Читать книгу Taevase tule linn. Surmav arsenal. VI raamat - Cassandra Clare - Страница 4

Los Angelese Instituut, detsember 2007

Päeval, kui Emma Carstairsi vanemad tapeti, oli imeilus ilm.

Teisest küljest, eks olnud ilm Los Angeleses tavaliselt ikka imeilus. Emma ema ja isa olid jätnud ta selgel talvehommikul Pacific Coasti maantee taga paiknevate mägede jalamil asuvasse sinisele ookeanile avaneva vaatega Instituuti. Pacific Palisadesi linnaosa kaljudest Point Dume’i supelrandadeni polnud ääretus taevalaotuses ainsatki pilve.

Eelmisel õhtul oli tulnud teade, et Leo Carrillo kaldakoobaste lähistel on täheldatud deemonite tegevust. Carstairsidele oli antud korraldus asja uurida. Hiljem meenutas Emma, kuidas ema oli torganud tuules lehviva juuksesalgu kõrva taha ja pakkunud end tegema isale kartmatuseruuni ning John Carstairs oli naerdes vastanud, et nood uuema aja ruunid tekitavad temas umbusku. Tänan väga, aga tema igatahes eelistab jääda „Halli raamatusse” kirjapandute juurde.

Emma oli samal ajal kibelnud vanemate juurest pääsema; mõlemale kiire kallistus ning juba tõmbaski tüdruk end lahti ja jooksis Instituudi trepist üles, seljakott õlgadel hüplemas, jättes isa ja ema endale hüvastijätuks hoovist järele lehvitama.

Emmale meeldis, et tal lubati Instituudis harjutada. Asi polnudki üksnes selles, et siin elas tema parim sõber Julian, vaid ka selles, et iga kord, kui tüdruk Instituuti astus, tundis ta, nagu lendaks otse ookeani. Hiigelsuur puidust ja kivist hoone paiknes mägede vahel lookleva kiviklibuse tee lõpus. Kõikidest tubadest, kõikidelt korrustelt avanes vaade ookeanile, mägedele ja taevale – laiuvatele sinistele, rohelistele ja kuldsetele avarustele. Emma unistas sellest, et saaks ronida koos Julesiga katusele – seniajani olid vanemad selle küll ära keelanud –, et näha, kas ei paista lõuna pool kätte isegi kõrb.

Välisuks tundis ta ära ning avanes tuttava puudutuse all hõlpsasti. Trepihall ja Instituudi alumised korrused olid täis edasi-tagasi sagivaid täiskasvanud varjukütte. Küllap mingi koosolek, arvas Emma. Rahvasummas märkas tüdruk Juliani isa, Instituudi juhti Andrew Blackthorni. Tahtmata raisata aega tervitustele, tormas ta teise korruse riietusruumi, kus vahetas teksad ja T-särgi treeningurõivaste – ülemäära suure särgi, avarate puuvillaste pükste ning mis kõige tähtsam, üle õla riputatava mõõga vastu.

Cortana. See tähendas lihtsalt lühikest mõõka, aga Emmale ei olnud see sugugi lühike. Mõõk oli sama pikk kui tüdruku küünarvars, sädelevast metallist, teral graveeritud sõnad, mida lugedes tal alati külmavärinad üle selja käisid: Olen Cortana, valmistatud sellestsamast karastatud terasest mis Joyeuse ja Durendal. Andnud mõõga esimest korda kümneaastase lapse kätte, oli isa talle nende sõnade tähendust seletanud.

„Kuni kaheksateistkümneaastaseks saamiseni võid kasutada seda harjutamiseks, seejärel saab see päriselt sinu omaks,” oli John Carstairs öelnud, vaadates, nägu naerul, kuidas tütar sõrmega üle terale graveeritud sõnade libistab. „Kas saad aru, mida see tähendab?”

Emma oli raputanud pead. „Terasest” sai ta aru, aga mida tähendas „karastatud”. Inimesed karastasid end raskuste ja haiguste vastu – isa oli sellest rääkinud. Aga mis oli sel pistmist mõõgaga?

„Waylandide perekonda sa ju tead,” oli isa öelnud. „Nad olid kuulsad relvasepad, enne kui kõiki varjuküttide relvi hakkasid sepistama Raudsed Õed. Sepp Wayland valmistas Arthuri ja Lanceloti mõõgad Excaliburi ja Joyeuse’i ning kangelase Rolandi mõõga Durendali. Samast terasest sepistas ta ka selle, mis on sinu käes. Terast tuleb karastada, allutada nii suurele kuumusele, et metall peaaegu sulab ja hävib – nõnda muutub see tugevamaks.” Isa oli suudelnud teda pealaele. „See relv on olnud Carstairside valduses paljude põlvkondade vältel. Graveering tuletab meile meelde, et varjukütid on Ingli relvad. Kui meid karastatakse tules, siis muutume tugevamaks. Kui suudame kannatusi taluda, jääme ellu.”

Emma ei jõudnud ära oodata, millal ometi saavad mööda kuus aastat – siis on ta kaheksateist täis ning võib reisida mööda ilma ringi, tappes deemoneid ja lastes end tules karastada. Nüüd kinnitas ta mõõgarihma õlale ja läks toast välja, maalides endale kujutluspilte tulevikust. Tüdruk nägi end seismas Point Dume’i kaldajärsakul ning tõrjumas Cortanaga tagasi trobikonda Raumi deemoneid. Julian oli mõistagi koos temaga, andes deemonitele valu oma lemmikrelvast ammust.

