogiliste ja sotsiaalsete faktorite mõjutusi, selleks et pääseda ligi inimese tervisele ja anda soovitusi ravimiseks. Hiljem sedastas Dreher (1986), et need faktorid on ühtaegu paljude terviseprobleemide põhjus ja tagajärg. Ometi, vaatamata biopsühhosotsiaalse mudeli väidetavatele nõrkustele, leiti, et lisatud sotsiaalne muutuja osutus kasulikumaks kui biomeditsiiniline mudel niisuguste häirete ravimisel, nagu lapseea depressioon (Lewis & Lewis, 1981), multiskleroos (Vanderplate, 1984), lein (Engle, 1977) ja PMS – premenstruaalne sündroom (Keye & Trunnell, 1986; Wilson, 1992). Ilmselt tunnistati perekonna ja suhete sotsiaalset dünaamikat kui tähtsat faktorit nende häirete ravimisel. Paraku on „sotsiaalne“ komponent märkimisväärselt puudu keha-meel-vaim tervisemudelites, kuigi selle arvestamine on oluline.

Olen leidnud, et haigestumine ja haigus sisaldab endas sageli häiritud suhteid või perekonna dünaamikat, mis vajavad tervendamist. Mõnikord on meil koguni vaja sekkuda väljaspool aega ja ruumi, et toimuks paljude põlvkondade tervenemine. „Sotsiaalselt“ genereeritud haigus ja tõbi on epideemilises ja pandeemilises proportsioonis. Näiteks, söömishäired on suuresti – kui mitte täielikult – põhjustatud perekonna, ühiskonna ja meedia sõnumitest, mis kehtestavad normi, et tuleb olla kõhn. Teistel tõbedel, nagu HIV/aids ja sugulisel teel edasiantavad haigused, on sotsiaalne/biheivioristlik komponent, mis peab olemas olema, selleks et haigus edasi kanduks. Seega, kuidas me saame sellest sotsiaalsest aspektist tervise ja tervendamise mudelites mööda vaadata? Minu doktoridissertatsioon ja järgnev publikatsioon (Wilson, Tuner & Keye, 1991) kasvas välja uurimusest “PMS ja mitte-PMS emade ja teismeliste tütarde vastastikune mõju menstruaalstükli faasile ning bioloogilised, psühholoogilised ja sotsiaalsed muutujad”. Ma hindasin kannatavaid emasid, kannatavaid noorukieas tütreid ja kannatavaid perekondi, mis tekitas sügavama huvi perekonna funktsioneerimise düsfunktsionaalsete mustrite vastu. Ma lootsin, et mudel, mille ma välja töötasin ja avaldasin raamatus “Premenstruaalse sümptomatoloogia ennetamine, avastamine ja juhtimine” (Wilson & Keye, 1989), peaks olema kuigivõrd abiks naistele ja nende perekondadele. Ka õpetasin ma õpitubades ning juhtisin telefoniküsitlusi naistega, kes otsisid tavameditsiini ravi keskmise kuni raske PMS-i vastu, kuulates, kuidas nad arutasid oma sümptomeid, mis pea alati sisaldasid kobara viha, ärevust ja depressiooni. Kahjuks polnud biomeditsiinilised ja psühholoogilised ravimeetodid, mida nad otsisid, põrmugi edukad. Ka panin ma tähele, et paljud arstid, kes uurisid PMS-i, lõid araks ja kaotasid oma uuringute jätkamise vastu huvi. Kommentaarid, mida ma kuulsin arstidelt Teisel rahvusvahelisel sümpoosionil premenstruaalsete, sünnitusjärgsete ja menopausiaegsete meeleoluhäirete teemal, ütlesid: “Me vaatame alla suurde, mustavasse auku.”

Kuidas me elame, nõnda me sureme

Iga inimolend on omaenda tervise või haiguse autor.

