Читать книгу Kellavärgiga ingel. Põrgu sõdalased I raamat - Cassandra Clare - Страница 6

„Sa loll plikahakatis,” pressis proua Black hammaste vahelt, rapsates kõvasti kinni nöörid, millega Tessa randmed olid voodi külge seotud. „Mida sa oma ärajooksmisega lootsid saavutada? Kuhu sul enda arvates minna oleks olnud?”

Tessa ei lausunud sõnagi, vaid lükkas lõua trotslikult ette ja pööras pea seina poole. Ei proua Black ega tema kohutav õde pidanud nägema, kui lähedal ta on nutma puhkemisele ning kui valusasti soonivad pahkluudesse ja randmetesse nöörid, millega ta voodi külge seoti.

„Ta ei anna endale vähimalgi määral aru, kui suurt au talle osutatakse,” ütles proua Dark, kes vaatas kõike ukse juures seistes pealt, otsekui sooviks olla kindel, et Tessa ennast köidikutest lahti ei rebi ja välja ei torma. „Seda on vastik vaadata.”

„Meie oleme omalt poolt teinud kõik, et teda Magistri tarvis ette valmistada,” kostis proua Black ja lisas ohates: „Kahju küll, et pidime voolima nii kehva savi; ehkki vaieldamatult andekas, on ta ometi salakaval ja rumal.”

„Tõesõna,” kiitis tema õde takka. „Tüdruk peaks ju ometi mõistma, mis juhtub tema vennaga, kui ta proovib meile veel kas või korragi vastu hakata. Sedapuhku võime ju ehk olla armulikud, aga järgmisel korral…” Ta sisistas läbi hammaste ning seda heli kuuldes tundis Tessa karvu kuklas püsti tõusvat. „Siis Nathanielil enam nii hästi ei lähe.”

Tessa ei suutnud end kauem talitseda; teades küll, et ta ei tohiks rääkida ega pakkuda neile seda rahuldust, pahvatas ta ikkagi: „Kui ütleksite mulle vähemalt seda, kes too Magister on ja mida ta minust tahab…”

„Ta tahab sinuga abielluda, sa väike lollpea.” Proua Black oli nüüd sõlmedega ühele poole saanud ja astus sammukese tagasi, et oma kätetööd imetleda. „Ta tahab võimaldada sulle kõike.”

„Aga miks?” sosistas Tessa. „Mispärast just minuga?”

„Sinu ande pärast,” vastas proua Dark. „Põhjus on selles, kes sa oled ja mida suudad teha – mida me õpetasime sind tegema. Peaksid olema meile tänulik.”

„Aga mis saab mu vennast?” Silmi tükkivad pisarad põletasid Tessa laugusid. Ma ei hakka nutma, ei hakka, ei hakka, kordas ta endale mõttes. „Te ütlesite, et kui teen kõike, mida käsite, lasete ta vabaks.”

„Kui oled saanud Magistri naiseks, täidab ta kõik sinu soovid. Kui soovid oma venda, annab ta sulle venna.” Proua Blacki hääles polnud kahetsust, sellest ei kostnud ülepea ühtki emotsiooni.

Proua Dark kõkutas naerda. „Ma tean, mida ta mõtleb. Ta arvab, et kui saab igas asjas oma tahtmist, siis laseb meid tappa.”

„Ära raiska ilmaasjata energiat, kaaludes seda võimalust.” Proua Black patsutas Tessat lõua alt. „Meil on Magistriga sõlmitud raudne leping. Ta ei saa meile midagi halba sünnitada ega tahagi seda teha. Ta on meie võlglane, sest andsime talle sinu.” Naine kummardus tüdrukule lähemale ja tema hääl madaldus sosinaks. „Ta tahab, et annaksime su üle tervena ja heas seisundis. Kui see poleks tema käsk, oleksin lasknud peksta sind verilihale. Kui julged meile veel ühe korra vastu hakata, astun sellest üle ja käsin su naha ribadeks piitsutada. Kas said aru?”

Tessa pööras näo seina poole.

Merel – Main oli äsja möödunud Newfoundlandist – polnud Tessa ühel ööl sõba silmale saanud. Ta oli läinud tekile, et hingata värsket õhku, ning näinud öisel merepinnal helklemas sädelevaid valgeid mägesid – jäämägedeks oli üks mööduv madrus neid nimetanud; jäämägedeks, mis olid ilma soojenedes põhjapoolsete jääväljade küljest lahti murdunud. Aeglaselt olid need triivinud tumedal veel nagu mingi uppunud valge linna tornid. Tessa oli mõelnud, et pole veel kunagi näinud vaatepilti, millest hoovaks niisugust üksildust.

Nüüd teadis ta, et tõelisest üksindusest polnud tal toona aimugi. Kui õed olid lahkunud, tundis Tessa, et ei soovi enam nutta. Surve oli silmade tagant kadunud ning andnud maad tuimale õõnsale meeleheitele. Proua Darkil oli olnud õigus. Kui Tessa võimuses seisnuks neid mõlemaid tappa, oleks ta seda teinud.

Tüdruk sikutas prooviks nööre, millega tema jalad ja käed sängisammaste külge olid seotud. Need ei andnud järele. Sõlmed olid kindlalt kinni tõmmatud – nii kõvasti, et soonisid ihusse ning panid käed ja jalad kirvendama ja võbelema, otsekui oleksid need pinde täis. Veel mõni minut, teadis ta, ning siis on tema jäsemed surnud.

