Читать книгу Kellavärgiga printsess. Põrgu sõdalased III raamat - Cassandra Clare - Страница 6

Jem oli naaldunud vastu Instituudi tõlda; tema silmad olid suletud, nägu valge nagu paber. Will seisis sõbra kõrval ning hoidis tal tugevasti õlast kinni. Tessa teadis lähemale tõtates, et see ei ole pelgalt vennalik žest. Just Willi haare oligi ilmselt suuresti see, mis Jemi püsti hoidis.

Tessa ja Henry olid kuulnud ussi surmakarjet. Tundus, nagu poleks kulunud rohkem kui mõni hetk ning juba nägi Gabriel neid välistrepist alla tormamas. Noormees oli hingeldades rääkinud neile koletise surmast ja siis sellestki, mis oli juhtunud Jemiga; Tessa silme ees oli kõik läinud valgeks, nagu oleks ta saanud ühtäkki näkku tugeva hoobi.

Ta polnud neid sõnu juba ammu kuulnud; alateadlikult oli ta alati kartnud neid kuulda ja mõnikord kõlasid need kohutavates unenägudes, sundides teda voodis istukile viskuma ja õhku ahmima: „Jem”, „vajus kokku”, „vaagub hinge”, „veri”, „Will”, „Will on temaga”, „Will…” Muidugi oli Will Jemiga.

Teised kogunesid summa – vennad Lightwoodid õega; isegi Tatiana oli vait või ehk ei kuulnud Tessa lihtsalt tema hüsteerikat. Ta tajus, et Cecily on lähedal, ning Henry seisis kohmetult tema kõrval, otsekui sooviks Tessat lohutada, aga ei teaks, millest alustada.

Willi pilk kohtus Tessa omaga, kui tüdruk ripnevasse kleidisabasse takerdudes lähemale läks. Sel hetkel valitses nende vahel täielik teineteisemõistmine. Kõiges, mis puudutas Jemi, võisid nad teineteisele kõhklematult silma vaadata. Jemi asjus olid mõlemad kirglikult järeleandmatud. Tessa nägi, kuidas Will pigistab kõvemini sõbra õlga. „Ta on siin,” lausus Will.

Jemi silmad läksid aeglaselt lahti. Tessa nägi vaeva, et hirm, mida ta tundis, ei peegelduks tema näos. Jemi pupillid olid laienenud, iirised ümbritsesid musta silmaläätse kitsa hõbedase rõngana. „Ni shou shang le ma, quin ai de?” sosistas poiss.

Tessa oli käinud Jemile peale, et too õpetaks talle mandariini keelt. Kui muu ehk jäigi arusaamatuks, siis „quin ai de” oli talle tuttav. Mu kallis, mu armsam. Tessa võttis poisil käest kinni ja pigistas. „Jem…”

„Kas oled haavatud, mu arm?” lausus Will. Tema hääl oli sama tasakaalukas kui näoilme; korraks lõid Tessa põsed õhetama ning ta langetas pilgu käele, mis hoidis Jemi oma – poisi sõrmed olid tema omadest valgemad, otsekui kuuluksid portselannukule. Kuidas polnud ta märganud, et Jem on nii haige?

„Tänan, et tõlkisid, Will,” vastas Tessa, pööramata pilku peigmehelt. Nii Jem kui Will olid kaetud musta verega, aga Jemi lõual ja kurgualusel võis selle kõrval näha värske punase vere plekke. See oli tema enda veri.

„Ma ei ole haavatud,” sosistas Tessa, ent teadis kohe: ei, see ei lähe – sugugi mitte. Tema pärast pead olema tugev. Ikka Jemi käest kinni hoides ajas ta selja sirgu. „Kus on tema rohi?” nõudis ta Willilt. „Kas ta ei võtnud seda Instituudist lahkudes endaga kaasa?”

„Ärge rääkige minust, nagu polekski mind ennast siin,” lausus Jem, aga tema hääles polnud pahameelt. Pööranud pead, ütles ta vaikselt midagi Willile, kes noogutas ja laskis tema õlast lahti. Tessa tajus Willi hoiakus pinget; poiss oli kassina hüppevalmis, et haarata Jemist uuesti kinni, kui too peaks nõtkuma või kukkuma, aga Jem püsis püsti. „Näed nüüd: kui Tessa on siin, tuleb mulle jõudu juurde. Ma ütlesin sulle,” lausus Jem muutumatult leebe häälega.

