Читать книгу Sina - Caroline Kepnes - Страница 6

MA ei käi kunagi Greenpointis, kus inimesed viskile kurgihapendamisvedelikku peale joovad, aga sinu pärast võin ma seda teha, Beck. Täpselt nagu ma vigastasin sinu pärast oma selga, kui ma su aknast alla kukkusin, et sa ei näeks mind, kui mina üritasin hoopis sind näha, sind tundma õppida. Ja ma vihkan, et sa võid mind siin näha ja arvata, et ma olen mingi idikas, kes hindab Vice’i kultuurilist väärtust üle ja joob, mida iganes see faking Vice käsib mul juua. Ma ei käinud kolledžis, Beck, seega ei kuluta ma ka oma täiskasvanuelu selleks, et püüda oma kolledžiaega tagasi saada. Ma ei ole mingi pehmost türapea, kellel pole kunagi olnud julgust elada elu just praegu, sellisena nagu ta on. Ma elan elamise nimel ja ma telliks veel ühe viina toonikuga, aga see tähendab, et ma peaksin siis rääkima selle Bukowski T-särgiga baarmeniga ja ta küsiks minult siis uuesti, millist toonikut ma tahan.

Mul on sitt tuju ja sina oled seal üleval, esined oma kollastes sukkades ja neis on augud sees ja sa üritad liiga palju. Sa ei ole enam „Charlotte koob võrku” ja ega ma isegi eriti kuum välja ei näe. Ma pidin su aknast välja ronima ja see polnud eriti kõrge kukkumine, aga kukkumine on kukkumine, ja mu seljas pistab ja kui ma kuulen veel ühe korra sõna kurgiviski, siis ma lihtsalt ei või.

Su parimad sõbrad istuvad mu kõrvallauas, nad on valjuhäälsed ja ebalojaalsed, tõelised F-liini tüübid oma saabaste ja liiga töödeldud juustega, mis solvavad sõnatult kõiki Jersey tüdrukuid, kes sellist sitta meelega teevad. Teie kolm käisite koos Brownis ja nüüd olete te koos New Yorgis, te kõik vihkate seriaali „Tüdrukud” ja vingute selle kallal pidevalt, aga kas see pole siis täpselt see, mida te kõik üritate oma eludega teha? Brooklyn, poisid ja kurgiviski?

Sina istud koos teiste – ja ma tsiteerin – kirjanikega, mis võimaldab su sõpradel lõpmatuseni sinust rääkida, ja kahjuks on neil õigus. Sa oled palju rohkem pühendunud kirjanik olemisele – komplimentide vastu võtmisele ja viski joomisele – kui kirjutamisele. Aga õnneks nad ka eksivad: kõik siin ruumis on end kurgihapendamisvedelikku liiga täis kaaninud, et sinu kauboilugu mõista.

Su sõbrad on kadedad. Chana on suur kriitik, ta on naisversioon Adam Levine’ist, pisikeste helkivate silmade ja põhjendamatu enesekindlusega. „Selgita mulle palun veel üks kord, mis kasu sellest faking kaunite kunstide magistri pasast on, kui sa just Lena Dunham ei ole?”

„Ma arvan, et äkki saab õpetajaks hakata?” ütleb Lynn ja sügaval sisimas on Lynn surnud, nagu laip. Ta postitab metoodiliselt, lausa kliiniliselt Instagrami, nagu koguks ta enda kaitseks tõestusmaterjali, nagu kogu tema elu oleks pühendatud selle tõestamisele, et tal üldse on elu. Ta mõnitab kõva häälega su kirjandusõhtu Lulu’s tviiti, samal ajal kui ta ise tviidib, kui tohutult elevil ta on üritusel #kirjandusõhtuLulus, ja ma ju räägin, Beck, ma lihtsalt ei või.

Lynn jälle: „Mis sa arvad, kas see on nagu kunstinäituse avamine, kus sa käid ühe korra ja sellest piisab, või hakkab see olema nagu … iganädalane asi?”

„Kas mina panen lava püsti iga kord, kui ma mõne disaini valmis saan?” targutab Chana. „Ei, ma töötan selle kallal ja töötan selle kallal siis veel, kuni mul on kollektsioon. Ja siis töötan ma selle kallal veel.”

„Kas Peach tuleb?”

„Ära seda küll kõva häälega välja ütle.”

Ilmselt räägivad nad sellest pikast tüdrukust, kes kunagi ei naerata, aga ega ma ei saa neilt ju küsida.

