Читать книгу Taevase tule linn. Surmav arsenal. VI raamat - Cassandra Clare - Страница 5

„Kujutle midagi rahustavat. Los Angelese randa – valget liiva, kaldale pahisevaid siniseid laineid, seda, kuidas sa kõnnid veepiiril…”

Jace paotas silmi. „Tundub väga romantiline.”

Poiss, kes istus tema vastas, ohkas ja vedas sõrmedega läbi tumedate sagris juuste. Oli külm detsembripäev, aga libahundid ei olnud nii külmakartlikud kui inimesed, seepärast oli Jordan võtnud jope seljast ja käärinud varrukad üles. Nad istusid Central Parkis ühel lagendikul teineteise vastas kolletanud rohul, jalad ristis, käed põlvedel, pihud ülespoole pööratud.

Nende lähedal kerkis maast kalju. See oli murenenud suuremateks ja väiksemateks rahnudeks ning ühe suurema tipus olid end sisse seadnud Alec ja Isabelle Lightwood. Kui Jace ülespoole vaatas, tabas Isabelle tema pilgu ja viipas julgustavalt käega. Märganud õe liigutust, andis Alec talle vopsu vastu õlga. Jace arvas end nägevat, kuidas ta Izzyle epistlit peab – manitseb ilmselt, et õde ei segaks Jace’i keskendumast. Noormees naeratas endamisi. Neil kummalgi polnud vähimatki tarvidust siin viibida, aga ometi olid nad tulnud, et olla „moraalseks toeks”. Jace kahtlustas küll, kas pole põhjus pigem selles, et Alec ei osanud endaga viimasel ajal midagi peale hakata; Isabelle jälle ei tahtnud venda üksi jätta ning mõlemad kibelesid pääsema Instituudist ja vanemate silma alt eemale.

Jordan nipsutas Jace’i nina all sõrmi. „Kas sa kuulad ka, mida ma räägin?”

Jace kortsutas kulmu. „Kuulasin küll, senikaua kui asi jõudis „üksildaste südamete” ajalehekuulutusteni.”

„Noh, mis siis sinu meeli ja mõistust rahustab?”

Jace võttis käed põlvedelt – tema randmed olid lootoseasendist krampi tõmbunud – ja toetas selja taga maha. Külm tuul kahistas neid väheseid lehti, mis ikka veel puuokste küljest kinni hoidsid. Kahvatu talvetaeva taustal välja joonistudes meenutasid need oma iselaadi karge elegantsusega sulejoonistusi. „Deemonite tapmine,” vastas poiss. „Hea puhas surmahoop mõjub väga lõdvestavalt. Materdamine ajab hinge täis, sest pärast seda tuleb näha vaeva, et end puhtaks saada…”

„Ei.” Jordan tõstis käed. Varrukate alt tulid nähtavale tema käsivarte ümber keerduvad tätoveeringud. Shaantih, shaantih, shaantih. Jace teadis, et see tähendab rahu, mis on ülem kui mõistus, ning et seda tuleb mantrana lausuda alati kolm korda, et vaigistada meeli. Jace’i meeli ei õnnestunud viimasel ajal paraku millegagi vaigistada. Tema soontes kihutav tuli sundis takka ka meeli, mõtted järgnesid üksteisele liiga kiiresti otsekui taeva alla paiskuvad ilutulestikuraketid. Unenäod olid liiga eredad ja värviküllased nagu õlimaalid. Jace oli proovinud sellest vabaneda treeningute abil, rassides tundide kaupa harjutussaalis, valades verd ja higi, saades verevalumeid, murdes korra isegi sõrmeluud. Erilisi tulemusi polnud märgata, kui välja arvata, et Alec hakkas pikapeale vihaseks saama, kui ta järjekordselt tervendusruuni palus, ning ühel mälestusväärsel korral oli laetala tema puudutusest süttinud.

Simon oli juhtunud mainima, et tema toakaaslane mediteerib iga päev ning kunagi oli see harjumus noormehe jutu järgi aidanud tal vabaneda talitsematutest raevuhoogudest, mis pahatihti kaasnesid libahundiks muundumisega. Seejärel oli Clary juba otsekui iseenesest jõudnud järeldusele, et Jace „võiks ju ka proovida”, ning parasjagu oligi neil käsil teine seanss. Esimene oli lõppenud sellega, et Jace põletas Simoni ja Jordani laudpõrandasse märgi, mispeale Jordan oli teinud ettepaneku korraldada edasiste kahjustuste vältimiseks järgmine voor õues.

„Ei mingit tapmist,” ütles Jordan. „Meie eesmärk on kutsuda sinus esile rahutunne. Veri, tapmine, sõda – need ei kätke endas rahu. Mõtle, mis sulle veel meeldib.”

„Relvad,” vastas Jace. „Mulle meeldivad relvad.”

„Mul hakkab tekkima tunne, et sinu puhul on tegu maailmavaatelise konfliktiga.”

Pihkudega rohule toetudes kallutas Jace end ettepoole. „Ma olen sõdalane,” lausus ta. „Mind on lapsest saadik kasvatatud sõdima. Mul polnud mänguasju, nende asemel olid relvad. Viieaastaseks saamiseni võtsin ööseks voodisse kaasa puumõõga. Mu esimene lugemisvara olid keskaegsed piltidega demonoloogiaõpikud. Esimesed laulud, mis mulle lapsena pähe jäid, olid deemonite tõrjumise loitsud. Tean, mis mu meeli rahustab, ning sel pole vähimatki pistmist liivaste supelrandade ega vihmametsas siristavate lindudega. Tahan, et mul oleks käes relv ja peas plaan, mis võimaldab võita.”

Jordan vaatas talle silmagi pilgutamata otsa. „Tahad siis öelda, et ainus, mis su meeltesse rahu toob, on sõda?”

Jace laiutas käsi, ajas end jalule ja rapsis teksad rohupudemetest puhtaks. „Lõpuks ometi jõudis pärale.” Kuuldes kuivanud kõrte kahinat, pöördus noormees vaatama ning märkas Claryt puude vahelt nähtavale ilmumas ja lagendikule astumas; otse tema kannul tuli Simon. Tüdrukul olid käed teksade tagataskus ja ta naeris.

Jace jäi neid viivuks vaatama – kummaliselt huvitav oli jälgida inimesi, kel polnud aimugi, et keegi neid silmitseb. Noormehele meenus, kuidas ta Claryt teist korda oli näinud; see oli juhtunud Java Jonesi suures saalis. Täpselt samamoodi kui praegu, oli tüdruk siis naernud ja ajanud Simoniga juttu. Jace mäletas seniajani harjumatut armukadedust, mis torkis rinnus ega lasknud hingata, ja rahulolu, kui tüdruk oli jätnud Simoni sinnapaika ning tulnud temaga rääkima.

Ajad tõepoolest muutusid. Juba ammu ei tundnud ta Simoni vastu armukadedust, vaid oli – tõsi küll, vastu tahtmist – hakanud lugu pidama poisi südikusest ja julgusest ning mõelnud koguni sellele, et neist võiksid saada sõbrad, ehkki kahtles, kas suudab sundida end seda valjusti välja ütlema. Jace nägi, et Clary vaatab tema poole ja saadab talle õhusuudluse, hobusesabasse seotud punased juuksed seljal hüplemas. Tüdruk on nii väike, habras nagu portselanist nukk – nõnda oli Jace mõelnud, kui ei teadnud veel, kui tugev Clary võib olla.

