Читать книгу Kellavärgiga ingel. Põrgu sõdalased I raamat - Cassandra Clare - Страница 5

„Õed näeksid teid meelsasti oma ruumides, preili Gray.”

Tessa asetas pooleli oleva raamatu voodi kõrvale öökapile ja pöördus vaatama. Tema väikese toa uksel seisis nagu iga päev sel kellaajal Miranda ning andis edasi tavapärase sõnumi. Hetke pärast palub Tessa tal oodata koridoris ja Miranda lahkub toast. Kümme minutit hiljem tuleb ta tagasi ja ütleb sedasama. Kui Tessa paari katse järel sõnakuulelikult kaasa ei lähe, haarab Miranda temast kinni ning lohistab ta sipleva ja karjuvana trepist alla palavasse haisvasse tuppa, kus ootavad Tumedad Õed.

Nõnda oli juhtunud iga päev esimesel nädalal, mille Tessa veetis tumedas majas – niisuguse nime oli ta andnud paigale, kus teda vangis hoiti –, kuni ta oli lõpuks endale aru andnud, et karjumine ja rabelemine on asjatud ning üksnes raiskavad energiat, mida saaks ehk kasutada märksa mõistlikumalt.

„Üks hetk, Miranda,” ütles Tessa. Teinud kohmaka kniksu, läks teenijanna välja ja pani ukse enda järel kinni.

Tessa tõusis püsti ning vaatas ringi toas, mis oli juba poolteist kuud olnud tema vangikong. See oli väike, lillelise tapeediga ja napilt sisustatud; pitslinaga kaetud väikesel männipuust laual võttis ta einet, kitsas messingvoodis magas, pragunenud valamu ja portselankann võimaldasid tal ennast pesta, aknalaual seisid virnas tema raamatud ning väikesel toolil istudes kirjutas ta igal õhtul oma vennale – Tessa teadis, et ei saa neid kirju kunagi posti panna, ning hoidis neid Tumedate Õdede eest madratsi all peidus. Nõndaviisi omal moel päevikut pidades veenis ta ennast, et kohtub ühel päeval jälle Nate’iga ning saab need kirjad talle kätte anda.

Tessa läks üle toa, jäi seisma vastasseinal rippuva peegli ees ja silus juukseid. Tumedad Õed – paistis, et just niiviisi meeldib neile lasta end kutsuda – nõudsid, et tema välimus ei oleks lohakas, ehkki muus mõttes ei läinud Tessa väljanägemine neile korda ja hea kah: ennast peeglist silmitsedes krimpsutas tüdruk nägu. Sealt vaatas talle vastu kahvatu näoovaal, milles andsid tooni hallid aukuvajunud silmad – nukker nägu, mille põskedes polnud raasugi puna ega ilmes vähimatki lootusesädet. Seljas oli Tessal ilmetu must koolimammalik kleit, mille õed talle kohale jõudes olid andnud; kohver polnud nende lubaduste kiuste Tessani jõudnud ning nüüd oli see kleit tema ainus riideese. Kiiresti pööras tüdruk pilgu kõrvale.

Sugugi mitte alati polnud peegelpilt Tessale pettumust valmistanud. Üleüldise arvamuse järgi oli just heledapäine ja klaari jumega Nate pärinud emalt hea välimuse, aga Tessa oli olnud igati rahul omaenda pruunide juuste ja kindlameelsete hallide silmadega. Ka Jane Eyre’il ja paljudel teistel romaanide kangelannadel olid olnud pruunid juuksed. Isegi tema kasvus polnud õieti midagi halba. Tõsi küll, enamikust omavanustest poistest oli ta pikem, aga tädi Harriet oli alati öelnud, et kui pikka kasvu naine hoiab selja sirge, näeb ta kõrge eani kuninglik välja.

Praegu Tessa kuninglik välja ei näinud. Tüdruk, kes talle peeglist vastu vaatas, oli hirmul ja räsitud ning meenutas pigem hernehirmutist. Ta kahtles, kas Nate teda sellisena äragi tunneks.