Julian oli alati Emma mõtteis. Tüdruk oli tundnud teda nii kaua, kui ennast mäletas. Blackthornid ja Carstairsid olid olnud alati lähedased ning Jules oli temast ainult mõni kuu vanem; Emma polnud sõna otseses mõttes kunagi elanud maailmas, millest poiss oleks puudunud. Kui nad olid alles üsna väikesed, oli tüdruk õppinud koos temaga ookeanis ujuma. Nad olid õppinud koos kõndima ning siis olid nad koos jooksnud. Julesi vanemad olid Emmat süles hoidnud ning poisi vanem õde ja vend olid neid pahategudelt tabanud.

Ja pahategusid oli kogunenud päris tublisti. Kui nad mõlemad olid seitsmesed, oli just Emmale tulnud mõte värvida Blackthornide perekonna valge koheva karvaga kass Oscar kärtssiniseks. Julian oli muidugi süü enda peale võtnud, seda tegi poiss sageli. Lõppude lõpuks on Emma ju ainuke laps, oli poiss selgitanud, aga neid on seitse õde-venda; tema vanematel läheb palju kiiremini meelest, et nad poja peale vihased on.

Tüdruk mõtles ajale, kui poisi ema oli surnud – see juhtus varsti pärast Tavvy sündi – ning tema oli seisnud ja hoidnud Julesi käest kinni, kui surnukeha kanjonis põletati ja suits kõrgele taeva alla kerkis. Talle meenus, et Jules oli nutnud ja tema oli mõelnud, et poisid nutavad hoopis teistmoodi kui tüdrukud – otsekui kistaks neist konksudega välja kohutavaid kähedaid nuukseid. Ehk oli see neile raskem, sest öeldi ju, et nemad ei tohi nutta…

„Oih!” Emma vaarus tagasi; ta oli olnud nii sügavalt mõttes, et tormas otse sülle Juliani isale, pikale mehele, kellel olid samasugused kahused pruunid juuksed kui enamikul lastel. „Palun vabandust, härra Blackthorn!”

Mees hakkas naerma. „Ma pole näinud kedagi teist, kes nii kangesti tundidesse kipuks,” hõikas ta järele, kui tüdruk mööda koridori edasi silkas.

Kogu majas oli treeninguruum Emmale üks armsamaid tube. See võttis enda alla peaaegu terve korruse ning nii ida- kui läänesein olid läbipaistvast klaasist. Kuhu aga vaatasid, peaaegu igal pool paistis meri. Põhjast lõunasse olid näha kaarduv rannajoon ja Vaikse ookeani otsatu, Hawaii poole laiuv veelagendik.

Keset läikima poleeritud puitpõrandat seisis Blackthornide perekonna treener, Katerina-nimeline range naine, kes oli parajasti ametis sellega, et õpetas kaksikuid nuga viskama. Livvy järgis tema korraldusi sõnakuulelikult nagu alati, kuna Ty oli mossis ja tõrges.

Julian, seljas kerged avarad treeningurõivad, pikutas selili läänepoolse akna all ja rääkis Markiga, kes oli peitnud pea raamatusse ning andis endast parima, et nooremat poolvenda eirata.

„Kas sulle ei tundu, et Mark on varjukütile imelik nimi?” ütles Julian parajasti, kui Emma ligi astus. „Noh et kui mõtlema hakkad. See ajab ju keele sõlme: „Tee mulle märk, Mark.””

Mark tõstis blondi pea raamatust, mida ta parasjagu luges, ja vaatas nooremale vennale vihaselt otsa. Julian keerutas hajameelselt sõrmede vahel stelet. Poiss hoidis seda nagu pintslit ning Emmal tuli sellepärast temaga alatasa tõrelda. Stelet tuli hoida nagu stelet – otsekui oleks see su käe pikendus, mitte kunstniku töövahend.

Mark ohkas teatraalselt. Ta oli kuueteistkümnene – neist täpselt nii palju vanem, et pidada kõiki nende ettevõtmisi kas siis naeruväärseks või vihaleajavaks. „Kui see sulle nii kangesti pinda käib, võid ju kutsuda mind täisnimega,” lausus ta.

„Marcus Antonius Blackthorn?” Julian kirtsutas nina. „Selle ütlemine võtab aega. Kujuta ette, et meid ründab deemon. Enne kui jõuaksin pool nime välja öelda, oleksid juba surnud.”

„Et siis sina päästad minu elu?” küsis Mark. „Ära nüüd nii ninatark ka ole, pisipõnn.”

„Niisugune olukord võib vabalt tekkida.” Julian, pahane, et teda kutsuti pisipõnniks, ajas end istukile. Poisi juuksed seisid peas tõrksate tuttidena turris. Vanem õde Helen oli tal alatasa kammiga kallal, aga mingit kasu sellest ei olnud. Julianil olid nagu isal ning enamikul vendadel ja õdedelgi Blackthornide juuksed – pööraselt lokkis ja tumeda šokolaadi karva. Niisugune perekondlik sarnasus tekitas Emmas alati imestust, sest tema ise ei sarnanenud õieti kummagi vanemaga, kui arvata välja tõsiasi, et isal olid samuti heledad juuksed.

