Читать книгу Taevase tule linn. Surmav arsenal. VI raamat - Cassandra Clare - Страница 6

Ärgata tundus nagu kukkuda jääkülma veega vanni. Sügavast unest välja kistuna viskus Emma istukile ning tema suu avanes karjeks. „Jules! Jules!”

Pimeduses liigatas miski, tüdruk tundis käsivarrel kellegi kätt ja tema silmi pimestas äkiline valgus. Emma ahmis õhku ja ukerdas tahapoole, patjade vahele; ta mõistis, et lamab voodis, padjad selja taga, linad higise puntrana ümber keha keerdunud. Tüdruk pilgutas pimeduses silmi, teritas pilku.

Tema kohale oli kummardunud Helen Blackthorn, sinirohelistes silmades murelik pilk, käes hiilgav nõiavalguskivi. Kambril oli terava viiluga katus, mis laskus kahel pool kaldu alla, otsekui viibiksid nad mingis muinasjutumajakeses. Keset tuba seisis suur baldahhiinvoodi ning Helenist tagapool eristas Emma silm hämaruses mööbli piirjooni: suur neljakandiline riidekapp, pikk sohva, logisevate jalgadega laud. „K-kus ma olen?” sai Emma üle huulte.

„Idrises,” vastas Helen, silitades rahustavalt tema käsivart. „Sul õnnestus jõuda Idrisesse, Emma. Oleme Penhallow’de maja pööningukambris.”

„M-mu vanemad.” Emma hambad plagisesid. „Kus on mu vanemad?”

„Sa tulid koos Julianiga läbi portaali,” ütles Helen leebelt, ilma et oleks tüdruku küsimusele vastanud. „Te kõik pääsesite mingil moel siia – tead, see on omamoodi ime. Klaav avas küll tee, aga portaali läbida pole kerge. Dru hoidis Tavvyst kinni ning kaksikud tulid muidugi kahekesi koos. Ja siis, kui olime hakanud juba lootust kaotama, jõudsite kohale teie kaks. Sa olid teadvuseta, Em.” Neiu lükkas juuksed Emma laubalt tagasi. „Me olime kohutavalt mures. Oleksid pidanud Julesi nägema…”

„Mis toimub?” nõudis Emma. Ta tõmbus Heleni käe eest eemale – mitte et Helen poleks talle meeldinud, aga tema süda vasardas. „Mis sai Markist ja härra Blackthornist…”

Helen kõhkles viivu. „Sebastian Morgenstern on viimastel päevadel rünnanud kuut Instituuti. Ta on kõik kas tapnud või pööranud. Põrgukarika abil saab ta teha nii, et varjukütid… pole enam need, kes nad olid.”

„Ma nägin, kuidas ta seda tegi,” sosistas Emma. „Katerinaga. Ja sinu isa pööras ta samuti. Markiga tahtsid nad teha sedasama, aga Sebastian ütles, et ei taha teda, sest temas on haldjaverd.”

Helen võpatas. „Meil on põhjust arvata, et Mark on ikka veel elus,” lausus ta. „Mingi ajani õnnestus tema asukohta jälitamisruuni abil määrata; siis ta kadus, aga ruunid näitavad, et ta pole surnud. Pole välistatud, et Sebastian hoiab teda pantvangis.”

„Mu… mu vanemad,” lausus Emma uuesti, aga sedapuhku oli tema kurk kähe. Tüdruk teadis, mispärast Helen polnud vastanud, kui ta esimest korda küsis. „Kus nad on? Instituudis neid ei olnud ning seepärast ei saanud Sebastian neile halba teha.”

„Em…” Helen hingas välja. Ühtäkki paistis ta väga noor, peaaegu Julesiga ühevanune. „Sebastian ei ründa üksnes Instituute; ta mõrvab Konklaavi liikmeid ka nende kodus või röövib nad sealt. Sinu vanemad… Jälitamisruuni abil ei õnnestunud Klaavil neid leida. Nüüd, täna hommikul leiti surnukehad Marina del Rey rannast, kuhu meri oli need välja uhtunud. Klaav ei oska veel täpselt öelda, mis nendega juhtus, aga…”

