Читать книгу Kellavärgiga printsess. Põrgu sõdalased III raamat - Cassandra Clare - Страница 5

Kui Instituudi tõld Chiswickis Lightwoodide maja väravast sisse logistas, oli Tessal võimalik ümbrust lähemalt silmitseda – erinevalt eelmisest korrast, kui ta oli viibinud siin ööpimeduses. Pikk puudega palistatud kruusatee viis tohutu suure maja juurde ja tegi selle ees kaare, moodustades ümberpööramiskoha. Hoone oma selgete sümmeetriliste joonte ja puhaste sammastega meenutas tüdrukule kangesti joonistusi, millel oli kujutatud Kreeka ja Rooma antiikseid templeid. Trepi ees seisis tõld ja aedades hargnes kruusatatud teeradade võrgustik.

Tuli tunnistada, et aiad on ilusad. Oktoobriski veel ääristasid puude vahel kulgevaid hoolitsetud aiateid pronksjasoranžide, kollaste ja tumekuldsete krüsanteeemide peenrad. Kui Henry nende tõlla peatas, astus Tessa Jemist toetatuna sõidukist välja ja kuulis vee vulinat: küllap on mingi oja sängi muudetud ja pandud see aiast läbi voolama, mõtles ta. Ümbrus oli nii kaunis, et ehkki Tessa tundis ära tee, mida mööda ta tol ööl ümber maja oli läinud, suutis ta üksnes hädavaevu seostada seda paigaga, kus Benedict oli korraldanud oma kuratliku balli. See tee viis majatiivani, mis paistis olevat hiljaaegu juurde ehitatud…

Nende taga peatus Lightwoodide tõld, mille pukis istus Gideon. Sellest hüppasid välja Gabriel, Will ja Cecily. Kui Gideon alla ronis, vaidlesid õde-venda Herondale’id ikka veel, kusjuures Will andis oma sõnadele kaalu kätega ägedalt vehkides. Cecily põrnitses teda, näol vihane ilme, mis muutis ta vennaga nii sarnaseks, et teistsuguste asjaolude korral võinuks seda pidada naljakaks.

Gideon, kes oli näost veel kahvatum kui enne, pöördus ja vaatas ringi, paljastatud mõõk käes.

„Tatiana tõld,” lausus ta lühidalt, kui Jem ja Tessa tema juurde jõudsid. Ta osutas trepi ees seisva sõiduki poole. Selle mõlemad uksed olid lahti. „Küllap otsustas ta külla tulla.”

„Leidis alles aja…” Gabrieli hääl kõlas vihaselt, aga tema rohelistes silmades peegeldusid hirm ja mure. Tatiana oli nende hiljuti abiellunud õde. Tõllauksel kujutatud kibuvitsapärg on ilmselt tema mehe perekonna vapisümbol, oletas Tessa. Tardunult vaatas nende väike rühm, kuidas Gabriel võttis vöölt pika saabli ja läks tõlla juurde. Tõmmanud selle ukse lahti, tõi noormees kuuldavale vandesõna.

Gabriel tõmbus tagasi ja vaatas Gideoni poole. „Istmetel on verd,” lausus ta. „Ja… seda.” Torkinud mõõgateravikuga üht ratast, tõstis ta selle neile näha; saabli otsast rippus pika lindina alla haisvat lima.

Will tõmbas vöölt seeravinoa ja hüüdis valjusti: „Eremiel!” Kui noatera sügiseses valguses kahvatu tähena hõõgvele lõi, osutas ta algul põhja, siis lõuna poole. „Aiad ümbritsevad maja igast küljest ning ulatuvad jõeni välja,” lausus ta. „Tean seda väga hästi: jooksin need ju ühel ööl Marbase deemonit taga ajades risti-põiki läbi. Kus iganes Benedict ka end ei peidaks, vaevalt ta nendest valdustest välja on läinud. Mujal on oht, et teda võidaks näha.”

„Meie hakkame otsima maja läänepoolselt küljelt. Teie võtate idaosa,” ütles Gabriel. „Kui midagi märkate, hüüdke – siis ühendame jõud.” Hõõrunud mõõgatera vastu kruusa limast puhtaks, kiirustas ta maja nurga taha kaduvale vennale järele. Jemist saadetuna seadis Will sammud teisele poole, Cecily ja Tessa tihedalt kannul. Maja nurga juures jäi Will seisma ning laskis pilgul aias ringi käia ja kuulatas, püüdes märgata midagi ebatavalist. Hetk hiljem andis ta teistele märku, et nood talle järgneksid.

Kui nad edasi läksid, takerdus Tessa konts heki all olevatesse lahtistesse kivikestesse. Komistanud korraks, ajas ta ennast kohe sirgu, aga Will vaatas kulmu kortsutades tagasi. „Tessa,” lausus ta. Oli aeg, kui noormees oli öelnud talle Tess, aga enam ta seda ei teinud. „Sina ei tohiks meiega kaasa tulla. Sa pole selleks valmistunud. Jää vähemalt tõlda.”

„Ei jää,” vastas Tessa trotslikult.

Will pöördus jälle Jemi poole; tundus, nagu püüaks too varjata muiet. „Tessa on sinu kihlatu. Pane sina talle aru pähe.”

Jem, keppmõõk käes, tuli mööda kruusateed tema juurde. „Tessa, palun tee seda minu heaks.”

