Читать книгу Kellavärgiga printsess. Põrgu sõdalased III raamat - Cassandra Clare - Страница 4

„Detsembris on kõige õigem aeg abielluda,” ütles õmblejanna, laskmata end aastatepikkuse harjutamise järel häirida huulte vahel olevatest nööpnõeltest. „Nagu öeldakse: „Kui detsembris lumi sajab, pulmad pea, siis arm sul majas.”” Torganud kleidisse viimase nõela, astus ta sammu tagasi. „No nii. Mis te arvate? Siin on snitti võetud ühest Worthi enda tualetist.”

Tessa silmitses oma kujutist magamistoa kõrges peeglis. Kleit oli varjuküttide kombe järgi sügavkuldne; valget pidasid nefilimid leinavärviks ega lasknud end selles laulatada, ehkki kuninganna Victoria ise oli teinud just nõnda ning pannud aluse niisugusele moele. Liibuvat pihikut ääristas niplispits ning seda langes kaskaadina alla ka varrukaotstest.

„Kui kaunis!” Käsi kokku lüües kummardus Charlotte lähemale. Tema pruunid silmad särasid rõõmust. „Tessa, see värv sobib sulle nii hästi.”

Tessa pööras ja keerutas end peegli ees. Kuld lisas tema põskedele värvi ning seda oli seal hädasti vaja. Liivakellakujuline korsett tõmbas ta vajalikest kohtadest peenikeseks ja lisas teisale ümarust ning kaelas tiksuv kellavärgiingel tekitas mõnusa turvatunde. Sellest allpool lebas Jemi kingitud nefriitripats. Soovimata kummastki loobuda, oli ta ketti veidi pikendanud, et võiks kanda mõlemat korraga. „Kas sulle ei tundu, et pitsiga on ehk pisut üle pakutud?”

„Mitte sugugi!” Olles enese teadmata asetanud ühe käe kaitsvalt kõhule, naaldus Charlotte tooli seljatoele. Ta oli alati olnud nii sale, tõtt öelda lausa kõhn, et ei vajanud õigupoolest kunagi korsetti, ning eelistas nüüd last oodates kanda koduseid kleite, milles nägi välja nagu väike lind. „See on ju mõeldud sinu pulmapäevaks, Tessa. Millal siis veel kanda uhkete kaunistustega kleiti kui mitte sel puhul? Sa kujuta endale ainult ette.”

Juba mitu ööd oli Tessa ainult seda teinudki. Ta ei teadnud, kus tema ja Jemi laulatus aset leiab, sest nõukogu polnud nende juhtumi arutamisega ikka veel lõpule jõudnud. Aga tseremooniat vaimusilma ette manades nägi ta end ikka kirikus – võib-olla Henry käevangus – mööda vahekäiku altari ette kõndivat, vaatamata kordagi kahele poole, vaid ontliku pruudi kombel üksnes ette, kus seisis tema peigmees. Jem kannab muidugi varjukütirõivaid – mitte lahinguvarustust, vaid nimelt selleks otstarbeks õmmelduid; musta sõjaväemundri moodi ülikonna varrukasuid ümbritsevad kuldkandid ning kraed ja nööbiliistu kaunistavad kuldsed ruunid.

Poiss näeb nii noor välja. Nad mõlemad on noored. Tessa teadis, et on ebatavaline abielluda seitsmeteistkümne- ja kaheksateistkümneaastasena, aga nad jooksid võidu ajaga.

Jemi elukella vedru ei tohtinud enne maha käia.

Tüdruk tõstis käe kurgu alla ja tundis kellavärgiinglit tuttavlikult võbelemas, tema tiibu oma peopesa kriipimas. Õmblejanna tõstis pilgu ja silmitses Tessat murelikult. Tema ei kuulunud nefilimide hulka, vaid oli maapealne, aga õnnistatud selgeltnägemisvõimega nagu kõik varjuküttide teenijad. „Kas soovite, et võtaksin pitsi ära, preili?”

Enne kui Tessa jõudis vastata, koputati uksele ja kostis tuttav hääl. „Jem siin. Tessa, kas sa oled seal?”

Charlotte ajas end pulksirgeks. „Oh ei! Ta ei tohi sind selles kleidis näha!”

Tessa jäi talle jahmunult otsa vaatama. „Mispärast siis ometi?”

„Varjuküttide tava järgi tähendab see halba!” Charlotte tõusis jalule. „Kähku! Poe riidekapi taha peitu.”

„Riidekapi taha? Aga…” Tessa kiljatas, jõudmata lauset lõpetada; haaranud tüdrukul ümber kinni, talutas Charlotte ta riidekapi taha, nagu politseinik võiks teha mõne iseäranis tõrksa kurjategijaga. Charlotte’i haardest vabanenud, silus Tessa kleiti ja tegi naisele grimassi; koos piilusid nad nurga tagant, kuidas õmblejanna, heitnud neile ehmunud pilgu, ukse lahti tegi.