Clary seadis sammud Jace’i ja Jordani poole, Simon ronis samal ajal üles kaljurünkale, kus istusid Alec ja Isabelle; ta potsatas Isabelle’i kõrvale maha, neiu kallutas end otsekohe tema poole, et midagi öelda, ja mustad juuksed vajusid talle näo ette otsekui kardin.

Clary jäi naeratades Jace’i ees seisma ja õõtsutas end kandadel. „Kuidas siis edeneb kah?”

„Jordan tahab, et mõtleksin supelrannale,” kaebas Jace mornilt.

„Ta on kangekaelne,” ütles Clary Jordanile. „Ta ei taha öelda, et hindab sinu jõupingutusi.”

„Tegelt ei hinda,” õiendas Jace.

Jordan mühatas. „Kui mind poleks, leegiksid praegu mööda Madisoni avenüüd ja pritsiksid igast august sädemeid välja.” Ta ajas end püsti ja tõmbas rohelise jope selga. „Su kutt on peast segane,” ütles ta Claryle.

„Seda küll, aga ta on kuum,” vastas Clary. „Said nüüd.”

Jordan tegi grimassi, kuid see oli heasüdamlik. „Hakkan minema,” lausus ta. „Pean kesklinnas Maiaga kokku saama.” Noormees andis pooleldi pilkavalt au ning läinud ta oligi – vilksatas puude vahel ja kadus hiilival kõnnakul nagu hunt, kes ta ju sisimas oligi. Jace vaatas talle järele. Iial ei oska öelda, kellest sul abi võib olla, mõtles ta. Kui keegi juhtunuks talle pool aastat tagasi mainima, et ta hakkab võtma libahundilt enesega toimetuleku tunde, oleks ta ütleja välja naernud.

Viimastel kuudel oli Jordani, Simoni ja Jace’i vahel tekkinud midagi sõprusetaolist. Jace ei saanud midagi parata, et oli hakanud kasutama poiste korterit omamoodi varjupaigana, kuhu põgeneda, kui Instituudis argipinged üle pea kasvasid ning tal tuli tõdeda, et Klaav ei ole ikka veel valmis alustama sõda Sebastiani vastu.

Erchomai. See sõna igritses Jace’i teadvuse tagamail, otsekui kõditataks seda sulega, ning pani ta värisema. Ta nägi ingli keha küljest rebitud tiiba kuldses vereloigus maas lebamas.

Ma tulen.

„Mis juhtus?” küsis Clary; tundus, nagu viibiks Jace ühtäkki tuhandete miilide kaugusel. Sellest ajast peale, kui temasse oli tunginud taevane tuli, kippus poiss järjest rohkem ja rohkem endasse süüvima. Clary pidas põhjuseks seda, et ta surub oma tundeid alla. Tüdruk tundis südames kerget torget: kui ta Jace’iga alles tuttavaks oli saanud, hoidis Jace tundeid vaka all, poiss oli tõmmanud endale ümber soomusrüü ning läbi selles olevate mõrade immitses tema tõelisest minast läbi ainult pudemeid nagu valguskiirekesi seinapraost. Selle kaitsemüüri murendamine oli võtnud kaua aega. Nüüd sundis soontes tuhisev tuli noormeest ümbritsema end uute tõketega – kammitsema oma tundeid, et need ei muutuks ohtlikuks. Kas Jace suudab need tõkked taas lammutada, kui tuli peaks ükskord lahkuma?

Clary hääl kiskus Jace’i mõtisklustest välja ning ta pilgutas silmi. Kõrgelt taevast paistev kuldne talvepäike muutis tema näojooned nurgelisemaks ja tõstis silmade all olevad varjud teravamalt esile. Poiss võttis Claryl käest kinni ja hingas sügavalt sisse. „Sul on õigus,” lausus Jace vaikselt ja tõsiselt, nagu ta rääkis ainult Claryga. „Jordani tundidest on kasu – need aitavad. Need aitavad ja ma olen talle tänulik.”

„Ma tean seda.” Clary laskis sõrmedel üle Jace’i randme libiseda. Poisi nahk oli tema käe all soe. Tundus, justkui oleks poisi kehatemperatuur pärast Hiilgavaga kokkupuutumist normaalsest mitu pügalat kõrgem. Jace’i süda lõi tuttavlikus ühtlases rütmis, aga veri, mida see soontes ringi ajas, näis tüdruku sõrmede all vibreerivat nagu tuleenergia, mis ainult ootab, millal saaks lõkkele lüüa.

Clary tõusis kikivarvule, et suudelda poissi põsele, aga Jace pööras pead ja nende huuled puutusid kokku. Pärast seda kui noormehe soontes hakkas särisema tuli, polnud nad kordagi läinud suudlustest kaugemale ja olid isegi suudeldes olnud ettevaatlikud. Jace oli ka nüüd ettevaatlik, tema suu riivas tasa Clary suud, käsi laskus vaikselt tüdruku õlale. Hetkeks puutusid kehad kokku ja Clary tundis poisi vere undamist, tema pulssi. Jace tõmbas ta lähemale ja nende vahel sähvatas terav kuiv säde nagu staatilise elektri särin.

Jace katkestas suudluse, tõmbus eemale ja hingas välja; enne kui Clary jõudis midagi öelda, kostis lähedal asuva künka otsast pilkavat käteplaginat. Simon, Isabelle ja Alec lehvitasid neile. Jace tegi kummarduse, Clary astus kerget piinlikkust tundes tagasi ja torkas pöidlad teksade rihma-aasadesse.

Jace ohkas. „Kas ühineme oma tüütute sõpradega, kellel on kalduvus piiluda?”

„Kahjuks on need meie ainsad sõbrad.” Clary müksas õlaga Jace’i käsivart ning nad hakkasid koos kaljude poole minema. Simon ja Isabelle istusid külg külje kõrval, ajades vaikselt juttu. Alec oli neist natuke kaugemal ja silmitses telefoni, näol ülimalt keskendunud ilme.

Jace potsatas oma parabatai kõrvale. „Olen kuulnud, et kui neid asjandusi pikka aega üksisilmi vahtida, hakkavad need helisema.”

„Ta saadab Magnusele sõnumeid,” ütles Isabelle ja vaatas etteheitvalt venna poole.

„Ei saada,” vastas Alec kiiresti.

„Saadad küll,” sõnas Jace, ajades kaela õieli ja vaadates üle Aleci õla. „Ja helistanud oled ka. Ma näen su väljuvaid kõnesid.”

„Tal on täna sünnipäev,” lausus Alec ja klõpsas telefoni kinni. Ta oleks viimastel päevadel otsekui väiksemaks jäänud ning nägi peaaegu kõhn välja oma kulunud sinises auklike varrukatega kampsunis, huuled katki näritud ja lõhenenud. Claryl hakkas temast lõpmata kahju. Esimene nädal pärast seda, kui Magnus oli ta maha jätnud, oli poiss olnud kurb ja segaduses, otsekui ei usuks, mis temaga on juhtunud. Mitte keegi neist ei tahtnud seda uskuda. Clary oli alati arvanud, et Magnus armastab Alecit, armastab tõeliselt; ilmselt oli ka Alec ise olnud niisugusel arvamusel. „Ma ei tahtnud, et ta arvaks, nagu ma ei… nagu oleksin ma unustanud.”

„Küll nüüd vesistab,” ütles Jace.

Alec kehitas õlgu. „Sina oled küll õige mees sõna võtma. „Ah, ma armastan teda. Oh, ta on mu õde. Oo, miks, miks, miks…””

Jace viskas Aleci poole peotäie kuivanud lehti, mispeale too midagi omaette vihaselt pomises.

