Читать книгу Kellavärgiga ingel. Põrgu sõdalased I raamat - Cassandra Clare - Страница 3

London, aprill 1878

Deemon prahvatas lõhki, paisates igasse kaarde laiali lima ja soolikaid.

William Herondale tõmbas pistoda kiiresti tagasi, aga oli juba hilja. Kleepjas deemoniveri oli hakanud helkivat tera söövitama. Vandudes viskas noormees relva käest; see muutus püdelaks hunnikuks ning lõi hõõgvele nagu kustuv tuletikk. Deemon ise oli mõistagi kadunud – kandunud tagasi tollesse põrgulikku maailma, kust oli tulnud, ning jätnud endast maha üksnes hunniku saasta.

„Jem!” hõikas Will pöördudes ja ringi vaadates. „Kus sa oled? Nägid ka või? Ma tapsin ta ühe hoobiga! Pole paha, mis?”

Vastust ei järgnenud; Will oli kindel, et kõigest mõni hetk tagasi oli jahikaaslane seisnud tema taga niiskel lookleval tänaval ja julgestanud teda, aga nüüd viibis ta hämaruses üksi. Poiss kortsutas pahaselt kulmu – polnud sugugi lõbus uhkustada, kui polnud Jemi, kelle ees seda teha. Will vaatas üle õla sinnapoole, kus tänav läks järjest kitsenedes kaugemal üle käiguks, mille kaudu pääses eemal loksuva tumeda Thamesi äärde. Kitsast avausest paistsid talle silma dokis seisvate laevade mustavad piirjooned ja raagus viljapuuaeda meenutav mastide mets. Jemi ta seal ei näinud; ehk oli too naasnud Narrow Streetile, mis oli paremini valgustatud. Will kehitas õlgu ja hakkas tuldud teed tagasi minema.

Narrow Street jooksis üle Limehouse’i ning kulges dokkide ja tihedasti asustatud aguli vahelt Whitechapeli poole. Tänav oli kitsas, nagu nimigi viitas, ning seda ümbritsesid kaubalaod ja lääbakil puithooned. Praegu oli see inimtühi, isegi joodikud, kes tavaliselt uulitsa teises otsas asuvast Grapesi kõrtsist koju kakerdasid, olid ilmselt leidnud koha, kuhu vajuda peatäit välja magama.

Willile meeldis Limehouse, talle meeldis, et siin tundis ta end viibivat otsekui ilma otsas, kust laevad suundusid iga päev merele, sõitmaks kaugetesse kujuteldamatutesse sadamatesse. Poissi ei häirinud seegi, et meremeeste piirkond, nagu see oli, kubises siinne kant mängupõrgutest, oopiumiurgastest ja bordellidest. Niisuguses paigas oli hõlpus eksiteele sattuda. Isegi Limehouse’i lehk – suits ja saast, köied ja tõrv ning võõrapäraste vürtside ja Thamesi vee lõhna segu – ei olnud talle vastumeelne.

Vaadanud tühjal tänaval kahele poole, tõmbas poiss varrukaga üle näo, et pühkida sealt deemonilima, mis pani naha kipitama ja tulitama. Riidele jäi rohekasmust plekk. Tema käeseljal oli haav, pealegi veel üsna vastik. Selle vastu aitaks tervendamisruun. Eriti Charlotte’i tehtu. Naisel oli iratze joonistamiseks hea käsi.

Will märkas mingit kogu hämarusest nähtavale ilmumas ja endale lähenemas. Ta hakkas minema selle poole, ent jäi siis seisma. See polnud Jem, vaid hoopis maapealne – ringkäiku tegev politseinik, peas kellukjas kiiver, seljas raske mantel ja näol jahmunud ilme. Mees vaatas Willi poole või õigemini temast läbi. Ehkki Will oli harjunud, et silmamoondus muudab ta nähtamatuks, oli siiski veider tunda, nagu poleks sind teise arvates olemaski. Teda vaevas kiusatus krabada võmmilt kumminui ja jälgida siis, kuidas mees paanikas ringi vahib, püüdes mõista, kuhu see kadus; paraku oli Jem teda varem mitu korda niisuguse tembu eest sõidelnud ning ehkki Will ei saanud aru, mis selles nii halba on, ei tasunud tema arvates hakata teist praegu ärritama.

