Читать книгу Taevase tule linn. Surmav arsenal. VI raamat - Cassandra Clare - Страница 7

Clary asetas koti ukse juures põrandale ja vaatas ringi.

Ta kuulis, kuidas ema ja Luke tema lähedal askeldavad, sättides pakke ja lülitades sisse Amatise maja nõiavalguslampe. Clary valmistas ennast ette. Neil ei olnud õigupoolest ikka veel aimu, kuidas Sebastian Amatise oli röövinud. Nõukogu liikmed olid ohtlikke aineid otsides siin küll ringi vaadanud, aga Clary tundis oma venda: kui teda oleks vallanud tuju, oleks ta majas kõik hävitanud kas või ainuüksi selleks, et näidata oma võimu – peksnud diivanid pilbasteks, löönud peeglid kildudeks, purustanud aknad pihuks ja põrmuks.

Ta kuulis, kuidas ema kergendatult ohkas, ja mõistis, et Jocelyn oli mõelnud sedasama: ükskõik mis siin ka poleks juhtunud, maja paistis korras olevat. Polnud mingit märki, et Amatisega oleks sündinud midagi halba. Diivanilaual olid virnas raamatud, põrandad olid küll tolmused, aga neil ei vedelnud rämpsu, fotod rippusid seinal otse. Clary süda tõmbus valusasti kokku, kui ta nägi kamina kõrval värsket fotot: tema koos Luke’i ja Jocelyniga Coney Islandil üksteise ümbert kinni hoidmas ja naeratamas.

Claryle meenus viimane kord, kui ta Amatist oli näinud: kuidas Sebastian surus karikat naise huulile ja too pani karjudes vastu. Kuidas naise pilgus oli karikast võetud sõõmu järel kustunud kõik, mis oli talle omane. Clary mõtiskles, kas kellegi surma vaadata tunduks samamoodi. Ei saanud küll öelda, nagu poleks ta näinud inimesi suremas. Valentine oli surnud tema silme all. Kas polnud Clary liiga noor, et kanda endaga kaasas nii rohkeid kummitusi?

Luke oli astunud kamina juurde ja vaatas selle kõrval rippuvaid fotosid. Ta sirutas käe ja puudutas üht, millele olid jäädvustatud kaks sinisilmset last. Neist noorem, poiss, joonistas, samal ajal kui õde vaatas armastava näoga pealt.

Luke oli väsinud näoga. Portaal oli kandnud nad Gardi ning sealt olid nad tulnud alla ja kõndinud läbi linna Amatise majani. Luke krimpsutas ikka veel aeg-ajalt nägu, kui küljehaav valu tegi – vigastus polnud seniajani päris paranenud –, aga Clary ei uskunud, et see teda eriti vaevaks. Amatise majas valitsev vaikus, kodused kaltsuvaibad, hoolikalt sätitud mälestusesemed – siin kõneles kõik tavapärasest elust, mis oli ühtäkki kõige julmemal moel katkestatud.

Jocelyn astus Luke’i juurde, pani käe talle õlale ning ütles midagi vaikselt ja rahustavalt. Mees pöördus tema käte vahel ja toetas pea naise õla vastu. Selles oli rohkem lohutuse otsimist kui romantikat, aga Claryle tundus ikka, nagu oleks ta sattunud peale lembehetkele. Vaikselt võttis tüdruk õlakoti ja hakkas trepist üles minema.

Külaliste magamistuba oli samasugune kui ennegi. Väike, seinad valgeks värvitud; aknad ümmargused nagu illuminaatorid – sellest seal oli Jace ühel ööl sisse roninud –, voodil seesama värviline lapitekk. Tüdruk laskis kotil öökapi kõrvale kukkuda. Sellele öökapile oli Jace jätnud hommikul kirja, andes teada, kuhu ta läks, ja öeldes, et ei tule tagasi.

Clary istus voodiservale, püüdes kiskuda end lahti mälestuste kammitsaist. Tüdruk polnud kujutlenud, kui raske on viibida taas Idrises. New York oli kodu, oli tavaline. Idris tähendas sõda ja hävingut. Just Idrises oli ta näinud esimest korda surma.