„Sa ei usu, et minagi suudan võidelda,” vastas Tessa, tõmbudes eemale ja vaadates otse poisi hõbedastesse silmadesse. „Sellepärast et ma olen tüdruk.”

„Ma ei usu, et suudad võidelda, sest sul on seljas laulatuskleit,” ütles Jem. „Õigupoolest ei usu ma, et isegi Will suudaks seda kleiti kandes võidelda.”

„Sul on ehk õigus,” lausus Will, kel oli kuulmine nagu nahkhiirel. „Aga kas poleks ma ikkagi kaunis pruut?”

Cecily tõstis käe ja osutas millelegi. „Mis see on?”

Kõik neli pöördusid vaatama ja nägid, et keegi tormab nende poole. Päike paistis neile otse vastu ja esialgu ei seletanud Tessa silm midagi peale ähmase kogu. Siis läks pilt klaariks ja ta eristas jooksvat tüdrukut. Tolle kübar oli kadunud ja helepruunid juuksed lehvisid tuules. Neiu oli pikk ja kõhn ning kandis eredat fuksiaroosat kleiti, mis oli ilmselt kunagi olnud elegantne, aga nüüd oli rebenenud ja verine. Lakkamatult karjudes sööstis ta nende juurde ning viskus Willi käte vahele.

Noormees vaarus tagasi ja oleks äärepealt Eremieli käest pillanud.

„Tatiana…”

Tessa ei näinud täpselt, kas Will lükkas tüdruku eemale või tõmbus too ise tagasi, aga igatahes eemaldus Tatiana noormehest pisut ning Tessa nägi esimest korda tema nägu. Tüdruk oli kõhn ja nurgeline. Tema juuksed olid liivakarva nagu Gideonil, silmad rohelised nagu Gabrielil ja ta oleks võinud olla päris kena, kui tema näol poleks püsinud jäigalt pahakspanev ilme. Ehkki pisarates ja lõõtsutav, mõjus ta ometi pisut teatraalselt, otsekui teaks väga hästi, et kõigi, iseäranis Willi pilk viibib temal.

„Mingi üüratu koletis,” halas ta. „Mingi olend… haaras tõllast mu kalli Ruperti ja pani temaga putku!”

Will lükkas tüdruku pisut kaugemale. „Kuhu ta temaga putkas?”

Tatiana osutas käega. „S-sinnapoole,” nuuksus ta. „Too elukas lohistas ta Itaalia aeda. Esialgu õnnestus Rupertil koletise lõugade vahelt pääseda, aga too ajas teda mööda teeradu taga ja sai ta uuesti kätte. Ükskõik kui kõvasti ma ka poleks karjunud, l-lahti ta Rupertit enam ei lasknud!” Tatiana silmist purskus uus pisarate valing.

„Sa karjusid,” sedastas Will. „Kas see oligi kõik?”

„Ma karjusin kõigest kõrist.” Tatiana näis olevat haavunud. Ta astus Willist eemale ja mõõtis teda oma roheliste silmadega. „Näen, et oled samasugune mühakas kui varemgi.” Tema pilk libises üle Tessa, Cecily ja Jemi. „Härra Corstairs,” lausus ta tseremoniaalselt, nagu viibiksid nad aiapeol. Silmad pilukil, uuris ta Cecilyt. „Ja teie olete…”

„Oh, Ingel hoidku!” Will trügis temast mööda. Vaadanud korraks naeratades Tessa poole, järgnes Jem talle.

„Teie ei saa olla keegi muu kui Willi õde,” ütlesTatiana Cecilyle, kui poisid olid silmist kadunud. Tessat ei teinud ta märkamagi.

Cecily vaatas talle üllatunult otsa. „Olen küll, aga ma ei mõista, kuidas see asjasse puutub. Tessa, kas tuled?”

„Tulen küll,” vastas Tessa ja läks talle järele; ükskõik kui vastukarva see Willile – või ka Jemile – poleks olnud, ta ei suutnud näha noid kahte hädaohule vastu minevat, ilma et oleks soovinud teada, kus nad viibivad. Hetke pärast kuulis ta selja taga kruusa krudisevat: Tatiana järgnes neile vastu tahtmist.

Nad kõndisid majast eemale, sinna, kus poolenisti kõrgete hekkide varjus asusid geomeetriliselt kujundatud aiad. Taamal peegeldus päikesevalgus puidust ja klaasist triiphoonelt, mille katust kaunistas kuppel. Oli kaunis sügisilm, karge tuul tõi ninna lehtede hõngu. Tessa kuulis mingit sahinat ning vaatas selja taha jäänud maja poole. Kõrguv valge fassaad oli sile, seda liigendasid üksnes kaarduvad rõdud.

„Will,” sosistas ta, kui noormees võttis tema käed oma kaela ümbert. Ta tõmbas tüdrukul kindad käest ning viskas rõdu põrandale maski jaJessie juuksenõelte juurde. Siis kiskus poiss endalgi maski eest ja heitis kõrvale; libistanud sõrmedega läbi niiskete juuste, lükkas ta need otsmikult tagasi. Maski alumine serv oli jätnud tema kõrgetele põsesarnadele armitaolised vorbid, aga kui Tessa sirutas käe, et neid puudutada, võttis Will tal tasakesi randmetest ja tõmbas need alla.

„Ei,” ütles ta. „Las mina puudutan sind enne. Ma olen tahtnud...”