Õlgu kehitades ja silmi pilgutades kõndis politseinik Willist mööda, raputades ägedalt pead ja pomisedes endale nina alla midagi niisugust, nagu ei võtaks ta enam tilkagi džinni, kui see paneb tõesti viirastusi nägema. Will astus kõrvale, et lasta korravalvur mööda, ning hüüdis siis valjusti: „James Carstairs! Jem. Kus sa oled, reetlik tõbras selline?”

Sedapuhku kuulis ta otsekui kusagilt kaugelt nõrka vastust: „Olen siin. Järgi nõiavalgust.”

Will hakkas minema sinnapoole, kust oli kostnud Jemi hääl. Tundus, nagu oleks see tulnud kahe kaubalao vahel olevast kitsast käigust; seal paistis varjude vahelt nõrka kuma, mis meenutas hüplevat virvatulukest. „Kas kuulsid, mida ma ennist rääkisin? Too Shaxi deemon tahtis mind oma suurte veriste kombitsatega haarata, aga surusin ta põiktänavas nurka ja…”

„Jah, ma kuulsin.” Vahekäigust nähtavale ilmunud noormees tundus lambivalgel väga kahvatu – veel kahvatum kui tavaliselt, ehkki võinuks arvata, et see pole võimalik. Ta oli paljapäi ja tema juuksed tõmbasid paratamatult otsekohe pilgu endale. Need olid kummaliselt hõbedased ning helkisid nagu värskelt vermitud šilling. Hõbedakarva olid ka poisi silmad, peente joontega nägu oli nurgeline ja tema võõrapärast päritolu reetis ainult silmade veidi viltune lõige.

Jemi särgi valgel rinnaesisel olid tumedad plekid ning poisi käed olid paksult koos punase vedelikuga.

Will tõmbus pingule. „Sa oled verine. Mis juhtus?”

Jem lõi käega, nagu poleks see üldse tähtis. „Veri pole minu oma.” Ta pööras pead ja heitis pilgu tagasi põiktänava poole. „Seal on üks naine.”

Will vaatas sõbrast mööda, püüdes näha, mis peitub kitsukese käigu pimeduses. Selle kaugemas sopis aimas ta kedagi lamavat. Inimkogu oli varjude seast üksnes hädavaevu eristatav, kuid teritades pilku, nägi ta nüüd kahvatut kätt ja heledaid juukseid.

„Kas ta on surnud?” küsis Will. „On see maapealne naine?”

„Pigem küll tüdruk. Ta ei saa olla vanem kui neljateistkümnene.”

Will hakkas pikalt ja põhjalikult vanduma ning Jem ootas kannatlikult, kuni sõber sellega lõpule jõuab.

„Oleksime me ometi natuke varem kohale jõudnud,” lausus Will viimaks kahetsevalt. „See kuradi deemon…”

„Siin on midagi veidrat. Ma ei usu, et see on deemonite kätetöö.” Jem kortsutas kulmu. „Shaxi deemonid on parasiidid, kes sigivad oma ohvritel. Nemad oleksid vedanud neiu oma urgu ja munenud tema nahka, kuni ta oli veel elus. Seda tüdrukut on pussitatud, mitu korda. Pealegi pole seda nähtavasti tehtud siin – verd on selleks maas liiga vähe. Tundub, et teda rünnati mujal; ta vedas end siia ja suri haavadesse.”

„Aga Shaxi deemon…”

„Ma ju ütlesin sulle: arvatavasti ei tapnud teda Shax. Too deemon võis tüdrukut küll jälitada, ajada teda taga kellegi teise ülesandel.”

„Shaxidel on terav haistmine,” möönis Will. „Olen kuulnud sortse kasutavat neid kadumaläinud inimeste otsimiseks. Kui mõtlema hakata, liikus too elukas tõesti edasi nõnda, nagu ajaks jälgi.” Ta vaatas Jemist mööda põiktänavasse, kust paistis lamaja haletsusväärselt väike kogu. „Tapariista sa ei leidnud, ega?”

„Leidsin.” Jem võttis midagi jakihõlma alt. See oli valgesse riidetükki mähitud nuga. „Niisugust pistoda kasutatakse jahil. Vaata kui kitsas tera sellel on.”

Will võttis relva enda kätte. Pistoda tera oli tõesti kitsas ning selle pea oli lihvitud luust. Praegu olid mõlemad koos kuivanud verega. Kulmu kortsutades tõmbas ta relvaga lapiti üle kareda varruka, kuni nähtavale tuli teral olev sümbol, teineteist sabast hammustavad maod, mis moodustasid täiusliku ringi.

