Читать книгу Kellavärgiga printsess. Põrgu sõdalased III raamat - Cassandra Clare - Страница 3

York, 1847

„Ma kardan,” ütles voodil istuv väike tüdruk. „Vanaisa, palun jää minu juurde.”

Pahuralt köhatades tõmbas Aloysius Starkweather tooli voodile lähemale ja võttis istet. Pahurus oli suuresti teeseldud. Talle meeldis, et lapselaps usaldab teda nii jäägitult, et sageli suudab ainult tema tüdrukukest rahustada. Ehkki õrnuke, polnud laps kunagi lasknud end vanaisa välisest karedusest heidutada.

„Siin pole midagi karta, Adele,” ütles ta. „Küll sa näed.”

Tüdruk vaatas talle oma suurte silmadega otsa. Esimese ruunimärgi tegemise tseremoonia leidis tavaliselt aset ühes Yorgi Instituudi suuremas ja uhkemas ruumis, aga Adele’i ülitundliku ergukava ja hapra tervise tõttu oli lepitud kokku, et on turvalisem korraldada see tema magamistoas. Laps istus voodiserval, selg väga sirge. Ta kandis selleks sündmuseks ettenähtud punast kleiti ning tema õhukesi heledaid juukseid hoidis koos punane lint. Tüdruku kõhnast näost vaatasid vastu tohutu suured silmad, tema käsivarred olid õõnukesed. Ta oli üleni habras nagu portselantass.

„Mida Vaikivad Vennad minuga teevad?” küsis ta.

„Anna mulle käsi,” ütles vanaisa ja usaldavalt sirutas laps parema käsivarre välja. Mees pööras seda ning vaatas naha all hargnevat sinakat veresoonte võrgustikku. „Nad joonistavad stelega – tead ju küll, mis stele on – sinu nahale märgi. Tavaliselt alustavad nad voyance’iga, mis on sulle õpingutest tuttav, aga sinule tehakse kõigepealt jõuruun.”

„Kas sellepärast, et olen liiga nõrk?”

„Sind on vaja turgutada.”

„Siis on see nagu lihaleem.” Adele kirtsutas nina.

Vanaisa hakkas naerma. „Loodetavasti pisut meeldivam. See kipitab natuke, aga ole vapper ja ära karjata, sest varjukütid ei karjata valust. Kipitus annab varsti järele ning seejärel tunned end palju paremini, nagu oleks sulle jõudu juurde tulnud. Siis ongi tseremoonia läbi; me läheme alla, kus ootavad suhkrukoogid, ja tähistame seda.”

Adele kõlgutas rõõmsalt jalgu. „Meil tuleb pidu!”

„Jah, pidu. Ja kingitused.” Aloysius patsutas taskule, kus peitus karbike – väike siidpaberisse mähitud karp, milles oli tilluke perekonna sõrmus. „Üks on mul sulle siin. Saad selle kätte kohe, kui märgistustseremoonia on lõppenud.”

„Minu auks pole veel kunagi pidu korraldatud.”

„Põhjus on selles, et nüüd saab sinust varjukütt,” ütles vanaisa. „Sa ju tead, miks see nii tähtis on. Esimesed märgid tähendavad, et oled sestpeale nefilim nagu mina ning sinu ema ja isa. Need näitavad, et kuulud Klaavi. Kuulud oma sõdalasperekonda. Oled kõigist teistest erinev ja parem.”

„Kõigist teistest parem,” kordas tüdrukuke aeglaselt, kui magamistoa uks avanes ning sisse astus kaks Vaikivat Venda.