Heleni hääl kostis Emma kõrvus mõttetute sõnade jadana… „üheselt tuvastada”, „kehal olevaid arme ja märke” ning „mingeid asitõendeid ei leitud”. Siis veel, et „mitu tundi vees olnud” ja „surnukehi on võimatu ära tuua” ja „tavapärased matuseriitused on sooritatud, nad põletati rannal, nagu oli olnud nende mõlema soov; sa ju mõistad…”

Emma hakkas karjuma. Esialgu oli see sõnatu karje, mis muutus üha valjemaks ja valjemaks; karje, mis rebestas tema kurku ja tõi suhu metallimaitse. Karje, mis kerkis nii põhjatust kaotusvalust, et selle kirjeldamiseks polnud väljendeid leiutatud. Nõnda sõnatult karjub keegi, kellel on taevas pea kohalt ja õhk kopsudest alatiseks ära kistud. Tüdruk karjatas, karjatas ikka ja jälle ning rebis madratsit, kuni selle riie kärises, tema küünealused olid täis verd ja sulgi ning Helen püüdis teda nuuksudes kinni hoida, öeldes: „Emma, Emma, palun, Emma, palun.”

Korraga läks toas valgemaks. Keegi oli süüdanud laterna ning Emma kuulis, kuidas teda kutsuti nimepidi; hääl oli vaikne, tuttav ja murelik, Helen laskis temast lahti ja tüdruk nägi Julesi; poiss toetus vastu voodiserva ning sirutas midagi tema poole – midagi, mis hiilgas kuldselt äsja süüdatud valusas valguses.

See oli Cortana. Mõõk oli tupest tõmmatud ja lebas paljastatuna poisi pihkudel nagu ohvriand. Emma arvas, et ta polnud karjumist lõpetanud, aga võttis mõõga, mille teral välgatavad sõnad lausa põletasid tema silmi: Olen Cortana, valmistatud sellestsamast karastatud terasest mis Joyeuse ja Durendal.

Emma peas kõlas isa hääl. See relv on olnud Carstairside valduses paljude põlvkondade vältel. Selle graveering tuletab meile meelde, et varjukütid on Ingli relvad. Kui meid karastatakse tules, siis muutume tugevamaks. Kui suudame taluda kannatusi, jääme ellu.

Emma läkastas, võitles karjetega, surus need alla ja sundis end vaikima. Selles oligi olnud isa sõnade mõte: nii nagu Cortana on terasest, nõnda on ka tema veres terast ja ta on loodud tugevaks. Isegi kui vanemad seda enam ei näe, austab Emma neid sellega, et on tugev.

Tüdruk surus mõõga vastu rinda. Otsekui kuskilt kaugelt kuulis ta Heleni hüüatust ja nägi neiu käsi enda poole sirutumas, aga Julian, Julian, kes alati teadis, mida Emma tahab, tõmbas Heleni käe tagasi. Emma sõrmed pigistasid tera ning veri voolas alla mööda tema käsivarsi ja rinda, kui mõõga teravik rangluu juures naha läbistas. Valu tüdruk ei tundnud. End edasi-tagasi õõtsutades klammerdus ta mõõga külge, otsekui oleks see ainus asi, mida ta eales on armastanud, ja laskis pisarate asemel voolata verel.

Simon ei suutnud päriselt vabaneda déjà vu tundest.

Korra oli ta juba seisnud sealsamas Instituudi juures ning vaadanud, kuidas Lightwoodid kaovad läbi sillerdava portaali. Erinevus oli üksnes selles, et toona, kui tema laubal ei olnud veel Kaini märki, oli portaali teinud Magnus, aga sedapuhku sündis see sinise nahaga sortsitari Catarina Lossi käe all. Tookord oli Jace Simoni kutsunud, öeldes, et tahab rääkida temaga Claryst, enne kui nad teisele maale siirduvad.

Sedakorda pidi Clary minema koos nendega.

Simon tundis oma käel tüdruku kätt, Clary hoidis tal sõrmedega kergelt randme ümbert kinni. Kogu Konklaav, peaaegu kõik New York City varjukütid olid tulnud Instituudi väravast sisse ja kadunud sillerdavasse portaali. Lightwoodidel kui Instituudi juhtidel oli ette nähtud minna viimasena. Simon oli tulnud, kui hakkas hämarduma. Punase taeva riba vajus New Yorgi silmapiiri moodustavate hoonete taha ning nüüd valgustas üksnes ruunikivide helk tema ees avanevat stseeni, tõstes aeg-ajalt esile väikesi sädelevaid üksikasju: Isabelle’i piitsa, žestikuleeriva Aleci sõrmes olevalt perekonnasõrmuselt heiastuva valguskübeme, Jace’i heledate juuste läike.