„Ouroboros,” sõnas Jem lähemale kummardudes ja nuga silmitsedes. „Kaks madu. Mida see sinu arvates tähendab?”

„Maailma lõppu,” vastas Will, pilk ikka veel pistodal. Tema huulil mängles nüüd põgus naeratus. „Ja algust.”

Jem tõmbas kulmu kortsu. „Ma tunnen seda sümbolit, William. Tahtsin teada, mida tähistab ouroboros sellel pistodal.”

Jõelt puhuv tuul sasis Williami juukseid; kannatamatult lükkas ta need silmilt ja hakkas uuesti nuga uurima. „See pole sortside ega allilmlaste, vaid alkeemikute sümbol. Tavaliselt viitab see inimestele – seda sorti maapealsetele, kes oma rumaluses arvavad, et maagiaga tegelemine avab ukse rikkusele ja kuulsusele…”

„…ning heidavad enamasti veriste kaltsupundardena hinge mõnes pentagrammis,” lõpetas Jem süngelt.

„Pahatihti võib neid näha luusimas meie muidu nii kena linna urgastes, mida asustavad allilmlased.” Olles mähkinud pistoda hoolikalt taskuräti sisse, torkas Will selle mantlitaskusse. „Kas usud, et Charlotte lubab minul asuda uurimise etteotsa?”

„Mida sa ise arvad, kas sind võib usaldada, kui tegu on allilmaga – mängupõrgutega, urgastega, kus harrastatakse maagiapahesid, lõbunaistega…”

Will naeratas, nagu võinuks naeratada Lucifer hetk enne taevast langemist. „Kas homme on sinu arvates liiga vara otsimisega algust teha?”

Jem ohkas. „Tee, nagu heaks arvad, William. Sa ei kuula ju niikuinii kedagi.”

Southampton, mai

Niipalju kui Tessa mäletas, oli ta kellavärgiga inglist alati vaimustuses olnud. Kord oli see kuulunud tema emale – ema oli seda surmahetkel kandnud. Hiljem oli selle koht olnud ema ehtekarbis, kuni vend Nathaniel selle ühel päeval välja võttis kontrollimaks, kas see on ikka veel korras.

Ingel oli vaevalt suurem kui Tessa väike sõrm; see oli tehtud vasest ja selle pronksikarva tiivad, haprad nagu ritsikal, olid seljal kokku pandud. Ingli metallist nägu oli väike ja õrn; poolkuutaolised laud olid suletud ja käed puhkasid ees mõõgal. Tiibade alt läbijooksev peenike kett võimaldas kanda kujukest medaljonina kaelas.

Tessa teadis, et ingli sees on kellavärk, sest seda kõrva juures hoides kuulis ta tiksumist, nagu töötaks seal tilluke mehhanism. Nate oli jahmunult hüüatanud, pannes imeks, et see nii paljude aastate järel ikka veel töötab, ning otsinud asjatult nupukest või kruvi, mis võimaldaks vedrut üles keerata. Seda ei olnud. Õlgu kehitades oli ta andnud ingli Tessale tagasi. Sellest ajast peale polnud tüdruk seda enam kaelast võtnud; isegi öösel, kui ta magas, lebas ingel tema rinnal, tiksudes vaikselt ja ühtlaselt nagu teine süda.

Praegu kui Tessa vaatas, kuidas Main otsib suurte aurulaevade vahel laveerides endale Southamptoni dokis kohta, pigistas ta kujukest kõvasti sõrmede vahel. Nate oli tahtnud, et ta tuleks Southamptonisse, selle asemel et minna Liverpooli, kus randus enamik suuri ookeaniaurikuid. Vend oli põhjendanud oma soovi väitega, et Southampton on sootuks meeldivam koht, sestap ei saanud Tessa midagi parata, et esimene paik, mida ta Inglismaal nägi, valmistas talle pettumuse. See oli masendavalt hall. Eemalt paistva kiriku tornid olid mähkunud vihmaloori ning laevakorstnatest tõusev suits muutis niigi tumeda taeva veel süngemaks. Kail seisis inimsumm; kõik kandsid tumedaid rõivaid ja hoidsid pea kohal avatud vihmavarje. Tessa teritas pilku, et leida nende seast venda, aga udu ja laevast laialipaiskuv veepihu olid liiga tihedad, võimaldamaks tal eristada üksikuid inimesi.

