Читать книгу Sina - Caroline Kepnes - Страница 5

ENNE sind oli Candace. Tema oli ka kangekaelne, nii et ma olen sinuga kannatlik, samamoodi nagu ma olin kannatlik temaga. Ma ei heida seda sulle ette, et sa kirjutad oma vanasse kobakasse arvutisse igast faking asjast siin maailmas peale minu. Ma ei ole loll, Beck. Ma tean, kuidas kõvakettalt asju otsida, ja ma tean, et mind ei ole seal, ja ma tean, et sul pole ka midagi, mis võiks meenutada märkmikku või päevikut.

Üks võimalik teooria on: sa kirjutad minust oma telefoni märkmetesse. Lootma peab.

Aga mina ei tõmbu sinust eemale. Tõsi, sa oled ebaharilikult seksuaalne. Hea näide: sa lausa neelad Craigslisti juhusuhete rubriiki, kopeerid ja kleebid oma lemmikpostitused arvutisse ühte suurde faili. Miks, Beck, miks? Õnneks sa päriselt ei tegele juhusuhetega. Ju siis tüdrukutele meeldib koguda muudki kui lehtkapsasupi retsepte või viletsalt sõnastatud grammatikat solvavaid issifantaasiaid, mida meeleheitel erakud valmis kirjutavad. Hei, ma olen ikka veel siin, ma võtan sind sellisena, nagu sa oled. Ja hea küll. Sa lased sellel blondil väärakal endaga teha asju, mida sa nendest Craigslisti kuulutustest lugesid. Aga vähemalt on sul piirid. See pervo ei ole su poiss-sõber, sa saatsid ta tänavale, kuhu ta kuulubki, nagu tekitaks ta sinus vastikust, peakski tekitama. Ma lugesin läbi kõik su värskemad meilid ja asi on ametlik: sa ei öelnud kellelegi, et ta oli sinu korteris, sinu sees. Ta ei ole su poiss-sõber. See on kõik, mis loeb, ja ma olen valmis sind leidma ja ma suudan sind leida ja ma olen selle Candace’ile võlgu. Kallis Candace.

Esimest korda nägin ma Candace’it Brooklynis Glasslandsi klubis. Ta mängis flööti bändis, mis tal koos õe ja vennaga oli. Sulle oleks nende muusika meeldinud. Nende bändi nimi oli Martyr ja ma tahtsin temaga kohe tuttavaks saada. Ma olin kannatlik. Ma järgnesin neile kõikjale Brooklynisse ja Lower Manhattanile. Nad olid head. Top neljakümnesse ei oleks nad kunagi jõudnud, aga mõnikord lasti mõnda nende laulu mingis viletsas teismelistele mõeldud CW telekanali saates ja nende kodulehel oli siis hullumaja. Neil polnud esindajat, sest nad ei suutnud milleski kokku leppida. Igatahes, Candace oli neist kõige ilusam, bändi esimuusik. Ta vend oli tüüpiline trummarist persekukkunud jobu ja ta õde oli lihtsake ja andekas.

Sa ei saa tüdrukule lihtsalt peale kontserti peale lennata, eriti kui nende bändi muusika on mingi ambient techno electro pask ja kui ta kontrolliv psühhost vend (kes muide ei oleks mitte kunagi sellesse bändi saanud, kui ta õed seal olnud poleks) alati läheduses hängib. Ma pidin saama Candace’iga omavahele jääda. Ja tema „kaitsva” venna tõttu ei saanud ma olla mingi tüüp, kes talle külge lööb. Ma oleks ära surnud, kui poleks saanud teda oma käte vahel hoida või vähemalt astuda sammu sinna suunas, et teda oma käte vahel hoida saaksin. Seega ma improviseerisin.

Ühel õhtul, Glasslandsi ees, kus see kõik alguse sai, tutvustasin ma end Martyrile kui Stop It Recordsi uut assistenti. Ütlesin neile, et olen talendiotsingul. Noh, bändidele meeldib, kui neid otsitakse, ja seal ma siis mõned minutid hiljem olingi, istusin koos Candace’i ja tema tüütu õe ja vennaga laua taga ja jõin viskit. Ta õde lahkus, tubli tüdruk. Aga vend tekitas probleeme. Ma ei saanud Candace’it suudelda ega tema telefoninumbrit küsida. „Saada mulle meil,” ütles Candace. „Ma saan sellest siis pildi teha ja selle Instagrami riputada. Meile meeldib, kui plaadifirmad ise ühendust võtavad.”