Aloysius nägi Adele’i silmades välgatamas hirmusädet. Laps tõmbas käsivarre tema sõrmede vahelt tagasi. Mees kortsutas kulmu – talle ei meeldinud, kui tema järglased ilmutasid kartust, ehkki ei saanud eitada, et Vaikivad Vennad mõjusid oma hääletuse ja iseäraliku liugleva liikumise tõttu tõepoolest õõvastavalt. Nad jäid tüdruku juures voodi kõrval seisma parasjagu sel ajal, kui uks avanes jälle ning sisse astusid Adele’i ema ja isa – isa, Aloysiuse poeg kandis sarlakpunaseid varjukütirõivaid; tema naine vöökohast kaharduvat punast kleiti ja kuldset kaelakeed, mille küljes rippus enkeli ruun. Nad naeratasid tütrele ja too, nüüd juba Vaikivatest Vendadest ümbritsetud, püüdis vapralt vastu naeratada.

Adele Lucinda Starkweather. Hääl kuulus Vend Cimonile, esimesele Vaikivale Vennale. Oled jõudnud õigesse ikka. On aeg, et võtaksid vastu esimese Ingli märgi. Kas oled teadlik endale osaks saavast aust ning teed kõik mis sinu võimuses, et olla selle vääriline?

Adele noogutas kuulekalt. „Jah.”

Ning kas võtad vastu need Ingli märgid, mis jäävad sinu kehale alatiseks, meenutades kõike, mida võlgned Inglile, ja sinu püha kohust maailma ees?

Tüdrukuke noogutas taas sõnakuulelikult ning Aloysiuse süda oli tulvil uhkust. „Jah, võtan need vastu,” lausus laps.

Alustame siis. Vaikiva Venna pikas valges käes välgatas stele. Ta võttis Adele’i värisevast käsivarrest kinni, asetas stele tüdruku nahale ja hakkas joonistama. Selle otsa alt ilmusid loogeldes nähtavale mustad jooned ning Adele jälgis, täis imestust, kuidas tema käe sisekülje kahvatul nahal võttis kuju jõu sümbol – omavahel põimuvate joonte peen muster, mis kulges üle veresoonte ja ümbritses käsivart. Lapse keha oli pingul, väikesed hambad olid surutud ülahuulde. Tõstes silmad, vaatas tüdruk Aloysiusele otsa ning see, mida mees neist välja luges, pani ta võpatama.

Valu. Märgi saamisega kaasnes alati väike valu, aga see, mida väljendasid Adele’i silmad, oli piin. Aloysius jõnksatas püsti, nii et tool, millel ta oli istunud, lendas eemale. „Pea kinni!” karjus ta, aga oli juba hilja. Ruun oli valmis. Vaikiv Vend tõmbus eemale, pilgus jahmatus. Stele oli verine. Adele üksnes halises, sest vanaisa oli manitsenud teda karjumast, aga siis hakkas tema verine lõhestunud nahk luudelt kooruma, tõmbudes ruuni all hõõguvaks ja siis mustaks nagu tules; ta ei suutnud end tagasi hoida, vaid heitis pea kuklasse ning kriiskas, kriiskas…

London, 1873

„Will.” Charlotte Fairchild avas Instituudi treeninguruumi ukse. „Will, kas sa oled siin?”

Vastuseks kostis ainult summutatud mühatus. Uks läks pärani ning nähtavale tuli avar kõrge laega ruum. Charlotte oli veetnud kogu lapsepõlve siin treenides ning talle olid saalis tuttavad viimne kui põrandalohk, põhjaseinale maalitud vanamoeline märklaud, ja neljakandilised aknaruudud, nii vanad, et nende alaosa oli ülapoolest paksem. Keset tuba seisis Will Herondale, nuga paremas käes.

Poiss pööras pead ja vaatas Charlotte’i poole ning neiu mõtles ei tea mitmendat korda, kui kummaline see laps on, ehkki kaheteistkümnesena hakkas too juba lapseeast välja jõudma. Poiss oli väga ilus, tema tihedad tumedad juuksed kähardusid kraele langedes kergelt; praegu olid need higist märjad ja kleepusid otsmikule. Instituuti tulles oli ta olnud maaõhust ja päikesest tõmmukas, kuid pool aastat linnaelu oli tema nahka pleegitanud, nii et põsenukke kattev puna tõusis teravamalt esile. Poisi silmad olid erilised, neist kiiranuks otsekui sinist valgust. Ühel päeval saab temast nägus mees, kui tema näojooni ainult ei inetaks komme pahuralt põrnitseda.