„See on teistsugune,” ütles Simon.

Clary tõstis pilgu ja vaatas talle otsa. Tüdruk kandis nagu teisedki varjukütid rüüd, mida Simon poleks osanud nimetada teisiti kui keebiks. Tundus, et niisugust rõivast kannavad nad talvel, kui ilmad on külmad. Keep oli raskest sametisest materjalist ning seda hoidsid rinnal koos pandlad. Simon ei teadnud, kust Clary niisuguse saanud oli. Ehk olid need lihtsalt kõigile ette nähtud. „Mis on teistsugune?”

„Portaal,” vastas Simon. „See on teistmoodi kui Magnuse tehtu. Rohkem… sinine.”

„Võib-olla on neil kõigil stiilist erinev arusaam.”

Simon heitis pilgu Catarinale. Naine oli kärme ja toimekas nagu haigla meditsiiniõed või lasteaiakasvatajad. Üldsegi mitte Magnuse moodi. „Mis meeleolus Izzy on?”

„Küllap murelik. Kõik muretsevad.”

Mõnda aega valitses vaikus. Clary hingas välja ning tema hingeõhk moodustas talvises õhus valge pilvekese.

„Ma ei taha, et sa lähed,” lausus Simon täpselt samal ajal, kui Clary sõnas: „Ma ei taha ära minna ja sind siia maha jätta.”

„Ei juhtu minuga midagi,” vastas Simon. „Minu eest hoolitseb ju Jordan.” Jordan oli tõepoolest seal, istus Instituuti ümbritseval müüril ja silmitses valvsalt ümbrust. „Ja juba tervelt kaks nädalat pole keegi proovinud mind tappa.”

„See pole põrmugi naljakas.” Clary tõmbas näo mossi. Viga on selles, arutles Simon endamisi, et Valguses Kõndijana on tal raske kedagi veenda, et tema elu pole ohus. Osa vampiire soovib Simonit enda hulka, et lõigata kasu tema ebatavalistest võimetest. Camille oli tahtnud teda värvata ja sedasama võivad proovida teha ka teised, aga Simon oli üsna kindel, et enamik vampiire ihkab teda tappa.

„Olen üsna kindel, et Maureen loodab mind ikka veel endale saada,” lausus Simon. Maureen oli New Yorgi vampiiriklanni pealik ning arvas end olevat Simonisse armunud. Eriti piinlikuks muutis kogu loo tõik, et plika oli kõigest kolmeteistkümneaastane. „Nojah, Klaav on kõiki hoiatanud, et mind ei tohi puutuda, aga…”

„…Maureen tahab sind puutuda,” lõpetas Clary, muiates ühe suupoolega. „Tema puudutus ei too head.”

„Jää vait, Fray.”

„Jordan hoiab ta sinust eemal.”

Simon vaatas mõtlikult enda ette. Ta oli püüdnud hoiduda silmitsemast Isabelle’i; too oli talle tervituseks üksnes põgusalt viibanud, kui ta Instituuti jõudis. Neiu aitas ema, tema mustad juuksed lehvisid kõledas tuules.

„Võiksid astuda ligi ja temaga rääkida,” soovitas Clary, „selle asemel et piiluda nagu mingi pervo.”

„Ma ei piilu nagu pervo. Ma piilun vargsi.”

„Seda ma näen,” sõnas Clary. „Kuule, sa ju tunned Isabelle’i. Kui tal on mure, tõmbub ta endasse. Ta ei räägi siis kellegagi peale Jace’i või Aleci, sest ei usalda õieti kedagi. Kui tahad olla tema kallim, pead näitama, et oled niisugune inimene, keda ta saab usaldada.”

„Ma ei ole Isabelle’i kallim. Noh, igatahes ei usu ma, et oleksin tema kallim. Isabelle ise pole muide küll kordagi kasutanud sõna „kallim”.”

Clary andis talle vopsu vastu pahkluud. „Ma ei tunne ühtki teist paari, kellel oleks nii hädasti vaja SSR-i kui teil.”