Seepeale langetas Will pea, nii et Tessa ei näinud tema silmi. „Seda ma näen,” vastas ta. „Tessa, Jemi rohtu ei ole siin. Küllap tuli ta Instituudist välja, ilma et oleks võtnud sisse piisavat kogust. Sõida Jemiga tõllas tagasi Instituuti ja kanna tema eest hoolt – keegi peab seda tegema.”

Jem tõmbas kähinal hinge. „Kõik teised…”

„Ma sõidan sinuga. Sellega ei ole erilist muret, Balios ja Xanthos tunnevad teed. Henry võib juhtida Lightwoodide tõlda.” Will oli toimekas ja asjalik, liiga toimekas ja asjalik, et teda kõlvanuks tänada; paistis, et ta ei taha seda. Ta aitas Tessal Jemi tõlda upitada, jälgides hoolega, et ei riivaks seejuures tüdruku õlga ega puudutaks tema kätt. Siis astus ta teiste juurde, selgitamaks, mis toimub. Tessa kuulis veel Henryt seletamas, et ta peab võtma majast Benedicti päevaraamatud, siis sirutas tüdruk käe ning tõmbas tõllaukse kinni, nii et teda ja Jemi ümbritses kauaoodatud vaikus.

„Mida te majas nägite?” küsis Jem, kui tõld Lightwoodide valduste piiril avatud väravast välja logistas. Pea tõlla patjadel, silmad pooleldi suletud, põsenukkidel palavikuline läige, nägi ta ikka veel kohutav välja. „Kuulsin Henryt rääkimas midagi Benedicti kabinetist…”

„Selles ruumis oli ta hulluks läinud,” vastas Tessa, hõõrudes noormehe külmi käsi. „Muundumisele eelnenud päevadel, kui ta Gabrieli sõnutsi enam kabinetist välja ei tulnud, ütles tema mõistus nähtavasti üles. Ta oli kritseldanud seinale – paistis, et omaenda verega – „põrgu sõdalaste” kohta käivaid lauseid. Et nood ei tunne halastust, et neile ei tule iial lõppu…”

„Nähtavasti pidas ta silmas masinolendite sõjaväge.”

„Küllap vist.” Tessat läbistas kerge värin ja ta nihkus Jemile lähemale. „See on minust ehk rumal, aga… viimased kaks kuud on olnud nii rahulikud…”

„Jõudsid Mortmaini juba unustada?”

„Ei. Unustanud ma teda ei ole.” Neiu vaatas akna poole, ehkki näha polnud seal midagi; ta oli tõmmanud kardinad ette, sest päikesevalgus näis tegevat Jemi silmadele haiget. „Lootsin võib-olla, et teda on hakanud huvitama miski muu.”

„Me ei tea, võib-olla ongi.” Jem põimis sõrmed ümber tema omade. „Benedicti surm võib olla küll traagiline, aga need rattad pandi pöörlema juba ammu. Sinuga ei ole sel vähimatki pistmist.”

„Raamatukogus oli veel muudki. Benedicti märkmed ja raamatud. Päevikud. Henry toob need Instituuti, et saaksime neid uurida. Nendes oli kirjas minu nimi.” Tessa jäi vait. Kuidas tohib ta erutada Jemi sääraste asjadega, kui poiss tunneb end nii halvasti?

Otsekui tema mõtteid lugedes libistas Jem sõrme üle Tessa randme ja peatas selle tema pulsil. „Tessa, see on ajutine haigushoog. See läheb üle. On parem, kui räägid mulle tõtt, kogu tõe – ükskõik kui kibe ja hirmuäratav see ka poleks –, et saaksin seda sinuga jagada. Ei mina ega ükski teine Instituudi asukas laseks eales sulle midagi halba sündida.” Ta naeratas. „Su pulss kiireneb.”

Tõde, ükskõik kui kibe või hirmuäratav see ka poleks. „Ma armastan sind,” ütles Tessa.

Noormees vaatas talle otsa, kõhnal näol valgus, mis muutis selle veel ilusamaks. „Wo xi wang ni ming tian ke yi jia gei wo.”

„Sina…” Tessa kulmud tõmbusid kipra. „Sa tahad minuga abielluda? Aga me ju oleme juba kihlatud. Ma ei usu, et oleks võimalik veel teistki korda kihluda.”