Isabelle hakkas naerma. „Tead, tal on õigus, Jace.”

„Anna oma telefon siia,” lausus Jace, ilma et oleks Isabelle’ist väljagi teinud. „Kuuled, Alexander.”

„See ei puutu sinusse,” vastas Alec, tõmmates telefoni eemale. „Unusta ära, eks?”

„Sa ei söö, sa ei maga, muudkui jõllitad oma telefoni, ja mina peaksin selle ära unustama?” nõudis Jace. Tema häälest kostis ootamatu pahameel; Clary teadis, kui palju Jace’ile korda läheb, et Alec on õnnetu, aga ta kahtles, kas Alecil sellest aimugi on. Tavaoludes oleks Jace tapnud igaühe, kes Alecile liiga tegi, või vähemalt ähvardanud neid, aga praegu oli teine lugu. Jace’ile meeldis võitjaks jääda, aga mis võidust sai juttu olla murtud südame puhul, isegi kui see süda oli kellegi teise oma? Isegi kui see oli armsa inimese oma?

Jace küünitas end parabatai poole ja napsas tal telefoni käest. Vihaselt porisedes tahtis Alec seda tagasi võtta, aga Jace hoidis seda ühe käega, sirvides samal ajal teisega vilunult telefonis olevaid sõnumeid. „Magnus, palun helista mulle tagasi. Tahan lihtsalt teada, kas sinuga on kõik korras…” Jace raputas pead. „No ei. See ei lähe.” Otsustava liigutusega murdis ta telefoni pooleks. Ekraan läks tühjaks ning poiss laskis tükkidel maha kukkuda. „Nõndapsi.”

Alec vaatas seda, mis tema telefonist alles oli jäänud, nagu ei suudaks oma silmi uskuda. „Sa lõhkusid mu telefoni.”

„Kutid ei saa lasta teistel kuttidel teistele kuttidele helistada. Või olgu, see kõlas valesti. Sõbrad ei saa vaadata pealt, kuidas sõber pommitab endist kallimat kõnedega ja katkestab need siis kohe. Ausalt. Sa pead lõpetama.”

Alec oli maruvihane. „Ja sellepärast purustasid mu tuliuue telefoni? No tänan väga.”

Jace heitis vaguralt naeratades kaljule selili. „Pole tänu väärt.”

„Mõtle, et sel asjal on ka helgem pool,” ütles Isabelle. „Nüüd ei saa mamps sulle enam sõnumeid saata. Mina olen saanud täna juba kuus. Lülitasin telefoni välja.” Neiu patsutas tähendusrikkalt taskut.

„Mida ta tahab?” küsis Simon.

„Üks koosolek teise järel,” vastas Isabelle. „Tunnistuste andmine. Klaav tahab teada, mis juhtus, kui me Burrenis Sebastianiga võitlesime. Me kõik oleme vaat et viiskümmend korda aru andnud. Rääkinud, kuidas taevane tuli Hiilgavast Jace’i sisse läks. Kirjeldanud tumedaid varjukütte, põrgukarikat, seda, missuguseid relvi nad kasutasid ja missugused olid nende ruunid. Mis meil seljas oli, mida kandis Sebastian, mida kandsid teised… see on nagu telefoniseks, ainult et tüütu.”

Simon hakkas läkastama.

„Mida Sebastian meie arvates tahab,” lisas Alec. „Millal ta tagasi tuleb. Mida ta teeb, kui tagasi tuleb.”

Clary toetas küünarnukid põlvedele. „Alati on ju hea teada, et Klaavil on hästi läbimõeldud ja usaldusväärne plaan.”

„Nad ei taha seda uskuda,” ütles Jace taevasse vahtides. „Selles asi ongi. Ükskõik kui palju me neile ka ei räägiks, mida Burrenis nägime. Ükskõik kui palju me ka ei kinnitaks, kui ohtlikud on tumestatud. Nad ei suuda uskuda, et nefilime oleks võimalik niiviisi pöörata. Et ühed varjukütid võiksid hakata tapma teisi varjukütte.”

Clary oli olnud juures, kui Sebastian lõi esimesed tumestatud. Ta oli näinud, kui tühi oli nende pilk ning kui raevukalt nad võitlesid. Nad tekitasid tüdrukus hirmu. „Nad ei ole enam varjukütid,” ütles ta vaikselt. „Nad ei ole inimesedki.”

„Neil, kes pole kõike oma silmaga näinud, on seda raske uskuda,” ütles Alec. „Pealegi on Sebastianil neid üksnes käputäis. Pisike vägi siin-seal laiali – Klaav ei suuda näha selles ohtu. Nad eelistavad uskuda, et kui Sebastian üleüldse ohtlik on, siis ainult meile, New Yorgile, mitte varjuküttidele laiemalt.”

„Ühes on neil õigus: kui Sebastian üleüldse millestki hoolib, siis ainult Claryst,” lausus Jace ning üle tüdruku selja jooksid vastikusest ja hirmust külmavärinad. „Tegelikult ei ole tal tundeid. Mitte sellisel kujul kui meil. Kui tal peaks kas või midagi selletaolist olema, keskendub see Claryle. Ja Jocelynile. Sebastian vihkab teda.” Noormees jäi mõtlikult vait. „Aga ma ei usu, et ta annaks esimese löögi otse siia. See oleks liiga… ettearvatav.”

„Loodetavasti rääkisid seda ka Klaavile,” ütles Simon.

„Vist küll tuhat korda,” vastas Jace. „Ma ei usu, et nad oleksid mu vaimuvälgatustest eriti heal arvamusel.”

Clary silmitses oma käsi. Nii nagu teised, oli temagi pidanud seisma

Klaavi ees; ta oli vastanud kõigile nende esitatud küsimustele. Ometi leidus ikka veel üht-teist, mida tüdruk Sebastiani kohta polnud rääkinud – ei Klaavile ega kellelegi teisele. Need puudutasid asju, mida Sebastian oli öelnud end temalt tahtvat.

Pärast seda kui nad olid Burrenist tagasi tulnud, Jace’i veresooned täis tuld, polnud hirmuunenäod Claryt eriti vaevanud, aga kui ta neid mõnikord nägi, olid need tema vennast.

„On, nagu peaksime võitlema kummitusega,” lausus Jace. „Jälitamisruunist pole abi. Klaav ei ole suuteline Sebastianit leidma, nad ei suuda leida ka varjukütte, keda tal on õnnestunud pöörata.”

„Klaav teeb kõik, mis seisab tema võimuses,” ütles Alec. „Nad tugevdavad Idrise ja Alicante ümber olevaid kaitsetõkkeid. Tegelikult kõiki kaitsetõkkeid. Wrangeli saarele on saadetud kümneid asjatundjaid.”

Wrangeli saarel paiknes keskus, millest kontrolliti kõiki tõkkeid, erilisi loitse, mis kaitsesid kogu maailma, iseäranis Idrist, deemonite sissetungi eest. Tõkete võrgustik ei olnud täiuslik ning pahatihti lipsasid deemonid sellest niikuinii läbi, aga Clary suutis vaevalt ette kujutada, kui hulluks muutuks olukord tõkete langemise korral.

„Kuulsin mampsi rääkimas, et Spiraallabürindi sortsid püüavad leida võimalust, kuidas põrgukarika tekitatud muutustele tagasikäiku anda,” ütles Isabelle. „Muidugi oleks lihtsam, kui nad saaksid katseid tehes uurida surnukehi…”

Neiu hääl vaibus; Clary teadis põhjust. Burrenis tapetud tumedate varjuküttide laibad olid toodud Luude linna, et Vaikivad Vennad saaksid neid uurida. Paraku polnud Vendadel seda võimalust avanenud. Koolnud olid ühe ööga sel määral lagunenud, et see, mis neist järel oli, meenutas kümme aastat mullas kõdunenud surnukeha. Ei jäänud üle midagi muud kui jäänused põletada.