„Räägite suhteid selgeks või?” kostis nende selja tagant kellegi hääl. Simon pöördus ning nägi Magnust, kes seisis seal – väga pikk tumeda taeva taustal. Sorts kandis süngeid rõivaid, teksasid ja musta T-särki; tumedad juuksesalgud ripnesid tal silmadel. „Näen, et ajal kui kogu maailm sööstab vastu pimedusele ja hukule, seisate teie kaks ja arutate oma armuasju. Teismelised.”

„Mida sina siin teed?” küsis Simon, liiga jahmunud, et leida tabavamat vastust.

„Tulin Alecit vaatama,” vastas Magnus.

Clary vaatas Magnuse poole ja kergitas kulmu. „Mis teismelistest sa siin rääkisid?”

Magnus vibutas hoiatavalt sõrme. „Ära muutu ninakaks, musirull,” ütles ta, astus neist mööda ning kadus portaali juures olevasse inimsumma.

„Musirull?” imestas Simon.

„Usu või ära usu, aga ta on mind varemgi niiviisi kutsunud,” ütles Clary. „Simon, kuula mind.” Tüdruk pöördus poisi poole ja sikutas tollel käe teksataskust välja. Ta vaatas seda ja naeratas. „Sõrmus,” lausus ta. „Kulus marjaks ära, kuni veel töötas, eks?”

Simon langetas samuti pilgu. Tema parema käe nimeta sõrme ehtis lehekujuline sepistatud kullast sõrmus. Kunagi oli see ühendanud teda Claryga. Nüüd kui tüdruku oma oli hävinud, oli see tavaline sõrmus, aga Simon ei raatsinud sellest siiski lahkuda. Ta teadis, et seda võib mõnes mõttes võrrelda pooliku sõbraripatsi kandmisega, aga ei lasknud sellel end häirida. Sõrmus oli ilus ning tuletas talle alati meelde nendevahelist sidet.

Clary pigistas tugevasti poisi kätt, tõstis pilgu ja vaatas talle silma. Tüdruku rohelistes iiristes vilksatas vari; Simon nägi, et tal on hirm. „Ma tean, et see on kõigest nõukogu koosolek…” hakkas Clary ütlema.

„Aga sa jääd Idrisesse.”

„Ainult nii kauaks, kui nad on välja selgitanud, mis Instituutides juhtus, ja otsustanud, kuidas neid kaitsta,” vastas Clary. „Siis tuleme kõik tagasi. Tean, et mobiilid ja tekstsõnumite saatmine ja muu niisugune värk Idrises ei tööta, aga kui sul on tarvis minuga ühendust võtta, räägi Magnusega. Tema leiab mooduse, kuidas mulle teadet saata.”

Simonile kerkis klimp kurku. „Clary…”

„Ma armastan sind,” vastas tüdruk. „Oled mu parim sõber.” Clary laskis poisil käest lahti, tema silmad läikisid. „Ei, ära ütle midagi. Ma ei taha, et sa midagi ütleksid.” Ta pöördus ja läks peaaegu joostes portaali juurde, kus Jocelyn ja Luke teda ootasid, pakitud õlakotid jalge ees maas. Luke vaatas üle õue Simoni poole, näol mõtlik ilme.

Aga kus oli Isabelle? Varjuküttide summ oli hõrenenud. Jace oli astunud Clary kõrvale ja asetanud käe tüdruku õlale; Maryse seisis portaali kõrval, aga Isabelle, kes oli olnud koos temaga…

„Simon,” lausus keegi poisi taga ning pöördudes nägi ta Izzyt; tüdruku nägu, kahvatu laik tumedate juuste ja musta keebi vahel, oli pooleldi vihane, pooleldi kurb. „Nüüd on siis vist käes see aeg, kui ütleme teineteisele head aega?”

„Hüva,” lausus Magnus. „Tahtsid minuga rääkida. Eks räägi siis.”

Alec vaatas teda, silmad suured. Nad olid läinud kiriku nurga taha ning seisid väikeses talvest räsitud aias raagus hekkide vahel. Kivist seinu ja roostetanud väravat katvatelt lopsakatelt väänkasvudelt oli talv kiskunud leherüü, jättes need nii paljaks, et Alec nägi raudvärava varbade vahelt maapealsete tänavat. Lähedal oleva kivist pingi krobelist pinda kattis jääkoorik. „Ma tahtsin… Mida?”