Tekkinud avasse ilmus Jemi hõbedane pea. Poiss nägi välja pisut räsitud ning kuub rippus tal seljas viltu. Kimbatuses vaatas ta ringi, ent siis peatus tema pilk pooleldi riidekapi nurga taha peitunud Charlotte’il ja Tessal. „Jumal tänatud,” lausus Jem. „Mul polnud aimugi, kus te võiksite olla. All on Gabriel Lightwood ning lööb kohutavat lärmi.”

„Kirjuta neile, Will,” ütles Cecily Herondale. „Palun. Kas või üks kiri.”

Will heitis higist märjad mustad juuksed näolt ja vaatas talle vihaselt otsa. „Jalad õigesse asendisse,” vastas ta ainult. „Üks siia, teine siia,” osutas ta pistoda otsaga.

Cecily ohkas ja seadis jalad paika. Tüdruk oli teadnud, et asend on vale; ta oli liikunud meelega kohalt, et Willi ärritada. Venda oli nii lihtne vihastada, seda mäletas Cecily juba ajast kui too oli olnud kaheteistkümnene. Toonagi pruukis tal üksnes ärgitada poissi midagi tegema – näiteks nende mõisamaja järsu katuse harjale ronima –, kui juba see juhtus: venna silmis süttis vihane sinine tuluke, lõuapärad pinguldusid ning mõnikord lõppes asi murtud jala- või käeluuga.

Muidugi polnud peaaegu täiskasvanud Will, noormees, kes praegu tema ees seisis, seesama vend, keda ta mäletas lapsepõlvest. Will oli muutunud varasemast äkilisemaks ja ühtlasi endassetõmbunumaks. Poisis olid ühendatud nende ema ilu ja isa kangekaelsus ning nagu ta kartis, kütkestasid ka venda pahed, ehkki seda viimast oletas ta üksnes Instituudi asukate seas levivate sahinate põhjal.

„Tõsta tera,” lausus Will. Tema hääl oli sama jahe ja asjalik kui Cecily õpetajannal.

Cecily tõstis noa. Oli läinud aega, enne kui ta harjus kandma lahingurõivaid – laia tuunikat ja pükse, vöökohta ümbritsevat rihma. Nüüd liikus ta nendes sama vabalt kui omaenda kõige avaramas öösärgis. „Ma ei mõista, miks ei võiks sa neile kirjutada. Ühtainsat kirja.”

„Mina jälle ei mõista, miks ei võiks sa koju tagasi pöörduda,” vastas Will. „Kui sina nõustuksid Yorkshire’i naasma, ei peaks sa enam vanemate pärast muretsema ja mina võiksin kanda hoolt…”

Cecily, kes oli seda juttu juba tuhat korda kuulnud, ei lasknud vennal lõpetada. „Tahad veame kihla, Will?”

Cecily oli ühtaegu rahul ja pettunud, nähes, kuidas Willil lõid silmad särama nagu isalgi neil puhkudel, kui härrasmehed tegid isekeskis kihlveo ettepanekuid. Mehed käitusid nii ettearvatavalt.

„Mis kihlveost sa räägid?” Will astus sammukese õe poole. Tal olid seljas lahingurõivad; Cecily nägi venna randmete ümber keerduvaid märke, kurgu all olevat mnemosyne ruuni. Mõnda aega oli talle tundunud, et märgid mõjuvad nahal inetud, aga nüüd oli ta nendega harjunud – samamoodi kui lahinguvarustusega, Instituudi kõrgete vastukajavate seintega ning iseäralike asukatega.

Tüdruk osutas nende ees oleva seina poole. Sellele oli musta värviga maalitud vanamoeline märklaud – suur sõõr, mille sees paiknes väiksem. „Kui taban kolm korda selle keskmesse, pead kirjutama isale ja emale, kuidas sa elad. Pead rääkima neile needusest ning selgitama, miks sa lahkusid.”

Willi ilme muutus kinniseks, otsekui oleks temas sulgunud mingi uks; nõnda juhtus alati, kui tüdruk selle palvega lagedale tuli. Aga teisalt, „Sa ei taba kunagi kolme korda järjest, Cecy.”

„Noh, miks ei võiks sa minuga siis kihla vedada, William?” Cecily kutsus venda nimme täisnimega. Ta teadis, et tema suust tulnuna see vennale ei meeldi, ehkki kui nõnda ütles tema sõber – ei, parabatai; pärast Instituuti tulekut oli ta selgeks saanud, et need on kaks täiesti erinevat asja – Jem, näis Will pidavat seda hellitusnimeks. Võib-olla peitus põhjus selles, et vend mäletas ikka veel Cecilyt endale töntsakatel jalgadel järele jooksvat ja hingeldades „Will, Will” hüüdvat. Cecily polnud kunagi kutsunud teda Williamiks, ikka ainult Williks või kõmripäraselt Gwilymiks.