„Sorri.” Lynn ohkab. „Kunstinäituste avamisel pakutakse vähemalt tasuta veini.”

„Kunstinäituste avamisel pakutakse vähemalt kunsti. Väga vabandan, aga mingi faking kauboi?”

Lynn kehitab õlgu ja see kõik jätkub, see on nagu kuulipilduja, mis ei jää seisma, ei suuda seisma jääda.

„Ja kas me võiks palun ta riietusest rääkida?”

„Ta üritab liiga palju. See on suht kurb.”

„Mis faking värk nende sukkpükstega on?”

Lynn ohkab ja tviidib midagi ja ohkab ja kuulipilduja võtab viimaseks raundiks hoo sisse.

„Pole siis ime, et ta Columbiasse sisse ei saanud,” nähvab Chana.

„Mul on selline tunne, et see on kõik Benji süü,” ütleb Lynn. „Mul on Beckist kahju.”

Benji?

„Noh, niimoodi lihtsalt juhtub, kui sa sotsiopaadist peolooma armunud oled.”

Ainus, mida ma kuulsin, on armunud, ja sa armastad teda ja sa valetad neile, oma arvutile, iseendale ja sa arvad, et nad ei tea seda, aga nad teavad seda ja oh ei. Benji. Ei.

Ma pean püsima lainel, olema kohal, ja Lynn ohkab. „Sa oled õel.”

„Ma räägin lihtsalt, nagu asjad on.” Chana turtsub. „Benji on ennast täis väike jobu. Muud ta ei tee, kui ainult kammib end ülehinnatud narkootikumidest sassi ja asutab kujuteldavaid ärisid.”

„Mida Benji õppis?” tahab Lynn teada.

„Keda huvitab?” nähvab Chana ja mind huvitab ja ma tahan rohkem teada ja ma tahan nutta ja ma ei taha, et sa oleksid armunud kellessegi, kes pole mina.

„Noh, mina ikkagi tahaks, et ta Becki vastu kenam oleks,” ütleb Lynn.

Chana pööritab silmi ja krõmpsutab jääkuubikuid ja ta ei ole nõus. „Tead, milles asi on? Beck on ennast täis. Ja Benji on ennast täis. Mul ei ole neist kummastki kahju. Beck kutsus meid siia ja teeskleb, et ta on kirjanik, ja Benji teeskleb kogu maailma ees, et ta on mingi faking käsitööline. Mida veel. Nad on mõlemad lihtsalt iseendasse armunud. Me ei räägi siin ülimalt tundlikest piinatud hingedest, kes kirjutavad maailma trööstitusest või mida iganes.”

Lynnil on igav ja minul samuti. Ta üritab Chanat tolle lõputust tiraadist kõrvale kallutada. „Ma tunnen ennast nii paksuna praegu.”

Chana oigab. Tüdrukud on õelad. „Näed kogu seda paska Benji orgaanilise soodavee firma kohta?” küsib ta. „Brooklyn tekitab minus tahtmise kolida LAsse, osta kast Red Bulli ja rokkida Mariah Carey järgi.”

„Sa peaksid seda tviitima,” ütleb Lynn. „Aga mitte niimoodi õelalt.”

Sa kallistad parajasti teisi kirjanikke ja see tähendab, et sa tuled kohe siia ja Lynn muutub lõpmata kenaks. Ta naeratab tobedalt. „Mul on temast kahju.”

Chana nuusatab. „Mul on neist kauboidest kahju. Nad on paremat väärt.”

Sa longid nende laua juurde, mis tähendab, et nad peavad lõpetama sinust rääkimise, ja mul on nii hea meel, kui sa viimaks kohale jõuad ja oma kahepalgelisi sõpru kallistad. Nad plaksutavad vaikselt ja laulavad sulle võltsi kiidulaulu ja sa kulistad oma viski alla, nagu võiksid sa joomise eest Pulitzeri auhinna saada.

„Daamid, ma palun,” ütled sa ja sa oled rohkem švipsis, kui mulle tundus. „Kesse ikka nii palju komplimente ja kokteile taluda jaksab.”

Chana paneb käe sinu omale. „Kullake, äkki rohkem kokteile polegi vaja?”

Sa tõmbad oma käe ära. See oled sünnitusjärgne sina. Sa andsid sellele loole elu ja mis nüüd edasi saab? „Kõik on hästi.”

Lynn viipab ettekandjale. „Kas me saaks hästi kiirelt palun kolm kurgiviskit? Sellel tüdrukul siin on julgustuseks vägijooki vaja.”