Sügavalt punastades kiskus Tessa pilgu majalt ja katkestas mälestused, mida hoone endas kätkes. Rühmake oli jõudnud paremat kätt jäävas hekis oleva avauseni. See, mis lehestiku sõõris paistis, pidi ilmselt olema Itaalia aed. Ringi keskel seisid reas antiiksete heeroste ja müütidest tuntud tegelaste kujud. Keskel paiknevas purskkaevus valas Veenus urnist vett, samal ajal kui üle keskpunktist igas suunas kiirguvate jalgaradade seirasid üksteist tühja pilguga Caesar, Herodotos, Thukydides ning teised suured ajaloolased ja riigimehed. Ei puudunud ka poeedid ja näitekirjanikud. Tessa oli jõudnud kiirustades mööda Aristotelesest, Ovidiusest, Homerosest – pimeda poeedi silmad oli kujur varjanud kivist maskiga –, Vergiliusest ja Sophoklesest, kui õhku rebestas kõrvulukustav karjatus.

Ta pööras kannapealt ringi. Tatiana oli jäänud mitu jalga temast tagapool soolasambana seisma, naise silmad ähvardasid peast välja tungida. Tessa tormas sinnapoole; teised järgnesid talle, aga tema jõudis esimesena kohale ja Tatiana klammerdus silmitus hirmus tema külge, unustades nähtavasti hetkeks, kes Tessa on. „Rupert,” ägas Tatiana, vaadates otse enda ette, ning tema pilku järgides nägi Tessa heki alt välja ulatumas mehe saabast. Hetke vältel uskus ta, et mees lamab oimetuks lööduna maas ning tema keha varjab lehestik, aga oli lähemale kummardudes sunnitud tõdema, et seal pole midagi muud kui saabas ja mitme tolli jagu säärest välja tolknevat verist näritud liha.

„Neljakümne jala pikkune uss?” pomises Will Jemile, kui nad Itaalia aias edasi liikusid; nende saapad, millele olid tehtud hääletuse ruunid, liikusid kruusastel jalgradadel täiesti helitult. „Kujuta ette, kui suure kala me sellega võiksime püüda.”

Jemi huuled tuksatasid. „Ausalt öeldes ei ole see naljakas.”

„Natuke ikka.”

„Sul ei sobi tulla praeguses olukorras lagedale ussinaljadega, Will. Me räägime Gabrieli ja Gideoni isast.”

„Me mitte ainult ei räägi temast, vaid ajame teda kujudega kaunistatud iluaias taga, sest ta on muutunud ussiks.”

„Ussdeemoniks,” täiendas Jem, jäädes seisma ning piiludes ettevaatlikult ümber heki. „Suureks maoks. Kas see aitab su kohatut huumorit ohjeldada?”

„Oli aeg, kui mu kohatu huumor tegi sulle isegi nalja,” ohkas Will. „Kuidas küll üks vagel võib kõik pea peale pöörata.”

„Will…”

Jemi lause katkestas südantlõhestav karjatus. Mõlemad poisid pöördusid just hetkel, kui Tatiana Blackthorn lõi vankuma ja vajus tagurpidi Tessa käte vahele. Tessa püüdis naise kinni ja hoidis teda kukkumast, kuna Cecily seadis kogenud varjuküti kombel seeravinuga vöölt tõmmates sammud hekis oleva avause poole. Will ei kuulnud teda küll midagi lausuvat, aga tera lõi tüdruku käes helkima, valgustades tema nägu ning tekitades Willi kõhus näriva hirmutunde.

Ta sööstis kohalt, Jem järgnes talle. Tatiana rippus lõdvalt Tessa käte vahel ning halises, nägu virildunud: „Rupert! Rupert!” Tessa suutis suurivaevu tema raskust üleval hoida, ja Will tahtis seisma jääda, et teda aidata, aga juba oli Jem asetanud käe neiu käsivarrele, nagu oligi kombekohane. Seal oli tema kui peigmehe koht.

Will pööras pilgu väevõimuga kõrvale – sinna, kus, seeravinuga kõrgele tõstetud, liikus hekkidevahelises avauses Rupert Blackthorni veriste jäänuste juures tema õde.

„Cecily!” hüüatas Will nördinult. Õde hakkas pöörduma…

…ja maailm plahvatas. Otsekui kuumaveeallikast paiskus taeva poole prahti ja mulda ning sadas alla nende peale. Mullakamakaid langes nagu rahet. Keset seda geisrit seisis tohutu suur madu – silmitu, valkjashall. Surnud ihu karva, mõtles Will. Roomajast uhkas laibalehka nagu hauast. Halinal vajus Tatiana kokku ja tõmbas Tessa koos endaga maha.

Uss hakkas end õõtsutama, püüdes siia-sinna viseldes mullast välja pääseda. Tema suu avanes – pigem meenutas see küll lõhet, mis jagas tema pea kaheks osaks ning oli täis teravaid haihambaid. Eluka kõrist tuli kuuldavale vali kiunuv sisin.

„Seisa!” karjus Cecily. Ilmutamata vähimatki kartusemärki, hoidis ta leegitsevat seeravinuga enda ees. „Tagane, neetud koletis!”

Uss vibutas end tema poole. Terariist käes, seisis tüdruk sammugi taganemata, kui hiiglaslikud lõuad alla küünitusid… ja Will õele peale hüppas, paisates ta oma kehaga koletise eest kõrvale. Koos veeresid nad heki alla ning kohas, kus nad äsja olid seisnud, tabas mao pea samal hetkel maad, lüües sellesse sügava lohu.