Helen oli nüüd olnud sõbranna Aline’iga juba mitu kuud Idrises; nad olid vahetanud teineteisega perekonnasõrmused ja nende „suhe oli tõsine”, nagu ütlesid Emma vanemad; enamasti tähendas see, et neiud vaatasid teineteist tobeda pilguga. Emma oli otsustanud, et kui tema peaks kunagi armuma, siis nii tobedaks ta küll ei muutu. Nagu ta aru oli saanud, põhjustas tõik, et Helen ja Aline on mõlemad tüdrukud, väikest segadust, aga ta ei mõistnud, miks – Blackthornidele näis Aline igatahes väga meeldivat. Too oli alati rahulik ega lasknud Helenil nukrutseda.

Heleni äraolek tähendas siiski seda, et polnud kedagi, kes oleks lõiganud Juliani juukseid, ning poisi lokkis salkude otsad särasid ruumi voogavas päikesevalguses kuldselt. Idaseina aknast paistis häguselt kätte mere ja San Fernando tasandiku vahel kulgev mäeahelik – kõrbenud tolmused kanjonitest lõhestatud mäed, kus kasvasid kaktused ja okkalised põõsad. Mõnikord korraldasid varjukütid treeninguid vabas looduses ning Emma nautis neid hetki; talle meeldis leida tundmatuid radu ja ootamatult pilgule avanevaid koski ning nende lähedal kividel puhkavaid uniseid sisalikke. Julian oli osav meelitama neid peopesale; ta laskis loomakesel seal magada, silitades ise pöidlaga tolle pead.

„Eest ära!”

Emma kummardus; tema peast vihises mööda puidust otsaga nuga, tabas akent ning lendas tagasi põrgates Markile vastu jalga. Poiss viskas raamatu käest ja ajas end jalule, kulm kortsus. Rangelt võttes oli Marki ülesanne Katerinat treeningutel aidata, aga selle asemel et õpetada, eelistas ta lugeda.

„Tiberius,” ütles Mark. „Ära loobi mind nugadega.”

„See juhtus kogemata.” Livvy astus ette ning seadis end kaksikvenna ja Marki vahele. Kui Marki juuksed olid heledad, siis Tiberiuse juuksed olid väga tumedad; ta oli ainuke Blackthorn – välja arvatud Mark ja Helen, aga nemad olid osaliselt allilmlaseverd ega tulnud seepärast arvesse –, kellel ei olnud perekonnale iseloomulikke pruune juukseid ja sinakasrohelisi silmi. Ty juuksed olid mustad ja krussis ning silmad raudhallid.

„Ei juhtunud,” ütles Ty. „Ma sihtisingi sind.”

Mark hingas rõhutatult pikkamööda sisse ning tõmbas sõrmedega läbi juuste, nii et need okastena püsti tõusid. Markil olid Blackthornide vaseroostekarva silmad, aga tema nagu Helenigi juuksed olid valged – samasugused, kui olid olnud nende emal. Käisid jutud, et Marki ema oli haldjaõukonna printsess; tal olevat olnud Andrew Blackthorniga armuvahekord, millest sündinud kaks last oli haldjatar ühel ööl jätnud Los Angelese Instituudi ukselävele ja kadunud siis igaveseks.

Juliani isa oli võtnud oma haldjaverd lapsed ning kasvatanud neid nagu varjukütte. Varjuküttide veri pani end alati teiste üle maksma ning ehkki vastu tahtmist, oli nõukogu soostunud võtma pooleldi allilmlasest lapsed Klaavi, juhul kui nende nahk ruune talub. Nii Helen kui Mark olid saanud esimesed ruunid kümneaastaselt ja mõlema nahk talus neid kenasti, kuid Emma nägi, et märkide joonistamine tegi Markile rohkem haiget kui tavalisele varjukütile. Tüdruk pani tähele, et kui stele poisi nahka puudutab, võpatab too alati, ehkki püüab seda varjata. Viimasel ajal oli ta hakanud Marki juures märkama üha enam iseärasusi: kui kütkestav tundub tema kummaline, haldjalike joontega nägu ning kui laiad on T-särgi all poisi õlad. Emma ei teadnud, miks need asjad talle silma torkavad, ning tõtt-öelda ei meeldinud see talle. See tekitas tahtmise Markile nähvata või peitu pugeda – pahatihti mõlemat korraga.

„Sa jõllitad,” lausus Julian, silmitsedes Emmat üle värviga kokkumäkerdatud treeningupükste põlvede.

Emma mõtisklused katkesid sedamaid. „Mida ma jõllitan?”

„Marki… jälle.” Juliani hääl kõlas pahaselt.

„Jää vait!” sisistas Emma tasa ja krahmas poisilt stele. Julian napsas selle tagasi ning tekkis rüselus. Itsitades veeres Emma Julianist eemale.

Nad olid treeninud koos nii kaua, et tüdruk teadis kõiki poisi võtteid juba siis, kui too polnud teinud veel ainsatki liigutust. Ainus häda oli selles, et ta kippus Julianile liiga kiiresti võitu loovutama. Mõte, et keegi – mõnikord hõlmas see ka Emmat ennast – võiks poisile haiget teha, ajas ta marru.

„Kas viskasid mind sellepärast, et viisin sinu toast mesilased minema?” nõudis Mark Tiberiuse juurde minnes. „Tead ju isegi, miks neist oli tarvis lahti saada.”