Willi silmad, tumesinised nagu Cecilyl endalgi, ahenesid. Kui ema oli armastavalt öelnud, et Willist kasvab kord südametemurdja, oli Cecily teda alati umbusklikult seiranud. Toona oli vend olnud pikkade käte ja koibadega poisiklutt – kondine, rebitud rõivastega ja alatasa määrdunud. Nüüd pidi temagi tunnistama, et emal oli olnud õigus; ta märkas seda kohe Instituudi söögituppa astudes – vend oli end jahmunult püsti ajanud ja Cecily oli mõelnud: see ei saa olla Will.

Venna silmad, nende ema silmad olid jäänud pidama temal ja Cecily oli näinud nendes viha. Will polnud teda nähes rõõmus – kaugel sellest. Kui tema mälestustes püsis mustlaslikult metsiku tumeda juuksepahmakaga kõhn poiss, riietes lehepraht, siis seal seisis too pikk hirmuäratav mees. Sõnad, mida ta oli valmistunud kuuldavale tooma, hääbusid huulil ning ta oli vennale sama mornilt vastu põrnitsenud. Nõnda oli see kestnud seniajani: Will talus tema ligiolekut halvasti varjatud pahurusega just nagu kinga sisse sattunud kivikest, mis ei tee just haiget, kuid annab endast kogu aeg tüütult märku.

Cecily keskendus, ajas lõua püsti ja valmistus viskama esimest nuga. Will ei teadnud – ning saladuseks pidi see tema ees jäämagi –, kui palju tunde ta oli veetnud selles ruumis üksi harjutades, õppides tasakaalustama käes noa raskust, avastades, et hea vise algab tagantpoolt keha. Ta laskis mõlemad käed sirgelt rippu, tõmbas seejärel parema tagasi, tõstis selle pea taha ning vibutas siis koos keha raskusega ette. Noa ots oli nüüd märklauaga ühel joonel; ta laskis terariista lendu ja rapsas käe õhku ahmides tagasi.

Nuga tungis, ots allpool, täpselt märklaua keskel seina.

„Üks,” lausus Cecily Willi poole pöördudes ja iseteadlikult muiates.

Heitnud talle külma pilgu, tõmbas Will ühe jõnksuga noa seinast ja andis talle tagasi.

Cecily viskas. Teine vise tabas nagu esimenegi märklauda ja jäi sellesse pidama, võnkudes nagu pilkavalt vibutav sõrm.

„Kaks,” sõnas Cecily hauataguse häälega.

Lõuapärad jäigalt kokku surutud, võttis Will taas noa ja ulatas õele. Too võttis selle naeratades vastu. Tundus, nagu voolaks tüdruku soontes vere asemel puhas enesekindlus. Cecily teadis, et saab ülesandega hakkama. Ta oli alati suutnud ronida sama kõrgele kui Will, joosta niisama kiiresti, hoida sama kaua hinge kinni…

Nuga läks lendu. See tungis sihtmärki ja tüdruk hüppas ennastunustavas võidujoovastuses käsi plaksutades õhku. Juuksed pääsesid klambritest valla ja langesid näole; Cecily lükkas need tagasi ja vaatas naerdes Willi poole. „Pead neile kirjutama. Sa võtsid kihlveo vastu!”

Cecily üllatuseks ilmus venna näole naeratus. „Olgu peale, ma kirjutan,” vastas ta. „Kirjutan ning viskan siis kirja tulle.” Will tõstis käe, tõrjumaks õe pahameelepuhangut. „Olin nõus kirjutama. Ma ei maininud kordagi, et panen selle kirja ka posti.”

Cecily hingas pahinal välja. „Kuidas sa julged mind niiviisi haneks tõmmata!”

„Kas ma ei öelnud sulle, et sa pole õige varjukütt, vastasel korral ei laseks sa ennast nii hõlpsasti õnge võtta. Ma ei kirjuta seda kirja, Cecy. See on seadusevastane ja jutul lõpp.”

„Mis läheb sinule korda Seadus!” Cecily põrutas jalaga vastu maad ja sai otsekohe veel vihasemaks: ta jälestas jalgu trampivaid tüdrukuid.

Will tõmbas silmad pilukile. „Ja sinule ei lähe korda, kas sust saab varjukütt või mitte. Teeme õige nõnda. Mina kirjutan kirja ja annan selle sinu kätte, kui lubad, et viid selle ise koju ega tule enam tagasi.”