Mingi osa temast – ja üldsegi mitte väike osa – oleks tahtnud loobuda rabelemast ning jääda lõdvalt lebama, kuni tuleb Magister ja viib ta endaga kaasa. Taevas oli väikese akna taga hakanud juba tumenema – kaugel ei võinud see aeg enam olla. Võib-olla ihkas too mees tõepoolest temaga abielluda. Ehk tahtis ta päriselt täita kõik tema soovid.

Ühtäkki kuulis ta kõrvus tädi Harrieti häält. Kui leiad mehe, kellega sooviksid abielluda, Tessa, pea meelest üht: sa ei tohi hinnata teda selle järgi, mida ta räägib, vaid pead lähtuma sellest, mida ta teeb.

Tädi Harrietil oli muidugi olnud õigus. Mees, kellega Tessa soovinuks abielluda, ei oleks lubanud kohelda teda kui vangi ja orja, poleks vangistanud tema venda ega lasknud Tessat piinata, et arendada tema „talenti”. See oli koletu komejant. Taevas ise teab, mida Magister teha plaanib, kui Tessa kord juba tema võimuses on. Isegi ellujäämise korral eelistaks ta niisugusele elule ilmselt surma, mõtiskles tüdruk.

Jumal kui kasutu oli tema anne! Miks pidi ta olema suuteline muutma oma välimust? Palju parem oleks suuta panna asju põlema, purustada metalli, laskma oma sõrmedest välja kasvada nugadel! Oskaks ta vähemalt muuta ennast nähtamatuks või kahaneda väikeseks nagu hiir…

Ühtäkki lõpetas ta rabelemise ja jäi vaikselt lebama – nii vaikselt, et võis kuulda, kuidas ingel tema rinnal tiksub. Ta ju ei pidanudki tegema ennast väikeseks kui hiireke. Piisanuks sellestki, kui ta kahanenuks nii palju, et köidikud randmete ümber lõdveneksid.

Tessa oli suuteline muunduma kellekski teist korda, ilma et pruukinuks puudutada tollele inimesele kuulunud eset – tähtis oli üksnes, et ta oleks seda varem juba teinud. Õed olid talle pähe tampinud, kuidas see käib, ning praegu valmistas nende sunniviisiline õpetus talle esimest korda rõõmu.

Surunud end vastu kõva madratsit, püüdis tüdruk meenutada. Tänav, köök, nõela välkumine, gaasivalgus. Tahtejõudu pingutades sundis ta end takka, et kutsuda esile muundumine. Mis su nimi on? Emma. Emma Bayliss…

Muundumine tabas teda vääramatu jõuga nagu pealetormav rong. Suutmata õieti hingatagi, tundis Tessa oma nahka teisenevat ja luid ümber kujunevat. Ta surus huulile kerkivad karjed alla ja tõmbas selja vibuna kaardu…

See oli õnnestunud. Silmi pilgutades vaatas Tessa lakke, laskis siis pilgul ringi käia ning peatas selle oma randmetel ja neid ümbritseval nööril. Tema käed – Emma käed – olid kõhnad ja haprad, nöörikeerud rippusid lõdvalt õõnukeste randmete ümber. Võidurõõmsalt rapsas Tessa käed vabaks, ajas end istukile ja hõõrus köidikutest punaseks hõõrdunud nahka.

Jalad olid ikka veel seotud. Ta kummardus ja hakkas nobedasti nööre harutama. Oli selge, et proua Black võiks sõlmede sidumises võistelda iga meremehega. Kui köidikud lõpuks lõdvenesid ja Tessa jalule hüppas, olid tema sõrmed verised ja valusad.

Emma õhukesed ja kerged juuksed olid pääsenud valla klambritest, mis olid mõeldud koos hoidma Tessa omi. Tüdruk lükkas need kannatamatult selja taha ja raputas end Emmast vabaks, lastes muundunud kujul endast maha voolata, kuni sõrmede vahelt libisesid jälle läbi tema enda juuksed, tihedad ja tuttavlikud. Vaadates teises seinas olevasse peeglisse, nägi ta, et Emma Bayliss on läinud – Tessa oli jälle tema ise.

Selja tagant kostev heli sundis teda pöörduma. Magamistoa ukse link oli hakanud liikuma, jõnksudes edasi-tagasi, nagu katsuks teisel pool olija ust avada.

Proua Dark, mõtles tüdruk. Too naine on tulnud, et piitsutada ta verilihale. Ta on siin, et anda Tessa Magistri võimusse.

Haaranud aluselt portselankannu, hiilis Tessa ukse kõrvale, pigistades sanga nii kramplikult, et sõrmenukid valgeks tõmbusid.

Link pöördus; uks avanes. Toas valitsevas hämaruses nägi tüdruk kedagi tuppa astuvat, aga eristas üksnes varjutaolist kogu. Ta sööstis edasi ja virutas kõigest jõust kannuga…

Varjukuju pöördus välkkiirelt, aga jäi ometi veidi hiljaks; kann tabas tema väljasirutatud kätt ja raksatas Tessa haardest vabanenuna vastu seina. Keset kildude sadu kostis võõra karjatus.

Karjatus kuulus kahtlemata mehele nagu sellele järgnenud ohtrad vandesõnadki.

Tüdruk taganes eemale ja tormas siis ukse juurde. Paraku oli see kinni löödud ega avanenud, kuidas ta ka poleks sikutanud. Tuba lõi pimestavalt valgeks, otsekui oleks tõusnud päike. Tessa pöördus kannapealt, pilgutas silmi, et pisarad voolama ei pääseks, ja jäi jahmunult vaatama.