„Minu arvates tegid sa seda, et mulle meelehärmi valmistada,” vastas Ty. Ty oli kümnene ning oma vanuse kohta väikest kasvu, aga sõnavara ja diktsioon olid tal otsekui kaheksakümnesel. Enamasti poiss ei valetanud ja põhjus peitus peamiselt selles, et ta ei saanud aru, miks seda vaja peaks olema. Ty ei mõistnud, mispärast tema teod teisi mõnikord pahandasid või kurvastasid, ning nende viha kas hämmastas või hirmutas teda – olenevalt sellest, missugune oli parasjagu poisi tuju.

„Mitte keegi ei tahtnud sulle meelehärmi valmistada, Ty. Toas lihtsalt ei saa mesilasi pidada…”

„Ma uurisin neid!” selgitas Ty ja tema kahvatu nägu läks punaseks. „See oli tähtis ja nad olid mu sõbrad ja ma teadsin, mida teen.”

„Seda teadsid sa vist ka, mida toona lõgismaoga tegid?” ütles Mark. „Mõnikord peame sul üht-teist käest ära võtma, et sa endale viga ei teeks; ma tean, et sul on raske sellest aru saada, Ty, aga me armastame sind.”

Ty vaatas vennale mõistmatu pilguga otsa. Ta teadis, mida tähendab „ma armastan sind”, teadis, et see on hea, aga talle jäi selgusetuks, miks peaks sellega saama kõike põhjendada.

Mark kummardus, käed põlvedel, ja vaatas otse Ty hallidesse silmadesse. „Olgu peale, teeme nõnda…”

„Ahhaa!” Emmal oli õnnestunud kukutada Julian selili ning väänata tal stele käest välja. Poiss naeris ja vingerdas tema all, kuni tüdruk tal käe vastu maad surus.

„Annan alla,” ütles Julian. „Annan…”

Poiss vaatas tema poole üles, nägu naerul, ning korraga tabasid

Emmat äratundmine, et niiviisi Julesi peal lamada on õigupoolest natuke veider, ning tõdemus, et poisil on nagu Markilgi ilusa kujuga nägu. See oli ümar ja poisikeselik, üdini tuttav, aga Emma oleks otsekui näinud Julesi praeguse näo taga seda, missuguseks see muutub, kui poiss vanemaks saab.

Läbi ruumi kaikus Instituudi uksekella hääl. See oli kume, meloodiline ja kõlav nagu kirikukellade kaja. Väljastpoolt paistis Instituut maapealsete pilgule hispaania misjonäride kiriku varemetena. Ehkki igal pool oli silte eravaldus ja keelatud, jõudsid mõned maapealsed, tavaliselt need, kellel oli pisut selgeltnägemisvõimet, aeg-ajalt ikkagi välisukseni.

Emma veeretas ennast Juliani pealt maha ja rapsis riided puhtaks. Ta ei naernud enam. Julian ajas end käte najal istukile ja seiras teda uudishimulikult. „Juhtus midagi või?” küsis ta.

„Lõin küünarnuki ära,” valetas tüdruk ning vaatas teiste poole. Livvy laskis Katerinal näidata endale, kuidas hoida nuga, ja Ty raputas Marki jutu peale pead. Ty. Kui poiss sündis, oli Emma olnud see, kellelt Tiberius hüüdnime sai, sest poolteiseaastasena polnud tüdruk osanud veel kutsuda teda Tiberiuseks ning oli öelnud selle asemel Ty-Ty. Mõnikord arutles ta endamisi, kas poisil on see meeles. Oli kummaline, mida Ty tähtsaks ja mida tühiseks pidas. Seda ei võinud kunagi ette teada.

„Emma?” Julian kummardus tema poole ning ümberringi oleks nagu kõik plahvatanud. Käis tohutu valgussähvatus ja akende taga oli ühtäkki kõik kuldvalge ja punane, otsekui oleks Instituut põlema süttinud. Samal ajal hakkas põrand nende all õõtsuma nagu laevatekk. Ettepoole libisedes kuulis Emma, kuidas alakorruselt kostis kohutav karjatus – jube röögatus, mille päritolu jäi ebaselgeks.

Livvy ahmis õhku, sööstis Ty poole ja võttis tal ümbert kinni, nagu suudaks ümbritseda ja kaitsta venna keha enda omaga. Livvy oli üks neid väga väheseid, kellel Ty lubas end puudutada; ta seisis, silmad pärani, hoides ühe käega kinni õe särgivarrukast. Mark oli juba püsti; Katerina nägu oli tumedate lokkide raamistuses kahvatu.

„Teie jääte siia,” ütles ta Emmale ja Julianile, tõmmates vööl olevast tupest mõõga. „Hoiate kaksikutel silma peal. Mark, tule minuga kaasa.”

„Ei!” ütles Julian ning ajas end jalule. „Mark…”

„Minuga ei juhtu midagi, Jules,” lausus Mark rahustavalt naeratades; juba oli tal mõlemas käes pistoda. Mark oli väle ja osav noaviskaja ning tabas alati eksimatult märki. „Jää Emma juurde,” ütles ta, noogutas neile mõlemale ja lahkus Katerina kannul; treeninguruumi uks vajus nende järel kinni.