Cecily tõmbus tagasi. Tal oli meeles, kuidas nad Williga teineteise peale olid karjunud ning kuidas Will oli lõhkunud tema portselannukke, visates neid pööninguaknast alla, aga tema mälestustesse mahtus ka lahkust – vend, kes sidus kinni veritseva põlve või sõlmis uuesti kinni juustest lahti tulnud paelad. Willis, kes praegu tema ees seisis, seda headust enam ei olnud. Pärast poja lahkumist oli ema aasta või kaks nutnud; surudes Cecilyt enda vastu, oli ta öelnud, et varjukütid „võtavad Willilt võime armastada”. See on külm rahvas, oli ta Cecilyle öelnud. Rahvas, kes polnud lubanud tal oma mehega abielluda. Miks pidi Will, tema väike poiss, nende juurde jooksma?

„Ma ei lähe,” vastas Cecily, vaadates vennale trotslikult silma. „Kui sa mult seda nõuad, siis… siis ma…”

Pööningu uks avanes ja ukseavasse ilmus Jemi siluett. „Aa,” sõnas poiss, „näen, et siin ähvardatakse teineteist. Kas see on kestnud kogu õhtupooliku või algas alles?”

„Tema alustas,” vastas Cecily, nooksates lõuaga Willi poole, ehkki teadis, et sel pole mingit mõtet. Willi parabatai Jem kohtles teda küll heasüdamlikult ja leebelt, nagu on kombeks suhtuda sõprade noorematesse õdedesse, aga oli sellegipoolest alati Willi poolt. Lahkelt, ent kindlalt seadis ta Willi siin maailmas alati kõigist teistest kõrgemale.

Õigem olnuks öelda peaaegu kõigist. Instituuti saabudes oli Cecily olnud rabatud Jemi eriskummalisest ebamaisest ilust – tema hõbedastest juustest ja peentest näojoontest. Noormees nägi välja nagu muinasjutuprints ja ta oleks ehk lubanud endal poisisse sügavamalt kiinduda, kui poleks olnud nii ilmne, et too on kõrvuni armunud Tessa Graysse. Kuhu neiu ka iganes poleks läinud, Jemi pilk saatis teda kõikjal ning tema häälgi muutus Tessaga kõneldes. Cecily oli kord kuulnud ema muigamisi lausuvat, et üks naabripoiss vaatas teatud tüdrukut, nagu oleks too ainus täht taevas, ning just nõnda vaatas Jem Tessat.

Cecily ei pannud seda pahaks. Tessa oli tema vastu kena ja lahke, mis siis et natuke uje ja alatasa ninapidi raamatus nagu Willgi. Kui Jemile meeldis sedasorti tüdruk, poleks Cecily talle niikuinii sobinud, ning mida kauemaks ta Instituuti jäi, seda selgemini mõistis, kui keeruliseks oleks see muutnud tema ja Willi suhted. Vend kandis Jemi eest lausa raevukalt hoolt ning oleks hoidnud Cecilyl kogu aeg silma peal, et õde tema sõbrale mingil moel haiget ei teeks või meelehärmi ei valmistaks. Ei – parem on, kui ta oma nina sellesse ei topi.

„Mõtlesin just Cecily kinni siduda ja Hyde Parkis partidele sööta,” vastas Will, lükates niisked juuksed silmilt ja kinkides Jemile tema puhul nii haruldase naeratuse. „Sinu abi kuluks marjaks ära.”

„Kahjuks tuleb sul õetapuplaanid vist mõneks ajaks edasi lükata. Alakorrusel on Gabriel Lightwood ja mul on sulle öelda kaks sõna. Su lemmiksõnad – või siis pigem lemmiksõnaühend.”

„„Täielik kõlupea”,” oletas Will. „„Vääritu tõusik”.”

Jem hakkas naerma. „Deemonitaud,” lausus ta.

Hoides kandikut pikaajalisest harjutamisest vilununa kergesti ühe käega tasakaalus, koputas Sophie teisega Gideon Lightwoodi uksele.

Ta kuulis lähenemas kärmeid samme ja uks läks lahti. Tema ees seisis Gideon, püksid traksidega kinnitatud ja valge särgi varrukad küünarnukkideni üles kääritud. Noormehe käed olid märjad, nagu oleks ta just tõmmanud nendega kiiresti läbi juuste, mis olid samuti niisked. Neiu süda võpatas korraks rinnus ning rahunes siis. Sophie sundis end kulmu kortsutama. „Härra Lightwood,” lausus ta. „Tõin kuklid, mida te soovisite, ja Bridget valmistas teile lisaks veel taldrikutäie võileibu.”

Gideon astus sammu tagasi, et lasta tüdruk tuppa. See oli samasugune kui kõik teisedki Instituudi ruumid – raske tumeda mööbli, laia baldahhiinvoodi, suure kamina ja kõrgete akendega, millest siin avanes vaade alla hoovi. Sophie läks üle toa ja asetas kandiku küdeva kamina ees olevale lauale, tundes endal noormehe pilku. Ajanud end sirgu, pöördus ta Gideoni poole, käed põllel kokku pandud.