Magnus silmitses teda mornilt, nagu oleks ta hakkama saanud mingi lollusega. Arvata võis, et oligi. Noormehe närvid helisesid üksteise võidu nagu tuulekellad ning kõhus keeras vastikult. Kui Alec Magnust viimati oli näinud, kõndis sorts mahajäänud metroojaamas tema juurest eemale, muutus järjest väiksemaks ja väiksemaks, kuni kadus lõpuks silmist. Aku cinta kamu, oli ta Alecile öelnud. Indoneesia keeles „ma armastan sind”.

Lootusesädemest, mille see Alecisse jättis, oli piisanud selleks, et helistada Magnusele kümneid kordi; selleks, et vaadata alatasa oma telefoni ja vaadata, kas pole tulnud kirju; kontrollida isegi oma toa aknaid – Magnuseta tundus tuba veidralt tühi ja võõras, justkui ei kuuluks üleüldse temale –, veendumaks, et seal pole maagiliste kanalite kaudu saadetud teateid või sõnumeid.

Ning nüüd seisis Magnus tema ees, mustad juuksed sassis, silmad pilujate pupillidega nagu kassil, hääl nagu tume melass, ilus teravate joontega nägu jahe ja vähimagi emotsioonita, ning Alecile tundus, nagu oleks ta liimi neelanud.

„Tahtsid minuga rääkida,” ütles Magnus. „See oli vist kõigi nende telefonikõnede põhjus. Ja põhjus, miks sa oma tobedad sõbrad minu korterisse saatsid. Või on sul lihtsalt kombeks kõigiga niiviisi käituda?”

Alec neelatas, et vabaneda kurku kerkinud klimbist, ja ütles esimese lause, mis talle pähe tuli: „Kas sa ei suuda mulle kunagi andestada?”

„Ma…” Magnus ei lõpetanud, vaid vaatas pead raputades kõrvale. „Alec. Ma olengi sulle andestanud.”

„Ei paista just sedamoodi välja. Paistab, nagu oleksid vihane.”

Kui Magnus uuesti tema poole vaatas, oli tema ilme leebunud. „Ma olen sinu pärast mures,” lausus ta. „Instituute on rünnatud. Sain sellest äsja teada.”

Alecil käis pea ringi. Magnus on talle andestanud, Magnus muretseb tema pärast. „Kas teadsid, et läheme Idrisesse?”

„Catarina ütles, et teda kutsuti portaali tegema. Siis ei olnud mul enam raske ära arvata,” sõnas Magnus mõrult. „Mind üllatas pisut, et sa ei helistanud ega saatnud sõnumit, teatamaks, et lahkud.”

„Sa ei vastanud ühelegi mu telefonikõnele ega sõnumile,” ütles Alec.

„Varem ei lasknud sa end sellest segada.”

„Lõpuks annavad ju kõik alla,” lausus Alec. „Ja muide. Jace lõhkus mu telefoni ära.”

Magnus mühatas korraks naerda. „Oh, Alexander.”

„Mis on?” küsis Alec, siiralt hämmeldunud.

„Sa oled lihtsalt… Oled nii… Tahan nii väga sind suudelda,” vastas Magnus äkki ja raputas siis pead. „Nüüd saad aru, miks ma sind seni näha pole soovinud.”

„Aga nüüd oled sa siin,” ütles Alec. Talle meenus esimene kord, kui Magnus oli teda oma maja seina ääres suudelnud; tema põlved olid muutunud nõrgaks ja ta oli mõelnud: Ah soo, niimoodi see siis ongi. Nüüd ma mõistan. „Sa võiksid…”

„Ma ei saa,” ütles Magnus. „Sellest ei tule midagi, see ei toiminud. Sa saad ju sellest ometi aru, eks?” Tema käed olid Aleci õlgadel; noormees tundis, kuidas Magnuse pöial puudutab krae juures tema kaela, ning võpatas kogu kehast. „Saad ju?” ütles Magnus ja suudles teda.

Alec vastas suudlusele. See oli ääretult õrn. Noormees kuulis, kuidas lumi saabaste all krudises, kui ta sammu edasi astus; Magnuse käsi libises talle kaela taha, et toetada kukalt; Magnusel oli tuttavlik maitse, magus ja mõrkjas, ning Alec paotas huuled, et ahmida õhku, hingata sisse, hingata Magnust endasse, aga oli juba hilja, sest Magnus tõmbus temast jõupingutusega eemale ja astus tagasi – see oli läbi.