„Mida sa tahad, Charlotte?” nähvas ta.

Poiss rääkis ikka veel kerge kõmri aktsendiga, veeretades täishäälikuid viisil, mis olnuks armas kuulata, kui hääletoon poleks olnud nii mürgine. Nähes Charlotte’i üle läve astumas ja seisma jäämas, tõmbas Will varrukaga üle otsmiku. „Olen sind juba mitu tundi taga otsinud,” lausus Charlotte, püüdes anda häälele veidi karmust, ehkki Willi puhul polnud sellest suurt abi. Kui Will oli pahas tujus – ja seda oli poiss peaaegu alati –, polnud õieti millestki abi. „Kas oled unustanud, mida ma sulle eile rääkisin: täna võtame pidulikult vastu Instituudi uue liikme?”

„Meeles oli mul küll.” Will saatis noa lendu. See tungis märklauda pisut väljaspool ringi ning poisi kulm tõmbus veel rohkem kortsu. „Mind lihtsalt ei huvita.”

Charlotte’i selja taga seisja tõi kuuldavale summutatud turtsatuse. Neiule tundus, nagu kipuks poisile naer peale, aga ta ei tahtnud uskuda, et too võiks naerda. Teda oli hoiatatud, et Shanghaist Instituuti tulev laps pole terve, aga nähes uustulnukat tõllast välja astumas, sai ta ometi üllatuse osaliseks: poiss oli kahvatu ja kõikus nagu kõrkjad tuules; tema käharduvates tumedates juustes olid hallid triibud, justkui polekski ta kaheteistkümneaastane nooruk, vaid kaheksakümnendates eluaastates mees.

Suured hõbemustad silmad olid kummaliselt kaunid, aga mõjusid poisi õrnas näos kummituslikult. „Sa pead käituma viisakalt, Will,” lausus Charlotte, tõmbas uustulnuka enda selja tagant välja ja laskis tal tuppa astuda. „Ära pane tähele: Will on lihtsalt tujukas. Will Herondale, luba tutvustada endale Shanghai Instituudist tulnud James Carstairsi.”

„Jem,” lausus poiss. „Kõik kutsuvad mind Jemiks.” Sõbralikku uudishimu väljendav pilk Willil, astus ta sammu edasi. Charlotte’i üllatuseks rääkis Jem vähimagi aktsendita, aga teisalt, tema isa oli – oli olnud – ju britt. „Sina võid mind samuti nii kutsuda.”

„Kuule, kui seda teevad kõik, pole see ju mingi eriline vastutulek või mis?”

Willi häälest kostis sappi; oli hämmastav, et nii noor inimene suudab käituda nõnda ebameeldivalt.

„Usutavasti saad varsti aru, James Carstairs, et meile mõlemale on parem, kui hoiad minust eemale ja jätad mu rahule.”

Charlotte ohkas mõttes. Ta oli nii kangesti lootnud, et teine sama vana poiss aitab peletada Willi viha ja õeluse, aga nüüd näis olevat ilmne: öeldes, et tal on ükspuha, kas Instituuti tuleb veel üks varjukütipoiss või mitte, oli Will rääkinud tõtt.

Ta ei tahtnud sõpru ega tundnud nende järele vajadust. Neiu vaatas Jemi poole, arvates, et näeb tema näos üllatust või haavumist, aga poiss üksnes naeratas põgusalt, nagu oleks Will kassipoeg, kes oli tahtnud teda hammustada. „Ma pole Shanghaist lahkumise järel treenida saanud,” lausus ta. „Mulle kuluks ära kaaslane – sparringupartner.”

„Mulle samuti,” vastas Will. „Aga mina vajan võrdväärset kaaslast, mitte mõnda haiglast olevust, kes näib viibivat juba ühe jalaga hauas. Ehkki märki viskamiseks annab sind ehk kasutada.”