„Will!” Cecily püüdis vennast eemale tõmbuda, aga jäi veidi hiljaks. Tema seeravinuga oli juba libisenud üle Willi küünarvarre ja jätnud sellele punase põletushaava. Tüdruku silmis välgatas sinine tuli. „Pidid sa vahele tulema!”

„Sa ei ole veel treenitud!” hüüdis Will, raevust ja hirmust peaaegu meeletu. „Lased ennast ära tappa! Püsi paigal!” Ta sirutas käe, et võtta õelt nuga, aga tüdruk kiskus end lahti ja tõusis jalule. Juba oligi madu neil jälle kallal, lõuad pärani. Õe peale viskudes oli Will pillanud relva, see vedeles mitu jalga eemal. Ta hüppas kõrvale ja koletise lõuad laksatasid kokku paari tolli kaugusel; siis jõudis jaole Jem, keppmõõk käes. Ta virutas selle teraga ülespoole vägeva hoobi, mis tabas elukat külje pealt. Põrgulikult kriisates vibutas see end tahapoole, pritsides igasse kaarde musta verd. Sisistades kadus uss heki taha.

Will pöördus vaatama. Cecilyt ta õieti ei näinudki; Jem, üleni musta vere ja mudaga koos, oli viskunud tema ja Benedicti vahele. Jemi taga oli Tessa upitanud Tatiana endale sülle; tüdrukute seelikud kummusid kellukestena nende ümber – Tatiana toretsev roosa kõrvuti Tessa räsitud laulatuskleidi kullaga. Tessa oli kummardunud Tatiana kohale, otsekui sooviks takistada teda nägemast isa, ning suur osa deemoni verd oli purskunud tema juustele ja rõivastele. Näost kaame, tõstis ta silmad ning kohtas Willi pilku.

See kestis viivu: aed, müra, vere ja deemoni lehk taandusid ning nad viibisid ainult kahekesi täielikus hääletuses – tema ja Tessa. Ta oleks tahtnud joosta neiu juurde, põimida käed tema ümber. Kaitsta teda.

Aga see oli Jemi kohus, mitte tema oma. Mitte tema oma.

Hetk möödus ja Tessa ajas end jalule, tõmmates väevõimuga üles ka Tatiana, upitades tolle käe oma õlale, kuna naine rippus pooleldi teadvusetuna lõdvalt tema najal.

„Pead ta siit eemale toimetama. Ta saab surma,” lausus Will, libistades pilgu üle aia. „Ta on treenimata.”

Tessa huuled hakkasid juba moodustama tuttavlikku jonnakat kriipsu. „Ma ei taha teie juurest lahkuda.”

Cecily näol peegeldus õudus. „Sa ei arva ju ometi… Kas too koletis ründaks teda? Tatiana on tema tütar. Kui selles… kui temas on säilinud kas või vähegi perekondlikke tundeid…”

„Oma väimehe pistis ta nahka, Cecy,” nähvas Will. „Tessa, mine Tatianaga kaasa, kui soovid tema elu päästa. Ja jää koos temaga maja juurde. Kui ta siia tagasi tormaks, oleksime püsti hädas.”

„Tänan sind, Will,” ütles Jem vaikselt, kui Tessa eemaldus, vedades komistavat Tatianat võimalikult kiiresti endaga kaasa, ning Will tundis sõbra sõnu nagu kolme teravat nõela südamesse tungivat. Kui Will püüdis Tessat kaitsta, mõtles Jem alati, et sõber teeb seda tema, mitte enda pärast. Will soovis neil puhkudel ikka, et Jemil oleks jäägitult õigus. Igal nõelatorkel oli oma nimi. Süütunne. Häbi. Armastus.

Cecily karjatas. Päikese ette kerkis vari ja Willi ees olev hekk paiskus laiali. Poiss leidis end vaatavat otse tohutu suure ussi tumepunasesse suhu. Roomaja hiiglaslike hammaste vahel rippusid süljeketid. Will sirutas käe, et rapsata vöölt mõõk, aga uss vibutas end juba tahapoole, pistoda kaelast välja tolknemas. Will tundis selle ära, ilma et oleks pidanud pöördumagi. Relv kuulus Jemile. Ta kuulis parabatai hoiatushüüet; siis ründas uss uuesti Willi ja noormees andis mõõgaga ülespoole hoobi, läbistades eluka alalõua. Koletise hammaste vahelt purskas verd, mis ujutas sisinal üle Willi lahingurõivad. Ta sai põlveõnnaldesse hoobi, mida polnud osanud oodata, ning prantsatas pikali, rammides õlgadega maad.

Kukkumise hoog lõi tal hinge kinni. Ussi peenike saba oli Willi põlvede ümber rõngasse keerdunud. Ta andis hoobi, silme ees sädemed ja Jemi murelik nägu, pea kohal sinine taevas…

Pots. Roomaja sabasse tungis Willi põlvest üksnes õige pisut allpool nool. Benedicti haare nõrgenes; Will veeretas end mööda maad eemale, tõusis põlvili ning nägi, et mööda jalgrada tormavad nende poole Gideon ja Gabriel Lightwood. Gabrielil oli käes vibu. Ta seadis sellele jooksu pealt uut noolt ning Will tõdes hajameelse üllatusega, et Gabriel Lightwood oli äsja lasknud vibust oma isa, et päästa Willi elu.