– Buddha

Kui me tunnistaksime ja mõistaksime, et enamik haigusi on põhjustatud elustiili käitumisest, võiks tavameditsiin arvatavasti hääbuda unustusse. Hinnatavalt üks igast neljast inimesest jääb vähki ja enneaegse surma juhtivaks põhjuseks on tubakapruukimine. Traagiliselt on tubakafirmad ja nende ajalooline pettus nikotiini sõltuvusttekitavast komponendist väidetavalt põhjustanud suurema kaotuse inimeludes kui Adolf Hitleri, Jossif Stalini ja Mao Zedongi tegevus kokku, tappes üle kogu maailma igal aastal 5 miljonit inimest. Tubakafirmad hiilivad vastutusest kõrvale väitega, et sõltuvuses inimesed on vabad suitsetamist maha jätma, näidates sellega ainult, kui vähe nad sõltuvust mõistavad. Kas inimesed saavad aru, et lapsed tunnevad Miki Hiire järel teisena ära Joe Cameli? Selles faktis on midagi kurikavalat. Kui ma elasin Virginia osariigis, usun, et nägin Joe Cameli kujutist pea igal tänavanurgal, ja tubakapruukimise tagajärgi vaadati kui aktsepteeritud elustiili. Näiteks ütles mu naaber ühel päeval: „Minu 28-aastasel sõbrannal eemaldatakse täna parem kops,“ otsekui oleks naine lasknud teha maniküüri.

Läänlastele on tapja nr 1 koronaararteri haigus, mis lõpeb müokardi infarktiga või ajurabandusega, mida põhjustavad peamiselt stress, suitsetamine, vähene liikumine ja kehv toit (ka kõrge vererõhk ja kolesterool on toitumisega seotud). Õnnetuseks ei ole elustiili muutmine „kiire“, sest käitumine on tavaliselt lapseeast saati sügavalt juurdunud. Näiteks, oma doktoriprogrammi aastate jooksul, kui õpetasin ülikoolis kursust „Tervislik elustiil“, palusin ühtekokku 568 tudengil tõsta käe ja hoida seda üleval ainult siis, kui nad elavad vastavalt seitsmele tervisliku elustiili käitumise näitajale, nagu mina neid esitasin: 1) söövad toitva hommikueine, 2) treenivad vähemalt 3 korda nädalas, 3) magavad vähemalt 7 tundi igal ööl, 4) ei suitseta, 5) kasutavad mõõdukalt alkoholi, 6) joovad iga päev vett koguses 15 g iga kehakaalu poole kilo kohta ja 7) säilitavad normaalse kehakaalu ± 10 %. Kui olin need näitajad esitanud, olid 95 % mu tudengitest käe alla lasknud. Siis küsisin järelejäänud 5 protsendilt, kel ikka veel käsi üleval oli: „Miks teie elate tervisliku elustiili järgi?“ Korduvalt oli iga individuaalne vastus: „Ma olen kogu elu niimoodi elanud.“ Tervislikku eluviisi õpetasid neile vanemad juba lapseeas, ent oli üks noor naine, kes alustas treeningprogrammi pärast seda, kui infarkti suri ta isa, kes polnud kunagi tervislikust eluviisist lugu pidanud.

Paljulubav uudis on, et me ei pea enam toetuma vanematele kui rollimudelitele, sest teadmised tervishoiust ja haiguste ennetamisest kasvavad pidevalt ning positiivne tagajärg on ilmne. 20. sajandil suurenes keskmine oodatav eluiga 30 aastat – suurim saavutus inimkonna 5000aastases ajaloos. Saja-aastased – need, kes elavad kolmekohalise numbrini – ei ole enam nii eksklusiivne klubi: kasvas 1999. aastast 2000. aastani 51 %. Selle hariduse mõju tervisele on nähtav ka Haiguste Kontrolli Keskuse (Center for Disease Control, CDC) aruandes, et kolledži üliõpilastest suitsetab ainult 10 %, samal ajal kui 31 protsendil, kes suitsetavad, on keskkooli- või üldharidus (CDC, 2006).

