Читать книгу Sina - Caroline Kepnes - Страница 4

MINA sain e. e. cummingsist teada samamoodi nagu enamik tundlikke ja intelligentseid minuvanuseid noormehi e. e. cummingsist teada on saanud – ühe kõige romantilisema stseeni kaudu ühes kõigi aegade kõige romantilisemas armastusloos „Hannah ja ta õed”, kus intelligentne, erudeeritud, abielus newyorklane nimega Elliot (Michael Caine) armub oma naiseõesse (Barbara Hershey). Mees peab ettevaatlik olema. Ta ei saa lihtsalt nii muuseas ligi tikkuda. Mees ootab naise korteri juures ja lavastab juhusliku kohtumise. Geniaalne, romantiline. Armastus nõuab tööd. Naine on üllatunud, et mehega kokku juhtus, ja mees viib ta Pageanti raamatupoodi – kas sa märkad siin läbivat teemat? –, kus ta ostab naisele e. e. cummingsi luulekogu ja juhatab naise leheküljel 112 oleva luuletuseni.

Naine istub üksinda voodil, loeb seda luuletust, ning mees istub samal ajal oma vannitoas ja mõtleb talle, kui me kuuleme naist ette lugemas. Minu lemmikkoht sellest luuletusest:

mitte kellelgi, isegi mitte vihmal, ei ole nii pisikesed käed.

Välja arvatud sinul, Beck. Nende viimase paari päeva jooksul olen ma nii palju teada saanud. Sa lased oma pisikestel kätel enda kallal käia, kui tuju peale tuleb, ja see tuleb, tihti, mis tuletab mulle meelde ühte nalja filmis „Hannah ja ta õed”, kus Mia Farrow kiusab Woody Allenit, et too on ennast liigse masturbeerimisega ära rikkunud. Ma loodan, et sinuga on ikka kõik hästi.

Häda meie ühiskonnaga on see, et kui tavaline inimene teaks meist kahest – sinust, üksinda, kes sa saad õhtu jooksul kolm orgasmi, ja minust, üksinda, kes ma seisan teisel pool tänavat ja vaatan, kuidas sa orgasmi saad –, siis ütleks suurem osa neist, et mina olen see problemaatiline. Nojah, see pole muidugi mingi saladus, et suurem osa inimestest ongi faking idioodid. Suuremale osale inimestest meeldivad odavad müsteeriumid ja suurem osa inimestest pole kunagi kuulnud Paula Foxist ega filmist „Hannah ja ta õed”, nii et tõsiselt ka, Beck, persse need inimesed, eks?

Pealegi, mulle meeldib, et sa hoolitsed enda eest ise, selle asemel et täita oma kodu ja oma tuss terve rivi ebaadekvaatsete meestega. Sa oled kõigi nende banaalsete ja lihtsakoeliste lühisuhete kultuurist rääkivate artiklite vastand. Sul on standardid ja sa oledki Guinevere, armastuslugu, keegi, kes ootab seda õiget, ja ma vean kihla, et sa kirjutad See Õige suurte tähtedega, kui sa temast unistad. Minust unistad. Praegusel ajal tahavad kõik kõike, aga sina oled võimeline ootama, sest sul on

nii pisikesed käed.

Su nimi oli hiilgav koht, kust alustada. Meie õnneks ei ole maailmas just palju Guinevere Becke – ainult see üks. Esimese asjana pidin ma leidma su kodu ja internet on disainitud armastust silmas pidades. See andis mulle sinust nii palju, Beck, sinu Twitteri konto:

Guinevere Beck

@TheUnRealBeck

Mul pole kunagi olnud mõtet, mida ma välja ei ütleks. Ma kirjutan lugusid. Ma loen lugusid. Ma räägin võõrastega. Nantucket on küll hea sõps, aga New York on mu bestikas.