Niisiis ma tegin, mida Elliot filmis „Hannah ja ta õed” teinud oleks. Ma pidasin Stop It Recordsi juures valvet, see oli hale väike urgas, ja märkasin, et seal käib iga päev üks poiss, keda kutsutakse Petersiks. Enne ja pärast tööd põikab ta kõrvaltänavasse ja suitsetab natuke kanepit. Ega teda ei saakski süüdistada, arvestades seda, mida ta tööl taluma peab. Peters pidi assisteerima kõiki neid plaadifirma kitsastes teksades idikaid, kes kutsusid oma prille silmaklaasideks ja nõudsid suhkruasendajat ja ekstra Parmigiano-Reggianot. Nii ma siis pidasin ühel päeval sel kõrvaltänaval oma joint’iga valvet ja küsisin Petersilt tuld. Temaga oli lihtne sõbraks saada – tootemisamba alumised inimesed janunevad teiste inimeste järele. Ma rääkisin talle oma Candace’i-dilemmast, kuidas ma rääkisin tüdrukule, et ma töötan Stop Itis, ja see oli tüübi enda idee, et ta võiks tüdrukule oma meiliaadressiga kirjutada (asst1@stopitrecords.com) ja mind teeselda. Candace kirjutas vastu, kergemeelne ja kuum. Ja loomulikult andis ta mulle (asst1-le) oma numbri.

Ma ei tundnud end Petersi ärakasutamise pärast halvasti, vähemalt tundis ta lõpuks ometi, et tal on midagi, mis võiks võimule sarnaneda. Ja mõnikord pead sa faktidega loominguline olema, et tüdrukut endale saada. Ma olen näinud piisavalt romantilisi komöödiaid teadmaks, et minusugused romantilised kutid satuvad alati sellise supi sisse. Kate Hudsoni kogu karjäär eksisteerib ainult sellepärast, et armunud inimesed valetavad mõnikord selle kohta, kus nad töötavad. Ja Candace uskus, et ma olin talendiotsija. Ma ootasin, kuni me olime kuu aega paar olnud, enne kui talle tõtt rääkisin. Alguses oli ta vihane (tüdrukud saavad vahel vihaseks, isegi kui su kutt on Matthew McConaughey), aga ma tuletasin talle meelde seda romantilist ja koomilist tõde oma südames: maailm on ebaõiglane paik. Ma tunnen muusikat. Ma olen tark. Ma arvan, et Martyr on seda väärt, et neid otsitaks ja ülistataks. Kui ma oleks käinud mingis vabade kunstide kolledžis ja kandnud vintage-sokke ja arvanud, et bakalaureusekraad kunstis muudab kellegi tööle võtmiseks sobivaks ja intelligentseks, siis oleks ma võinud saada mõnda plaadifirmasse tasustamata praktikale ja pärast endale mingi sitase töö ka välja kaubelnud. Aga juhtumisi ei ole mul selliseid iganenud arvamusi. Ma saan endaga ise hakkama. Esialgu ta mõistis mind, aga ta vennaga olid teised lood, see ongi üks neist põhjustest, miks Candace’i ja minu vahel midagi välja ei tulnud.

Hea uudis on see, et ma ei kahetse midagi. Minu probleemid Candace’iga olid lihtsalt treeningharjutused praeguseks hetkeks. Ma pean sinu koju sisse pääsema, Beck. Ja ma tean, mida teha.

Ma helistasin gaasifirmasse ja andsin teada, et sinu korteris on leke, kui ma teadsin, et sa oled tantsutrennis, ja pärast trenni käid sa alati trennikaaslasega kohvi joomas ning see on ainus hetk, mil sa kindlalt oma arvutist eemal oled. Ma ootasin teisel pool teed oma trepil, kuni gaasimees kohale jõudis. Kui ta saabus, ütlesin ma talle, et olen su poiss-sõber ja et sa saatsid mind appi.

Seaduse järgi peab kõiki gaasilekkeid kontrollima ja kuttide seadus ütleb seda, et sellisel gümnaasiumist välja kukkunud kutil nagu mina on oma kindlad viisid, kuidas gaasifirmas töötavate kuttidega käituda. Mis mul ikka öelda on? Ma teadsin, et ta usub, et ma olen su poiss-sõber, ja laseb mind sisse. Ja ma teadsin, et isegi kui ta usub, et ma olen valetav pooletoobine, siis laseks ta mind ikkagi sisse. Sa ei saa lihtsalt gaasimehele helistada ja ise mitte välja ilmuda, Beck. Tõsiselt ka.

Ta lahkub ja esimese asjana võtan ma su arvuti, istun su diivanile ja nuusutan su rohelist patja ja joon su Browni kruusist vett. Ma pesin selle ära, sest see haises ikka veel tolle kuti tuha järele (sa ei oska nõusid pesta). Ma loen su jutustust, mille nimi on „Mida Wylie mõtles, kui ta endale Kia ostis”. See on ühest California vanamehest, kes ostab mingi sitase importauto ja tunneb, et see on ainus, mis ta kauboielust veel järele on jäänud. Iva on selles, et ta ei ole tegelikult kauboi. Ta lihtsalt mängis vesternites kauboisid. Aga vesterne ei tehta enam ja Wylie ei suutnud sellega kunagi kohaneda. Tal ei olnud kunagi autot, sest ta veetis suurema osa ajast kohvikutes, kus temasugused mehed koos käisid ja vanadest headest aegadest rääkisid. Aga hiljuti muudeti seal suitsetamine seadusevastaseks – sa panid “seadusevastane” kursiivi, nii nunnu – ja nüüd polegi sel kambal kohta, kus suitsetamas ja oma lugusid rääkimas käia. Lugu lõppeb sellega, et Wylie on oma Kias ja ta ei mäleta, kuidas seda käivitatakse. Ta hoiab käes võtit, mis on nagu miniatuurne arvuti, ja ta taipab, et ei tea, kuhu minna, nii et ta ostab hoopis e-sigareti, läheb tagasi kohvikusse ja istub seal üksinda oma e-sigaretti suitsetades.