Jules nihkus Emma poole, poetas käe talle pihku ja aitas ta jalule; tüdruk oleks tahtnud teha märkuse, et temaga on kõik korras ning ta suudab ise püsti seista, aga loobus sellest mõttest. Ta sai aru, kui tähtis on tunda, et teed midagi, olgu või pisinatukegi, et aidata. Alt kostis korraga uus karjatus, oli kuulda klaasi purunemist. Emma tõttas üle toa kaksikute juurde; nood olid tardunud paigale nagu väikesed raidkujud. Livvy oli näost tuhakarva; Ty hoidis tal kramplikult särgist kinni.

„Kõik saab korda,” lausus Jules ja asetas käe venna õblukeste abaluude vahele. „Ükskõik mis see ka poleks…”

„Sul pole aimugi, mis see on,” vastas Ty lühidalt ja selgelt. „Sa ei saa öelda, et kõik saab korda. Sa ei tea.”

Kostis uus heli. See oli koledam kui karjatus. Õõvastav ulgumine – metsik ja tige. Libahundid, mõtles Emma jahmunult, aga libahundi ulgu oli ta varem kuulnud; see siin oli midagi sootuks hämaramat ja julmemat.

Livvy tõmbus Ty õla vastas kössi. Tõstnud oma väikse valge näo, libistas poisike pilgu üle Emma ja peatas selle Julianil. „Kui me end siin peidame,” lausus Ty, „ning too seal, kes ta ka ei oleks, leiab meid ja teeb meie õele halba, on see sinu süü.”

Livvy oli surunud näo vastu venda; Ty oli rääkinud vaikselt, aga Emmal polnud kahtlust, et tal oli öelduga tõsi taga. Nii hirmuäratavalt terava mõistusega, kummaline ja teiste inimeste suhtes ükskõikne kui Ty ka poleks olnud, kaksikõest oli ta lahutamatu. Kui Livvy oli haige, magas Ty tema voodijalutsis, ja kui tüdrukul oli väikegi kriim, sattus ta paanikasse; sama kehtis ka ümberpöördult.

Emma nägi Juliani näost, et tolles sõdivad vastandlikud tunded; poiss küsis pilguga temalt nõu ja ta noogutas vaevumärgatavalt. Mõte, et nad peaksid jääma treeninguruumi ning ootama, kuni too, kes oli teinud niisugust häält, nendeni jõuab, tekitas tunde, nagu ähvardaks tal nahk luudelt maha kooruda.

Julian marssis üle toa ning tuli tagasi, kaasas ettepainutatud otstega amb ja kaks pistoda. „Sa pead nüüd Livvyst lahti laskma, Ty,” ütles ta ning hetke pärast tõmbusid kaksikud teineteisest eemale. Jules pistis ühe pistoda pihku Livvyle ja pakkus teist Tiberiusele, kes silmitses relva, nagu oleks see midagi seninägematut. „Ty,” kordas Jules, lastes käel alla vajuda. „Miks sa endale mesilased tuppa viisid? Mis sulle nende juures meeldib?”

Ty ei vastanud.

„Sulle meeldib see, kuidas nad ühiselt tööd teevad, eks?” lausus Julian. „Noh, nüüd peame ka meie üheskoos tegutsema. Me katsume pääseda kabinetti ja helistada sealt Klaavile. Teeme hädaabikõne. Et nad saadaksid siia abiväge, kes meid kaitseks.”

Ty sirutas käe pistoda järele ja noogutas lühidalt. „Mina oleksin soovitanud sedasama, kui Mark ja Katerina oleksid mind kuulanud.”

„Oleks jah,” kinnitas Livvy. Tüdruk oli võtnud pistoda vastu märksa enesekindlamalt kui Ty ja hoidis seda nõnda, nagu teaks, kuidas sellega ringi käiakse. „Just see plaan Tyl oligi.”

„Nüüd peame olema väga vaiksed,” ütles Jules. „Teie kaks tulete minuga koos kabinetti.” Ta tõstis pilgu ja vaatas Emmale silma. „Emma läheb võtab Tavvy ja Dru ning kabinetis saame kokku. Sobib?”

Emma süda tegi rinnus hüppe ja vajus kivina alla nagu sukelduv merelind. Octavius – Tavvy, pisipõnn, kõigest kahene. Ja Dru, kaheksane, liiga noor, et alustada treeninguid. Muidugi pidi keegi minema nende mõlema järele. Ja Julesi silmades oli palve.

„Jah,” vastas ta. „Just seda ma teengi.”

Cortana oli Emmal rihmaga seljas, käes hoidis ta viskenuga. Tüdruk arvas end tundvat, kuidas metall tal südamelöökide taktis läbi soonte pulseerib, kui ta, selg vastu seina, mööda Instituudi koridori edasi hiilis. Iga natukese aja tagant jõudis ta aknani, kust avanes õrritavalt kaunis vaade sinisele merele, rohelistele mägedele ja rahulikele valgetele pilvedele. Tüdruk mõtles vanematele, kes viibisid kusagil rannas, ilma et neil olnuks vähimatki aimu, mis toimub Instituudis. Emma soovis, et ema ja isa oleksid seal, ning oli samal ajal rõõmus, et neid pole. Vähemasti polnud nende elu ohus.