Su paljastavad biograafiad mitmetes veebiajakirjades, mis avaldavad su blogipostitusi (kui sa ei taha neid just esseedeks nimetada), su õhkõrnalt looritatud päevikusissekanded (kui sa ei taha neid just lühijuttudeks nimetada) ja luuletused, mida sa mõnikord kirjutad, on loonud sinust pildi. Sa oled Nantucketis sündinud ja kasvanud kirjanik, sa viskad nalja saartel toimuva sugulusaretuse (aga sina ei ole sugulusaretatud), purjetamise (sa kardad paate nagu tuld) ja alkoholismi (sa jäid pudeli tõttu oma isast ilma ja kirjutad sellest tihti) üle. Su perekond on ühteaegu nii lähedane kui ka eemalehoidev. Sa ei tea, kuidas olla siin, selles linnas, kus keegi kedagi ei tunne, mis siis, et sul oli Browni ülikoolis õppides neli aastat praktikat. Sa said ootenimekirjast sisse ja arvad siiani, et kuskil tehti mingi viga. Sulle meeldivad polenta ja kirsikoogimaitselised Lärabarid. Sa ei tee pilte toidust ega kontsertidest, aga sa kasutad küll Instagrami (aga tõesti ainult vanade asjade jaoks, seal on pildid su surnud isast, pildid rannas veedetud päevadest, mida sa kohe kindlasti mäletada ei saa). Sul on vend Clyde. Su vanemad tõesti olid nimesid valides sitapead. Sul on õde Anya (tõelised sitapead, aga mitte selles mõttes, nagu mina arvasin). Kinnisvaradokumendid ütlevad, et su maja on juba terve igaviku su perekonnale kuulunud. Sa pärined põlluharijatest ja sulle meeldib hirmsasti öelda, et mitte sinu „koht” ei ole Nantucketis, vaid su perekond lõi sinna kodu. Sa oled justnagu silt suitsupakil, hoiatusi täis.

Anya elab saarel ja ta ei kavatse sealt kunagi lahkuda. Anya on see lapsuke, kes ei ihka midagi enamat kui rannas jalutamist ning selgesti eristatavat suve ja hooajalise turistilõksu endeemilist kõledust. Anya on su isa pärast peast segi. Sa kirjutad temast oma lugudes ja sa teed temast noore poisi või vananeva pimeda naise või ükskord isegi eksinud orava, aga on ilmselge, et sa kirjutad oma õest. Sa kadestad teda. Kuidas on see võimalik, et tema õlgadel ei lasu ambitsioonide raskust? Kuidas on võimalik, et tal ei olegi üldse ambitsioone?

Clyde on kõige vanem ja tema saab juhtida saarel asuvat perekonna taksoäri. Ta on abielus, tal on kaks last ja tema on see perekonna maali-numbrite-järgi-lapsevanem. Nii palju on tema kohalikus ajalehes oleva pildi järgi selge: vabatahtlik tuletõrjuja, paksu nahaga Ameerika mehe standardväljaanne. Su isal on tüüpiline väikelinna jota karistusregister, ei olnud ta parem ei joobes autojuhtidest ega ka purjus peaga avaliku korra rikkujatest, ja sinu vend otsustas olla täielik vastand – kaine, täiesti kaine. Kui sina oleksid esimesena sündinud, oleks ehk sinul olnud võimalus pereäri juhatada. Aga sina oled tüüpiline keskmine laps ja sul läks koolis hästi ja terve elu nimetati sind perekonna lootuseks, selleks, kes minema pääseb.

Internet on ilus paik ja sa tviitisid tund aega pärast seda, kui me tol päeval kohtusime.

Ma tunnen juustuburgerite lõhna. #NurgapealneBistrooTeebMind Paksuks

Las ma ütlen sulle, ma olin korraks ikka täitsa mures. Äkki ma ei olnudki eriline. Sa isegi ei maininud mind, meie vestlust. Ja siis see ma räägin võõrastega rida sinu Twitteri biograafias. Ma räägin võõrastega. Mida fakki see üldse tähendab, Beck? Lapsed ei tohi võõrastega rääkida, aga sina oled täiskasvanu. Kas meie vestlus ei tähendanud sulle siis midagi? Kas ma olen lihtsalt üks järjekordne võõras? Kas su Twitteri biograafia on tagasihoidlik viis teatada, et sa oled tähelepanumaniakk, kellel ei ole mingeid standardeid ja kes annab audientsi igale vaesele tobukesele, kes sulle tere ütleb? Kas ma ei tähendanud sulle siis midagi? Sa isegi ei maini seda raamatupoe-kutti? Persse, mõtlesin ma, äkki mul ei olnudki õigus. Äkki meie vahel ei olnudki midagi. Aga siis hakkasin ma sind avastama ja sa ei kirjutagi sellest, mis päriselt oluline on. Sa ei jagaks mind oma jälgijatega. Su veebipõhine elu on meelelahutuslik etendus ja kui see, et sa mind oma püstijalanumbrisse ei pannud, üldse midagi tähendab, siis seda, et sa ihaldad mind. Võib-olla isegi rohkem, kui ma aimata oskan, sest just praegu liigub su käsi jälle su vitu poole.