Isabelle kogus ennast. „Ja Raudsed Õed valmistavad täie hooga relvi. Me saame tuhandeid uusi seeravinuge, mõõku, chakram’eid ja muud – kõik taevase tulega sepistatud.” Neiu vaatas vilksamisi Jace’i poole. Burreni lahingu järgsetel päevadel, kui leek oli miilanud Jace’i soontes nii raevukalt, et noormees aeg-ajalt valust karjus, olid Vaikivad Vennad teda ikka ja jälle uurinud; nad olid katsetanud tema peal jääd ja tuld, pühitsetud metalli ja külma rauda, otsides võimalust kiskuda tuli temast välja ning vangistada see.

Nad ei olnud seda võimalust leidnud. Hiilgava tulel, mis oli kunagi kätketud mõõgasse, ei paistnud olevat mingit kiiret siirduda mõnda teise terasse või vahetada üldse Jace’i keha mõne teise mahuti vastu. Vend Zachariah oli rääkinud Claryle, et ajal kui varjuküttide sugu oli alles noor, olid nefilimid püüdnud kätkeda taevast tuld mingisse relva, mida oleks võimalik kasutada deemonite vastu. Kõik katsed olid luhtunud ning lõpuks olid nende lemmikrelvaks saanud seeravinoad. Nüüdki olid Vaikivad Vennad sunnitud alla andma. Hiilgava tuli oli end Jace’i soontes maona kerra tõmmanud ja noormehel jäi üle üksnes proovida seda ohjeldada, nii et lõõsk teda ei hävita.

Kostis saabunud tekstsõnumi vali piiksatus; Isabelle oli telefoni uuesti sisse lülitanud. „Mamps käsib kohe Instituuti tagasi minna,” ütles ta. „Seal on mingi koosolek. Peame kohal olema.” Ta tõusis püsti ja pühkis kleidilt puru. „Kutsuksin sind kaasa,” lausus ta Simonile, „aga tead ju küll: keelatud kõigile, kes pole päris elus, ja need teised sõnad.”

„Ma polnud seda unustanud,” vastas Simon ja ajas end püsti. Clarygi upitas end jalule ja ulatas Jace’ile käe. Poiss võttis sellest kinni ja tõusis.

„Simon ja mina läheme jõuluostusid tegema,” ütles Clary. „Teie ei tohi kaasa tulla, sest peame ostma teile kingitused.”

Aleci näole ilmus hirmunud ilme. „Oh taevas. Kas see tähendab, et mul tuleb muretseda teile ka kingitus?”

Clary vangutas pead. „Kas varjuküttidel pole kombeks… noh et kas teie jõulusid ei tähista?” Korraga meenus talle Luke’i juures peetud võrdlemisi masendav tänupühaeine; Jace’il oli palutud kalkun lahti lõigata ning poiss oli rünnanud seda raevukalt mõõgaga, kuni järel oli ainult kalkunipuru. Võib-olla polnud see neil kombeks.

„Me vahetame kingitusi ja tähistame aastaaegade vahetumist,” vastas Isabelle. „Talviti peeti kunagi Ingli austamise püha. Sellega meenutati päeva, kui Jonathan Varjukütt sai enda käsutusse surmaarsenali.

Võib-olla tüdinesid varjukütid sellest, et neil pole võimalik maapealsete pidustustest osa saada, niisiis tähistatakse paljudes Instituutides nüüd jõulusid. Londoni pidu on igatahes kuulus.” Neiu kehitas õlgu. „Ma küll ei usu, et meie selle korraldame… tänavu.”

„Aa.” Clary tundis süümepiinu. Muidugi ei tahetud pärast Maxi surma jõulusid tähistada. „Vähemalt kingitused teeme ikka. Pidu ega mingit niisugust värki ei peagi olema.”

„Just nimelt.” Simon laiutas käsi. „Mina pean ostma hanukkah’2 kingitused. See on juudi seadustes ette nähtud. Juutide jumal on vihane jumal. Ja väga kingilembene.”

Clary vaatas naeratades poisi poole. Simonil oli viimasel ajal järjest hõlpsam lausuda jumala nime.

Jace ohkas ja suudles Claryt – poisi huuled riivasid hüvastijätuks üksnes põgusalt tüdruku meelekohta, aga ometi läbistas teda värin. See, et ta ei tohtinud Jace’i puudutada ega õieti suudeldagi, oli muutnud ta närviliseks. Clary oli kinnitanud, et sellest ei ole midagi – et ta armastab poissi ka siis, kui nad ei tohi teineteist enam kunagi puudutada, aga ometi ajas see teda närvi; ta tundis puudust lohutavast tõdemusest, kui hästi nad teineteisega füüsiliselt kokku sobivad. „Pärastpoole näeme,” ütles Jace. „Lähen koos Aleci ja Izzyga…”

„Ei lähe,” ütles Isabelle ootamatult. „Sa tegid Aleci telefoni katki. Tõsi küll, me kõik oleme tahtnud seda teha juba nädalaid…”

„isabelle,” hüüatas Alec.

„Aga fakt jääb faktiks: sa oled Aleci parabatai ning ainuke, kes pole käinud Magnusega rääkimas. Mine ja tee seda.”

„Ja mida ma talle ütlen?” imestas Jace. „Pole ju võimalik inimesi veenda, et nad ei tohi sind maha jätta… Või äkki ikka on,” lisas ta kiiresti, nähes Aleci ilmet. „Ei või iial teada. Ma proovin.”

„Tänan.” Alec andis Jace’ile matsu vastu õlga. „Olen kuulnud, et suudad soovi korral olla päris võluv.”

„Mina olen kuulnud sedasama,” vastas Jace ja hakkas, selg ees, eemale sörkima. Ta mõjub isegi seda tehes nõtkena, mõtles Clary masendatult. Ja seksikana. Vaieldamatult seksikana. Tüdruk tõstis tujutult käe ja viipas poisile järele.

„Hiljem näeme,” hõikas ta. Kui ma selleks ajaks masendusest surnud pole.

Frayd polnud kunagi usukommetest rangelt kinni pidanud, aga jõuluaegne Viies avenüü meeldis Claryle. Õhus hõljus magusat küpsetatud kastanite lõhna ning vaateakende kujunduses sätendas hõbedat ja sinist, rohelist ja punast. Tänavu olid iga laternaposti külge kinnitatud kopsakad kristallist lumehelbed, millelt peegeldus kuldsete vihkudena tagasi talvine päikesevalgus. Mis siis veel rääkida Rockefelleri keskuse hiiglaslikust jõulupuust. See heitis oma varju Claryle ja Simonile, kui nood liuvälja väraval kõõludes vaatasid, kuidas turistid jääl edasi liuelda püüdsid ning kukkusid.

Clary hoidis pihkude vahel kuuma šokolaadi kruusi ja tema kehas valgus laiali mõnus soojus. Kõik oleks nagu olnud jälle tavapärane: Viiendal avenüül lonkimine, vaateakende ja kuuse vaatamine oli olnud tema ja Simoni traditsioon nii kaua, kui tüdruk mäletas.

„Täpselt nagu vanasti, eks ju?” küsis poiss, justkui loeks tema mõtteid, ja toetas lõua ristatud käsivartele.