Jemi naeru katkestas köhahoog; Tessa tõmbus üleni pingule, aga köha läks kiiresti üle ja verd ei tulnud. „Ütlesin, et kui saaksin, abielluksin sinuga juba homme.”

Tessa viskas kapriissust teeseldes pea selga. „Homme mulle ei sobi, söör.”

„Aga sa oled juba sündsalt riides,” lausus poiss naeratades.

Tessa langetas pilgu oma rikutud kuldsele laulatuskleidile. „Jah, kui meid pandaks paari tapamajas,” möönis ta. „Ah mis seal ikka – see ei meeldinud mulle niikuinii eriti. Liiga ülepakutud.”

„Minu arvates olid sa selles kaunis.” Noormehe hääl oli vaikne.

Tessa toetas pea tema õlale. „Tuleb parem aeg,” lausus ta. „Uus päev, uus kleit. Aeg, kui oled terve ja kõik on nii nagu vaja.”

Jemi hääl oli muutumatult õrn, aga sellest aimus kohutavat väsimust. „Kunagi ei ole kõik nii nagu vaja, Tessa.”

Sophie seisis oma väikese magamistoa akna all; kardina eest tõmmanud, vaatas ta üksisilmi hoovi. Sellest ajast kui tõllad minema logistasid, oli möödas mitu tundi ning ta pidanuks kaminatest tuha välja võtma, aga hari ja ämber seisid tema jalge ees maas.

Alt köögist kandus temani vaikselt Bridgeti hääl.

„Krahv Richardil oli tütar, nii noor ja kaunis ta,

Ilus William armas talle, kuid krahvil teine plaan.”

Mõnikord kui Bridget oli erilises laulutujus, vaevas Sophiet kiusatus hiilida trepist alla ja tõugata tüdruk ahju, nagu tegi kuri nõid „Hansu ja Grete” muinasjutus. Ainult et Charlotte pannuks seda kindlasti pahaks. Nagu polekski sellest midagi, et Bridget laulab eri ühiskonnaklasside vahelisest keelatud armastusest just nüüd, kui Sophie muserdab pihus kardinat ja kirub iseennast, et näeb kõikidest pingutustest hoolimata enda ees rohekashalle silmi ning tema peas keerlevad lakkamatult muremõtted. Kas Gideon on elus? Kas ta on haavatud? Kas ta suudab astuda võitlusse oma isaga? Ja kui kohutav on olla sunnitud…

Instituudi värav avanes kriiksudes ja hoovi sõitis tõld, mille pukis istus Will. Sophie tundis ta ära: poiss oli kübarata ja tema mustad juuksed lehvisid metsikult tuules. Hüpanud pukist alla, astus Will tõlla ukse juurde, aitamaks väljuda Tessal – isegi nii kaugelt nägi Sophie, et kuldsest kleidist on järel ainult armetud riismed – ja tema järel Jemil, kes toetus raskelt parabatai õlale.

Sophie ahmis õhku. Ehkki ei arvanud enam, et on Jemisse armunud, hoolis ta poisist ometi väga. Kuidas võinukski see teisiti olla, arvestades kui avatud, heasüdamlik ja meeldiv too oli? Jem polnud eales kohelnud Sophiet teisiti kui üksnes ülima lahkusega. Tüdruk oli tundnud suurt kergendust, et poisil polnud viimasel ajal olnud ühtki tõvehoogu, nagu Charlotte neid nimetas; et ehkki õnnetunne polnud Jemi haigusest päriselt vabastanud, tundus noormees ometi olevat tugevam, tervem…

Kolmik astus Instituudi uksest sisse ja kadus silmist. Cyril oli tulnud tallist ning tegeles hirnuvate hobuste Baliose ja Xanthosega. Sügavalt sisse hingates laskis Sophie kardinal alla langeda. Charlotte’il võib teda vaja minna, ta vajab ehk Jemi eest hoolitsedes abi. Kui leidub midagi, mida tema suudab teha… Tüdruk eemaldus aknast, astus kiiruga toast välja koridori ning tõttas mööda teenijatele mõeldud kitsast treppi alla.