Tessa ees seisis poiss. Too ei võinud olla temast eriti palju vanem – seitsmeteistkümne- või äärmisel juhul kaheksateistkümneaastane. Rõivaste järgi otsustades võinuks teda pidada töömeheks – tema must jakk ja püksid narmendasid ning jalas olid tal robustsed saapad. Vesti noormees ei kandnud, tema pihta ja rinda ümbritsesid risti-rästi tõmmatud laiad rihmad. Nende küljes rippusid relvad – pistodad ja liigendnoad ning mingid terariistad, mis olnuksid otsekui jääst. Poisi paremas käes oli iseäralik helendav kivi – sellest voogav hiilgus muutiski toa nii valgeks, et tüdruku silmadel oli valus. Teise saleda, pikkade sõrmedega käe selg veritses kohas, kuhu Tessa oli kannuga virutanud.

Aga mitte see ei paelunud praegu Tessa pilku, vaid hoopis poisi nägu. Nii ilusat noormeest ei olnud ta kunagi varem näinud. Tolle mustad juuksed olid sassis ja silmad otsekui sinisest klaasist. Põsesarnad olid elegantsed, huuled täidlased, ripsmed pikad ja lopsakad. Isegi tema kurgualune kaardus kaunilt. Nõnda meenutas ta neid väljamõeldud noormehi, keda Tessa endale mõnikord vaimusilma ette oli mananud. Muidugi mõista polnud tüdruk kujutlenud neist ühtki niiviisi kiruvat, nagu tegi too siin, raputades süüdistavalt oma veritsevat kätt.

Noormees näis märkavat, et tüdruk teda silmitseb, sest lõpetas vandumise. „Sa lõid mu käe puruks,” ütles ta. Tema hääl oli meeldiv, britipärane. Ja väga argine. Poiss silmitses oma kätt, nagu pakuks see talle erilist huvi. „See võib olla surmav.”

Tessa seiras teda, silmad suured. „Kas teie oletegi Magister?”

Poiss kallutas kätt. Veri voolas mööda seda alla ja tilkus põrandale. „Taevas halasta kui suur verekaotus. Ma võin iga hetk hinge heita.”

„Kas te olete Magister?”

„Magister?” Tüdruku ägedus näis noormeest pisut üllatavat. „See tähendab ladina keeles meistrit, eks ju?”

„Ma…” Tessas süvenes tunne, nagu näeks ta veidrat und ega suudaks kuidagi ärgata. „Tähendab vist küll.”

„Ma olen meister üsna mitmes asjas: suudan meisterlikult liikuda Londoni tänavatel ja tantsida kadrilli; valdan Jaapani lilleseadekunsti, oskan šaraadimängus osavalt valetada, mõjun kainena isegi siis, kui olen purupurjus, valmistan oma rohkete meeldivate omadustega rõõmu noortele daamidele…”

Tessa silmitses teda sõnatult.

„Tuleb siiski tõdeda,” jätkas poiss, „et meistriks, saati siis magistriks pole mind seniajani veel keegi kutsunud. Millest on väga kahju…”

„Kas te olete praegu purupurjus?” Tessa oli selle küsimuse esitanud siirast huvist, aga mõistis, niipea kui sõnad olid üle tema huulte tulnud, et need pidid kõlama hirmus häbematud või mis veel hullem – mõjuma flirtivalt. Selleks et purjus olla, püsis poiss pealegi liiga kindlalt jalgadel.

Tessa oli näinud Nate’i piisavalt sageli joobnuna, et vahet teha. Ehk oli too siin lihtsalt hull.

„See oli väga otsekohene küsimus, aga teie, ameeriklased, oletegi vist niisugused, eks?” Olukord näis tegevat noormehele nalja. „Jah, aktsent reedab teid. Mis teie nimi siis ka on?”

Tessa vaatas teda, nagu ei suudaks oma kõrvu uskuda. „Mis on minu nimi?”

„Kas te siis ise ei tea seda?”

„Teie… te tungite minu tuppa, ehmatate mu vaat et surnuks ja nüüd tahate teada, mis mu nimi on? Taevas halasta, mis on teie nimi? Ja kes te niisugune üldse olete?”

„Mina olen Herondale,” vastas poiss rõõmsameelselt. „William Herondale, aga kõik kutsuvad mind Williks. Kas see siin on tõepoolest teie tuba? Eriti ilus see just ei ole või mis?” Ta kõndis akna alla, peatus öökapi juures, uuris sellel olevaid raamatuid ja keskendus siis voodile. Nööridele osutades küsis Will: „Kas magate sageli voodi külge kinniseotuna?”

Tessa tundis põski lõkendama löövat ning oli üllatunud, et suudab niisuguses olukorras veel häbeneda. Tuleks tal rääkida noormehele tõtt? Kas oli võimalik, et too siin on ikkagi Magister? Tuli tunnistada, et niisuguse väljanägemise puhul poleks tal pruukinud tüdrukuid kinni siduda, sundimaks neid endaga abielluma.

„Olgu peale. Hoidke seda.” Will ulatas talle hiilgava kivi. Tessa võttis selle ettevaatlikult vastu, kartes esialgu sõrmi kõrvetada, aga avastas kohe, et see on jahe. Tema pihus tuhmus kivist voogav valgus vaevaliselt võbelevaks tulukeseks. Hirmunult vaatas tüdruk noormehe poole, aga too seisis juba aknalaual ning vaatas pealtnäha muretult välja. „Kahju, et oleme neljandal korrusel. Mina suudaksin siit alla hüpata, aga teie saaksite arvatavasti surma. Ei, peame ikkagi minema uksest ja proovima maja kaudu välja pääseda.”