Järgmiseks andis internet mulle su aadressi. Bank Street viiskümmend viis. Nalja teete või? See ei ole mingi hullumeelne Midtowni kvartal, kus tülpinud töömesilased tööle ja töölt koju tormavad. See on stiilne, unine, naeruväärselt turvaline ja kallis West Village’i kinnisvarapiirkond. Ma ei saa sinu kvartalis lihtsalt niisama hängida, ma pean nende udupeente tühikargajatega sulanduma. Võtan suuna uuskasutuskeskusesse. Ostan ülikonna (ärimees ja/või autojuht ja/või ülalpeetav), tisleripüksid ja mingisuguse tööriistavöö (pausil olev töömees) ja mingi sitase jooksudressi (sitapea, kes kannab oma kullakalli keha eest hoolt). Oma esimese külastuse jaoks panen selga ülikonna ja mulle meeldib siin, Beck. See on vana New York kõige ehedamal kujul ja ma ootan, et Edith Wharton ja Truman Capote käsikäes üle tänava läheksid, mõlemal käes kreekapärane kohvitops, nad näeksid välja nagu oma hiilgeaegadel, justkui oleks neid formaldehüüdis säilitatud. Siin kvartalis elavad printsessid ja kaua aega tagasi suri siin kvartalis Sid Vicious, kui need printsessid alles oma ema kõhus olid, kui Manhattan veel lahe oli. Ma seisan teisel pool tänavat ja su aknad on lahti (kardinaid pole) ja ma vaatan, kuidas sa valad kiirkaerahelbeid oma Tupperware’i kaussi. Sina ei ole printsess. Su Twitter kinnitab, et sa võitsid mingisuguse kinnisvaraloterii.

Mm, mitte et ma tahaks kõlada nagu @AnnaKendrick47, aga ma armastan teid, @BrownBiasedNYC ägedad nohkarid ja ma ei suuda ära oodata, millal ma Bank Streetile kolida saan.

Ma istun ühe maja ette trepile ja guugeldan. Brownstone Biased Lottery on esseevõistlus Browni ülikooli vilistlastele, kes vajavad magistriõppe ajaks New Yorgis majutust. See korter on olnud Browni perekonnas (mida iganes see tähendama peaks) juba aastaid. Sa teed kaunite kunstide magistrikraadi ilukirjanduse erialal, seega pole just üllatav, et sa võitsid loterii, mis on tegelikult esseevõistlus. Aga Anna Kendrick on näitleja filmist „Lauluässad”, mis räägib kolledžitüdrukutest, kes osalevad a capella lauluvõistlustel. Sa näed selles tüdrukus iseennast ja selles ei ole vähimatki loogikat. Ma vaatasin seda „Lauluässade” filmi. See tüdruk ei elaks kunagi nii, nagu elad sina.

Inimesed mööduvad su poolkorrusel asuvast korterist, mis on vaid natukene maapinnast kõrgemal, ja nad ei peatu ega jõllita, mis siis, et sa oled vägagi nähtaval. Su kaks akent on pärani lahti ja sul veab, et see ei ole tiheda liiklusega tänav. See ilmselt selgitabki seda ekslikku turvatunnet, mis sul on. Ma tulen järgmisel õhtul tagasi (samas ülikonnas, ma ei suutnud vastu panna) ja sa kõnnid alasti lahtiste akende alt mööda. Alasti! Ma veedan jälle aega teisel pool tänavat majatrepil ja sa ei märka mind ja keegi ei märka ei sind ega mind ja kas kõik on siin faking pimedad või?