Clary veri ümas ja vasardas kõrvus. Ta oleks tahtnud näha Jace’i, näha Alecit ja Isabelle’i – nemad oleksid andnud talle pidepunkti, toonud ta tagasi reaalsusesse. Väga nõrgalt kuulis tüdruk ema ja Luke’i alumisel korrusel ringi liikumas. Kas ei kostnud köögist koguni tasside kõlksatust? Tüdruk ajas end voodilt püsti ja läks jalutsi juurde, kus seisis neljakandiline riidekirst. Kui Clary eelmine kord siin viibis, oli Amatis selle toonud ning käskinud tal otsida sealt endale rõivaid.

Tüdruk põlvitas ja tegi kaane lahti. Needsamad riided, hoolikalt paberikihtide vahele pakitud: koolivorm, praktilised kampsunid ja teksad, rangemad pluusid ja seelikud ning nende all kleit, mida Clary oli esialgu pidanud laulatuskleidiks. Ta tõmbas selle välja. Olles varjuküttide ja nende maailmaga lähemalt tuttav, teadis ta nüüd, mida näeb.

Leinarõivad. Lihtne valge kleit ja keha jälgiv jakk, mille koes olid siin-seal hõbedased leinaruunid ning varrukaotstes vaevumärgatav linnumuster.

Haigrud.6 Clary laotas rõivad tasakesi voodile. Tema vaimusilma ette kerkis pilt, kuidas Amatis neid Stephen Herondale’i surma järel kannab. Paneb need hoolikalt selga, silub riiet, nööbib kinni jaki – kõik selleks, et leinata meest, kellega ta enam abielus polnud. Leserõivad naisele, kes ei saanudki nimetada ennast leseks.

„Clary?” Hääl kuulus tema emale, kes seisis uksepiida vastu toetudes ja silmitses teda. „Mis need on… Oi.” Jocelyn tuli tuppa, puudutas kleiti ja ohkas. „Oh, Amatis.”

„Ta ei saanudki Stephenist üle, ega?” küsis Clary.

„Mõnikord juhtub, et ei saada.” Jocelyn tõstis käe kleidilt Clary juustele ja lükkas need emaliku täpsusega näolt eemale. „Ja meie, nefilimid… armastame enamasti ennastunustavalt. Armuda ainult kord elus ja surra armastusest – mu vana õpetaja ütles, et nefilimidel on süda nagu inglitel: nood tundsid inimeste kombel valu, mis ei läinud iial üle.”

„Aga sinul ju läks. Sa armastasid Valentine’i, kuid nüüd armastad Luke’i.”

„Ma tean.” Jocelyni pilk oli suunatud kaugusse. „Alles siis, kui olin juba mõnda aega maapealsete seas elanud, hakkasin mõistma, et nemad saavad armastusest teistmoodi aru. Mõistsin, et seda tunnet on võimalik kogeda mitu korda; et südame haavad paranevad, nii et võid armuda ikka ja jälle. Ning Luke’i olen ma alati armastanud. Ma ei pruukinud seda küll ise teada, aga armastasin teda.” Jocelyn osutas voodil lebavatele riietele. „Peaksid kandma seda leinajakki,” ütles ta. „Homme.”

„Koosolekule minnes?” küsis Clary ehmunult.

„Hulk varjukütte on surnud või muudetud tumestatuteks,” vastas

Jocelyn. „Ei leidu varjukütti, kes poleks kedagi kaotanud – poega, venda, õde, sugulast. Nefilimid on üks pere. Düsfunktsionaalne, aga…” Naine puudutas tütre nägu. Tema enda ilmet varjas hämarus. „Katsu natuke magada, Clary,” ütles ta. „Homme tuleb pikk päev.”