Clary vilksas tema poole vaadata. Simon kandis musta ülekuube ja salli, mis rõhutasid tema naha kahvatust. Poisi silmade ümber olevad varjud näitasid, et ta pole juba ammu verd saanud. Ta nägi välja täpselt see, kes oli – näljane väsinud vampiir.

Nojah, mõtles Clary. Peaaegu nagu vanasti. „Inimesi, kellele tuleb kingitus osta, on juurde tulnud,” lausus Clary. „Lisaks veel see igavene mida-osta-esimesteks-jõuludeks-kutile-kellega-oled-alles-hakanudkäima küsimus.”

„Mida kinkida varjukütile, kellel on kõik olemas,” lisas Simon naerdes.

„Jace’ile meeldivad põhiliselt relvad,” ütles Clary. „Raamatud meeldivad ka, aga Instituudis on tohutu suur raamatukogu. Talle meeldib klassikaline muusika…” Tüdruku nägu selgines. Simon oli ju muusik, ehkki tema bänd vahetas alatasa nime – praegu oli see Tappev Suflee –, ta oli muusikat õppinud. „Mida sa kingiksid inimesele, kes armastab mängida klaverit?”

„Klaveri.”

„Simon.”

„Hästi suure metronoomi, mida saaks üksiti kasutada relvana.”

Clary ohe väljendas nördimust.

„Noote. Rahmaninov näiteks on raske, aga talle ju meeldib end proovile panna.”

„Hea mõte. Lähen uurin, kas siin läheduses on muusikapoodi.” Claryl oli šokolaaditops tühjaks saanud, ta kägardas selle kokku, viskas prügikasti ja võttis välja telefoni. „Aga sina? Mida sa Isabelle’ile kingid?”

„Mul pole õrna aimugi,” tunnistas Simon. Nad olid hakanud kõndima avenüü poole, kus tänavaid ummistas vaateaknaid uudistavate jalakäijate katkematu vool.

„Ah mis sa räägid, Isabelle’i puhul ei pea pikalt mõtlema.”

„Oot-oot, see, kellest sa räägid, on minu tüdruk.” Simoni kulm tõmbus kipra. „Vist. Ma pole päris kindel. Me ei ole sellest rääkinud. Oma suhtest nimelt.”

„Te peate tõesti ette võtma ühe SSR-i.”

„Mille?”

„Suhete selgeksrääkimise. Mis teie vahel on, kuhu te tahate välja jõuda? Kas teie vahel on tõsine suhe, käite niisama naljapärast või on seal midagi veel keerulisemat? Millal ta kavatseb vanematele rääkida? Kas teistega tohite käia?”

Simon kahvatas. „Mis asja? Tõsiselt räägid või?”

„Tõsiselt jah. Senikaua… osta lõhnaõli!” Clary haaras Simonil hõlmast kinni ja vedas poisi kosmeetikapoodi. See oli ilmatu suur, igal pool seisid rivis läikivad pudelid. „Ja see peab olema midagi ebatavalist,” jätkas Clary, seades sammud parfüümide osakonna poole. „Isabelle ei taha lõhnata nagu iga teine. Talle meeldib lõhnata nagu viigimarjad või vetiver või…”

„Viigimarjad? Kas viigimarjadel on siis mingi lõhn?” Simon paistis olevat kohkunud; Clary tahtis teda nähes naerma pahvatada, aga siis piiksus telefon. Ema saatis sõnumi.

kus sa oled?

Clary tõstis silmad taeva poole ja toksis vastusõnumi. Jocelyn sattus ikka veel ärevusse, kui arvas, et Clary on Jace’iga väljas. Mis siis, et Clary selgitust mööda oli Jace maailma kõige usaldusväärsem peika, sest tal oli sama hästi kui keelatud 1) vihastuda, 2) teha seksuaalset laadi lähenemiskatseid ja 3) teha ülepea midagi, mis tõstab adrenaliinitaset.

Teisest küljest ei saanud salata sedagi, et Jace oli olnud seestunud, Clary ja ema olid oma silmaga näinud, kuidas poiss vaatas pealt, kui Sebastian Luke’i ähvardas, ja laskis sel sündida. Clary polnud ikka veel rääkinud kõigest, mida ta oli näinud selle lühikese nihestunud aja jooksul, kui Jace’i ja Sebastianiga korterit jagas – asjadest, milles oli läbisegi unistusi ja õudusunenägusid. Ta oli hoidnud ema eest saladuses, et Jace oli tapnud inimese – leidus asju, mida Jocelyn ei pruukinud teada, asju millele ei tahtnud mõelda ka Clary ise.

„Selles poes on nii palju asju, mida Magnus kindlasti tahaks,” ütles Simon, võttes riiulilt klaaspudelikese, mis sisaldas sädelevat ihuõli. „Kas mõni reegel keelab ostmast kingitust kellelegi, kes on su sõbra maha jätnud?”

„Arvan, et see sõltub asjaoludest. Kummaga sa suurem sõber oled, kas Magnuse või Aleciga?”

„Alec suudab mu nime meeles pidada,” vastas Simon ja pani pudelikese käest. „Ja mul on temast kahju. Ma mõistan, miks Magnus seda tegi, aga Alec on nii õnnetu. Kui keegi sind armastab, peaks ta minu meelest andestama, kui oma tegu südamest kahetsed.”

„Küllap sõltub kõik sellest, millega sa hakkama said,” arutles Clary. „Ma ei pea silmas Alecit… räägin üldiselt. Olen kindel, et Isabelle annaks sulle kõik andeks,” lisas ta kähku.

Simon ei paistnud olevat selles päris kindel.

„Seisa paigal,” kamandas Clary ja tõstis poisi pea juurde ühe pudelikese. „Kolme minuti pärast nuusutan sinu kaela.”

„Tohhoo tonti,” ütles Simon. „Hoidsid ennast ikka pikalt tagasi, enne kui esimese sammu astusid, Fray, seda tuleb sinu kiituseks küll öelda.”

Clary ei vaevunud otsima vaimukat vastust; tüdruk mõtles ikka veel sellele, mida Simon oli öelnud andestamise kohta, ning talle meenus keegi teine, meenusid tolle teise hääl, nägu ja silmad. Sebastian istumas Pariisis teisel pool lauda tema vastas. Kas arvad, et suudad mulle andestada? Noh et kas minusuguse puhul tuleb andestus üleüldse kõne alla?

„Leidub asju, mida ei ole võimalik andestada,” lausus tüdruk. „Sebastianile ei andesta ma kunagi.”

„Teda sa ei armasta ka.”

„Ei, aga ta on mu vend. Kui asjalood oleksid teistsugused…” Aga nad ei ole teistsugused. Clary jättis selle mõtte sinnapaika ning kummardus hoopis poisi poole, et nuusutada. „Sa lõhnad viigimarjade ja aprikooside järele.”

„Kas Isabelle tõepoolest tahab lõhnata nagu kuivatatud puuviljade vaagen?”

„Võib-olla ei taha.” Clary võttis teise pudeli. „Ja mida siis sina teha kavatsed?”

„Millal?”

Clary, kes oli just endamisi arutlenud, mille poolest tuberoos erineb tavalisest roosist, tõstis pilgu ja nägi Simoni pruunides silmades hämmastunud pilku. „Noh, ega sa eluks ajaks Jordani juurde saa jääda, või mis?” ütles tüdruk. „Pead mõtlema kolledžile…”

„Sina küll kolledžisse ei lähe,” lausus poiss.

„Ei, aga mina olen varjukütt. Meie jätkame õpinguid ka pärast kaheksateistkümneseks saamist, meid lähetatakse teistesse Instituutidesse – see ongi meie kolledž.”