Päevad mööduvad ja ma muutun ärevaks. Sa patseerid liiga palju ringi ja see ei ole turvaline ja piisab ainult ühest väärakast, kes märkab sind seal sees ja otsustab sulle järele tulla. Paar päeva hiljem on mul seljas tislerikostüüm ja ma fantaseerin sellest, et saaksin su akendele trellid ette panna, kaitsta seda vitriini, mida sa koduks nimetad. Ma pean seda naabruskonda turvaliseks ja see ongi, aga siinses vaikuses on midagi surmavat. Ma võiksin ilmselt keset tänavat mõne vanamehe ära kägistada ja keegi ei tuleks välja, et mind peatada.

Järgmine kord tulen jälle ülikonnas (palju parem kui need tisleririided) ja panen pähe Yankeesi nokkmütsi, mille ma ühest teisest kaltsukast leidsin (jah, ma olen see sitapea!), et natuke vaheldust oleks, juhuks kui sa peaksid mind märkama, aga sa ei märka. Üks mees, kes sinu majas elab, läheb üles teie väga väikesest trepist (ainult kolm astet), mis viib välisukseni (see pole lukus!) ja see uks on su korterile nii lähedal. Kui ta tahaks (ja kes siis ei tahaks?), võiks ta üle piirde nõjatuda, sõrmenukkidega su aknale koputada ja su nime hüüda.

Ma käin päeval ja öösel ja iga kord, kui ma siin olen, on sinu aknad alati lahti. Sa nagu polekski kunagi õhtuseid uudiseid või õudusfilme näinud ja ma istun teisel pool seda pisikest puhast tänavat asuva maja trepil otse sinu hoone vastas ja teesklen, et loen Paula Foxi raamatut „Vaene George” või teen näo, nagu sõnumeeriksin oma äripartneritega (hah!) või helistaksin hilinevale sõbrale ja nõustuksin valjuhäälselt veel kakskümmend minutit ootama. (Seda teen ma tolle võimaliku naabri pärast, kes võib end kusagil peita ja trepil istuvat meest kahtlustada – ma olen palju filme vaadanud.) Sinu avatud uste poliitika tõttu olen ma sinu maailma sisse lubatud. Kui tuul on õige suunaga, tunnen ma su toidu lõhna ja kuulen su Vampire Weekendi muusikat, ja kui ma teesklen haigutamist ja pilgu tõstan, näen ma sind logelemas, haigutamas, hingamas. Kas sa oled alati selline olnud? Huvitav, kas sa olid Providence’is ka selline, patseerisid ringi, nagu tahaksid, et su elitaarsed naabrid näeksid sind alasti, poolalasti, mikrolaineahjutoitude sõltlasena ja kogu hingest masturbeerimas. Loodetavasti mitte, loodetavasti on selle taga mingi loogika, mida sa selgitad mulle, kui õige aeg kätte jõuab. Ja sa oled arvutis, nagu peaksid sa oma kujuteldavale publikule meelde tuletama, et sa oled kirjanik, samas kui meie (mina) teame, kes sa tegelikult oled: esineja, ekshibitsionist.

Mina pean kogu aeg valvel olema. Ühel päeval kammin ma juuksed peadligi ja teisel päeval kannan neid sasituna. Ma pean jääma märkamatuks nende inimeste jaoks, kes inimesi ei märka. Lõppude lõpuks, kui rääkida tavalisele inimesele alasti tüdrukust, kes tihtipeale avatud akende ees ringi kepsleb, ja armunud kutist teisel pool tänavat, kes diskreetselt pealt vaatab, ütleks enamik inimesi, et mina olen see pooletoobine. Aga pooletoobine oled hoopis sina. Sind lihtsalt ei kutsuta pooletoobiseks, sest sinu tuss on midagi, millest kõik need inimesed teada tahavad, samas kui minu kogu olemus on su naabrite jaoks vastumeelne. Mina elan Bed-Stuys kuuekorruselises ilma liftita kortermajas. Mina pole lubanud end ühelgi sitasel õppelaenuseltsil munepidi pihku võtta. Mina saan palka leti alt ja mu televiisoril on antenn. Need inimesed ei puudutaks minu riista isegi kümnemeetrise pulgaga. Sinu tuss aga, vot see on kullast.

Ma rüüpan teisel pool tänavat trepil oma kohvi ja pigistan peos oma rullikeeratud Wall Street Journalit ja ma hingan ja vaatan sind. Ma ei pane kunagi seda jooksudressi selga, sest ma tahan end sinu pärast üles lüüa, Beck. Kaks nädalat hiljem ilmub oma korterist üks matsakas vanem daam. Ma seisan seal, omadega pees, aga siiski džentelmen.