Uss põrkas tagasi ning juba haaras keegi Willil kaenla alt ja upitas ta püsti. Jem. Ta laskis Willist lahti ning pöördudes nägi too, et parabatai on juba haaranud keppmõõga ja vaatab raevukalt enda ette. Deemonmadu vingerdas ja tõmbles otsekui surmaheitluses; ta vehkis oma suure silmitu peaga kahele poole ning kiskus viseldes juurtega välja põõsaid. Õhku paiskus lehepööris, tolm mattis väiksel varjuküttide rühmal hinge, Will kuulis Cecilyt köhimas ja oleks tahtnud käskida tal naasta maja juurde, aga teadis, et õde ei tee seda niikuinii.

Lõugadega pekseldes oli maol kuidagiviisi õnnestunud mõõgast vabaneda; üleni musta limaga koos, langes relv kolinal roosipõõsaste vahele maha. Uss hakkas vingerdades taganema, jättes endast maha limase ja verise raja. Gideon, näol vastikusgrimass, sööstis edasi, et haarata kinnastatud käega mahakukkunud mõõk.

Ühtäkki ajas Benedict end püsti nagu kobra, nõretavad lõuad laiali. Gideon tõstis mõõga; hirmuäratavalt koguka koletise ees paistis ta ehmatamapanevalt väike.

„Gideon!” Gabriel, näost valge, oli tõmmanud vibu vinna; välkkiirelt pöördudes nägi Will noolt endast mööda tuhisemas ja ussi kehasse tungimas. Kiunatades pöördus see, tõmbus kössi ja hakkas uskumatu kiirusega eemalduma. Kaugemale vingerdava koletise visklev saba riivas üht skulptuuri ja klammerdus kõvasti selle ümber; kuju prahvatas tolmuks, mis sadas alla ühte kuiva ehisbasseini.

„Ingel hoidku, ta litsus praegu Sophoklese puruks,” tähendas Will, vaadates, kuidas uss kaob Kreeka templit meenutava suure ehitise taha. „Klassikute vastu ei tunta tänapäeval enam mingit austust.”

Gabriel langetas hingeldades vibu. „Lollpea,” ütles ta vennale vihaselt. „Mis sul pähe tuli, et niiviisi isa juurde tormasid?”

Gideon pöördus kannapealt ning osutas verise mõõgaga Gabrieli poole. „Ära ütle „isa”. Too olend ei ole inimene. Ta ei ole enam meie isa, Gabriel. Kui sa ei suuda selle tõsiasjaga leppida…”

„Ma lasksin talle noole keresse!” karjus Gabriel. „Mida sa minult veel nõuad, Gideon?”

Gideon raputas pead, nagu tekitaks vend temas vastikust; isegi Willil, kellele Gabriel ei meeldinud, oli tollest natuke kahju. Poiss oli koletise pihta lasknud.

„Peame talle järele minema. Ta läks antiikpaviljoni taha…”

„Mille taha?” küsis Will.

„Paviljoni,” vastas Jem. „See ehitis on puhtdekoratiivne. Seespool ei ole seal arvatavasti midagi vaadata.”

Gideon raputas pead. „Ainult krohv. Kui meie läheksime kahekesi ühelt poolt ning sina ja Jem teiselt poolt…”

„Cecily, mida sa teed?” nõudis Will, laskmata Gideonil lõpetada; ta teadis, et käitub nagu murelik lapsevanem, aga ei lasknud end sellest häirida. Cecily oli torganud noa vööle; esimesest hekireast seespool kasvasid väikesed jugapuud ning ühe otsa näis õde nüüd proovivat ronida. „Praegu pole küll õige aeg puude otsas turnida!”

Mustad juuksed silmil, heitis Cecily talle vihase pilgu. Tüdruk avas suu, et vastata, aga enne kui ta jõudis midagi öelda, kostis maavärinat meenutav kõmin ning paviljon paiskus laiali, pildudes igasse kaarde krohvilatakaid. Rusudest ilmus nähtavale madu ja tormas juhitavuse kaotanud rongi hirmuäratava kiirusega nende poole.

Kui nad lõpuks Lightwoodide maja eesõue jõudsid, olid Tessa selg ja kael valu täis. Tema piht oli raske laulatuskleidi all korsetiga kõvasti kinni nööritud ning nuuksuv Tatiana oli vajunud kogu keharaskusega tema vasakule õlale.

Tõldu nähes tundis ta ehmatusega segatud kergendust. Hoovis näis kõik olevat nii rahulik – tõllad seisid sealsamas, kuhu olid neist jäänud, hobused nosisid rohtu, maja fassaadis polnud midagi muutunud. Pooleldi tassinud, pooleldi lohistanud Tatiana esimese tõlla juurde, rebis Tessa ukse lahti ja upitas neiu sisse, krimpsutades nägu, kui too ennast ja oma seelikuid kitsukesse ruumi pressides küüned talle õlga surus.

„Jumal hoidku,” ägas Tatiana. „Missugune häbi, missugune kohutav häbi. Klaav saab teada, mis mu isaga juhtus. Taevas halasta, kas ta poleks võinud siis natukenegi minu peale mõelda?”