Kui uks ema järel sulgus, tõmbas Clary öösärgi selga ja ronis sõnakuulelikult voodisse. Ta pani silmad kinni ja proovis uinuda, aga und ei tulnud. Tulevärgina sähvisid tema laugude taga pildid: taevast langevad inglid; kuldne veri; aheldatud, pimedate silmadega Ithuriel rääkimas ruunikujutistest, mida ta oli tüdrukule kogu tolle elu jooksul saatnud, nägemustest ja tulevikku kuulutavatest unenägudest. Claryle meenus, kuidas ta oli näinud unes oma venda, kes kõndis jäätunud järvel, mustadest tiibadest tilkumas verd…

Tüdruk heitis teki pealt. Keha oli kuum ja sügeles; närvid olid liiga pingul, et magama jääda. Roninud voodist välja, tatsas ta trepist alla, et võtta klaas vett. Elutuba oli hämar, nõrka nõiavalgust immitses koridori. Ukse tagant kostis vaikseid hääli. Keegi oli ärkvel ja ajas köögis juttu. Clary hiilis vaikselt mööda koridori edasi, kuni pealtkuuldud vaiksed sosinad muutusid selgemaks ja sõnad võtsid kuju. Kõigepealt tundis tüdruk ära ema hääle. See oli rusutud ja pingul. „Aga ma ei mõista, kuidas see puhvetkappi sai,” ütles Jocelyn. „Ma pole seda näinud sellest ajast peale, kui Valentine võttis New Yorgis kõik meie asjad endaga kaasa.”

Luke’i hääl: „Kas Clary ei öelnud, et nägi seda Jonathani käes?”

„Jah, aga sellisel juhul pidanuks see hävima koos tolle koleda korteriga, eks?” Astunud veel edasi, jäi Clary köögi ukse juures seisma ja Jocelyni hääl kostis valjemini. „Korteriga, kus kapp oli täis minule ostetud riideid. Nagu loodaks Valentine, et tulen tagasi.”

Clary seisis väga vaikselt. Ema ja Luke istusid köögilaua ääres; ema oli langetanud pea käele ja Luke silitas tema selga. Clary oli rääkinud emale üksikasjalikult korterist; sellestki, kuidas Valentine oli hoidnud alles kõik Jocelyni asjad, uskudes kindlalt, et ühel päeval tuleb naine tagasi ja hakkab koos temaga seal elama. Ema oli kuulanud rahulikult, aga ilmselt mõjus see jutustus talle siiski rängemalt, kui tüdruk oli osanud arvata.

„Teda pole enam, Jocelyn,” lausus Luke. „Tean, et see võib tunduda peaaegu võimatu. Valentine oskas panna end maksma isegi siis, kui oli sunnitud ennast varjama. Kuid nüüd on ta tõepoolest surnud.”

„Aga mu poeg paraku pole,” ütles Jocelyn. „Kas tead, et igal aastal võtsin selle karbi tema sünnipäeval välja ja nutsin seda vaadates? Mõnikord näen veel praegugi unes roheliste silmadega poisikest. Poissi, keda pole mürgitatud deemoniverega – kes on suuteline naerma ja armastama, olema inimene; selle poisi pärast nutsin ma, aga teda pole kunagi olemas olnud.” Võtsin selle välja ja nutsin seda vaadates, mõtles Clary – ta teadis nüüd, mis karbist jutt käib. Mälestusmärgist lapsele, kes oli surnud, ehkki elas ikka veel. Karbist, milles olid tema titejuuksed, fotod ja tilluke king. Viimati oli Clary näinud seda venna toas. Küllap oli ta selle saanud Valentine’ilt, aga tüdruk ei suutnud mõista, miks ta selle alles oli hoidnud. Sentimentaalsuses teda vaevalt keegi süüdistada sai.

„Sa pead sellest Klaavile rääkima,” ütles Luke. „Kui sellel on midagi pistmist Sebastianiga, siis tahavad nad teada.”

Claryl läks seest üleni külmaks.

„Kui ma ometi ei peaks seda tegema,” lausus Jocelyn. „Kui võiksin kogu selle kupatuse tulle visata. Ma ei suuda taluda mõtet, et see on minu süü,” pahvatas naine. „Kõik, mida olen eales soovinud, on kaitsta Claryt. Aga nüüd ohustab teda ja meid kõiki ennekõike too, keda poleks olemaski, kui ei oleks mind.” Jocelyni hääl oli muutunud kõlatuks ja kibedaks. „Oleksin pidanud poisi tapma, kui ta oli alles väike,” lausus naine ning nõjatus tagasi, Luke’ist eemale, nii et Clary nägi köögilaual olevat eset. See oli sama hõbedane karp, mida ta hästi mäletas. Raske, lihtsa kaanega, küljel graveeritud nimetähed J. C.