„Sophie…” alustas noormees.

„Härra Lightwood,” katkestas Sophie teda. „Kas teil on veel mingeid soove?”

Noormees vaatas teda pooleldi trotslikult, pooleldi kurvalt. „Soovin, et kutsuksid mind Gideoniks.”

„Olen teile juba öelnud, et ei saa kutsuda teid ristinimega.”

„Olen varjukütt; mul ei ole ristinime. Sophie, palun sind.” Gideon astus talle sammukese lähemale. „Enne kui Instituuti elama asusin, tundus mulle, et meist on hakanud saama head sõbrad. Minu siia saabumise päevast peale oled paraku kohelnud mind külmalt.”

Sophie käsi tõusis loomusunniliselt näo juurde. Talle meenus eelmise peremehe poeg; noorhärra Teddyl oli olnud kohutav komme varitseda hämarates nurgatagustes, toppida käed tema pihiku alla ja sosistada kõrva, et Sophie peaks olema tema vastu sõbralikum, kui ei taha pahandusi. See mõte ajas tal veel praegugi südame pööritama.

„Sophie.” Gideoni silmanurkadesse tekkisid murelikud kortsukesed. „Mis on? Kui olen sulle midagi halba teinud või sind kuidagi solvanud, siis ütle, et saaksin seda heastada…”

„Mingit pahategu ega solvangut pole olnud. Teie olete härra ja mina olen teenijanna; kõik muu oleks sobimatu familiaarsus. Palun ärge muutke mu olukorda ebamugavaks, härra Lightwood.”

Gideon laskis pooleldi tõstetud käel uuesti alla vajuda. Noormees paistis olevat nii murtud, et Sophie tundis, kuidas tema süda pehmemaks muutub. Mina võin ilma jääda kõigest, samal ajal kui temal pole midagi kaotada, manitses ta ennast. Just seda kordas ta endale öösiti, lamades oma kitsas voodis ning mõeldes Gideoni tormikarva silmadele, mis kerkisid ikka ja jälle tema sisepilgu ette. „Arvasin, et oleme sõbrad,” ütles noormees.

„Ma ei saa olla teile sõber.”

Gideon astus sammu tema poole. „Aga kui paluksin, et…”

„Gideon!” Avatud uksel seisis lõõtsutav Henry, seljas nagu ikka mingi jube rohelise ja oranži triibuline vest. „Sinu vend on siin. Alakorrusel…”

Gideoni silmad läksid suureks. „Gabriel on siin?”

„Jah. Ta karjub midagi isa kohta, aga pole nõus meile rohkem midagi rääkima, kui sind kohal ei ole. Nõnda ta vannub. Tule minuga kaasa.”

Gideon kõhkles viivu; tema pilk libises Henrylt Sophiele, kes püüdis teha näo, nagu polekski teda seal. „Ma…”

„Tule kohe, Gideon.” Henry ei rääkinud peaaegu kunagi teravalt, aga kui ta seda tegi, mõjus see ehmatavalt. „Ta on üleni verine.”

Gideon kahvatas ja haaras mõõga, mis rippus ukse kõrval olevas kahest pulgast koosnevas varnas. „Juba tulen.”

Gabriel Lightwood nõjatus Instituudi trepihallis vastu välisust. Kuube noormehel polnud ning tema särk ja püksid olid sarlakpunasest vedelikust läbi imbunud. Avatud uksepoolte vahelt nägi Tessa väljas trepi ees seismas Lightwoodide tõlda, mille küljel oli leeki kujutav vapisümbol. Gabriel oli sellega ilmselt ise sinna sõitnud.

„Gabriel,” lausus Charlotte leebelt, otsekui püüaks rahustada perutavat hobust. „Gabriel, palun räägi meile, mis juhtus.”

Gabriel, pikk ja sale, silmis hirm ja pruunid juuksed verega paakunud, pühkis nägu. Tema käed olid samuti verised. „Kus on mu vend? Pean rääkima oma vennaga.”

„Ta tuleb kohe alla. Saatsin Henry teda kutsuma ja käskisin Cyrilil Instituudi tõlla treppi ajada. Gabriel, kas sa oled haavatud? Kas vajad iratzet?” Charlotte’i hääl kõlas nii emalikult, nagu poleks see poiss teda kunagi Benedict Lightwoodi tooli tagant vaenuliku pilguga mõõtnud ega haudunud koos isaga plaani Instituudi juhtimine temalt üle võtta.

„Verd on väga palju,” ütles Tessa lähemale astudes. „Gabriel, ega see kõik ometi sinu oma ole?”