Suurim väljakutse ameeriklastele on istuv eluviis ja rämpstoidu tarbimine. Lapseea rasvumine on saanud epideemiliseks ja kehalise kasvatuse tundide kärpimine kooli õppekavades on sellele epideemiale kaasa aidanud. Enamik sekkumisi, mida ma olen näinud lapseea rasvumise kahandamiseks, on keskendunud laste kaasamisele füüsilisse tegevusse pärast kooli ning eemale teleritest ja videomängudest. Teated kasust, mida toob tervisele kõndimine 30 minutit päevas, on julgustavad, sest need näitavad, et füüsiline aktiivsus ei tähenda ilmtingimata spordiga tegelemist. Inimesed ei tunne enam, et peavad valdama mingit spordiala või astuma terviseklubisse.

Keha-meel-vaim mudel

Peale elustiili ja haiguse sotsiaalsete aspektide võime näha, et suured uurijad ja suured mõtlejad kujundasid haiguse ja tõve mudeleid, arvamata sinna sisse vaimsuse valdkonda. Ent oli teisi ärganud suurvaime, kes läbistasid pimeduse oma valgusega. Gary Zukav viitas raamatus „Seat of Soul“ (1990) William Jamesile, Carl Jungile, Benjamin Lee Whorfile, Niels Bohrile ja Albert Einsteinile, kui kirjutas: „Ma jõudsin arusaamisele, et neid mehi ei motiveerinud maised auhinnad või kolleegide lugupidamine, vaid nad panid kogu oma hinge ja mõistuse millelegi ning jõudsid erakordsesse kohta, kus mõistus ei suutnud enam luua seda tüüpi andmeid, mida nemad tahtsid, ja nad olid inspiratsiooni territooriumil, kus nende intuitsioon kiirenes ja nad teadsid, et on olemas midagi enamat kui aja ja ruumi ja mateeria vald, midagi enamat kui füüsiline elu. Nad teadsid seda.“

Tänapäeva autorid, nagu Herbert Benson, MD; Joan Borysenko, PhD; Deepak Chopra, MD; Barbara Dossey, PhD; Larry Dossey, MD; M. Scott Peck, MD; David Eisenberg, MD; Richard Gerber, MD; Jon Kabat-Zinn, PhD; Ted Kaptchuk, OMD; Christiane Northrup, MD; Mehmet Oz, MD; Bernie Siegel, MD; Andrew Weil, MD; ja teised, on tõstnud teadvelolekut ja teadvust meele ja keha vahelistest suhetest tervendamisel. Deepak Chopra (1998, lk 5) sedastas: „Meie rakud kuulavad pidevalt salaja pealt meie mõtteid ja muutuvad nende vahendusel.“ Barbara Levine’i (2000) 15 aastat kestnud võitlus siis opereeritava ajukasvajaga viis ta avastama „tuum-uskumusi“ ja „parimaid mõtteid“, mis seovad inimese keha ja meelt. Kirurg-onkoloog Bernie Siegel (1998) leidis, et inimesed ei otsi välja iidsete meistrite tarkusi, sest nad usuvad, et moodne teadus ja tehnoloogia võivad rahuldada nende vajadusi. Ent kui nad on silmitsi eluohustava haigusega, peavad nad otsa vaatama oma surelikkusele ning saavad aru, et teadus ja tehnoloogia ei paku nende kriisile lahendusi. Siis ärkavad nad elule, otsivad üles tarkuse, mis aitaks neil elada mõttekamat elu, ning avastavad elamise rõõmu. Siegel määratles nende isikuomadused, kel õnnestub elada vähiga kauem kui eeldatud: võitlusvaim, tahtmine õppida ja muutuda ning vaimne leidlikkus (Siegel, 1998).

Carl Jung (1933) oli ammu täheldanud, et patsiendid vajasid tervenemiseks vaimset orientatsiooni.