„Maja kaudu… Mida te sellega öelda tahate?” Tessa, toimuvast ikka veel juhmistatud, raputas pead. „Ma ei saa aru.”

„Kuidas te ei mõista?” Poiss osutas raamatutele. „Te ju ometi loete romaane. Kas pole siis ometi ilmne, et olen tulnud teid päästma? Ärge öelge, et ma ei näe välja nagu sir Galahad.” Ta tõstis dramaatilise žestiga käed. „Mu kätes kümne mehe jõud, sest süda puhas on…”

Kaugel maja sügavuses kajas vastu mingi kolksatus – tundus, nagu oleks kusagil uks pauguga kinni löödud.

Will tõi kuuldavale sõna, mis sir Galahadil poleks iial üle huulte pääsenud, ning hüppas aknalt alla. Ta maandus jalgadele ning heitis, valugrimass näol, pilgu haavatud käele. „Sellega tuleb tegelda hiljem. Tulge…” Noormees vaatas talle pingsalt otsa, silmis sõnatu küsimus.

„Preili Gray,” lausus tüdruk vaikselt. „Preili Theresa Gray.”

„Preili Gray,” kordas poiss. „Tulge siis, preili Gray.” Lipsanud tüdrukust mööda, astus ta ukse juurde, leidis lingi, pööras seda ja tõmbas…

Midagi ei juhtunud.

„Sellest pole kasu,” sõnas Tessa. „Seda ust ei ole võimalik seestpoolt avada.”

Willi huuled tõmbusid raevukale muigele. „Pole või?” Ta kobas vööd, otsides midagi seal rippuvate esemete seast. Valinud välja valgest hõbejast materjalist kepikese, mis nägi välja nagu pikk peenike laasitud raokestega oks, surus ta selle otsapidi vastu ust ning hakkas vedama jooni. Jämedad ja mustad, keerlesid need painduva silindrikese tipu alt kergel sisinal välja ja katsid puitpinna otsekui tindijoonistus.

„Te joonistate?” sedastas Tessa. „Ausalt öeldes ei saa ma aru, kuidas sellest võiks…”

Kostis klaasi purunemist meenutav heli. Link hakkas iseenesest, igasuguse kõrvalise abita pöörduma – kiiresti, järjest kiiremini, kuni uks kargas lahti; selle hingedest tõusis kerge suitsupahvak.

„Nüüd mõistate,” sõnas Will. Torganud imeliku asjapuu tasku, andis ta Tessale käega märku, et tüdruk talle järgneks. „Lähme.”

Teadmata miks, lõi tüdruk kõhklema ja vaatas tagasi tuppa, mis oli peaaegu kaks kuud olnud tema vangla. „Minu raamatud…”

„Ma muretsen teile raamatuid.” Poiss suunas ta ees avanevasse koridori ja tõmbas ukse nende järel kinni. Haaranud Tessal randmest, vedas ta tüdrukut enda järel piki koridori edasi ja tõmbas ta nurga taha. Siin oli trepp, mida mööda Tessa oli koos Mirandaga nii palju kordi käinud. Kahte astet korraga võttes jooksis Will tüdruku kätt vabastamata allapoole.

Tessa kuulis üleval kedagi karjatavat. Ta tundis hääle ära, see kuulus proua Darkile.

„Teie põgenemine on ilmsiks tulnud,” ütles Will. Nad olid jõudnud esimesele mademele ja Tessa aeglustas sammu, aga Will, kellel ei paistnud olevat plaanis peatuda, tiris teda edasi.

„Kas me uksest välja ei lähegi?” nõudis Tessa.

„See pole võimalik. Hoonet valvatakse. Maja ees on terve rida tõldu. Paistab, et jõudsin kohale väga põneval ajal.” Ta jooksis mööda treppi allapoole ning Tessa järgnes talle. „Kas teate, mis Tumedatel Õdedel täna õhtul plaanis oli?”

„Ei.”

„Aga te ju ometi ootasite kedagi, keda kutsutakse Magistriks.” Nüüd olid nad jõudnud keldrisse, kus neid ümbritsesid krohvitud seinte asemel niisked kivimüürid. Miranda laternata oli siin üsna pime. Palavus uhkas neile vastu nagu laine. „Ingli nimel, siin all on otsekui põrgu üheksas ring…”

„Põrgu üheksas ring on külm,” katkestas Tessa teda automaatselt.

Will jäi talle otsa vaatama. „Mida te ütlesite?”

„Dante ütleb nõnda,” selgitas tüdruk. „Põrgu on külm. See on kaetud jääga.”

Võbelus suunurgis, silmitses poiss teda veel viivu ning sirutas siis käe välja. „Andke mulle nõiavalgus.” Nähes tüdruku mõistmatut ilmet, lisas ta kärsitult mühatades: „Kivi. Andke mulle kivi.”

Hetkel kui Willi käsi kivi ümber sulgus, lõi see jälle sädelema ning noormehe sõrmede vahelt purskusid välja valguskiired. Nüüd märkas Tessa esimest korda, et tema käeseljal on mingi kujund. Otsekui musta tindiga joonistatud, meenutas see avatud silma. „Kui rääkida põrgu temperatuurist, preili Gray,” lausus noormees, „siis lubage endale pisut nõu anda. Nägusal noormehel, kes proovib päästa teid kohutavast saatusest, on alati õigus. Isegi kui ta väidab, et taevas on lilla ja tehtud siilidest.”