Tessa pilgutas jahmunult silmi. „See olend, proua Blackthorn,” lausus ta. „Ma ei usu, et see suutis üleüldse kellegi peale mõelda.”

Tatiana vaatas teda juhmi näoga ning korraks hakkas Tessal piinlik, et ta oli teist hukka mõistnud. Jah, talle polnud meeldinud tulla ära aiast, kus ta oleks ehk saanud millegagi abiks olla… aga Tatiana oli pidanud äsja nägema, kuidas lihane isa tema abikaasa tükkideks rebib. Naine vääris rohkem kaastunnet, kui Tessa oli pakkunud.

Ta lausus pisut leebemalt: „Ma tean, missugune kohutav üleelamine teile osaks sai. Heidaksite õige pikali…”

„Te olete väga pikka kasvu,” lausus Tatiana. „Kas härrasmehed selle üle ei nurise?”

Tessa jäi talle jahmunult otsa vaatama.

„Ja riides olete nagu pruut,” jätkas Tatiana. „Kas pole see väga veider? Kas ei sobiks lahingurõivad selle ülesande täitmiseks paremini? Mõistan, et need ei tee kedagi ilusamaks ja häda ei anna häbeneda, aga…”

Korraga kostis vali kärgatus. Tessa tõmbus tõllast eemale ja vaatas ringi; heli oli kostnud majast. Henry, mõtles tüdruk. Henry oli läinud majja – üksipäini. Koletis oli muidugi aias, aga ikkagi… see oli Benedicti maja. Tessale meenus ballisaal, mis tema viimase siinviibimise ajal oli olnud täis deemoneid, ning ta kergitas kahe käega seelikuid. „Jääge siia, proua Blackthorn,” ütles ta. „Pean uurima, mis põhjustas selle müra.”

„Ei!” Tatiana ajas end pulksirgeks. „Ärge jätke mind üksi!”

„Palun vabandust.” Tessa taganes pead raputades. „Pean minema. Palun ärge lahkuge tõllast!”

Tatiana hüüdis talle midagi järele, aga Tessa oli juba pööranud naisele selja ja tormas trepist üles. Välisuksest sisse astunud, jõudis ta uhkesse trepihalli, mille kabelauda meenutavat põrandat katsid vaheldumisi valged ja mustad marmorplaadid. Laes rippus tohutu suur kroonlühter, kuid ükski küünal ei põlenud; üksnes kõrgetest akendest tulvas ruumi päevavalgust. Kaarega suundus ülakorrusele toretsev trepp. „Henry!” hüüdis Tessa. „Henry, kus sa oled?”

Ülalt hõigati vastu ning kostis uus mürtsatus. Tessa tormas trepist üles, takerdudes korraks kleidisabasse ja rebestades palistuse pikalt lahti. Lükanud seeliku kärsitult eest, jooksis ta edasi mööda pikka koridori, mille kahvatusiniseks värvitud seintel rippusid kümned kullatud raamidega gravüürid, avas kahe poolega ukse ja jõudis teise ruumi.

Kõigest oli näha, et see on mehe tuba – raamatukogu või kabinet; akende ees rippusid rasked tumedad kardinad, seinu kaunistavatel õlimaalidel oli kujutatud suuri sõjalaevu. Sügavrohelisel tapeedil võis näha veidraid tumedaid laike. Siin hõljus iseäralik lehk – niisugust võis tunda Thamesi kallastel, kus hädises päevavalguses roiskus veidraid asju. Kõige muu kohal lasus vere vaskne hõng. Keset ohtraid klaasikilde ja pilpaid vedeles ümberlükatud raamaturiiul ning selle kõrval Pärsia vaibal maadles Henry olendiga, kellel oli hall nahk ja hirmuäratavalt palju käsi. Henry jagas karjudes oma pikkade jalgadega hoope, kuna koletis, kahtlemata deemon, käristas küüntega tema lahingurõivaid ja püüdis oma hundikoonuga napsata tema nägu.

Lasknud meeleheitlikul pilgul toas ringi käia, haaras Tessa roobi, mis lebas kustunud kamina kõrval, ja ründas. Ta püüdis meelde tuletada, mida oli õppinud treeningutel – Gideoni tundidepikkustel selgitustel relva mõõtmetest, kiirusest ja haardest –, aga küllap oli see lõpuks siiski loomusund, mis ajendas teda torkama terasvarrast olendi keresse kohas, kus pidanuks paiknema rindkere, olnuks ta tõeline maapealne loom.

Roop tungis sisse ja tüdruk kuulis midagi raksatavat. Kuu poole ulguva koerana ulvates veeretas deemon end Henry pealt maha ning roop langes kolinal põrandale. Igasse kaarde pritsiv must lima täitis toa suitsu- ja roisulehaga. Tessa vaarus tagasi, takserdudes kontsapidi kleidi rebenenud serva. Ta kukkus maha täpselt sel hetkel, kui Henry kummardus summutatult vandudes deemoni kohale ning tõmbas tollel üle kõri pistoda laadi relvaga, millel hiilgasid ruunid. Deemoni karjatus sumbus korinasse; ta kägardus kokku nagu paber.

Henry kargas jalule, punased juuksed verest ja limast läbi ligunenud. Tema lahingurõivad olid õla pealt lõhki rebitud ja haavast immitses punast vedelikku. „Tessa,” hüüatas ta; juba oligi mees seal ja aitas Tessa jalule. „Ingli nimel, oleme meie alles paras paar,” lausus Henry temale ainuomasel kahjatseval moel, uurides tüdrukut murelikult. „Ega sa ometi haavatud ole?”