Tessa võbistas õlgu. Merelt puhus jahe tuul. Nate oli oma kirjades kinnitanud, et London on ilus ja seal paistab iga päev päike. Tessal ei jäänud üle muud kui loota, et pealinnas on ilm ilusam kui siin, sest tal polnud sooje rõivaid – mitte midagi paksemat peale tädi Harrietile kuulunud villase salli ja õhukeste kinnaste. Enamiku riideid oli ta maha müünud, et tasuda tädi matuste eest, olles kindel, et Nate ostab talle uued, kui õde Londonisse jõuab ja tema juurde elama asub.

Kostis hõikeid. Mustaks värvitud kere vihmast läikimas, oli Main ankrusse heitnud ning läbi õõtsuva halli vee rühkisid lähemale puksiirid, et toimetada pagas ja reisijad kaldale. Inimesed olid hakanud katkematus rivis laevalt lahkuma, ilmselt ihkasid kõik tunda jälle jalge all kindlat pinda. Kui nad New Yorgist väljusid, oli kõik olnud sootuks teistmoodi, mõtles Tessa. Taevas oli siis sinine ja puhkpilliorkester mängis. Tessat ei olnud muidugi kedagi ära saatmas, seepärast ei saanud ta sellest erilist rõõmu tunda.

Õlad kühmus, liitus Tessa mahaminejatega. Vihmapiisad piitsutasid tema katmata pead ja kaela tuhandete jäiste nõeltega ning käed tundusid õhukeste kinnaste sees niisked ja kleepuvad. Kaile jõudnud, vaatas ta Nate’i otsides ringi. Juba ligemale kaks nädalat polnud ta ainsagi hingelisega sõnakestki vahetanud, sest oli hoidnud end Maini pardal peaaegu täiesti omaette. Kui tore oleks jälle vennaga juttu ajada.

Teda polnud. Sadamasillal seisid virnades sumadanid, kõikvõimalikud kastid ja muu last; isegi puu- ja köögivilju närtsis ning ligunes vihma käes. Kusagil sealsamas valmistus väljuma Le Havre’i suunduv aurik ja Tessast tunglesid omavahel prantsuse keeles hõigeldes lähedalt mööda vettinud moega meremehed. Tüdruk püüdis kõrvale tõmbuda, aga laevalt mahatulevad ning raudteejaama varju alla tõttavad reisijad oleksid ta äärepealt jalge alla tallanud.

Nate’i polnud kusagil näha.

„Kas teie olete preili Gray?” Hääl oli kõrisev, tugeva aktsendiga. Tessa ette oli seisma jäänud keegi mees. Too oli pikka kasvu ning kandis avarat musta mantlit ja silindrit, mille äär kogus vihmavett nagu renn. Tema silmad olid esiletungivad, peaaegu pungis nagu konnal, ning nahk oli krobeline otsekui armidest küntud. Loomusunniliselt tahtnuks Tessa temast eemale tõmbuda, aga jäi paigale: mees teadis tema nime. Kes muu võiks siin seda teada kui keegi, kes tunneb Nate’i.

„Jah.”

„Mind saatis teie vend. Tulge minuga.”

„Kus Nate on?” nõudis Tessa, aga mees kõndis juba eemale. Tema samm oli vankuv, nagu sunniks mingi ammune vigastus teda lonkama. Hetke kõhelnud, kergitas Tessa seelikusaba ja tõttas mehele järele.

Kiiresti edasi liikudes trügis too läbi rahvasumma, otsekui oleks tal silme ees kindel siht. Inimesed tõmbusid kõrvale, kirudes endamisi tema häbematust, ja Tessa, kartes maha jääda, järgnes pooljoostes. Põiganud järsult mööda virnas seisvatest kastidest, leidis ta end seisvat läikivmusta tõlla ees. Selle küljele olid maalitud kuldsed tähed, aga udu ja vihm olid nii tihedad, et ta ei näinud lugeda, mis seal kirjas seisab.

Tõlla uks avanes ja sellest küünitas end välja naine. Tema nägu varjas hiigelsuur sulgedega ehitud kübar. „Kas teie olete preili Theresa Gray?”

Tessa noogutas. Pungissilmne mees tõttas ligi, et aidata tõllast välja see ja siis veel teinegi naine. Mõlemad avasid otsekohe vihmavarju ja tõstsid pea kohale, et kaitsta end märjaks saamast. Siis pöörasid nad pilgu Tessale.