Ta on tõepoolest hull, mõtles Tessa, aga jättis selle välja ütlemata, märgates oma suureks ehmatuseks, et Will võttis suuna Tumedate Õdede eluruumide suurele kahe poolega uksele.

„Ei!” Ta haaras poisil käest ja tõmbas teda tagasi. „Mitte sinnapoole. Sealtkaudu me välja ei pääse. See on lõks.”

„Nagu näen, parandatakse mind jälle.” Will pöördus ja hakkas minema teisele poole, hämarasse koridori, mida Tessa oli alati peljanud. Kramplikult neelatades järgnes ta noormehele.

Sedamööda kuidas nad edasi liikusid, läks käik üha kitsamaks. Seinad tõmbusid kahel pool koomale. Järjest tugevnevas kuumuses keerdusid Tessa juuksed krussi ning kleepusid meelekohtadele ja kaelale. Õhk oli paks, hingata oli raske. Mõnda aega kõndisid nad vaikides, aga siis ei pidanud Tessa enam vastu. Ta pidi küsima, ehkki teadis juba, et vastus tuleb eitav.

„Härra Herondale,” ütles ta, „kas minu vend saatis teid, et te mu üles otsiksite?”

Tessa kartis kuulda vastuseks järjekordset hullu repliiki, aga noormees ainult silmitses teda uudishimulikult. „Ma pole teie vennast midagi kuulnud,” vastas ta ning Tessa tundis südames tuima pettumustorget. Muidugi oli ta teadnud, et see noormees pole Nate’i saadetud – vastasel korral oleks ta ju teadnud Tessa nime, eks? –, aga seda kuulda oli ikka valus. „Ning veel kümme minutit tagasi, preili Gray, polnud ma kuulnud ka teist. Peaaegu kaks kuud olen ma ajanud ühe surnud tüdruku jälgi. Ta oli mõrvatud, jäetud ühele põiktänavale, kus ta verest tühjaks jooksis. Tüdruk oli kellegi… või millegi eest põgenenud.” Nad olid jõudnud kohani, kus koridor hargnes kaheks, ning hetkelise kõhkluse järel pööras Will vasakule. „Tema kõrval lebav pistoda oli kaetud verega. Sellel oli sümbol: kaks madu, kes hammustavad teineteist sabast.”

Tessa võpatas. Jäetud põiktänavale, kus ta verest tühjaks jooksis. Tema kõrval oli pistoda. Kindlasti oli see olnud Emma. „Seesama sümbol on Tumedate Õdede tõlla küljel. Ma kutsun neid Tumedateks Õdedeks – proua Darki ja proua Blacki…”

„Te pole ainus, kes neid nõnda kutsub – sedasama teevad ka kõik teised allilmlased,” vastas Will. „Sain seda teada, kui uurisin sümboli päritolu. Mul tuli pistodaga käia vist küll sadades allilma urgastes, lootes, et keegi selle ära tunneb. Pakkusin informatsiooni eest tasu ning lõpuks jõudsidki mu kõrvu Tumedate Õdede nimed.”

„Allilm,” kordas Tessa hämmeldunult. „Kas Londonis on niisugune koht?”

„See ei puutu asjasse,” ütles Will. „Ma hooplen praegu oma detektiiviannetega ja eelistaksin teha seda, ilma et mind katkestataks. Kuhu ma jäingi?”

„Pistoda…” Tessa lause katkestas mööda koridori nendeni kanduv kõrgetooniline imalmagus hääl, mida ta nii hästi tundis.

„Preili Gray.” Proua Darki hõige näis huljuvat koridori seinte vahel nagu suitsuvine. „Uu, preili Graaaay. Kus te olete?”

Tessa kangestus. „Jumal hoidku, nad on jõudnud…”

Taas haaras Will tal randmest kinni ja nad hakkasid uuesti jooksma; poisi käes olev kivi heitis müüridele metsikult hüplevaid valguslaike, kui nad mööda kaarduvat käiku edasi tormasid. Põrand suundus allapoole, seda katvad kivid muutusid järjest libedamaks ja märjemaks, õhk aga üha kuumemaks ja lämbemaks. Tundus, nagu kihutaksid nad otsejoones põrgusse saadetuna Tumedate Õdede hõigetest, mis seintelt vastu kajasid. „Preili Graaaaay! Me ei lase teil putku pista. Teil ei õnnestu meie eest peitu pugeda! Me leiame teid üles, kullake. Selles ei maksa kahelda.”

Koridor tegi käänaku. Will ja Tessa läbisid selle täie hooga, ent jäid siis jalapealt seisma: nende ette kerkis kõrge kahe poolega metalluks. Vabastanud tüdruku käe, viskus Will vastu takistust. Uksepooled paiskusid valla ja ta peaaegu kukkus nende vahelt sisse; Tessa järgnes talle ja pöördus, et lükata uks enda järel kinni. See oli nii raske, et tema jõud ähvardas jääda napiks, kuid seljaga vastu ust viskudes õnnestus tal see lõpuks kinni suruda.

Ainus valgus selles ruumis kiirgus Willi kivist. Nüüd immitses seda tema sõrmede vahelt nagu kustuvatest sütest, tõstes poisi pimeduses esile, otsekui viibiks ta rambivalguses. Noormees sirutas käe ümber Tessa, et lükata riiv ette. See oli raske ja tugevasti roostes; Willile väga lähedal seistes tundis Tessa poisi lihaseid pingulduvat, kui too riivi lõpuks liikuma sai ja see kinni kolksatas.