„Tervist, proua,” ütlen ma ja pakun talle abi.

Naine võtab selle vastu. „Oligi juba aeg, et sinusugused noored mehed käituma õpiksid,” käriseb ta.

„Ei saaks rohkem nõus ollagi,” ütlen ma ja autojuht avab naisele ukse. Juht noogutab mulle, vennad. Ma võiks seda igavesti teha ja ma sätin end tagasi trepile.

Kas sellepärast inimestele meeldivadki tõsielusarjad? Sinu maailm on minu jaoks täielik ime – näha, kus sa puhkad (neis puuvillastes alukates, mida sa Victoria Secreti netipoest terve hunniku kokku ostsid; ma nägin, kuidas sa ühel päeval seda pakki lahti rebisid) ja kus sa ei maga (sa istud sel diivanil ja loed internetist mingit jama). Sa paned mind mõtlema, et äkki sa otsid seda kuuma kutti raamatupoest, äkki tõesti. Seal sa kirjutad, istud tikksirgelt, juuksed krunni keeratud ja trükid kiirelt nagu Duracelli jänes, kuni sa ei pea enam vastu ja haarad oma laimirohelise padja, sellesama padja, mille vastu sa tukastades oma pead toetad, ja sa kargad seda nagu loom. Vabanemine. Siis jääd sa viimaks magama.

Ühtlasi, su korter on faking väike. Sul oli õigus, kui sa tviitisid:

Ma elan kingakarbis. Aga sellest pole midagi, sest ma ei raiska oma Benjamine Manolode peale. @BrownBiasedNYC #Mässaja

Mu #BrowniÜlikooli kruus on suurem kui mu korter. @BrownBiasedNYC #kinnisvara #NYC

Sul ei ole kööki, on lihtsalt mingi ala, kuhu köögitarbed on kokku kuhjatud nagu lõpumüügi näidised Bed, Bath & Beyondi poes. Kuid sinu tviitidesse on peidetud tõde. Sa vihkad siin elamist. Sa kasvasid üles suures majas, millel oli aed nii maja ees kui ka taga. Sulle meeldib ruumikus. Sellepärast sa jätadki aknaid lahti. Sa ei oska iseendaga kahekesi olla. Ja kui sa lakkad maailmale mõtlemast, siis oledki sa seal.

Su naabrid elavad edasi, nagu lapsed – autod tulevad neile nende hiigelsuurte lähedalasuvate majade ette järele ja toovad nad päeva lõppedes siia tagasi –, samal ajal kui sina mädaned ruumis, mis on mõeldud teenija või välja väänatud käpaga kuldse retriiveri jaoks. Aga ma ei süüdista sind siia jäämises. Sinul ja minul on ühine armastus West Village’i vastu ja kui ma saaksin sellesse majja sisse kolida, siis ma teeksin seda, isegi kui klaustrofoobia mind tasapisi hulluks ajama hakkaks. Sina tegid õige valiku, Beck. Su ema eksis.

Emps ütleb, et ükski „daam” ei tohiks kingakarbis elada. @BrownBiasedNYC #emadeloogika #eiolegidaam

Sa tviidid tihemini, kui sa kirjutad, ja võib-olla sellepärast sa teedki oma kaunite kunstide magistrikraadi New Schoolis ja mitte Columbias. Columbia ütles sulle ära.

Äraütlemist on parim serveerida paberist ümbrikus, sest siis saad sa selle vähemalt katki rebida või ära põletada. #eisaanudColumbiasse #elulähebedasi

Ja sul oli õigus. Elu läkski edasi. Kuigi New School pole nii prestiižne, meeldid sa õpilastele ja õpetajatele piisavalt. Paljud nende töötoad on internetis kättesaadavad. Suur osa kolledžist on internetis kättesaadav, mis on järjekordne hoop selle aina ebaolulisemaks muutuva elitaristliku süsteemi pihta, mida kolledžiks kutsutakse. Su kirjatöö hakkab sujuma ja kui sa veedaks natuke vähem aega tviitides ja oma kiisukest silitades … Aga tegelikult, Beck, kui mina sinu nahas elaks, siis ma ei paneks üldse kunagi riideid selga.