„Mis on?” küsis Alec rabatult, tundes iseäralikku alandust. „Magnus, mis on?”

„Ma poleks tohtinud seda teha,” ütles Magnus erutatult. Alec oli teda harva niisugusena näinud: sorts oli ilmselgelt ähmi täis, tema kõrged põsesarnad õhetasid. „Ma andestan sulle, aga sinuga jääda ma ei saa. Ei saa. Sellest ei tule midagi välja. Mina elan igavesti või vähemalt nii kaua, kuni keegi mu tapab, aga sina ei ela ja sa ei suuda seda mõtet taluda…”

„Ära tule mulle ütlema, mida ma taluda suudan,” vastas Alec ning tema hääl kõlas karmilt ja kiretult.

Magnus oli nii harva üllatunud, et see ilme mõjus tema näol lausa võõrana. „Seda ei suuda enamik inimesi,” lausus ta. „Enamik surelikke. Ja meile ei ole see samuti kerge. Näha, kuidas armastatud inimene saab vanaks ja sureb. Tundsin kunagi üht tüdrukut, ta oli nagu minagi surematu…”

„Ja ta armastas surelikku?” küsis Alec. „Mis neist sai?”

„Mees suri,” vastas Magnus. Viisis, kuidas ta seda ütles, oli midagi nii lõplikku – midagi, mis rääkis sügavamast valust, kui sõnadega on võimalik väljendada. Tema kassisilmad hiilgasid pimeduses. „Ei tea, miks ma arvasin, et sellest võiks midagi välja tulla,” ütles ta. „Anna mulle andeks, Alec. Ma poleks tohtinud tulla.”

„Ei,” ütles Alec. „Sa poleks tohtinud.”

Magnus silmitses Alecit natuke umbusklikult, otsekui oleks astunud tänaval ligi kellelegi, keda pidas tuttavaks, ent avastanud siis, et too on võhivõõras.

„Ma ei tea, miks sa seda tegid,” jätkas Alec. „Ma olen sinu pärast mitu nädalat piinelnud, kahetsenud seda, mida tegin, kirunud ennast, et millegi niisugusega hakkama sain – et ma üldse Camille’iga rääkima hakkasin. Olen kahetsenud ja andeks palunud, ent sind pole kunagi kohal olnud. Olen teinud seda kõike sinuta. Ja see paneb mind mõtlema, mida kõike ma veel sinuta võiksin teha.” Ta uuris Magnust mõtliku pilguga. „See, mis juhtus, oli minu süü. Aga sinu süü oli see ka. Oleksin ehk pikapeale lakanud muretsemast, et sina oled surematu ja mina surelik. Kõigile antakse mingi aeg, mille nad veedavad ühiselt, ja siis saab see otsa. Ehk ei olegi me selles mõttes nii erinevad. Aga kas tead, millest ma üle ei saa? Sellest, et sa ei räägi mulle midagi. Ma ei tea, millal sa sündisid. Ma ei tea sinu elust kõige vähematki – ei tea, mis on su tõeline nimi või missugune oli sinu perekond või milline oli esimene nägu, mida sa armsaks pidasid või millal tundsid esimest korda südamevalu. Sina tead minust kõike, aga mina ei tea sinust midagi. Tõeline probleem peitub selles.”

„Ma ütlesin sulle meie esimesel kohtumisel,” lausus Magnus leebelt, „et sa pead võtma mind sellisena, nagu olen, esitamata küsimusi…”

Alec rehmas käega. „Seda pole aus kelleltki paluda; pealegi tead sa – teadsid –, et olin siis armastuses võhik ega mõistnud, mida see tähendab. Teed näo, nagu oleksid sina see, kellele liiga on tehtud, aga selles kõiges oli oma osa ka sinul, Magnus.”

„Jah,” vastas Magnus, olles natuke aega vaikinud. „Jah, küllap oli.”

„Aga see ei muuda midagi?” lausus Alec, tundes rinnus külmust. „Sinu puhul ei muuda see midagi.”

„Ma ei suuda end muuta,” ütles Magnus. „Olen elanud nii kaua. Meie, surematud, kivistume, nii nagu muutuvad kiviks fossiilid. Sind kohates mõtlesin, et sinule on valla kõik elu imed ja rõõmud, sulle on kõik uus; mõtlesin, et see muudab ka mind, aga…”

„Muuda ennast ise,” ütles Alec, aga see ei kõlanud vihaselt ega rangelt, nagu ta oli kavatsenud, vaid leebelt nagu palve.