„Preili Gray?” Tessa seisis, selg vastu ust, ja noormees nõjatus tema vastu. Tüdruk tundis, kui tugevasti vasardab Willi süda – või oli see tema enda oma? Kivist lähtuv kummaline valge kuma mängles poisi kõrgetel põsesarnadel ja sillerdas higist niisketel rangluudel. Sealt paistsid mingid märgid, Tessa nägi neid vilksamisi Willi avatud ülemiste särginööpide vahelt. Nagu see, mis ehtis käeselga, olid needki mustad, otsekui oleks keegi vedanud tumeda tindiga poisi nahale jämedaid jooni.

„Kus me viibime?” küsis ta sosinal. „Kas oleme pääsenud?”

Will ei vastanud, vaid tõmbus eemale ja tõstis parema käe. Kui ta selle üles sirutas, lõi kivi heledamalt särama ja ruumis läks valgeks.

Nad viibisid isemoodi kongis, ainult et see kong oli väga suur. Nii seinad kui ka lagi ja põrand olid kivist. Põrand alanes keskpaiga poole, kus oli suur äravoolurenn. Ruumil oli üksainus aken, mis paiknes väga kõrgel. Uksi polnud rohkem kui see, mille kaudu nad sisse olid tulnud. Aga mitte see ei sundinud Tessat õhku ahmima.

Nad viibisid tapamajas. Ruumi ühest seinast teiseni jooksid pikad puust lauad. Nendest ühel lebasid laibad – inimeste surnukehad, kahkjad ja alasti. Igaühel oli rinnal must Y-kujuline sisselõige ning kõigil rippus pea üle laua serva alla, naiste juuksed pühkisid harjana põrandat. Keset lauda oli kuhjatud veriseid nuge ja tööriistu – vask- ja messingteravikke ning ihutud hammastega hõbedakarva raamsaage.

Tessa surus rusika suu ette, summutamaks karjet, ning vajutas hambad nii kõvasti sõrmedesse, et tundis vere maitset. Will ei paistnud seda märkavat; näost kahvatu, vaatas ta ringi, pomisedes endamisi – mida nimelt, seda Tessa ei kuulnud.

Kostis kõrvulukustav mürtsatus ja metallist uksepooled vappusid, nagu oleks midagi rasket teisel pool nende vastu paiskunud. Tessa võttis veritseva käe suu eest ja karjatas: „Härra Herondale!”

Käis uus mürtsatus ja poiss pöördus. Teiselt poolt ust hüüti: „Preili Gray! Tulge otsekohe välja ning me ei tee teile midagi halba!”

„Nad valetavad,” lausus Tessa kiiresti.

„Oi, kas tõesti?” Olles pannud sellesse küsimusse nii palju sarkasmi kui üldse võimalik, torkas Will hiilgava nõiavalguskivi tasku ja hüppas laua keskele, kus lebasid verised tööriistad. Kummardunud, haaras ta ühe massiivse messingkangi ja kaalus seda käes. Pingutusest ägisedes lennutas ta selle kõrgel paikneva akna poole; klaas purunes kildudeks ja Will hüüdis valjusti: „Henry! Pisut abi, kui tohib paluda! Henry!”

„Kes on Henry?” uuris Tessa, aga siis kostis kolmas raksatus ning metalli sisse ilmusid kitsad praod. Oli selge, et kuigi kaua uks enam vastu ei pea. Tessa tormas laua juurde ja haaras sealt relva, peaaegu huupi – esimese, mis kätte sattus. See oli sakiliste hammastega raamsaag, niisugune, millega lihunikud luid läbi saevad. Seda käes pigistades pöördus ta hetkel, kui uks paiskus valla.

Lävel seisid Tumedad Õed – proua Dark oma säravrohelises kleidis, pikk ja kondine nagu taputeivas, ja proua Black, näost punane, silmad ahenenud kitsasteks piludeks. Naisi ümbritses eredate siniste sädemete vihk nagu väike ilutulestik. Nende pilgud riivasid korraks Willi – seistes ikka veel keset lauda, oli too tõmmanud vöölt ühe jäiselt sädeleva noa – ning peatusid siis Tessal. Proua Blacki huuled, punane haav kahvatus näos, tõmbusid irvele. „Väike preili Gray,” lausus ta. „Mind paneb imestama, et otsustasite põgeneda. Ütlesime ju selge sõnaga, mis juhtub, kui proovite uuesti plehku panna…”

„Eks laske siis käia! Piitsutage mind pealegi veriseks. Kas või tapke mind – see ei lähe mulle korda!” karjus Tessa ning tundis põgusat rõõmusähvatust, nähes Tumedate Õdede näol kerget jahmatust: varem oli ta olnud liiga arg, et nende peale häält kõrgendada. „Ma ei lase teil ennast Magistrile anda! Pigem suren!”

„Poleks arvanudki, et teil võib olla nii terav keel, kallis preili Gray,” ütles proua Black. Väga aeglaste liigutustega hakkas ta sikutama paremast käest kinnast ning esimest korda nägi Tessa teda paljakäsi. Naise nahk oli hall ja paks justkui elevandil ning sõrmedel olid pikad tumedad küünised. Need paistsid olevat teravad nagu noad. Suu irveks tardunud, jätkas proua Black Tessalt pilku pööramata: „Et sulle kombeid õpetada, peaks sul keele ehk ära lõikama.”

Ta hakkas tüdrukule lähenema, aga juba oli Will hüpanud laualt tema ja Tessa vahele ning tõkestas tal tee. „Malik,” sõnas poiss ning tema käes olev jäiselt helkiv terariist lõi tähena loitma.