Keerame selja tervenemisele

Hoolimata sellest, et tunnistatakse ülitähtsat ühendust meele ja keha vahel, eirab tervishoid niisugusena, nagu me seda tänapäeval tunneme, enamjaolt suhete rolli tervenemisprotsessis, kuigi tunnistatakse, et see, kuidas me mõtleme ja tunneme – kas tunneme end hoituna ja poputatuna – , mõjutab haiguse käiku. Ent irooniline küll, kuigi rahulolematus ja usaldamatus moodsa tavameditsiini vastu kasvab, alustavad paljud patsiendid oma tervenemisrännakut, andes end arstide hoolde teaduse ja tehnoloogia vihmavarju all, selle asemel et ennast väestada keha-meel-vaim lähenemisega tervenemisele. Larry Dossey (1995, lk 5) väljendas seda probleemi nii:

Probleemi tuum on selles, et meie kui kultuur oleme kollektiivselt pööranud selja tervenemisele. Me ei peaks ennast ninapidi vedama: me oleme selle sees kõik koos, ühiselt lummatud kehalisest lähenemisest tervisele ja haigusele ning pimestatud tehnoloogia lubadustest ajada korda iga mõeldav tõrge kehas. Selle taustal on tervendajad ja tervendamine kõrvale tõrjutud ja peaaegu unustatud, ning meie maksame selle eest. Eirates teadvuse, hinge, vaimu ja tähenduse rolli… oleme sünnitanud vaevuse, mis täidab mitte üksnes tervendajaid ja tervendamist, vaid kultuuri hinge ja vaimu.

Kallite ravimite ja operatsioonide mudel

Viimati käisin ma arsti juures 1994. aastal. Otsustasin terveneda väljaspool meditsiini, mis oli eeskätt keskendunud füüsilisele sümptomatoloogiale. Kui mu ortopeediakirurg hakkas 1992. aastal, aastaid pärast suusaõnnetust, mind ette valmistama põlveliigese vahetuseks, otsustasin mina selle asemel hakata jooksma poolmaratone, lõpetasin retseptiravimite võtmise ja viskasin prügikasti oma arsti käsiraamatu, mis loetleb üles kõik jooksvalt saadaval olevad ravimid koos näidustuste ja vastunäidustustega. Mind tegi ärevaks avastus, et retseptiravimite kõrvaltoimed ja riskid olid sageli palju hullemad kui diagnoositud probleem, s.o „põhjustab vähki väikestel ajukoertel“. Tegelikult iga ravim, mis oli mulle üldse kunagi kirjutatud, kõrvaldati viimaks turult, sest pikaajalised andmed näitasid ebasoodsaid ja kahjulikke kõrvaltoimeid inimestel.

Isegi jooksvate majandusraskuste ajal, mis vaevavad meie ühiskonda, tuleks teadmiseks võtta, et kallis ravimi- ja operatsioonimudel on efektiivne paljude akuutsete juhtumite korral, aga need juhtumid on äärmises vähemuses. On leitud, et ravimi- ja operatsiooni- mudel on peamine surmapõhjus, kui seda kasutatakse krooniliste tervisehädade puhul, ning meditsiinilised eksimused põhjustavad rohkem surmasid kui autoõnnetused, rinnavähk või aids.

Meditsiinilised eksimused

1999. aastal šokeerisid meid kaks uurimust, mille tulemused avaldas USA valitsusagentuuri meditsiiniinstituut (Institute of Medicine, IOM): 44 000 kuni 98 000 ameeriklast sureb igal aastal meditsiiniliste vigade tõttu ning sellega kaasnev kulu on 17 miljardit kuni 29 miljardit dollarit. See elukaotus on võrdne inimeste arvuga, kes sureksid, kui iga päev üks hiigelreaktiivlennuk alla kukuks ja kõik reisijad surma saaksid. Siin pole arvestatud neid, kes surevad meditsiiniliste eksimuste tõttu väljaspool haiglaid (Kohn, Corrigan & Donaldson, 2000).