Gardi uued väravad helkisid hommikupäikeses. Vanad, oletas Clary, olid saanud kannatada lahingus, mis hävitas suure osa Gardi ja söestas mäenõlval kasvavad puud. Teisel pool väravaid avanes allpool tema pilgule Alicante – kanalite sillerdav vesi, kõrguvad deemonitornid, mille tipud kiiskasid päikeses nagu sätendav vilgukivi.

Gard ise oli taastatud. Selle seinu ja torne polnud tuli suutnud hävitada. Endiselt ümbritses seda müür ning uued väravad olid valmistatud sellestsamast tugevast läbipaistvast adamas’est millest deemonitornidki. Need paistsid olevat käsitsi sepistatud ning moodustasid kaarduvaid mustreid ümber nõukogu sümboli, nelja ruudukujuliselt paikneva C, mis tähistasid nõukogu, püha lepingut, Klaavi ja konsulit7. Iga C kumeruses paiknes ühe allilmlaste haru sümbol. Hunte esindas poolkuu, sortse loitsuraamat, haldjarahvast haldjanool ja vampiire täht.

Täht. Clary ise polnud suutnud välja pakkuda midagi, mis võinuks sümboliseerida vampiire. Veri? Kihvad? Aga tähes oli midagi lihtsat ja elegantset. See säras pimeduses, pimeduses, mida miski ei suuda hajutada, ja see oli üksildane, nagu on üksildane kõik, mis iial ei sure.

Clary tundis Simonist teravalt puudust. Ta oli öösel vähe maganud ja seepärast väsinud ning tema tundevarud olid otsakorral. Asja tegi hullemaks see, et ta tajus endal rohkeid vaenulikke pilke. Väravate juures tungles kümneid varjukütte, kellest suurem osa olid talle tundmatud. Paljud uudistasid salamisi Jocelyni ja Luke’i; mõni astus ligi ja teretas, teised vaatasid uudishimulikult eemalt. Jocelyn oli väliselt rahulik, aga tundus, et see nõuab temalt mõningat jõupingutust.

Üha uusi varjukütte tuli mööda teerada Gardi mäest üles. Kergendustundega märkas Clary nende seas Lightwoode – kõige ees Maryse, tema kõrval Robert, nende järel Isabelle, Alec ja Jace. Nad kandsid leinarõivaid. Maryse näis olevat eriti morn. Clary pani tahes-tahtmata tähele, et mees ja naine kõnnivad küll kõrvuti, ent ometi teineteisest eemal, nii et isegi käed ei puutu kokku.

Jace eraldus teistest ja hakkas tema poole tulema. Teda saatsid pilgud, aga poiss ei paistnud seda märkavatki. Ta oli nefilimide seas erilisel moel kuulus – Valentine’i poeg, kes polnudki päriselt tema poeg. Sebastian oli ta röövinud, Taeva mõõk oli ta vabastanud. Clary teadis seda lugu hästi, nagu teadsid kõik teisedki Jace’i lähedased, aga kõlakad olid levinud kulutulena ning omandanud seejuures üha uusi värve ja varjundeid.

„…ingli veri…”

„…erilised võimed…”

„…kuuldavasti õpetas Valentine talle nippe…”

„…veres ringleb tuli…”

„… nefilimile pole see kohane…”

Clary kuulis inimesi praegugi sosistamas, kui Jace nende vahelt läbi sammus.

Talvepäev oli kirgas, päikseline, kuid külm, ning valgus mängles kuldselt ja hõbedaselt tema juustel ning sundis Claryt silmi kissitama, kui poiss väravani jõudis ja tema juurde astus. „Leinariided?” lausus Jace ja puudutas Clary jakivarrukat.

„Sinul samuti,” tähendas Clary.

„Arvasin, et sul ei ole neid.”

„Amatise omad,” vastas tüdruk. „Kuule, ma pean sulle midagi rääkima.”

Jace laskis tal ennast kõrvale tõmmata. Clary jutustas, mida oli köögi ukse juures seistes kuulnud ema ja Luke’i karbist rääkimas. „Olen kindel, et tundsin selle ära. Sedasama karpi, mis oli emal, kui mina olin alles väike, nägin Sebastiani korteris.”