Nüüd oli tüdruk jõudnud Instituudi sellesse ossa, mis oli talle kõige tuttavam: perekonna eluruumidesse. Ta lipsas mööda Heleni tühjast magamistoast, kus rõivad olid kokku pakitud ja ainult voodikate kogus tolmu. Selja taha jäid Juliani peensusteni tuttav magamistuba, kus Emma Instituuti ööbima jäädes tuhat korda oli maganud, ja Marki tuba, mille uks oli kindlalt suletud. Siis tuli härra Blackthorni tuba ja selle kõrval oligi lastetuba. Emma kogus ennast ja lükkas ukse õlaga lahti.

Pildist, mis avanes väikeses siniseks värvitud ruumis, läksid Emmal silmad suureks. Tavvy oli oma voodikeses ja hoidis väikeste kätega kõvasti pulkadest kinni, põsed nutust tulipunased. Drusilla seisis voodi ees, käes mõõk – Ingel ise teadis, kust ta selle oli saanud –, mille teravik oli suunatud Emmale. Dru käsi värises nii kõvasti, et mõõga ots hüples siia-sinna; patsid turritasid pontsaka näo ümber kahele poole, aga tema Blackthorni silmadest vaatas vastu raudne otsusekindlus: proovige ainult mu venda puutuda.

„Dru,” lausus Emma nii leebelt kui suutis. „Dru, see olen mina. Jules saatis mu teie järele.”

Dru laskis mõõgal kolksatades põrandale langeda ja puhkes nutma. Emma astus temast mööda, haaras vaba käega voodist lapse ja vinnas puusale. Tavvy oli oma vanuse kohta väike, aga kaalus ometi ligi kümme kilo; tüdruk krimpsutas nägu, kui põngerjas tal juustest kinni haaras.

„Memma,” ütles poiss.

„Kuss.” Emma suudles teda pealaele. Laps lõhnas beebipuudri ja nutmise järele. „Dru, hoia mul vööst kinni, eks? Me läheme kabinetti. Seal oleme ohutus kohas.”

Dru võttis oma väikeste kätega Emma relvavööst kinni; ta ei nutnud enam. Varjuküttidel ei sobinud palju nutta, olgu nad pealegi kõigest kaheksased.

Emma astus ees koridori. All olid hääled nüüd jubedamad kui enne.

Sealt kostis ikka röökimist, madalat ulvamist, puruneva klaasi klirinat ja puidu raginat. Tavvyt enda vastu surudes hiilis Emma edasi, sosistades ikka ja jälle, et kõik on hästi ja temaga ei juhtu midagi halba. Siin oli rohkem aknaid ja neist armutult sisse paistev päike tegi tüdruku silmad peaaegu pimedaks.

Emma pidi olema hirmust ja päikesest pimestatud, millegi muuga ei saanud seletada, miks ta korraga valele poole läks. Tüdruk pööras ühte koridori ning selle asemel et leida end hallist, kuhu oli lootnud jõuda, nägi ta ühtäkki enda ees laia treppi, mis viis alla fuajeesse ja Instituudi sissepääsu, suure kahe poolega ukseni.

Fuajee oli täis varjukütte. Mõnes, neis, kes kandsid musta, tundis Emma ära Los Angelese Konklaavi nefilimid; teised olid punastes rõivastes. Varem rivina seisnud kujude asemel katsid põrandat nende tükid ja tolm. Suur aken, millest avanes vaade merele, oli sisse löödud ning igal pool võis näha klaasikilde ja verd.

Emma tundis, kuidas tal sees keerama hakkab. Keset fuajeed seisis veripunaseid riideid kandev pikk mees. Tal olid heleblondid, peaaegu valged juuksed ning tema nägu oli nagu marmorist raiutud Razielil, ainult et selles ei olnud kübetki halastust. Mehe silmad olid süsimustad; ühes käes hoidis ta tähemustriga ehitud mõõka, teises küütlevast adamas’est karikat.

Karikat nähes hakkas Emmale midagi meenuma. Täiskasvanutele ei meeldinud noorte varjuküttide juuresolekul poliitikast rääkida, aga ometi teadis ta, et Valentine Morgensterni poeg oli võtnud endale uue nime ja vandunud Klaavile kättemaksu. Tüdruk teadis sedagi, et ta oli teinud karika, mis oli Ingli karika vastand ning muutis varjukütid kurjadeks deemonlikeks olenditeks. Ta oli kuulnud härra Blackthorni nimetamas neid kurje varjukütte tumestatuteks ning ütlemas, et pigem sureks, kui nõustuks niisuguseks saama.

Niisiis oli see tema. Jonathan Morgenstern, keda kõik kutsusid Sebastianiks – muinasjutu, lastele hirmutamiseks räägitud loo tegelane, raamatu lehekülgedelt välja astunud ja elustunud. Valentine’i poeg.

Emma pani käe Tavvy kuklale ja surus poisikese näo oma õla vastu. Ta ei suutnud end liigutada. Jalgade küljes oleksid nagu olnud tinapommid. Sebastiani ümber seisid mustades ja punastes rõivastes varjukütid ning tumedates rüüdes kogud – kas nood olid samuti varjukütid? Emma ei teadnud seda, sest meeste nägusid varjas kapuuts, aga seal oli Mark; punases lahinguvarustuses varjukütt oli tal käed selja taha väänanud. Pistodad lebasid poisi jalge ees maas ning tema treeninguriided olid verised.