Uurimuses tööandjapõhistes terviseplaanides osalenud 16 100 patsiendi kohta, keda aastatel 2001 – 2002 opereeriti, teatati, et meditsiinilised vead operatsiooni ajal või pärast seda võivad tööandjatele maksma minna ligi 1,5 miljardit aastas. Lisaks jätkuvad meditsiiniliste eksimuste mõjud kaua aega pärast seda, kui patsient lahkub haiglast. Meditsiiniliste eksimuste uurimused, mis keskenduvad ainult statsionaarsetele patsientidele, võivad alahinnata kulutusi kuni 30 %. Aruanne näitas ka, et üks igast 10 patsiendist, kes suri 90 päeva jooksul pärast operatsiooni, suri ärahoitavate vigade tõttu, ning üks kolmandik surmadest juhtus siis, kui patsient oli haiglast välja lastud (Encinosa & Hellinger, 2008).

Starfield (2000) teatas 225 000-st iga-aastasest surmast, kui võeti arvesse arsti eksimus, hooletus, kahjulikud toimed, ravimite vastastikune mõju ja haiglas saadud infektsioon. Ent meditsiinilised eksimused võivad esineda ka haiglavälistes arstipraksistes. Weingart (et al., 2000) teatas, et 4–18 järjestikust mittestatsionaarset patsienti kogevad arstipraksistes negatiivseid mõjusid, mille tulemuseks on 116 miljonit lisa-arstivisiiti, 77 miljonit lisaretsepti, 17 miljonit kiirabikülastust, 8 miljonit hospitaliseerimist, 3 miljonit pikaajalist haiglasviibimist ja 199 000 lisasurma.

Tervisekindlustuse kriis

Et meie riigi tervishoiusüsteem on kriisis, sai mulle teravalt selgeks neil aastatel, kui olin Ameerika Tervishoiu Assotsiatsiooni (American Public Health Association, APHA) aktiivne liige. Üksnes 2007. aastal kulutasid ameeriklased tervishoiule 2,1 triljonit dollarit, rohkem kui ükski teine arenenud riik. Ometi, 47 miljonit ameeriklast – paljud halva tervise juures – jäävad kindlustamata (Emanuel, 2008). Ameeriklastel ei ole tervisekindlustust kas sellepärast, et seda ei taga tööandja, neile ei anta kindlustust olemasoleva tervisehäda tõttu või on tasu liiga kõrge. Nõnda on tervisekindlustus olnud aastakümneid teemaks teravatele debattidele, mis sillutasid teed Tervishoiureformi vastuvõtmisele märtsis 2010.

Mõningaid Ameerika inimeste pingutusi seoses tervishoiuga kajastas hiljutine 1023 täiskasvanu küsitlus, mida juhtis Harrise koostöö riikliku fondi komisjon (Harrise Interactive for the Commonwealth Fund’s Commission) tervishoiusüsteemi üldtoimimise teemal (2006):

• 50 % olid madalama sissetulekuga täiskasvanud (vähem kui 35 000 dollarit aastas) ja 50 % olid keskmise sissetulekuga täiskasvanud (35 000–50 000 dollarit aastas), kuid mõlemad grupid teatasid tõsistest või väga tõsistest probleemidest arstiarvete ja tervisekindlustuse maksmisel;

• 33 % olid kõrgema sissetulekuga täiskasvanud (50 000–75 000 dollarit aastas), kes teatasid tõsistest probleemidest tervishoiu eest maksmisel;

• 20 % täiskasvanutest oli sissetulek 75 000 dollarit aastas ja nad teatasid tõsistest probleemidest meditsiiniarvetega;

• 75 % 1023 täiskasvanust uskus, et USA tervishoiusüsteem vajab põhjapanevat muutmist või täielikku ümberkorraldamist;

• 42 % sai viimase kahe aasta jooksul võimetut, halvasti koordineeritud või kahjulikku terviseabi;

• 25 % teatas, et nende arst oli soovitanud ravi ilma vajaduseta;

• 17 % teatas, et nende arst tellis analüüsi rohkem kui korra.