Gabriel vaatas talle otsa. Tessa mõtles endamisi, et näeb teda esimest korda käitumas täiesti loomulikult. Noormehe silmist võis välja lugeda üksnes mõistmatust ja hirmu – tundus, nagu ei saaks ta aru, mis toimub. „Ei… See on nende oma…”

„Nende? Kellest sa räägid?” Gideon, mõõk paremas käes, kiirustas trepist alla. Tema kõrval olid Henry ja Jem ning tagapool tulid Will ja Cecily. Jem jäi ehmunult seisma ja Tessa mõistis, et peigmees oli näinud teda laulatuskleidis. Jemi silmad läksid suureks, aga juba rüsisid teised temast mööda ning tõmbasid ta endaga kaasa nagu voolust kantud puulehe.

„Kas isa on haavatud?” jätkas Gideon, jäädes seisma vennast astme võrra kõrgemal. „Oled sa ise haavatud?” Ta sirutas käe, võttis vennal lõuast kinni ja pööras selle enda poole. Ehkki Gabriel oli pikem, võis poisi näol ilmselgelt näha noorema lapse ilmet – kergendust, et vend on seal, ja pahameelesädet, et too kasutab nii käskivat tooni.

„Isa…” sai Gabriel sõna suust. „Mitte isa, vaid uss.”

Will turtsatas. Ta kandis varjukütirõivaid, nagu oleks just tulnud treeninguruumist, ning tema niisked juuksed olid meelekohal kähardunud. Tessale ei heitnud poiss pilkugi, aga neiu oli sellega juba harjunud. Will vaatas harva tema poole, kui just hädapärast tarvis polnud. „Meeldiv tõdeda, et oled omaks võtnud meie vaatenurga, Gabriel, ebatavaline on üksnes viis, kuidas sa selle teatavaks tegid.”

Heitnud Willile etteheitva pilgu, pöördus Gideon uuesti venna poole. „Mida sa öelda tahad, Gabriel? Millega isa hakkama sai?”

Gabriel raputas pead. „Ta on uss,” kordas ta kõlatult.

„Ma tean. Ta on Lightwoodide nime porri tallanud ja meile mõlemale valetanud. Isa häbistas meie ema – hävitas ta. Aga meie ei pea olema temataolised.”

Gabriel kiskus end venna haardest lahti; tema hambad välgatasid vihases grimassis. „Sa ei kuula, mida ma räägin,” ütles ta. „Isa on uss. Uss. Kurat võtaks, ta on muutunud mingiks suureks maotaoliseks olendiks. Nüüd kui Mortmain enam rohtu ei saada, läheb tal järjest halvemaks. Ta muutub. Lõhed, mis varem katsid ainult käsivarsi, on hakanud levima üle kogu keha. Need on ilmunud kämmaldele, kaelale, n-näole…” Gabrieli rohelised silmad peatusid Willil. „See on deemonitaud, kas pole? Sina oled sellega kursis, eks? Kas pole sa sellel alal asjatundja või mis?”

„Kuule, ära nüüd tee nägu, nagu oleksin mina selle haiguse leiutanud,” lausus Will. „Ma lihtsalt uskusin, et see on tõepoolest olemas. Selle kohta leidub kirjapanekuid – raamatukogu vanades lugudes on mainitud…”

„Deemonitaud?” sekkus Cecily, näol hämmeldunud ilme. „Will, millest ta räägib?”

Will avas suu ja tema põsenukid lõid kergelt õhetama. Tessa surus alla huulile kerkiva muige. Cecily oli viibinud Instituudis juba mitu nädalat, aga tema kohalolek oli Willil ikka veel pinnuks silmas. Poiss ei paistnud teadvat, mida hakata peale noorema õega, kes pole enam too laps, kellena vend teda mäletas, ning andis igal sammul märku, et tüdruk ei ole siin teretulnud. Ent ometi oli Tessa näinud, kuidas poiss Cecilyt toas pilguga saadab, silmis seesama kaitsev ja armastav pilk, millega ta mõnikord vaatas Jemi. Mis on deemonitaud ja kuidas sellesse jäädakse, oli kindlasti viimane asi, mida ta soovinuks õele seletada. „Sinul pole tarvis seda teada,” pomises ta.

Gabriel pöördus Cecilyt vaatama ja noormehe suu vajus üllatusest lahti. Tessa nägi, kui tähelepanelikult ta tüdrukut vaatab. Willi vanemad peavad ilmselt mõlemad olema väga ilusad, arutles Tessa endamisi, sest Cecily oli niisama kaunis, nagu Will oli nägus – samasuguste säravmustade juuste ning jahmatamapanevalt siniste silmadega. Cecily vastas julgelt Gabrieli pilgule ning tema näolt võis välja lugeda uudishimu; küllap mõtles ta, kes küll on see poiss, kel näis olevat tema venna vastu nii suur vimm.

„Kas isa on surnud?” nõudis Gideon häält kõrgendades. „Kas deemonitaud on ta tapnud?”