„Mul ei ole julgustuseks midagi vaja, Lynn. Ma just läksin sinna lavale ja lugesin ühe loo ette.”

Chana suudleb sind otsaette. „Ja sa lugesid seda lugu sitaks hästi.”

Sa ei jää teda uskuma ja lükkad ta eemale. „Käige te mõlemad õige persse.”

On hea, et ma näen sellist külge sinust, seda vastikut purjutajat. On hea tunda kõiki külgi, kui sa kedagi armastama hakkad, ja ma vihkan su sõpru nüüd natukene vähem. Nad vaatavad teineteisele otsa ja sina heidad pilgu baari poole. „Kas Benji läks juba ära?”

„Kullake, kas ta pidi ka tulema?”

Sa ohkad, nagu oleks seda varemgi juhtunud, nagu ei oleks sul praegu selle jaoks kannatust, ja sa võtad kätte oma mõranenud telefoni. Lynn napsab selle ära.

„Beck, ei.”

„Anna mu telefon siia.”

„Beck,” ütleb Chana. „Sa kutsusid teda ja ta ei ilmunud välja. Las olla. Jäta ta rahule.”

„Te lihtsalt vihkate Benjit,” ütled sa. „Mis siis, kui temaga juhtus midagi?”

Lynn vaatab mujale ja Chana norsatab. „Mis siis, kui ta on … sitapea?”

On näha, et Lynn ei taha sellest kõigest enam mitte kunagi rääkida. Teist kolmest on tema see, kes lahkub lõpuks New Yorgist mõnda väiksemasse, lihtsamini talutavasse linna, kus ei ole kirjandusõhtuid, kus tüdrukud joovad veini ja kus laupäevaõhtuti mängib kohalikus plaadimasinas Maroon 5. Ta pildistab üles oma vältimatult sündivad beebid samasuguse naudinguga, nagu ta pildistab kokteiliklaase, tühje pokaale ja oma kingi.

Aga Chana on pühendunud, temast saab meile veel pikaks ajaks viies ratas. „Beck, kuula mind. Benji on sitapea. Okei?”

Ma tahan karjuda JUST, aga ma istun. Liikumatult. Benji.

„Kuula, Beck.” Chana ei jäta järele. „Mõned kutid lihtsalt on sitapead ja sa pead sellega leppima. Sa võid talle kõik maailma raamatud kokku osta, aga tema on ikkagi Benji. Temast ei saa iialgi Benjamini või – jumal hoidku selle eest – Beni, sest ta ei pea seda olema, sest ta on igavene mees-titt, okei? Tema ja ta lollakas soodavesi võivad perse minna ja samamoodi ta väärakas nimi. Nagu päriselt ka, Benji? Kas ta teeb nalja või? Ja siis veel, kuidas ta seda hääldab, nagu oleks see mingi Aasia või Prantsuse nimi. Ben Džiiii. Kutt, lihtsalt mine perse.”

Lynn ohkab. „Ma ei olegi sellele kunagi eriti mõelnud. Benji. Ben Džii. Džiisus, Ben.”

Nüüd kostab natuke naeru ja ma õpin Benji kohta uusi asju. See ei meeldi mulle, aga ma pean sellega arvestama. Benji on päris ja ma tellin veel ühe viina toonikuga. Benji.

Sa paned käed risti ja ettekandja tuleb teie kurgiviskidega tagasi ja õhkkond on muutunud. „Nii et teile siis päriselt ka meeldis mu lugu?”

Lynn reageerib kiirelt. „Ma ei teadnudki üldse, et sa kauboidest nii palju tead.”

„Ma ei teagi,” vastad sa ja sa oled mingis hämaras kohas ja sa võtad oma klaasi kätte ja valad selle kurgust alla ja teised tüdrukud vaatavad jälle teineteisele otsa.

„Teeme nii, et sa ei räägi sellest idikast enam kunagi,” ütleb Chana.

„Okei,” oled sa nõus.

Lynn võtab oma kokteili kätte. Chana võtab oma kokteili kätte. Sina võtad oma tühja klaasi kätte.

Chana ütleb toosti: „Selle terviseks, et me ei räägi enam mitte kunagi sellest idikast ja ta sitasest soodaveest ja ta faking soengust ja välja ilmumata persest.”

Te lööte klaasid kokku, aga neil tüdrukutel on midagi juua ja sinu klaasis valitseb tühjus. Ma lähen välja, et näha, millal sa lahkud. Mingi sitapea ilmub välja ja oksendab.

Kurgihapendamisvesi, ma lihtsalt ei või.