Tüdruk langetas pilgu ning mõistis, mis mehele muret teeb: tema kleit oli laiali paiskunud verest läbi ligunenud ning klaasikildudele kukkudes oli ta saanud käsivarrele inetu lõikehaava. Haiget see eriti ei teinud, aga verd voolas ohtralt. „Minuga on kõik korras,” vastas ta. „Mis juhtus, Henry? Kes see peletis oli ja mida ta siin tegi?”

„See oli valvurdeemon. Otsisin Benedicti kirjutuslauda läbi ning puudutasin või liigutasin ilmselt midagi, mis selle üles äratas. Sahtlist hakkas tupruma musta suitsu, millest moodustus see olend. Ta kargas mulle kallale…”

„…ja küünistas sind,” lõpetas Tessa murelikult. „Sa jooksed verd…”

„Ei. Seda tegin ma ise. Komistasin oma pistoda otsa,” tunnistas Henry häbelikult, tõmmates vöölt stele. „Ära Charlotte’ile ütle.”

Tessa oleks äärepealt naerma puhkenud, aga siis meenus talle nende olukord; ta tormas läbi toa ja tõmbas ühelt kõrgelt aknalt kardinad eest. Aken avanes küll aeda, aga Itaalia aed tema suureks meelehärmiks siia ei paistnud – see jäi teisele poole maja. Tüdruku pilgule avanesid rohelised pukspuuhekid ja tasane muru, mis hakkas läheneva talve eel pruunikaks tõmbuma. „Pean minema,” ütles ta. „Will, Jem ja Cecily jäid maoga võitlema. Too oli tapnud Tatiana Blackthorni abikaasa. Mul tuli tuua naine tagasi tõlda, sest ta ähvardas iga hetk minestada.”

Hetke valitses vaikus. „Tessa,” lausus Henry siis iseäraliku häälega; tüdruk pöördus ja nägi meest seismas, stele käes, käsivarre siseküljel pooleli olev iratze. Henry pilk oli naelutatud vastasseinale – sinna, kus Tessa oli ennist märganud veidraid laike. Nüüd nägi tüdruk, et need pole juhuslikud plekid. Tapeedile oli nähtavasti musta, nüüd juba kuivanud verega kirjutatud jalakõrgused tähed, millest moodustusid laused.

PÕRGU SÕDALASED EI TUNNE HALASTUST

PÕRGU SÕDALASED EI TUNNE KAHETSUST

PÕRGU SÕDALASI ON MUSTMILJON

PÕRGU SÕDALASTELE EI TULE IIAL LÕPPU

Nende kritselduste all, peaaegu loetamatult, nagu poleks kirjutaja suutnud enam õieti käsi kasutada, seisis veel üks lause. Tessa kujutles Benedicti muundudes ja aeglaselt mõistust kaotades vedamas seinale omaenda mürgise verega järgmisi sõnu:

OLGU JUMAL MEIE HINGELE ARMULINE

Uss sööstis edasi ja Will tegi kukerpalli, pääsedes napilt tema laksuvate lõugade eest. Maandunud kükkasendisse, ajas ta end silmapilk jalule ja pistis koletise pika keha kõrval jooksu, kuni jõudis viskleva sabani. Seal ta pöördus ning nägi deemonit kobrana Gideoni ja Gabrieli kohal kõrguvat; tema üllatuseks näis see olevat paigale tardunud – sisises, aga ei rünnanud. Tundis ta ehk oma lapsed ära? Tekkisid temas nende vastu mingid tunded? Seda oli võimatu teada.

Cecily oli jõudnud ronida poolde jugapuusse ja klammerdus oksaharu külge. Lootes, et õel on piisavalt arukust jääda sinna, kus ta on, pöördus Will Jemi poole ning tõstis käe, et parabatai teda näeks. Aja jooksul olid nad leppinud kokku mitmesugustes žestides, millega teha end vastastikku mõistetavaks lahingumöllus, kui polnud võimalik kuulda teineteise häält. Jemi silmis süttis mõistev tuluke ning ta saatis keppmõõga Willi poole lendu. Vise oli suurepärane; kepp lendas pööreldes, kord üks, kord teine ots ees, kuni Will selle ühe käega kinni püüdis ja käepidemele klõpsas. Tera sööstis välja ning Will andis sellega kiire ja tugeva hoobi, mis lõhestas eluka paksu naha. Uss jõnksatas ulgudes tagasi, aga juba oli Will virutanud uuesti ja raiunud tal saba maha. Benedicti mõlemad otsad pekslesid; haavast purskas Willile kleepja joana peale vere ja lima segu. Poiss hüüatas ja hüppas kõrvale, tundes, kuidas nahk tulitama hakkab.

„Will!” Jem oli hakanud tema poole jooksma. Gideon ja Gabriel jagasid mao pea pihta hoope, püüdes tõmmata tähelepanu endale. Ajal kui Will pühkis vaba käega silmist söövitavat haavavedelikku, laskis Cecily jugapuust lahti ja maandus otse ussi seljal. Will oli nii jahmunud, et pillas keppmõõga käest. Seda polnud temaga kunagi varem juhtunud, eales polnud ta pillanud lahingus relva; aga seal klammerdus tema noorem õde morni otsusekindlusega hiiglasliku ussdeemoni turjale otsekui kirp koera kasukasse. Õudusest kangestunud, vaatas poiss, kuidas Cecily rapsas vöölt pistoda ja rammis selle raevukalt deemoni ihusse.