Tervise erinevused on hästi dokumenteeritud vähemusrahvuste hulgas, nagu afroameeriklased, põlisameeriklased, aasia-ameeriklased ja latiinod. Valgetega võrreldes esineb neil sagedamini kroonilisi haigusi, suremust ja halvemaid ravitulemusi. Kui kõnelda rassilistest ja etnilistest lahknevustest haiguspõhiselt, siis esineb USA-s afro-ameeriklastel vähki 10 % rohkem kui valgetel ning täiskasvanud afro-ameeriklastel ning latiinodel on ligi kaks korda suurem risk haigestuda diabeeti. Ka esineb vähemusrahvuste seas rohkem kardiovaskulaarset haigust, HIV/aidsi ning väikelaste suremust kui valgetel (Goldberg, 2004). Selleks et üldse tervisealast abi saada, peavad paljud ilma tervisekindlustuseta ameeriklased lootma kiirabihaigla ravile, mis on lisanud rahalise lisakoormuse tervele tervishoiusüsteemile.

Ohtlikud käsimüügiravimid

Käsimüügiravimite ohtlikkusest annab tunnistust fakt, et igal ajahetkel kõrvaldatakse kümned neist müügilt kahjulike kõrvaltoimete pärast. Näiteks teatas Journal of the American Medical Association (JAMA), et pärast igapäevast tülenooli võtmist kahe nädala jooksul olid 40 % isikutest ebanormaalsed analüüsitulemused ja täheldati alaniini aminotransferaasi seerumi kõrgenenud taset (Watkins et al., 2006). See leid näitas, et normaalne tülenooli annus võib põhjustada maksakahjustusi ja põhjustada surma, kui maks on mingil viisil ohustatud. Jaanuaris 2008 saatis MedWatch, USA Toidu- ja ravimiadministratsiooni (Food and Drug Administartion, FDA) ohutuse informatsiooni ja kahjulikest mõjudest teatav programm välja hoiatuse, et käsimüügi köha- ja nohupreparaadid, kaasa arvatud ninatilgad, antihistamiinid, köhasummutajad ja rögalahtistajad, põhjustavad tõsiseid ja potentsiaalselt eluohustavaid kõrvaltoimeid väikelastel. On teatatud surmast, krampidest, kiirest südametegevusest ja teadvusetaseme langusest (Waknine, 2008). Ajaga viivitamine niisuguses hoiatuses on ilmne, sest eelmises teates jaanuaris 2007 hindasid FDA ning Haiguste kontrolli ja ennetamise keskused (Centers for Disease Control and Prevention), et 2-aastase perioodi jooksul nähti kiirabiosakondades läbivaatusel 1519 last, nooremat kui 2 aastat, pärast teadaolevat või võimalikku köha- ja nohupreparaatide tarvitamist.

Retseptiravimite kuritarvitamine

Kuna retseptiravimite kuritarvitamine on siin maal kasvav probleem, teatas Riiklik Ravimite Kuritarvitamise Instituut (National Institute on Drug Abuse, NIDA) (2008) ärakuulamisel USA Senati ees, et stimulantide retseptide koguarv on tormiliselt kasvanud ligikaudu 5 miljonilt 1991. aastal kuni ligikaudu 35 miljonini 2007. aastal. Retseptid opiaatidele (hüdrokodooni- ja oksükodoonitooted) on vähehaaval kasvanud umbes 40 miljonilt 1991. aastal ligikaudu 180 miljonini 2007. aastal, kusjuures USA on suurim tarbija. USA saab 99 % maailma kogu hüdrokodoonist (nt Vicodin) ja 71 % oksükodoonist (nt OxyContin). Lisaks saadakse seitset keskkoolide vanemate klasside õpilaste seas kõige üldisemalt kuritarvitatud üheteistkümnest ravimist kas retseptiga või käsimüügist. Mitmed asjaolud on viimasel ajal retseptiravimite kuritarvitamise tõsidust süvendanud, kaasa arvatud väljakirjutatud retseptide arvu drastiline kasv, ravimite kasutamise suurem sotsiaalne soosimine ja farmaatsiafirmade agressiivne turundustöö. Need tegurid koos on aidanud luua retseptiravimitele laia kättesaadavuse. Retseptiravimite suurema kättesaadavusega kaasneb nende kuritarvitamise kasv ja rohkem kui 6 miljonit inimest kuritarvitavad retseptiravimeid (NIDA, 2008).