„Mulle ei meeldi mõte, et sa ära lähed.” Poiss torkas käed kuuetasku. „Mina ei saa kolledžisse minna,” lausus ta. „Ema selle eest ei maksa ja õppelaenu ei saa ma võtta. Ametlikult olen ma surnud. Ja pealegi: kui palju aega kuluks, enne kui koolis hakataks märkama, et teised jäävad vanemaks, aga mina mitte? Kuueteistkümneaastased ei näe välja samasugused kui kolledži vanema astme tudengid – oled võibolla märganud?”

Clary pani pudeli käest. „Simon…”

„Peaksin ehk mampsile kingituse ostma,” ütles Simon kibedalt. „Äkki midagi, millel on kirjas „Aitäh, et mind kodust välja viskasid ja teed näo, nagu oleksin surnud”?”

„Orhideed?”

Aga Simonil oli naljatuju kadunud. „Vanad head ajad on vist ikka möödas,” lausus ta. „Vanasti oleksin kinkinud sulle pliiatseid, kunstitarbeid, aga nüüd sa ju enam ei joonista – kui, siis ainult stelega. Sina ei joonista ja mina ei hinga. Möödunud aastaga pole sel midagi ühist.”

„Peaksid ehk rääkima Raphaeliga,” ütles Clary.

„Raphaeliga?”

„Tema teab, kuidas elavad vampiirid,” selgitas Clary. „Kuidas nad oma elu korraldavad, mismoodi elatist teenivad, kuidas korteri hangivad – Raphael on nende asjadega kursis. Ta võiks sind aidata.”

„Võiks küll, aga ta ei taha,” vastas Simon kulmu kortsutades. „Sellest ajast peale kui Maureen ohjad Camille’ilt üle võttis, pole ma Dumorti kambast midagi kuulnud. Tean, et Raphael on tema esimene asetäitja. Olen üsna kindel, et nende teada kannan ma ikka veel Kaini märki, vastasel korral oleksid nad juba kellegi mulle kukile saatnud. Aja küsimus.”

„Ei. Nad teavad, et sind tuleb rahule jätta. See tähendaks Klaaviga sõtta astumist. Instituut on teinud selle kohta selge avalduse,” ütles Clary. „Sa oled kaitstud.”

„Clary,” sõnas Simon. „Mitte ükski meist pole kaitstud.”

Enne kui Clary jõudis midagi vastata, kuulis ta, et keegi hõikab tema nime; täielikus hämmingus laskis tüdruk pilgul ringi käia ja märkas ema, kes ostlejate summas endale teed tegi. Aknast välja vaadates nägi ta Luke’i väljas kõnniteel ootamas. Oma flanellsärgiga mõjus mees hästi riietatud newyorklaste seas võõrkehana.

Inimeste vahelt läbi pugenud, astus Jocelyn nende juurde ja haaras Claryl ümbert kinni. Jahmunult vaatas tüdruk üle ema õla Simonile otsa. Poiss kehitas õlgu. Lõpuks laskis Jocelyn temast lahti ja astus sammukese tagasi. „Kartsin hirmsasti, et sinuga on midagi juhtunud…”

„Siin Sephoras3?” imestas Clary.

Jocelyni laup tõmbus kipra. „Sa pole siis kuulnudki? Arvasin, et selle aja peale on Jace sulle kindlasti sõnumi saatnud.”

Clary tundis, kuidas tal sees kõik külmaks tõmbub, otsekui oleks ta joonud jäävett. „Ei, ma… Mis toimub?”

„Anna andeks, Simon,” ütles Jocelyn. „Clary ja mina peame otsekohe Instituuti minema.”

Sellest ajast peale kui Jace esimest korda Magnuse juures käis, polnud siin just palju muutunud. Seesama kitsuke trepikoda ja laes üksainus kollane elektripirn. Et välisuksest sisse pääseda, kasutas Jace avamisruuni, jooksis kahte astet korraga võttes trepist üles ja helistas Magnuse uksekella. Teist ruuni ei riskinud ta teha: lõppude lõpuks võis Magnus ju ihualasti arvutimänge mängida või teha ükskõik mida. Jumal ise teab, millega sortsid vabal ajal tegelevad.

Jace andis uuesti kella, vajutades sedapuhku otsustavalt nupule. Veel kaks pikka helinat ning lõpuks tõmmati uks ühe ropsuga lahti ja lävel seisis vihane Magnus. Valge triiksärgi ja tviidpükste peal kandis sorts mustast siidist hommikumantlit. Ta oli paljajalu. Tema tumedad juuksed olid sassis ja lõual sinetas habemetüügas. „Mida sina siit otsid?” nõudis ta.

„Oi, oi,” imestas Jace. „Kas siis nii võetakse külalisi vastu?”

„Ma ei ole sind siia kutsunud.”

Jace kergitas kulmu. „Arvasin, et oleme sõbrad.”

„Ei. Sa oled Aleci sõber. Alec oli mu kallim, seepärast olin sunnitud sind taluma. Nüüd ta mu kallim pole ja ma ei ole enam sunnitud sind taluma. Paraku paistab, et teie kamp pole sellest aru saanud. Mitmes sa nüüd õieti oledki, kes mind tülitamas käib – neljas vist?” Magnus hakkas pikki sõrmi abiks võttes loendama. „Clary. Isabelle. Simon…”

„Simon käis ka või?”

„Üllatab see sind?”

„Ma ei arvanudki, et sinu ja Aleci suhe talle nii palju korda läheb.”

„Mul ei ole Aleciga suhet,” ütles Magnus keerutamata, aga Jace oli temast juba mööda lipsanud ja seisis nüüd uudishimulikult ringi vaadates keset elutuba.

Magnuse korteri juures oli üks asi, mida Jace oli salamisi alati imetlenud: see ei näinud peaaegu kunagi välja samasugune kui eelmisel korral. Mõnikord oli see suur moodne pööningukorter. Mõnikord meenutas Prantsuse bordelli, Victoria-aegset oopiumiurgast või kosmoselaeva sisemust. Praegu oli see sünge ja segamini. Diivanilaual vedelesid Hiina kiirtoidu karbid. Esimees Mäu lamas kaltsuvaibal, kõik neli jalga sirgelt ees nagu surnud hirvel.

„Siin lõhnab südamevalu järele,” lausus Jace.

„See, mis lõhnab, on Hiina toit.” Magnus viskus sohvale ja sirutas pikad koivad välja. „Noh, eks lao siis lagedale. Lase tulla, mis sul öelda on.”

„Arvan, et peaksid Aleciga ära leppima,” ütles Jace.

Magnus tõstis silmad taeva poole. „Ja miks sa nõnda arvad?”

„Sellepärast et Alec on õnnetu,” vastas Jace. „Ja ta kahetseb. Ta kahetseb seda, mida tegi. Ta ei tee seda enam.”

„Ah et siis enam ta ei sepitse minu selja taga mu vana kallimaga salaplaane, kuidas mu elu lühendada? Väga õilis temast.”

„Magnus…”

„Pealegi on Camille surnud. Ta ei saagi seda enam teha.”

„Sa saad aru küll, mida ma mõtlen,” ütles Jace. „Ta ei valeta enam sulle ega varja sinu eest midagi, või mille pärast sa õieti endast väljas oled?” Jace potsatas kõrge korjuga nahktugitooli ja kergitas kulmu. „Mis sa kostad?”

Magnus pööras end külili. „Mis see sulle korda läheb, et Alec on õnnetu?”