Mida ta enda arvates teeb? Kas ta arvab end suutvat niisuguse väikese pistodaga tappa nii suurt elukat?„Will, Will,” kuulis ta kõrva ääres Jemi tungivat häält ja mõistis, et oli mõelnud valjusti; Ingel hoidku, juba vibutaski madu pea Cecily poole, hiigelsuur hambuline suu pärani…

Cecily laskis pistoda käepidemest lahti ja rullis end külitsi mao seljast maha. Koletise hambad läksid temast juuksekarva jagu mööda ja laksatasid õelalt kokku, tabades omaenda ihu. Haavast purskas musta vedelikku; ussi pea jõnksatas tagasi ja tema kõrist pääses valla koletu ulg. Mao küljes haigutas tohutu haav ja hammaste vahel rippus käntsakatena tema enda liha. Ajal kui Will seda vaatepilti tardunult silmitses, tõstis Gabriel vibu ja laskis noole lendu.

See vihises läbi õhu sihtmärgini, tabas üht musta, laust katmata silma ja tungis sellesse. Olend taganes ja ajas end püsti ning siis vajus selle pea lõdvalt alla – madu kägardus kokku, hakkas kahanema ja kadus nagu ikka deemonid, kellest elu on lahkunud.

Gabriel laskis vibul käest langeda; see kukkus kolinal maha, aga Will peaaegu ei kuulnudki seda. Ussi ohtratest haavadest voolanud veri oli segunenud poriseks trambitud pinnasega. Selle hävingu keskel ajas Cecy ennast pikkamööda jalule, näol jahmunud ilme, parem ranne veidra nurga all väändunud.

Endalegi märkamatult oli Will hakanud jooksma tema poole – ta sai sellest alles siis aru, kui Jemi käsi teda peatas. Meeletuna pöördus ta oma parabatai poole. „Mu õde…”

„Vaata oma nägu,” vastas Jem; olukorda arvestades oli tema hääl hämmastavalt rahulik. „Sa oled üleni koos deemoniverega, William, ning see söövitab sind. Pean tegema sulle iratze, enne kui kahjustus pöördumatuks muutub.”

„Lase mind lahti,” puikles Will vastu ja proovis end vabaks kiskuda, aga juba oli Jemi jahe käsi tema kuklal, ta tundis randmel stele kõrvetavat puudutust ning valu, millest ta seni õieti teadlikki polnud, hakkas taanduma. Jem laskis temast lahti ja ahmis valu pärast kergelt õhku. Natuke deemoniverd oli sattunud tema sõrmedele. Will jäi kõhklema, teadmata, mida teha, aga Jemi stele ots oli juba tema enda käel ning sõber viipas: mine.

Viivitus oli kestnud ainult hetke, aga kui Will õe juurde jõudis, oli Gabriel teda ikkagi edestanud. Poiss oli pannud käe Cecily lõua alla ning tema roheliste silmade pilk libises uurivalt üle tüdruku näo. Cecily vaatas üllatunult alt üles poisile otsa, aga juba oli Will kohal ja haaras õel õlast kinni. „Käi mu õest eemale,” käratas ta ning Gabriel, huuled kitsaks triibuks surutud, astus sammukese tagasi. Tihedalt Willi kannul tuli Gideon ning poisid koondusid Cecily ümber, samal ajal kui Will, hoides õest ühe käega tugevasti kinni, tõmbas teisega välja stele. Tüdruk vaatas siniste silmade välkudes, kuidas vend vedas tema kaela ühele küljele musta iratze ja teisele mendelini. Õe mustad juuksed olid palmikust vallandunud ning Will nägi enda ees sedasama pöörast tüdrukut, keda mäletas lapsepõlvest – ägedat ja hulljulget.

„Kas oled haavatud, cariad?” See sõna lipsas Willi huulilt, enne kui ta oleks jõudnud end talitseda.

„Cariad?” kordas Cecily kajana ja tema silmades välgatas imestus. „Ma olen täiesti terve.”

„Mitte päris,” vastas Will, osutades tüdruku vigastatud randmele ning nägu ja käsi katvatele kriimudele, mis olid hakanud iratze toimel paranema. Temas tulvas üle vihalaine, nii tugev, et ta ei kuulnudki Jemi enda taga köhima hakkavat, ehkki tavaliselt sundis see heli teda tegutsema niisama kiiresti, nagu kuiva tulehakatisse langenud sädemest lahvatab leek. „Cecily, mis sul ometi pähe kargas, et…”

„Harva olen ma näinud üht varjuküttti käitumas nii vapralt,” katkestas Gabriel teda. Noormees ei vaadanud Willi poolegi; tema pilk oli Cecilyl ning sellest aimus imestuse kõrval veel midagi. Gabrieli nagu nende kõigi juustes oli pori ja verd, aga tema rohelised silmad särasid väga kirkalt.

Cecily punastas. „Mõtlesin ainult…”

Tüdruk jättis lause lõpetamata; silmad suured, vaatas ta Willist mööda. Jemi tabas uus köhahoog ja nüüd Will kuulis seda; ta pöördus just sel hetkel, kui tema parabatai langes maapinnale põlvili.