Mina ei ole küll üks kaunite kunstide magistriõpilastest sinu töötubades – tõsiselt, Beck, nad ei mõista ei sind ega su lugusid –, aga sa igatsed selle järele, mis oli. Sa oled läbi ja lõhki surnud mehe tütar. Sa mõistad Paula Foxi ja sa tahad leida mõtet kõiges Metsikusse Läände puutuvas, mistõttu su New Yorgis elamine, isegi kui see on vaid ajutiselt, on enesehävituslik käik. Sa oled kaastundlik, sa kirjutad vanadest näitlejatest, sest su korteris on fotograafiaraamatuid, milles on nii palju pilte paikadest, kuhu sa minna ei saa, sest neid pole enam olemas. Sa oled romantik, sa otsid narkodiilerite- ja nätsupaberitevaba Coney Islandit ja süütut Californiat, kus päris kauboid ja võltskauboid jagasid oma lugusid, juues tinakruusidest kohvi, mida nad joe’ks kutsusid. Sa tahad minna paikadesse, kuhu enam minna ei saa.

Sinu vannitoas, kui uks on kinni ja sa istud potile, jõllitad sa Einsteini fotot. Sulle meeldib talle silma vaadata, kui sa oma soolestikuga võitlust pead. (Ja usu mind, Beck, kui me koos oleme, siis saavad su kõhuprobleemid lahenduse, sest ma ei luba sul elada mingist külmutatud pasast ja soolasest veest, millele on peale kirjutatud „supp”.) Sulle meeldib Einstein, sest tema nägi, mida keegi teine ei näinud. Samuti ei ole ta kirjanik. Ta ei ole konkurent, ei praegu ega ka tulevikus.

Ma panen teleka käima ja „Lauluässad” on su kõige vaadatum asi, mis on ka loogiline, nüüd kui ma Facebookis su kolledžielu näen. Lõpuks ometi olen ma sees, uurin sinu ajalugu piltides. Sina ei laulnud a cappella ega leidnud kirge ega tõelist armastust. Sina ja su parimad sõbrad Chana ja Lynn jõite end päris tihti purju. On ka kolmas sõber, kes on väga pikk ja väga kõhn. Ta teeb sinust ja su sõpradest päkapikud. See autsaiderist sõber ei ole ühegi pildi peal tag’itud ja temas peab olema midagi lunastavat, sest sa paistad väga uhke selle sõpruse pärast, mis on juba lapsest saati kestnud. Tag’imata tüdruk näeb igal pildil õnnetu välja. Tema naeratuseta nägu jääb mind kummitama ja on aeg edasi liikuda.

Sa oled käinud kahe kutiga. Charlie näeb välja, nagu taastuks ta pidevalt mõnest Dave Matthewsi kontserdist. Kui sa temaga koos olid, istusid sa muruplatsidel ja tegid narkootikume. Sa põgenesid selle uimastitest läbiimbunud jobu käest ja vajusid otse ühe piitspeenikese ärahellitatud punkari Hesheri käte vahele. Vahemärkusena, ma tean Hesherit, mitte isiklikult, aga ta teeb graafilisi romaane ja me müüme poes tema raamatuid. Vähemalt praegu müüme, aga ilmselgelt on mu järgmise vahetuse esimene tööülesanne kõik Hesheri raamatud keldrisse pagendada.

Sa oled käinud Pariisis ja Roomas ja mina pole kunagi riigist välja saanud ja sa ei leidnud kunagi, mida sa otsisid, ei Hesheris ega Pariisis ega Roomas ega kolledžis. Sa jätsid Charlie Hesheri pärast maha. Ja sa olid julm, Charlie ei saanudki sinust kunagi üle. Ta näeb siiamaani kõikidel oma piltidel purjus välja. Sa jumaldasid Hesherit ja tema ei vastanud kunagi samaga, vähemalt mitte Facebookis. On palju postitusi, kus sa teda ülistad ja millele ta kunagi vastanud pole. Siis, ühel päeval olid sa vallaline ja su sõbrad laikisid su staatust nii, et polnud kahtlustki – sina olid see, kes maha jäeti.

„Lauluässad” sai läbi ja ma lähen su magamistuppa ja ma olen su voodil, see on tegemata, ja ma kuulen, kuidas võtit lukuauku pannakse ja kuidas võti keerab, ja mu pähe sööstavad mälupildid sellest, kuidas su majaomanik enne gaasimehele vingus –

see on kõige väiksem korter kogu majas, kõige väiksem paganama lukuauk, võti jääb iga kord kinni – ja ma kuulen, kuidas sa võtme lukuauku paned ja uks avaneb ja korter on väike ja sina oled selle sees.

Sul on õigus Beck. See on üks faking kingakarp.