Charlotte’i, kes polnud Willile rääkinud, mida ta James Carstairsi kohta teab, valdas õudus, mis pani tal kõhus keerama. Ühe jalaga hauas – armas jumal. Mida isa oligi öelnud? Et elus püsida, vajab Jem pidevalt mingit droogi – rohtu, mis pikendab küll tema iga, kuid ei päästa teda surmast. Will, Will.

Neiu liikus paigalt, et astuda poiste vahele, nagu suudaks ta kaitsta Jemi Willi julmuse eest – viimane märkus pidi tabama uustulnukat valusamalt, kui ta arvatagi oskas –, aga jäi siis seisma.

Jemi ilme polnud muutunud. „Kui pead ühe jalaga hauas viibimise all silmas, et mul on surmahaigus, siis on sul õigus,” ütles ta. „Mul on jäänud elada umbes kaks aastat, hea õnne korral kolm – nõnda igatahes räägitakse.”

Isegi Will ei suutnud ehmatust varjata; tema põsed lahvatasid punaseks. „Ma…”

Aga Jem oli juba seadnud sammud seinale maalitud märklaua poole. Selleni jõudnud, rapsas poiss puitu tunginud noa välja. Seejärel pöördus ta ning kõndis otsejoones Willi juurde. Ehkki habras, oli ta tollega ühepikkune; teineteisest ainult mõne tolli kaugusel ristasid nad pilgu ja kumbki pööranud seda kõrvale. „Kui soovid, võid kasutada mind märki viskamiseks,” lausus Jem nii argiselt, nagu räägiksid nad ilmast. „Tundub, nagu poleks mul sellest harjutusest suurt karta, sest sa pole eriti hea märkiviskaja.” Ta pöördus, sihtis ja saatis noa lendu. See tungis seina otse märklaua keskpunktis ja jäi sinna kergelt võbeldes pidama. „Või siis,” jätkas ta, pöörates end uuesti Willi poole, „lubad minul ennast õpetada. Sest mina olen väga hea märkiviskaja.”

Charlotte silmitses poisse. Pool aastat oli ta pidanud nägema, kuidas Will tõukab vastikult käitudes ning ettekavatsetult õelaid torkeid jagades eemale kõik, kes püüavad talle läheneda – õpetajad, Charlotte’i isa, Henry, kes oli neiu kihlatu. Kui tema, Charlotte, poleks olnud ainus, kes oli eales näinud poissi nutmas, oleks ta enda arvates samuti juba ammu kaotanud lootuse, nagu võiks Will ükskord hakata kellegagi läbi saama.

Ent siin too nüüd seisis ja vaatas James Carstairsi, poissi, kes paistis nii habras, nagu oleks tehtud klaasist, ja tema torssis ilme oli hakanud pikkamööda taanduma ebaleva kõhkluse ees. „Sa ei hakka ju päriselt surema,” lausus ta ning tema hääl kõlas veidralt. „Ega?”

Jem noogutas. „Räägitakse, et hakkan.”

„Palun vabandust,” ütles Will.

„Ei,” sõnas Jem. Ta lükkas kuuehõlma kõrvale ja võttis vöölt noa. „Ära ole nagu kõik teised. Ära haletse mind. Ütle, et oled nõus minuga koos treenima.”

Ta ulatas Willile noa, pea eespool. Charlotte hoidis hinge kinni ega julgenud end liigutadagi. Neiul oli tunne, otsekui sünniks tema silme all midagi väga tähtsat, kuid ta poleks osanud öelda, mis nimelt.

Will, pilk ikka veel Jemi näol, sirutas käe noa järele. Kui ta relva enda kätte võttis, riivasid tema sõrmed teise omi. Charlotte tähendas endamisi, et näeb esimest korda Willi vabatahtlikult kedagi puudutamas.

„Ma olen nõus koos sinuga treenima,” lausus poiss.