Alakorrusel kohtas ta koridoris Tessat; nägu tuhakarva ja närviline, seisis neiu kõheldes Jemi magamistoa ukse juures. Läbi poikvel ukse nägi Sophie Charlotte’i kummardumas voodil istuva Jemi kohale; Will, käed rinnal vaheliti, seisis kamina juures ning igast tema ihuliikmest aimus pinget. Sophiet nähes tõstis Tessa pead ja tema näkku ilmus natuke värvi. „Sophie,” hüüatas ta tasa. „Sophie, Jem tunneb ennast halvasti. Tal oli järjekordne… järjekordne haigushoog.”

„Ärge muretsege, preili Tessa. Olen näinud teda ennegi väga haigena, aga ta veab alati välja ning kõik on jälle tipp-topp.”

Tessa sulges silmad. Nende all olid hallid varjud. Tal polnud tarvis öelda, mida nad mõlemad mõtlevad: kord saabub päev, kui Jemi tabab haigushoog, millest ta enam välja ei tule.

„Peaksin tooma kuuma vett,” lisas Sophie, „ja lappe…”

„Need peaksin tooma mina,” ütles Tessa, „ja ma tooksingi, aga Charlotte käskis mul enne selle kleidi teise vastu vahetada, sest deemoniveri võib olla liiga suure nahapinnaga kokku puutudes ohtlik. Ta saatis Bridgeti lappide ja taimehautiste järele ning Vend Enoch peaks iga hetk kohale jõudma. Ja Jem ei taha sellest kuuldagi, aga…”

„Aitab jutust,” katkestas Sophie teda otsustavalt. „Te ei tee talle midagi head, kui lasete endal samuti haigeks jääda. Ma aitan teil kleiti seljast võtta. Tulge, teeme selle ära – ja kiiresti.”

Tessa laud lõid võbelema ja avanesid. „Kallis mõistlik Sophie. Muidugi on sul õigus.” Ta hakkas minema üle koridori oma toa poole. Ukse juurde jõudnud, jäi ta seisma ja vaatas Sophie poole. Tema suured hallid silmad uurisid tüdruku nägu ja ta noogutas vaevumärgatavalt, nagu oleks oma arvamusele kinnitust leidnud. „Temaga on kõik korras, et sa teaksid. Ta ei saanud üldse viga.”

„Noorhärra Jem või?”

Tessa raputas pead. „Gideon Lightwood.”

Sophie punastas.

Gabriel poleks osanud päris täpselt öelda, miks istub ta Instituudi salongis; poiss teadis ainult, et vend oli palunud tal tulla siia ja oodata ning isegi pärast kõike vahepeal juhtunut oli ta ikka harjunud kuulama Gideoni sõna. Ta oli üllatunud, kui lihtne see tuba on; siin ei meenutanud miski Lightwoodide Pimlico ega Chiswicki maja suursuguseid salonge. Seinu kattis pleekinud roosimustriga tapeet, lauaplaat oli täis tindiplekke ning paberinugade ja suleotste tehtud sälke; kamin oli nõgine. Kamina kohal rippus veeplekkidest kirju kullatud raamis peegel.

Gabriel silmitses oma peegelpilti. Tema lahingurõivad olid kaeluse juurest rebenenud ja lõual oli paranemisjärgus pikast marrastusest näha punane triip. Rõivad olid üleni koos verega; on see sinu enda või su isa veri?

Noormees surus selle mõtte endas kiiresti alla. Kas polnud veider, mõtles ta, et just tema on see, kes on pärinud ema Barbara välimuse. Ema oli olnud pikk ja saledapoolne, käharduvate pruunide juuste ja silmadega, mida ta mäletas kui täiesti rohelisi – need olid nagu rohumaa, mis maja taga jõe poole alanes. Gideon oli välimuse poolest rohkem isa moodi, laiaõlgne ja tüüakas, silmad pigem hallid kui rohelised. Õigupoolest oli see irooniline, sest hoopis Gabriel oli pärinud isa meelelaadi: ta oli isemeelne ja äkiline ning pidas pikalt viha. Gideon ja Barbara olid loomult rahusobitajad. Nad olid märksa rohkem…

Salongi avatud uksest astus sisse Charlotte Branwell, seljas avar kleit, silmad säravad nagu mõnel väikesel linnul. Teda nähes imestas Gabriel iga kord, kui väike ta on, kui pikk tundub selle naise kõrval tema ise. Mida oli konsul Wayland küll mõelnud, määrates selle tillukese olevuse Instituudi ja kõigi Londoni varjuküttide etteotsa?

„Gabriel.” Charlotte vaatas teda, pea viltu. „Vend ütleb, et sa ei ole haavatud.”