„Tapnud mitte,” vastas Gabriel. „Muutnud. Tõbi on teda muutnud. Mõne nädala eest laskis isa meie majapidamise Chiswicki kolida. Miks, seda ta ei öelnud. Paar päeva tagasi lukustas isa end kabinetti. Ta keeldus sealt välja tulemast – olgu või sööma. Täna hommikul läksin, mõeldes teda üles ajada. Kabineti uks oli hingedelt maha kistud. Mööda koridori kulges… mingi limane jälg. Läksin selle järgi trepist alla aeda.” Noormees laskis pilgul vaikseks jäänud trepihallis ringi käia. „Ta oli muutunud ussiks. Saad nüüd aru, millest ma räägin?”

„Kas poleks ehk võimalik,” kostis tekkinud vaikuses Henry hääl, „talle… ee… jalaga peale astuda?”

Gabrieli pilk väljendas tülgastust. „Vaatasin aias ringi ja leidsin osa teenijaid. Kui ütlen osa, siis pean silmas just seda. Nad olid rebitud… tükkideks.” Poiss neelatas ja langetas pilgu oma veristele rõivastele. „Siis kuulsin mingit kõrget ulguvat heli. Pöördusin ning nägin teda enda poole tulemas. Suurt silmitut ussi, kes meenutas mingist legendist pärit lohet. Tema päraniaetud suust paistsid pistodadena teravad hambad. Pöördusin ja tormasin talli poole. Uss vingerdas mulle järele, aga mul õnnestus hüpata pukki ja kihutada väravast välja. Too elukas… isa… ei hakanud mind jälitama. Küllap ei taha ta end rahva seas näidata.”

„Aa,” sedastas Henry. „Peale astumiseks on ta järelikult liiga suur.”

„Ma poleks tohtinud põgeneda,” ütles Gabriel vennale otsa vaadates. „Oleksin pidanud jääma sinna ja elukaga võitlema. Ehk oleks andnud temaga rääkida. Võib-olla on temas ikka veel kusagil peidus meie isa.”

„Aga võib-olla oleks ta sind pooleks kaksanud,” sekkus Will. „See, mida kirjeldasid, on taudi viimane järk – haige muutub deemoniks.”

„Will!” Charlotte laiutas käsi. „Miks sa sellest varem ei rääkinud?”

„Teate ju ise ka, et raamatukogus leidub deemonitaudi kirjeldavaid teoseid,” vastas Will ja tema hääl kõlas haavunult. „Mina ei keelanud kellelgi neid lugeda.”

„Jah, aga kui oli oodata, et Benedict muutub tohutu suureks maoks, võinuksid seda ikkagi mainida,” õiendas Charlotte. „See oleks võib-olla pakkunud teistelegi huvi.”

„Esiteks,” kostis Will, „polnud mul aimugi, et temast saab hiigelmadu. Deemonitaudi lõppjärgus muututakse deemoniks. Too võib olla ükskõik mis sorti. Teiseks kestab muundumine mitu nädalat. Isegi Gabrielisugune paberitega idioot oleks minu arvates pidanud seda märkama ja kellelegi teatama.”

„Kellele siis?” küsis Jem põhjendatult. Vestluse ajal oli ta liikunud Tessale lähemale. Nüüd seisid nad kõrvuti ja nende käeseljad puutusid kokku.

„Klaavile. Postiljonile. Meile. Ükskõik kellele,” vastas Will ja mõõtis Gabrieli vihase pilguga; värv oli hakanud tolle näkku tagasi pöörduma ja noormees paistis olevat raevus.

„Ma ei ole paberitega idioot…”

„Kui sul pabereid pole, ei tähenda see veel, nagu oleksid tark,” pomises Will.

„Ning nagu ma teile juba rääkisin, istus isa viimasel nädalal kabinetis luku taga…”

„Ja sul ei tulnud pähegi seda asja lähemalt uurida?” andis Will vastu.

„Sa ei tunne meie isa,” lausus Gideon kõlatult nagu ikka neil harvadel puhkudel, kui ei olnud võimalik oma perekonnast rääkimist vältida. Ta pöördus uuesti venna poole, pani käed talle õlgadele ja kõneles temaga rahulikul summutatud häälel, nii et keegi teine ei kuulnud.

Seistes Tessa kõrval, tõmbas Jem väikese sõrme konksu ja libistas ümber tüdruku oma. Viimastel kuudel oli Tessa peigmehe armastava žestiga nii harjunud, et ulatas mõnikord automaatselt käe, kui Jem ligiduses viibis. „Kas see on su laulatuskleit?” küsis noormees vaikselt.

Tessa ei saanud vastata, esiteks ilmus uksele Bridget, hoides süles lahinguvarustust, ning teiseks pöördus Gideon nende poole ja lausus: „Chiswick. Peame minema Chiswicki. Gabriel ja mina läheme, kui keegi teine ei taha tulla.”