„Kao mu tee pealt eest, väike nefilimi sõdalane,” käsutas proua Black. „Kasi minema koos oma seeravinugadega. See siin pole sinu lahing.”

„Selles te küll eksite.” Willi silmad tõmbusid pilukile. „Mu kõrva on teie kohta üht-teist puutunud, armuline proua – sahinaid, mis liiguvad allilmas ringi nagu must mürk. Olen kuulnud, et teie, õeksed, maksate inimlaipade eest kenakest hinda, tegemata erilist numbrit sellest, kuidas elusatest inimestest laibad saavad.”

„Nii suur kära paari maapealse ümber,” kõkutas proua Dark ja astus õe kõrvale, nii et nüüd seisis Will oma leegitseva mõõgaga Tessa ja mõlema naise vahel. „Sinuga, varjukütt, ei ole meil mingit kana kitkuda, kui sa just ise tüli ei nori. Oled tunginud meie territooriumile ja rikkunud sellega teie endi püha Seadust. Võiksime kanda sellest ette Klaavile…”

„Ehkki Klaav taunib võõrastesse valdustesse tungimist, paneb ta – veider küll – veel rohkem pahaks inimeste nülgimist ja pea maharaiumist. See on tema väike iseärasus,” vastas Will.

„Inimeste?” sisistas proua Dark läbi hammaste. „Nad on maapealsed. Teie ise ei hooli neist põrmugi rohkem kui meie.” Ta vaatas Tessa poole. „Kas ta on rääkinud, kes ta päriselt on? Ta pole inimene…”

„Teie suust on seda küll imelik kuulda,” lausus Tessa väriseva häälega.

„Ja kas tüdruk rääkis sulle, kes tema on?” nõudis proua Black Willilt. „Jutustas ta oma andest? Sellest, mida ta teha suudab?”

„Kui minult oodataks vastust,” lausus Will, „pakuksin, et sel on midagi pistmist Magistriga.”

Proua Dark seiras teda kahtlustava ilmega. „Sa siis tead Magistrist?” Ta vaatas Tessa poole. „Nojah, muidugi – ainult seda, mida tüdruk sulle rääkis. Magister, mu väike inglipoisu, on ohtlikum, kui sa eales kujutledagi oskad. Juba pikka aega on ta oodanud, et ilmuks keegi, kellel oleksid Tessa võimed. Võiks koguni öelda, et tema ongi põhjus, miks tüdruk tuli ilmale…”

Tema lause lõpp mattus kõrvulukustavasse kärgatusse. Ruumi idapoolne sein oli löönud vankuma ja varises kokku. Tessale meenutas see Jeeriku müüride langemise illustratsiooni, mida ta oli näinud vanas „Piiblilugude” pildiraamatus. Ühel hetkel seisis sein püsti, teisel hetkel haigutas selle asemel tohutu suur nelinurkne auk, millest paiskus laiali lämmatavat krohvitolmu.

Proua Dark tõi kuuldavale kileda karjatuse ja krahmas kondiste kätega kinni seelikusabast. Ilmselgelt oli varing tulnud temale samasuguse üllatusena kui Tessalegi.

Will haaras Tessal käest kinni ja tõmbas ta enda ligi, kaitstes tüdrukut ümberringi sadavate kivi- ja krohvilahmakate eest oma kehaga. Hetkel kui noormees käed ümber tema lõi, kuulis Tessa proua Blacki kriiskamas.

Tüdruk pööras end Willi haardes, püüdes näha, mis toimub. Proua Dark oli tardunud paigale ning osutas väriseva kinnastatud käega seina sisse tekkinud tumeda avause poole. Tolm oli pisut hajunud – piisavalt palju, võimaldamaks järjest selgemini eristada läbi selle lähenevaid kogusid. Nähtavale tuli kaks inimkuju; mõlemad kandsid mõõka, mille tera leegitses sinkjasvalgelt nagu seegi, mida hoidis Will. Inglid, mõtles Tessa, täis aukartust, aga ei öelnud seda välja. Kes muu võinuks nii eredalt särada?

Proua Darki huulilt vallandus röögatus. Ta sööstis edasi, käed ette sirutatud. Neist paiskusid prahvatava tulevärgina laiali sädemed. Tessa kuulis hõiget – see kõlas vägagi inimlikult. Will laskis Tessast lahti, pöördus ning saatis oma eredasti leegitseva mõõga proua Blacki poole lendu. Keereldes tuhises see läbi õhu ja tungis naisele rindu. Kriisates ja vääneldes vaarus too tagasi ning kukkus ühele jubedale lauale, mis varises kokku, paisates laiali verd ja puukilde.

Will hakkas naerma. See polnud meeldiv naer. Siis pöördus ta Tessa poole. Nende pilgud kohtusid ja viivu silmitsesid noored teineteist üle neid lahutava ruumi. Siis kogunesid poisi juurde kaaslased – kaks meest, kes kandsid tumedat tihedasti liibuvat mantlit ning liikusid oma säravate relvadega vehkides nii kiiresti, et tüdrukul läks silme ees kirjuks.

Tessa taganes kaugema seina poole, eemale ruumi keskel valitsevast kaosest, kus proua Dark tõi ulgudes kuuldavale needusi ning hoidis ründajaid tagasi põletava energiaga, mis sädemevihmana tema kätest välja paiskus. Proua Black vingerdas põrandal; naise kehast kerkis keereldes musta suitsu, nagu leegitseks tema sisikonnas tuli.