Sebastian tõstis käe ja tõmbas pika valge sõrme konksu. „Tooge naine siia,” lausus ta; inimsummast käis läbi kahin ning ette astus härra Blackthorn, vedades endaga kaasa Katerinat. Naine hakkas vastu, jagades mehele kätega hoope, aga too oli liiga tugev. Suutmata oma silmi uskuda, vaatas Emma, täis õudust, kuidas härra Blackthorn Katerina põlvili vajutas.

„Nõndapsi,” lausus Sebastian siidiselt maheda häälega, „joo põrgukarikast,” ning ta surus karika serva Katerinale hammaste vahele.

Nüüd sai Emma teada, mida tähendas varem kuuldud kohutav ulgumine. Katerina proovis end lahti kiskuda, aga Sebastian oli liiga tugev; ta pressis karika naisele huulte vahele ning tüdruk nägi teda õhku ahmimas ja neelatamas. Naine rebis end vabaks ja sedapuhku laskis härra Blackthorn tal minna. Mees naeris ning Sebastian samuti. Katerina kukkus maha, tema keha hakkas krampides tõmblema ja kõrist pääses kuuldavale üksainus karje; hullem kui karje – see oli piinatud ulg, nagu kistaks tal hing kehast.

Läbi ruumi käis naerukõmin; Sebastian muigas ning temas oli midagi hirmsat ja ilusat, nii nagu mürkmadudes ja suurtes valgetes haides oli midagi hirmsat ja ilusat. Emma märkas tema kõrval kaht kaaslast: hallinevate pruunide juustega naine, kirves käes, ja pealaest maani musta rüüsse mähitud pikk kogu. Tollest ei olnud näha midagi peale rüü palistuse alt vilksatavate tumedate saabaste. Üksnes pikkus ja kogukus lubasid tüdrukul arvata, et ta üleüldse mees on.

„Kas viimne kui varjukütt on siin käinud?” küsis Sebastian.

„On jäänud veel poiss, Mark Blackthorn,” vastas tema kõrval seisev naine, tõstes käe ja osutades sõrmega Markile. „Too peaks olema piisavalt vana.”

Sebastian langetas pilgu Katerinale, kes ei tõmmelnud enam, vaid lamas liikumatult, mustad sassis juuksed üle näo. „Tõuse, õde Katerina,” lausus ta. „Mine too Mark Blackthorn minu juurde.”

Emma vaatas nagu kohale naelutatuna, kuidas Katerina end aeglaselt jalule ajas. Katerina oli olnud Instituudis juhendaja nii kaua, kui tüdruk mäletas; naine oli olnud nende õpetaja juba siis, kui sündis Tavvy, kui suri Julesi ema, kui Emma oli alles alustanud väljaõpet. Ta oli õpetanud neile keeli, sidunud nende haavu ja leevendanud valu, andnud neile esimesed relvad; Katerina oli olnud nagu perekonna liige, ent nüüd kõndis ta, silmis tühi pilk, üle prahti täis põranda ja sirutas käe, et haarata kinni Markist.

Dru ahmis õhku ning ühtäkki virgus Emma tardumusest. Ta pöördus kiiresti ja andis Tavvy Dru sülle; tüdruk vaarus pisut, ent jäi püsti ja surus väikevenna tugevasti enda vastu. „Põgene,” ütles Emma. „Jookse kabinetti. Ütle Julianile, et tulen kohe.”

Emma hääl oli nii tungiv, et pani end maksma; Drusilla ei vaielnud vastu, haaras Tavvyl lihtsalt kõvemini ümbert kinni ja pistis jooksu, tema väikesed paljad jalad ei teinud koridori põrandal müdinat. Emma pöördus uuesti ja vaatas üksisilmi alla, kus avanes kohutav vaatepilt. Katerina oli astunud Marki selja taha ning tõukas teda enda ees, olles surunud talle pistoda abaluude vahele. Poiss komistas ning oleks äärepealt Sebastiani ette maha kukkunud. Mark oli nüüd trepile lähemal ja Emma nägi, et ta on võidelnud; randmetel, kätel ja näol olevad kriimud näitasid, et poiss on end kaitsnud, ning ravivaid ruune teha polnud mõistagi aega. Marki parem põsk oli üleni verine; Sebastian vaatas teda ja kõverdas pahaselt huuli.

„See siin ei ole puhastverd nefilim,” lausus ta. „Temas on midagi haldjatest, on mul õigus? Miks mind sellest ei teavitatud?”

Kostis jutukõma. Siis lausus pruunijuukseline naine: „Kas see tähendab, et karikas ei mõju talle, isand Sebastian?”

„See tähendab, et ma ei taha teda,” vastas Sebastian.

„Võiksime viia ta soolaväljadele,” ütles pruunijuukseline naine. „Või Edomi kõrgustesse ning ohverdada Asmodeuse ja Lilithi meeleheaks.”

„Ei,” sõnas Sebastian aeglaselt. „Ei, ma ei usu, et oleks tark teha seda poisiga, kelles on haldjarahva verd.”

Mark sülitas tema peale.

Sebastian näis olevat ehmunud. Ta pöördus Juliani isa poole. „Tule ja talitse teda,” ütles ta. „Seo ta kinni, kui tahad. Enne kui su segavereline poeg mu kannatuse liiga rängalt proovile paneb.”

Härra Blackthorn astus ette, käes lai mõõk. Selle tera oli juba verine. Marki silmad läksid hirmust pärani. Mõõk kerkis…

Viskenuga läks Emma käest lendu. See vihises läbi õhu ja tungis Sebastian Morgensternile rindu.