„Mis see mulle korda läheb?” hüüatas Jace nii valjusti, et Esimees Mäu kargas otsekui šokeeritult püsti. „Muidugi läheb Alec mulle korda; ta on mu parim sõber, mu parabatai. Ja ta on õnnetu. Nagu sinagi kõige järgi otsustades. Igal pool kiirtoidukarbid ja kohutav segadus; kass näeb välja, nagu oleks ta surnud…”

„Ta ei ole surnud.”

„Ma hoolin Alecist,” ütles Jace, vaadates Magnusele otse silma. „Hoolin temast rohkem kui iseendast.”

„Kas sa pole kunagi mõelnud,” mõtiskles Magnus, näpitsedes kooruma hakanud küünelakki, „et kogu see parabatai-värk on kaunikesti julm? Võid valida endale parabatai, aga temast lahti öelda pole sul enam võimalik. Isegi kui ta pöördub sinu vastu. Võta või Luke ja Valentine. Ning ehkki parabatai on sulle mõnes mõttes maailma kõige lähem inimene, ei tohi sa temasse armuda. Ja surres võtab ta sinust osa endaga kaasa.”

„Kuidas sina parabatai’dest nii palju tead?”

„Ma tunnen varjukütte,” vastas Magnus ja patsutas enda kõrval sohvale, mispeale Esimees patjadele hüppas ja Magnust peaga müksima hakkas. Sortsi pikad sõrmed kaevusid kassi karvadesse. „Olen neid tundnud juba väga kaua. Olete veidrad olendid. Teis on segunenud ühest küljest habras inimlik õilsus ja teisest küljest inglite tulest lähtuv kannatamatus.” Ta heitis Jace’ile kiire pilgu. „Ennekõike puudutab see sind, Herondale, sest sinu veres voolab taevane tuli.”

„Sul on siis varemgi olnud varjuküttidest sõpru?”

„Sõpru,” kordas Magnus. „Mida see sõna õieti tähendab?”

„Küllap teaksid,” vastas Jace, „kui sul oleks neid olnud. On või? Kas sul on sõpru? Ma ei pea silmas neid, kes käivad su pidudel. Enamik kardab sind, mõned on sulle midagi võlgu, mõnega oled kunagi maganud, aga sõbrad – ma ei tea, et sul neid eriti palju oleks.”

„See on tõepoolest midagi uut,” lausus Magnus. „Ükski teine teie pundist pole veel proovinud mind solvata.”

„Kas see võte toimib?”

„Kui tahad teada, kas tunnen endas ühtäkki tungi Aleciga ära leppida, siis ei,” vastas Magnus. „Kange tahtmine pitsat süüa tuli mulle küll, aga selle põhjus võib peituda milleski muus.”

„Alec ütles, et sul on niisugune komme,” ütles Jace. „Pöörata kõik enda kohta käivad küsimused naljaks.”

Magnus tõmbas silmad pilukile. „Ning mina olen siis ainus, kes seda teeb?”

„Tabasid naelapea pihta,” vastas Jace. „Usu mind, sest mina tean. Sulle ei meeldi endast rääkida ja sa ei taha, et sind haletsetaks – pigem ajad inimesed vihaseks. Kui vana sa oled, Magnus? Päriselt.”

Magnus ei vastanud.

„Mis on su vanemate nimed? Kes on su isa?”

Magnuse kuldroheliste silmade pilk oli tige. „Kui tahaksin pikutada diivanil ja kurta kellelegi oma vanemate üle, siis palkaksin psühhiaatri.”

„Soo,” sõnas Jace. „Aga mina pakun tasuta teenust.”

„Olen kuulnud jah.”

Jace hakkas naerma ja laskis end tugitoolis lösakile. Diivanil oli Briti lipu mustriga padi. Ta haaras selle ja torkas kukla taha. „Mul ei ole tarvis kuhugi minna. Võin istuda siin terve päeva.”

„Tore on,” lausus Magnus. „Lähen teen väikese uinaku.” Sorts küünitas end võtma tekki, mis vedeles põrandal, ning samal hetkel helises Jace’i telefon. Käsi välja sirutatud, vaatas Magnus, kuidas poiss taskus sobrab ja telefoni lahti klõpsab.

Helistas Isabelle. „Jace?”

„Jah. Olen Magnuse pool. Tundub, nagu hakkaks asi edenema. Mis lahti?”

„Tule tagasi,” ütles Isabelle ning Jace ajas end järsult sirgu, nii et padi põrandale kukkus. Tüdruku hääl oli katkemiseni pingul. See oli nõnda terav, et riivas Jace’i kõrva nagu häälestamata klaverilt kostvad valenoodid. „Tule Instituuti. Tee kähku, Jace.”

„Mis on?” küsis poiss. „Mis juhtus?” Ta nägi, et Magnuski on end istukile ajanud ja teki käest pillanud.

„Sebastian,” vastas Isabelle.

Jace sulges silmad. Ta nägi marmorpõrandal kuldset verd ja laialipillutatud valgeid sulgi. Talle meenus korter, kus ta seisis, nuga käes, maailm jalge ees, Sebastiani sõrmed tema randme ümber, põhjatute mustade silmade hämar ja muigvel pilk temale suunatud. Tal oli hakanud kõrvus undama.

„Mis on?” lõikus tema mõtetesse Magnuse hääl. Jace sai aru, et seisab juba ukse juures, telefon tasku tagasi pistetud. Ta pöördus. Magnus oli tema taga, pilk sünge. „Kas Aleciga juhtus midagi? On temaga kõik korras?”

„Mis see sulle korda läheb?” ütles Jace ning Magnus võpatas. Poiss ei uskunud, et oleks kunagi varem näinud Magnust võpatamas. See oli ainus põhjus, miks ta end talitses ega löönud väljudes ust enda järel pauguga kinni.

Instituudi esikus rippus kümneid võõraid mantleid ja jopesid. Tundes õlgades umisevat pinget, tõmbas Clary oma villase mantli luku lahti ja riputas ülerõiva seinale konksu otsa.

„Ja Maryse ei öelnud, milles asi on?” nõudis Clary. Tema närvid olid nii pingul, et hääl ähvardas katkeda.

Jocelyn oli pika halli salli kaela ümbert lahti kerinud ega pööranud õieti peadki, kui Luke selle temalt võttis ja nagile laotas. Naise rohelised silmad libisesid üle trepihalli, peatudes põgusalt liftipuuri uksel, võlvitud lael ning inimesi ja ingleid kujutavatel luitunud freskodel.

Luke raputas pead. „Ta mainis ainult, et Klaavi on rünnatud ning peame tulema nii kähku kui võimalik siia.”

„Mulle teeb muret just see „meie” värk.” Jocelyn keeras juuksed sõlme ja kinnitas kuklale, hoides krunni sõrmedega kinni. „Ma pole juba aastaid Instituudis käinud. Miks nad mind siia kutsusid?”

Luke pigistas naist julgustavalt õlast. Clary teadis, mida Jocelyn kardab ning mida nad kõik kardavad. Ainus põhjus, miks Klaav Jocelyni siia oli kutsunud, pidi peituma selles, et tema poja kohta on uudiseid.

„Maryse ütles, et nad on raamatukogus,” lausus Jocelyn. Clary hakkas ees minema. Luke ja ema ajasid isekeskis juttu ja Clary kuulis nende vaikseid samme – Luke kõndis aeglasemalt kui varem. Mees ei olnud veel päriselt paranenud haavast, mis oleks ta novembris peaaegu tapnud.