„Üksinda?” sõnas Tessa, piisavalt jahmunud, et sekkuda. „Miks ei teata te teistele, et nad teiega kaasa…”

„Klaav,” sõnas Will, kelle sinistes silmades oli süttinud säde. „Ta ei taha, et Klaav tema isast teada saaks.”

„Kas sina tahaksid?” küsis Gabriel ägedalt. „Kui see oleks sinu perekonna liige?” Tema huuled kõverdusid. „Aga mis seal ikka. Sina ei tea ju niikuinii, mida tähendab olla ustav oma perekonnale …”

„Gabriel.” Gideoni hääles kõlas etteheide. „Ära räägi Williga nõnda.”

Gabriel näis olevat üllatunud ning Tessa ei osanud seda talle süüks panna. Gideon teadis nagu kõik teisedki Instituudi asukad Willi needusest, usust, mis oli põhjustanud tema vaenuliku hoiaku ja järsud maneerid, aga see oli nende siseasi ja kõrvalistele ei olnud sellest räägitud.

„Tuleme teiega kaasa. Muidugi tuleme teiega kaasa,” ütles Jem, lastes Tessal käest lahti ja astudes ette. „Gideon osutas meile teene. Me ei ole seda unustanud, ega ju, Charlotte?”

„Mõistagi mitte,” vastas Charlotte ja pöördus. „Bridget, lahinguvarustus…”

„Kui mugav, mul on lahingurõivad juba seljas,” lausus Will, vaadates, kuidas Henry kuue varjukütijaki ja relvavöö vastu vahetab; Jem oli ametis sellesamaga ning kogu hall oli ühtäkki sagimist täis – Charlotte seletas midagi Henryle vaikse häälega, hoides kätt kõhu juures. Tessa pööras pilgu sellelt perekondlikult stseenilt kõrvale ning nägi kahte allakummardunud pead – üks hele, teine tume. Jem seisis Willi kõrval ja joonistas, stele käes, sõbra kaela küljele ruuni. Cecily silmitses venda, nägu mossis.

„Eks ole mugav, et minulgi on lahingurõivad juba seljas,” kuulutas ta.

Willi pea nõksatas püsti ning Jem tõi kuuldavale pahase hüüatuse. „Cecily, ära mitte mõtlegi.”

„Sul pole mingit õigust mind käskida ega keelata.” Tüdruku silmad välgatasid. „Ma tulen teiega kaasa.”

Will pööras pea Henry poole, aga too kehitas andekspaluvalt õlgu. „See õigus tal tõepoolest on. Ta on juba peaaegu kaks kuud treeninud…”

„Ta on alles väike tüdruk!”

„Sa ise tegid viieteistkümneselt sedasama,” sõnas Jem vaikselt. Will pöördus ägedalt tema poole. Hetke vältel näisid kõik hinge kinni hoidvat – isegi Gabriel. Jem pidas Willi pilgule vastu ning Tessal oli nagu paaril varasemalgi korral tunne, et nende vahel käib vaikiv kahekõne.

Will ohkas ja langetas laud. „Nüüd puudub veel, et Tessa tahaks samuti tulla.”

„Muidugi tulen mina ka,” lausus Tessa. „Ma pole küll varjukütt, aga minagi olen treeninud. Minuta Jem ei lähe.”

„Aga sul on laulatuskleit seljas,” sõdis Will vastu.

„Noh, nüüd kui te kõik olete seda juba näinud, ei saa ma niikuinii selles mehele minna. Halb enne, nagu sa tead.”

Will pomises kõmri keeles midagi, millest polnud võimalik aru saada, aga mis kõlas, nagu oleks ta alla andnud. Jem naeratas Tessale halli teisest otsast – põgusalt ja veidi murelikult. Siis läks Instituudi uks lahti, lastes sügispäikese valgusel sisse tulvata. Lävel seisis hingeldav Cyril.

„Teine tõld on ees,” ütles ta. „Kes siis kaasa tulevad?”

Konsul Josiah Waylandile

Nõukogult

Lugupeetud härra, nagu te kahtlemata teate, hakkab teie kümneaastane teenistusaeg lõpule jõudma. On aeg määrata ametisse uus konsul.

Meie omalt poolt oleme tõsiselt kaalunud mõtet seada sellele ametikohale üles Charlotte Branwell neiupõlvenimega Fairchild. Ta on teinud Londoni Instituudi juhina tublit tööd, mille kiidate usutavasti heaks ka teie, olles ta isa surma järel ametisse määranud.

Teie arvamus ja hinnang on meile väga tähtsad, seepärast näeksime rõõmuga, et jagate meiega mõtteid, mis teil selle kohta on ehk tekkinud.

Nõukogu nimel suurima lugupidamisega

Teie Victor Whitelaw, inkvisiitor