Tessa hakkas hiilima koridori viiva lahtise ukse poole, ent tundis, kuidas tugevad käed temast kinni haaravad ja ta tagasi tõmbavad. Tüdruk pöördus karjatades ja püüdis lahti rabelda, aga keegi hoidis tema käsivarsi raudses haardes. Kallutanud pead, lõi ta hambad kätte, mis oli klammerdunud vasaku õlavarre ümber. Kostis hüüatus ja temast lasti lahti; tagasi vaadates nägi Tessa pikka jahmatamapanevalt punaste sassis juuste pahmakaga meest. Veritsevat kätt vastu rinda surudes põrnitses too teda etteheitvalt. „Will!” hüüdis mees. „Will, ta hammustas mind!”

„Kas tõesti, Henry?” Will, nägu muigel nagu alati, ilmus suitsu ja leekide kaosest nähtavale justkui esilemanatud vaim. Poisi taga nägi Tessa tema teist kaaslast, lihaselist pruunide juustega noormeest hoidmas kinni rabelevat proua Darki. Proua Blacki tume kogu lamas kägaras põrandal. Üks kulm kõrgele tõstetud, uuris Will Tessat. „Hammustamist peetakse halvaks tooniks,” teatas ta. „See öeldakse olevat häbematu. Kas teie pole sellest kunagi kuulnud?”

„Häbematuseks peetakse ka seda, kui mees haarab kinni daamist, kellele teda pole tutvustatud,” vastas Tessa jäigalt. „Kas teie sellest pole kuulnud?”

Punaste juustega mees, keda Will oli nimetanud Henryks, raputas kahetsevalt naeratades oma verist kätt. Tessa arvates oli tal meeldiv nägu ning tüdruk vaat et kahetses, et oli teda hammustanud.

„Will! Ettevaatust!” hõikas pruunide juustega mees. Will pöördus kannapealt. Otsekohe tuhises miski läbi õhu ning raksatas Henry peast napilt mööda minnes Tessa selja taga vastu seina. See oli massiivne messingist kang. Tüdruk keeras end kiiresti ringi ja nägi proua Blacki, kes, silmad kahvatus krimpsus näos sütena hõõgumas, lähenes neile. Tema rinnust väljatolknevat mõõgapidet noolisid mustad tulekeeled.

„Kurat…” Will pani käe vööle, et haarata teist nuga. „Arvasin, et oleme sellega ühele poole saanud.”

Proua Black ajas hambad irevile ja ründas. Will hüppas eest ära, aga Henry ei olnud nii kiire; saadud rängast hoobist vaarus mees tagasi. Puugina tema külge klammerdudes rutjus naine Henry pikali ning surus lõrisedes küüned lamaja õlgadesse. Mees karjatas, aga Willil oli juba käes uus tera; ta tõstis selle kõrgele ja hüüdis: „Uriel!” Samal hetkel lõi see tema haardes leegitseva tõrvikuna lõkendama. Nähes Willi relva hooga allapoole vibutamas, vankus Tessa vastu seina. Küüned välja sirutatud, ajas proua Black ennast püsti ja sööstis Willi poole…

Tera välgatas ning lõikas naisel ühe ropsuga kõri läbi. Otsast lõigatud pea langes mütsatades põrandale ja veeres seal hüpeldes edasi; vastikushüüdega lükkas mustjast verest läbileotatud Henry peata jäänud keha endalt maha ja ukerdas jalule.

Õhku rebestas kohtav röögatus. „Eeeeei!”

See tuli proua Darkilt. Pruunijuukseline mees oli temast kinni hoidnud, aga naise silmist ja kätest sööstsid välja sinised tulejoad ning too kukkus valust karjudes külili. Ennast vabaks kiskunud, hakkas proua Dark Willile ja Tessale lähenema, silmad leegitsemas otsekui mustad tõrvikud. Sisinal väljusid tema suust sõnad keeles, mida Tessa polnud kunagi varem kuulnud. See kõlas nagu leekide praksumine. Tõstnud käe, saatis naine Tessa poole midagi välgunooletaolist. Hüüatades hüppas Will tüdrukule ette, hiilgav tera ette sirutatud. Välgunool põrkas noalt tagasi ning tabas rikošetina kiviseina, mis lõi kummaliselt helendama.

„Henry,” hõikas Will, ilma et oleks pöördunud, „oleks kena, kui saaksid toimetada preili Gray ohutusse kohta… varsti…”

Henry hammustusjälgega käsi laskus Tessa õlale just sel hetkel, kui proua Dark läkitas tema poole teele järjekordse valgusvihu. Miks püüab ta tappa just mind? Tüdruk ei suutnud toimuvat mõista. Miks ei ründa ta Willi? Siis tõmbas Henry ta enda vastu ning Willi mõõgatera katkestas teisegi välgunoole tee, pihustades selle kümneteks eredalt lõõmavateks valguskildudeks. Hetkeks tardus Tessa seda enneolematult ilusat valgusmängu imetlema ja kui ta kuulis Henry hüüet, mis käskis tal pikali viskuda, oli juba hilja. Üks hõõguv kild tabas uskumatu jõuga tema õlga. Hoop oli nii tugev, nagu oleks talle rong otsa kihutanud. See kiskus ta Henry haardest lahti, kergitas õhku ja paiskas tahapoole. Tessa pea raksatas vastu seina, nii et silmist lendas sädemeid. Korraks kuulis ta proua Darki kriiskavat naeru, siis mattus kõik pimedusse.