Aga Magnus üksnes raputas pead. „Alec,” ütles ta. „Sa ju tead minu unenägu. Seda, milles on verest linn, tänavatel voolab veri, tornid on luudest. Kui Sebastian saab, mida tahab, muudab ta maailma niisuguseks. Tänavatel on nefilimide veri. Mine Idrisesse. Seal on sul kindlam, aga ära usalda kedagi ja ära mineta valvsust. Mul on tarvis, et sa elaksid,” ütles sorts vaevukuuldavalt; siis ta pöördus, väga järsult, ja kõndis minema.

Mul on tarvis, et sa elaksid.

Alec istus jääkoorikuga kaetud kivipingile ja peitis näo kätesse.

„Ei mingit „jää igaveseks jumalaga”,” õiendas Simon, aga Isabelle üksnes kortsutas kulmu.

„Tule siia,” ütles ta ja sikutas poissi varrukast. Tüdruk kandis punaseid sametkindaid ning Simoni tumesinisel jopel meenutasid tema käed suurt vereplekki.

Simon tõrjus selle mõtte endast eemale. Kui ta ometi ei mõtleks alati kõige ebasobivamal ajal verele. „Kuhu ma pean tulema?”

Isabelle ainult pööritas silmi ja tõmbas ta kõrvale, Instituudi peavärava lähedal olevasse varjulisse alkoovi. Seal oli vähe ruumi ja Simon tundis Isabelle’i kehast õhkuvat soojust; pärast vampiiriks saamist soojus ja jahedus teda enam ei mõjutanud, kui tegu polnud just vere soojusega. Poiss ei teadnud, kas põhjus peitus selles, et ta oli kord juba joonud Isabelle’i verd, või kusagil sügavamal, aga neiu puhul oli ta tolle soontes pulseerivast verest teravamalt teadlik kui ükskõik kelle teise puhul.

„Tahaksin tulla sinuga Idrisesse kaasa,” ütles Simon pikema sissejuhatuseta.

„Siin on sul turvalisem,” vastas neiu, aga tema tumedad silmad mahenesid. „Pealegi ei lähe me ju alatiseks. Allilmlastest tohivad Alicantesse tulla ainult nõukogu liikmed, sellepärast, et tuleb koosolek, kus otsustatakse, mida me tegema hakkame, ja siis saadetakse meid kõiki tõenäoliselt tagasi. Me ei saa Idrisesse peitu pugeda, samal ajal kui Sebastian väljas ringi märatseb. Varjuküttidel pole nõnda kombeks.”

Simon libistas Isabelle’il sõrmega üle põse. „Aga ometi tahad, et mina siin peitu poeksin?”

„Sind valvab siin Jordan,” ütles neiu. „Sinu isiklik ihukaitsja. Oled Clary parim sõber,” lisas ta. „Sebastian teab seda. Oled potentsiaalne pantvang. Sa ei tohiks viibida seal, kus viibib Sebastian.”

„Ta pole minu vastu seni mingit huvi ilmutanud. Ei tea, miks ta seda nüüd tegema peaks.”

Isabelle kehitas õlgu ja tõmbas keebihõlmad koomale. „Sebastian pole iial ilmutanud huvi kellegi vastu peale Clary ja Jace’i, aga see ei tähenda veel, nagu ei võiks ta seda teha edaspidi. Ta ei ole rumal.” Neiu lausus seda vastu tahtmist, nagu ei sooviks ta Sebastiani kohta isegi nii palju head öelda. „Clary teeks sinu nimel kõike.”

„Ta teeks ka sinu nimel kõike, Izzy.” Nähes Isabelle’i näol kahtlust, asetas ta pihu neiu põsele. „Olgu peale – kui te ei lähe eriti kauaks, mis me siin siis üldse jahmerdame?”

Isabelle tegi talle grimassi. Neiu põsed ja huuled olid roosad, külm oli pannud need õhetama. Simon oleks tahtnud suruda oma külmad huuled Izzy omadele, mis olid nii tulvil verd ja elu ja soojust, aga nägi, et neiu vanemad vaatavad nende poole. „Ma kuulsin, kuidas Clary sinuga hüvasti jättis. Ta ütles, et armastab sind.”