Naised moodustasid veidra paari. Üks oli väga pikk ja kõhn, pahura kondise näoga. Tema kahkjad juuksed olid tahapoole kammitud ning moodustasid kuklas šinjooni. Ta kandis kärtslillat siidkleiti, mida siin-seal juba kirjasid tumedad veeplekid, ja samasuguseid lillasid kindaid. Teine naine oli lühike ja täidlane, väikeste sügaval pealuus paiknevate silmadega; ereroosad kindad lasksid tema kätel paista värviliste käppadena.

„Theresa Gray,” lausus lühem naine. „Ah missugune rõõm teiega viimaks ometi tutvuda. Mina olen proua Black ja see siin on minu õde proua Dark. Teie vend saatis meid, et oleksime teile Londonisse sõites seltsiks.”

Tessa, märg, külmetav ja jahmunud, tõmbas vettinud salli tihedamalt õlgade ümber. „Ma ei mõista. Kus on Nate? Miks ta ise ei tulnud?”

„Pakilised äriasjad hoiavad teda Londonis kinni. Mortmain ei saanud lasta tal lahkuda. Aga igatahes saatis ta teile kirja.” Proua Black ulatas Tessale kokkurullitud paberi, mis oli juba vihmast niiske.

Tüdruk võttis kirja ja pöördus kõrvale, et seda lugeda. Vend palus lühidalt vabandust, et polnud saanud talle sadamasse vastu tulla, ja teatas, et usaldab täielikult proua Blacki ja proua Darki – kutsun neid mõistetavatel põhjustel Tumedateks Õdedeks ning neil ei paista olevat midagi selle vastu! – ning on kindel, et nood toimetavad ta turvaliselt Londonisse tema majja. Need daamid on tema majaperenaised ja usaldusväärsed sõbrad ning ta ei kõhkle neid õele soovitamast.

See otsustas asja. Kiri oli kahtlemata Nate’ilt. Tessa tundis venna käekirja ning mitte keegi teine ei kutsunud teda kunagi Tessieks. Kramplikult neelatades torkas ta sedeli endale varrukasse ja pöördus taas õdede poole. „Olgu pealegi,” lausus ta, püüdes alla suruda pettumust, mis teda ikka veel vaevas: ta oli nii kangesti oodanud vennaga kohtumist. „Kas laseme pakikandjal mu kohvri siia tuua?”

„Pole tarvis, pole tarvis.” Proua Darki reibas hääletoon ei sobinud põrmugi kokku tema mopsis näoga. „Lasksime selle juba ees ära saata.” Ta nipsutas pungissilmse mehe poole sõrmi, mispeale too vinnas end tõlla ees olevasse kutsaripukki. Naine asetas käe Tessa õlale. „Tule, laps, mis sa siin vihma käes seisad.”

Hetkel kui Tessa hakkas proua Darki kondisest käest nügituna tõlla poole astuma, hajus udu ja nähtavale tuli sõiduki uksele maalitud kuldne pilt, kaks ringikujuliselt teineteise saba hammustavat madu, mida ümbritsesid ohtrate ehiskaarekestega kaunistatud sõnad „Pandemoniumi klubi”. Tessa kortsutas kulmu. „Mida see tähendab?”

„Ei midagi niisugust, mille pärast peaksid muretsema,” vastas proua Black, kes oli juba sisse roninud ning laotanud oma seelikud mõnusana tunduval istmel laiali. Tõld nägi seestpoolt uhke välja, selles paiknesid vastastikku luksusliku lilla sametiga kaetud istepingid ja akende ees rippusid kuldsete tuttidega kardinad.

Proua Dark aitas Tessal tõlda astuda ning ronis siis ka ise tema järel sisse. Kui Tessa end ühele pingile istuma sättis, sirutas proua Black käe ja sulges õe järel ukse, nii et hall taevas kadus tüdruku pilgu eest. Naise hambad välgatasid hämaruses, justkui oleksid need metallist. „Sea end mõnusasti sisse, Theresa. Meil seisab ees pikk sõit.”

Tessa tõstis käe kaela juurde ja puudutas kellavärgiga inglit, ammutades selle ühtlasest tiksumisest julgust. Tõld nõksatas paigalt ning hakkas läbi vihmasaju edasi veerema.