Sulle meeldib asju nimetada ja huvitav, mis nime sa mulle annaks. Sa üritad korraldada Twitteris oma korterile nime valimise võistlust.

Kuidas oleks #Karpmisonväiksemkuimukarp

Või #LauluässadeVaatamiseUberik

Või #Joogamattidekappmidavõikskorterigasassiajada

Või #Kohtkussavaatadaknastväljajanäedsedakuttiraamatupoestendvaatamasjasanaeratadjalehvitadja

Taksojuht laseb signaali, sest mingi värskelt duši alt tulnud sitapea, kes roomas otse välja sellest Bret Easton Ellise teose esialgsest mustandist, mis kunagi päevavalgust ei näinudki, läheb enda ümbrust märkamata üle tee. Ta ütleb vabandust, aga ei mõtle seda tõsiselt, ja ta libistab käega läbi oma blondide juuste.

Tal on liiga palju juukseid.

Ja ta kõnnib neist trepiastmetest üles, nagu oleks need tema omad, nagu oleks need tema jaoks ehitatud, ja uks avaneb juba enne, kui ta kohale jõuab, ja sina avasid talle ukse ja nüüd oled sa seal, juhatad ta sisse ja suudled teda enne, kui uks sulgub, ja su käed

nii pisikesed käed

on nüüd tema juustes ja ma ei näe teist kumbagi, kuni te elutuppa jõuate ja ta istub diivanile ja sina tirid oma särgi seljast ja ronid talle peale ja sa hööritad oma puusi nagu strippar ja see kõik on nii vale, Beck. Ta rebib su puuvillased alukad jalast ja annab sulle laksu ja sina niutsatad ja ma tulen teisele poole tänavat ja nõjatun vastu sinu maja ust, sest ma pean seda kuulma.

Anna andeks, issi! Anna andeks!

Ütle seda veel kord, väike tüdruk.

Anna andeks, issi.

Sa oled paha tüdruk.

Ma olen paha tüdruk.

Sa tahad laksu saada, eks ole ju?

Jah, issi, ma tahan laksu saada.

Ta on sinu suus. Ta käratab su peale. Ta annab sulle laksu. Aeg-ajalt kõnnib mõni Truman Capote mööda ja vaatab, reageerib ja pöörab siis pilgu ära. Mitte keegi ei anna sellest politseile teada, sest keegi ei taha tunnistada, et ta vaatas. See on faking Bank Street. Ja nüüd sa kepid teda ja mina lähen tagasi oma tänavapoolele, kus ma näen, et ta ei armatse sinuga. Sa krabad tal juustest – liiga palju juukseid –, nagu see võiks sind ja su jutustusi päästa. Sa väärid paremat ja see ei saa ju ometigi hea tunne olla, kuidas ta sind krahmab oma suurte nõrkade kätega, mis pole päevagi tööd teinud, kuidas ta vastu su perset lajatab, kui on lõpetanud. Sa hüppad maha ja nõjatud tema vastu ja ta lükkab sind eemale ja sa lubad tal oma korteris suitsetada ja ta puistab tuha su Browni kruusi – sellesse, mis on suurem, kui su korter – ja sa vaatad „Lauluässasid”, kuni tema suitsetab ja lükkab sind eemale, kui sa tema vastu nõjatud. Sa näed kurb välja ja

mitte kellelgi maailmas ei ole nii pisikesed käed

välja arvatud sinul ja minul. Miks ma selles nii kindel olen? Kolm kuud tagasi, kui sa mind veel ei tundnud, kirjutasid sa sellise tviidi:

Äkki me võiks kõik lihtsalt ausad olla ja tunnistada, et me teame, kes #eecummings on #Hannahjataõed filmi pärast? Okei, huhh. #aitabjamast #lõppteesklusele

Näed, kuidas sa rääkisid minuga juba siis, kui sa isegi ei tundnud mind veel? Kui ta lahkub, ei ole tal käes Paula Foxi raamatut „Meeleheitel inimesed”. Ta on blond naistevihkaja, kes kergitab oma kraed ja puhub juuksed silmist. Ta kasutas sind just ära ja ta ei ole su sõber ja ma pean lahkuma. Sina pead duši alla minema.