Simon jäi talle otsa vaatama. „Jah, aga ta ei mõelnud seda niiviisi…”

„Ma tean,” tõrjus Isabelle. „Usu, ma tean seda. Aga see tuleb tal nii kergelt ja sina vastad sama kergelt; mina ei ole seda kellelegi öelnud. Kui siis ainult perekonnaliikmetele.”

„Kui sa seda ütled,” lausus poiss, „siis võid haiget saada. Sellepärast sa ei ütlegi.”

„Sina samuti.” Neiu silmad olid suured ja mustad ning neist peegeldus vastu tähevalgus. „Sa võid samuti haiget saada. Mina võin sulle haiget teha.”

„Ma tean,” vastas Simon. „Tean, aga see ei lähe mulle korda. Jace ütles kord, et trambid mu südamest üle, jalas kõrge kontsaga saapad, aga ma pole lasknud sellel ennast häirida.”

Isabelle turtsatas korraks üllatusest. „Ütles ta tõesti nõnda? Ja sina ei pistnudki plehku?”

Simon kummardus neiu poole; kui ta oleks veel hinganud, riivanuks tema hingeõhk Isabelle’i juukseid. „Peaksin seda endale suureks auks.”

Neiu kallutas pead ja nende huuled puutusid kokku. Isabelle’i omad olid nii soojad, et poisil hakkas lausa valus. Izzy kohmitses midagi teha – teeb vist keebihaake lahti, mõtles poiss korraks, aga ei, Isabelle ei hakkaks ju ometi kogu pere silme all lahti riietuma. Simon ei uskunud ka, et tal jätkuks meelekindlust tüdrukut takistada. Eks olnud too ju lõppude lõpuks Isabelle ja ta oli – peaaegu – öelnud, et armastab Simonit.

Neiu hakkas rääkima ning tema huuled liikusid Simoni suu vastas. „Võta see,” sosistas ta ning poiss tundis kuklal jahedust ja kurgul sametist puudutust, kui Isabelle pisut eemale tõmbus ja kinnastatud sõrmedega õrnalt tema kaela riivas.

Simon langetas pilgu. Tema rinnal sädeles veripunane nelinurk. Isabelle’i rubiinripats. Ehe, mida oli varjuküttide perekonnas põlvest põlve edasi antud ning mille võluvägi võimaldas kindlaks teha, kas läheduses on deemonienergiat.

„Ma ei saa seda vastu võtta,” lausus poiss rabatult. „Iz, see maksab ilmselt terve varanduse.”

Isabelle ajas end sirgu. „See pole kingitus, vaid laen. Hoia seda, kuni jälle kohtume.” Neiu libistas oma kinnastatud sõrmedega üle rubiini. „Mingi ammuse loo järgi olevat see tulnud meie perekonda ühe vampiiri kaudu. Niisiis igati sobiv.”

„Isabelle, ma…”

„Aitab,” ütles neiu, katkestades teda, ehkki ei teadnud, mida poiss oli kavatsenud öelda. „Ära ütle enam midagi – esialgu.” Selg ees, hakkas Isabelle eemalduma. Üle neiu õla nägi Simon tema vanemaid – ainsaid kogu Konklaavist. Luke oli portaalist läbi läinud ja Jocelyn valmistus talle järgnema. Alec, kes ilmus, käed taskus, välja Instituudi nurga tagant, vaatas kulmu kergitades Isabelle’i ja Simoni poole ning kõndis edasi. „Vaata ainult, et sa minu ära olles mitte ühegi teisega ei käi – on ju?”

Simon vaatas talle ainiti järele. „Kas see tähendab, et me käime?” küsis ta, aga neiu üksnes muigas salapäraselt, pöördus ja tormas portaali poole. Poiss nägi, kuidas ta Alecil käest kinni võttis, ning nad astusid koos portaali. Maryse järgnes neile, siis läks Jace ja viimaseks jäi Clary, kes seisis Catarina kõrval, küütleva sinise valguse raamis.

Clary pilgutas Simonile silma ja astus portaali. Poiss vaatas, kuidas see tüdruku pööreldes endaga kaasa kiskus, ning siis oli ta läinud.

Simon tõstis käe kurgu all rippuva rubiini juurde. Talle tundus, otsekui tuksleks kivis miski – võbelev pulss. Peaaegu nagu oleks tal jälle süda.