Sina tead küll, miks sa siin oled, sosistas vaikne hääl Clary kuklas. Tüdruk teadis, et kujutab seda endale ainult ette, aga sellest teadmisest polnud abi. Ta polnud venda näinud Burreni lahingust peale, aga kusagil sügaval teadvusesopis käis Sebastian temaga kogu aeg kaasas nagu pealetükkiv ja ebameeldiv kummitus. Minu pärast. Sina ju oled kogu aeg teadnud, et ma ei lahkunud alatiseks. Ütlesin sulle, mis juhtuma hakkab. Tegin lausa puust ette.

Erchomai.

Ma tulen.

Nad olid jõudnud raamatukoguni. Uks oli poikvel ja koridori kostis häältekõma. Jocelyn seisatas korraks, tema näost aimus pinget.

Clary asetas käe ukselingile. „Oled valmis?” Tüdruk polnud enne märganudki, mis emal seljas on: Jocelyn kandis musti teksasid, saapaid ja musta kõrge kaelusega džemprit, just nagu oleks alateadlikult valinud rõivad, mis kõige rohkem meenutavad lahinguvarustust.

Jocelyn noogutas tütrele.

Raamatukogus oli mööbel kokku lükatud, nii et keset tuba Ingli mosaiigi ümber oli tekkinud vaba plats. Sinna oli paigutatud suur laud – massiivne marmorplaat, mis toetus kahele põlvitavale kivist inglile. Laua ümber olid end sisse seadnud Konklaavi liikmed. Mõnda neist, näiteks Kadiri ja Maryse’i tundis Clary nimepidi. Teised olid ainult nägupidi tuttavad. Maryse seisis püsti ja loetles ükshaaval sõrmi kõverdades valjusti nimesid. „Berliin,” lausus ta. „Mitte ühtegi ellujäänut. Bangkok. Mitte ühtegi ellujäänut. Moskva. Mitte ühtegi ellujäänut. Los Angeles…”

„Los Angeles?” sekkus Jocelyn. „Seal olid Blackthornid. Kas nad…”

Maryse näis ehmuvat, nagu poleks ta märganudki, millal Jocelyn sisse astus. Tema siniste silmade pilk libises üle Luke’i ja Clary. Naine oli pinges ja väsinud, tema juuksed olid rangelt kuklasse seatud ja rätsepakostüümi varrukal oli plekk – veri või punane vein? „Seal oli ellujäänuid,” vastas Maryse. „Lapsed. Nad on praegu Idrises.”

„Helen,” lausus Alec ja Clary mõte läks neiule, kes oli võidelnud Burrenis koos nendega Sebastiani vastu. Talle meenus, kuidas Helen oli seisnud Instituudi löövis ja hoidnud kinni tumedajuukselise poisi randmest. Minu vend Julian.

„Aline’i kallim,” sõnas Clary mõtlematult ning nägi Konklaavi liikmete silmis halvasti varjatud vaenu. Nood vaatasid teda alati nõnda, nagu ei laseks teadmine, kes Clary on ja mida tüdruk esindab, neil näha teda ennast. Valentine’i tütar. Valentine’i tütar. „Kas temaga on kõik korras?”

„Helen oli Aline’iga Idrises,” vastas Maryse. „Tema nooremad vennad ja õed jäid ellu, aga vanema venna Markiga näib kahjuks olevat mingi probleem.”

„Missugune probleem?” küsis Luke. „Mis õigupoolest toimub, Maryse?”

„Täit selgust ei saa me arvatavasti enne, kui oleme jõudnud Idrisesse,” vastas Maryse, siludes oma niigi siledaid juukseid. „Aga kuuldavasti on kahel ööl rünnatud kuut Instituuti. Me ei tea esialgu veel, kuidas ründajatel õnnestus sisse pääseda, aga kindel on, et…”

„Sebastian,” lausus Clary ema. Ta oli torganud käed mustade pükste tasku; tüdruk küll ei näinud, aga kahtlustas, et need on rusikasse tõmmatud. „Asu asja juurde, Maryse. Minu poeg. Sa poleks mind siia kutsunud, kui mängus ei oleks tema käsi. On ju nii?” Jocelyn vaatas Maryse’ile otse silma ja Clary mõtles, kas oli see nõnda olnud ka siis, kui mõlemad kuulusid Ringi – kaks tugevat naist, kelle isiksuse teravate nurkade kokkupõrkest lendas sädemeid.

Enne kui Maryse jõudis vastata, läks uks lahti ja sisse astus Jace. Ta oli palja peaga, põsed õhetasid külmast, juuksed olid tuulest sassis. Kindaid poisil polnud, jahedast ilmast punaseks tõmbunud sõrmeotstega kätel tõusid esile vastsed märgid ja vanadest jäänud armid. Jace nägi Claryt ja naeratas talle korraks, enne kui istus seina äärde lükatud toolile.

Luke püüdis nagu ikka pingeid leevendada. „Maryse. Kas see oli Sebastiani kätetöö?”

Maryse hingas sügavalt sisse. „Jah, oli küll. Ning temaga olid kaasas tumestatud.”

„Kes muu saanuks see olla kui Sebastian?” lausus Isabelle. Neiu oli puurinud pilguga lauaplaati; nüüd tõstis ta pea. Tema näole oli tardunud raevu ja vihkamise mask. „Ta ütles, et tuleb; noh, nüüd ongi ta siin.”

Maryse ohkas. „Eeldasime, et ta ründab Idrist. Kõik luureandmed viitasid sellele. Me ei oodanud, et ta võtab sihikule Instituudid.”

„Niisiis tegi ta käigu, mida te ei osanud ette näha,” ütles Jace. „Ta teeb alati seda, mida temast ei oodata. Võib-olla peaks Klaav sellega arvestama.” Jace madaldas häält. „Ma ütlesin seda. Ma ütlesin teile, et ta tahab luua endale uusi sõdalasi.”

„Jace,” ütles Maryse. „Sellest ei ole praegu abi.”

„Ega ma tahtnudki, et oleks.”

„Mina oleksin arvanud, et ta annab esimese hoobi siia,” ütles Alec. „Arvestades seda, mida ütles Jace ning mis vastab tõele – kõik, keda Sebastian armastab või vihkab, on siin.”

„Ta ei armasta kedagi,” kähvas Jocelyn.

„Jäta järele, mamps,” ütles Clary. Tüdruku süda kloppis ja rinnus pakitses, aga samal ajal valdas teda kummaline kergendus. Kogu aja oli ta oodanud, millal Sebastian lagedale ilmub, ning nüüd oli see juhtunud. Ooteaeg oli lõppenud. Nüüd pidi minema sõjaks. „Mida me siis teeme? Hakkame Instituuti kindlustama? Poeme peitu?”

„Las ma arvan ära,” lausus Jace ning tema hääl lausa nõretas sarkasmist. „Klaav on kutsunud kokku nõukogu. Tuleb järjekordne koosolek.”

„Klaav on andnud evakuatsioonikäsu,” vastas Maryse ning otsekohe jäid kõik vait – isegi Jace. „Kõik Instituudid tuleb maha jätta. Kõik Konklaavid peavad pöörduma tagasi Alicantesse. Pärast homset ümbritsevat Idrist topelttõkked. Mitte keegi ei pääse enam sisse ega välja.”

Isabelle neelatas. „Millal me New Yorgist lahkume?”

Maryse ajas end sirgu. Tema hoiak oli peaaegu sama võimukas kui enne – huuled kitsaks triibuks surutud, lõug otsustavalt ette lükatud. „Mine paki asjad,” ütles ta. „Me lahkume täna õhtul.”