Sebastian vaarus tagasi ning härra Blackthorni mõõka hoidev käsi vajus alla. Kostis hüüatusi; Mark hüppas jalule, samal ajal kui Sebastian langetas pilgu rinnale, kust turritas välja südant tabanud tera käepide. Ta tõmbas kulmu kortsu.

„Ai,” ütles Sebastian ja rapsas noa välja. Tera oli verest ligane, aga noormees ei paistnud haavast väljagi tegevat. Ta heitis relva kõrvale ja vaatas üles. Emma tundis endal tumedate tühjade silmade pilku nagu külmade sõrmede puudutust. Tüdruk tajus, kuidas teda uuritakse, kaalutakse, hinnatakse ja kõlbmatuks tunnistatakse.

„Kahju, et pead surema,” ütles noormees talle. „Ellu jäädes oleksid võinud Klaavile rääkida, et Lilith on andnud mulle määratu jõu. Võib-olla õnnestuks mind surmata Hiilgavaga. Häbiasi, et nefilimid ei saa enam taevalt teeneid paluda, sest ükski hädine relv, mida nad valmistavad oma Adamanti tsitadellis, ei suuda mind nüüd vigastada.” Sebastian pöördus teiste poole. „Tapke see plika,” nõudis ta ning rapsis verega määrdunud jakki, näol vastikustunne.

Emma nägi, kuidas Mark trepi poole sööstis, et esimesena temani jõuda, aga sedamaid haaras Sebastiani kõrval seisev tume kogu poisist mustades kinnastes kätega kinni ja tõmbas ta tagasi; mees põimis käsivarred ümber Marki, peaaegu nagu kaitseks teda. Mark rabeles kõigest jõust ning siis kaotas Emma ta silmist, sest trobikond tumestatuid valgus trepile ja sööstis tema poole.

Emma pöördus ja põgenes. Ta oli õppinud jooksma California randadel, kus liiv kammitses igat sammu, nii et kindlal maal oli tüdruk väle kui tuul. Juuksed selja taga lehvimas, kihutas ta mööda koridori edasi, lausa hüppas madalast trepijärgust alla, keeras paremale ja tormas kabinetti. Löönud ukse enda järel kinni ja lükanud riivi ette, pöördus ta vaatama.

Kabinet oli avar ruum, mille seinu ääristasid teatmeteoste riiulid. Ülakorrusel asus veel teinegi raamatukogu, aga just siit oli härra Blackthorn juhtinud Instituuti. Siin paiknes tema mahagonist laud, millel seisis kaks telefoni – üks must, teine valge. Mustal oli toru hargilt tõstetud; Julian hoidis seda kõrva ääres ja karjus telefoni: „Hoidke portaal lahti! Kõik ei ole veel väljaspool hädaohtu! Palun…”

Emma taga hakkas uks tumestatute hoopide all vappuma ja kõmisema; Julian tõstis ehmunult pilgu ning pillas tüdrukut nähes toru käest. Emma vaatas poisi poole, temast mööda – sinna, kus idasein oli löönud hiilgama. Selle keskel oli portaal, neljakandiline ava, mille taga tüdruk nägi hõbedasi pööriseid – kaost, täis tuhisevaid tuuli ja pilvi.

Ta läks vankuval sammul Juliani poole ja poiss haaras tal õlgadest kinni. Juliani sõrmed pigistasid teda tugevasti, just nagu ei suudaks ta uskuda, et tüdruk on seal – et ta on tõeline. „Emma,” ütles ta tasa ja lisas siis kiiresti: „Em, kus on Mark? Kus on isa?”

Tüdruk raputas pead. „Nad ei saa… Ma ei suutnud…” Ta neelatas. „Seal on Sebastian Morgnstern,” lausus ta ja võpatas, kui uks järjekordse rünnaku all vappus. „Peame minema tagasi ja nad päästma…” ütles ta, aga juba oli Julian haaranud tal randmest.

„Portaal!” karjus ta üle tuule vihina ja ukse tagant kostvate mürtsatuste. „See viib Idrisesse! Klaav avas portaali! Emma… see püsib avatuna veel kõigest mõne sekundi!”

„Aga Mark!” ütles tüdruk, ehkki tal polnud aimugi, kuidas pidanuksid nad pääsema mööda trepihallis tunglevatest tumestatutest või saama jagu Sebastian Morgensternist, kes oli tugevam kui ükskõik missugune tavaline varjukütt. „Me peame…”

„Emma!” karjus Julian; samal silmapilgul paiskus uks lahti ning tuppa hakkas valguma tumestatuid. Tüdruk kuulis enda taga pruunijuukselise naise kriiskamist, kuidas kõik nefilimid põlevad, nad kõik põlevad Edomis süüdatud tuleriitadel, nad põlevad ja surevad, nende sugu saab maa pealt hävitatud…

Emmat kättpidi järel vedades sööstis Julian portaali poole; heitnud üheainsa hirmunud pilgu üle õla tagasi, laskis tüdruk sellel sündida. Ta tõmbas pea alla, nool vihises nendest mööda ja lendas paremal pool läbi akna. Meeleheitlikult haaras Julian tal ümbert kinni; Emma tundis poisi käsi oma särgisse klammerduvat, kui nad viskusid ees helendavasse portaali ning keeristorm kiskus nad endaga kaasa.