Selle mõtte peale tundis ta südames pitsitust. Nate. Just tema pärast on Tessa olnud nõus seda kõike tegema, aga mõnikord tundis ta vennast valusalt puudust – nii valusalt, nagu oleks neelanud teravaid klaasikilde. Nate’ita oli ta ilmas täiesti üksi. Tal polnud ainsatki lähedast inimest. Kogu maailmas ei läinud kellelegi korda, kas ta on elus või surnud. Mõnikord valmistas see mõte Tessale nii suurt õudust, et ta tundis end langevat põhjatusse kuristikku, millest ei saanud enam olla tagasiteed. Kui sinust siin ilmas mitte keegi ei hooli, kas sind on siis üleüldse olemas?

Tema mõttelõnga lõikas järsult pooleks luku klõpsatus. Uks avanes ja lävel seisis Miranda.

„Tulge nüüd minuga kaasa,” ütles teenija. „Proua Black ja proua Dark ootavad.”

Tessa heitis talle vastikustunnet väljendava pilgu. Ta poleks osanud öelda, kui vana Miranda on. Üheksateistkümnene? Kahekümne viiene? Naise siledas ümaras näos oli midagi eatut. Kraavivee karva juuksed olid rangelt kõrva taha kammitud ja pungis konnasilmad, täpselt samasugused kui Tumedate Õdede kutsaril, andsid tema näole püsivalt imestava ilme. Kindlasti on need kaks omavahel suguluses, mõtles Tessa.

Kui nad kahekesi trepist alla läksid, Miranda lühikeste tümpsuvate sammudega veidi eespool, tõstis Tessa käe kaela juurde, kus rippus keti otsas kellavärgiga ingel. See oli saanud talle harjumuseks – nõnda tegi ta iga kord, kui oli sunnitud kohtuma Tumedate Õdedega. Ei tea miks, aga ripatsi puudutamine andis talle meelekindlust. Seda pihus hoides jättis ta selja taha ühe trepijärgu teise järel. Tumeda Maja koridorid kulgesid mitmel tasandil, kuid Tessa oli kogu hoonest näinud üksnes Tumedate Õdede eluruume, esikuid ja treppe ning omaenda tuba. Lõpuks jõudsid nad hämarasse keldrisse. Siin all oli rõske; seinad olid vastikult ligedad, aga õdesid ei paistnud see häirivat. Nende ametiruumidesse, mis asusid otse ees, pääses läbi laia kahe poolega ukse. Teisele poole viiv kitsas koridor kadus taamal pimedusse; Tessal polnud aimugi, kuhu see viib, aga seal luuravad varjud olid nii iseäralikult tihedad, et ta poleks tahtnudki teada saada, mida need endas peidavad.

Õdede kontori ukse mõlemad pooled olid avatud. Miranda kõmpis kõhklemata sisse ja vastumeelsust alla surudes astus Tessa talle järele. Kogu maailmas ei leidunud teist paika, mida ta nii tuliselt oleks vihanud.

Esiteks oli siin alati palav ja lämbe nagu soos, olgu taevas väljas pealegi vihmahall. Seintest näis immitsevat rõskust ning toolide ja sohva polstril vohas hallitus. Lõhngi oli siin iseäralik: niisugust vee, jäätmete ja muda lehka võis tunda kuumal suvepäeval Hudsoni ääres.

Õed olid juba kohal ning istusid nagu alati oma tohutu suure kõrge kirjutuslaua taga – ikka needsamad värvikad kujud. Proua Black kandis särtsakat lõheroosat kleiti, kuna proua Darki oma oli paabulinnusinine. Eredavärvilise siidriide kohal meenutasid nende näod täispuhutud halle õhupalle, millest osa õhku on välja pääsenud. Nad kandsid alati kindaid, ükskõik kui palav toas ka poleks olnud.

„Jäta meid nüüd omavahele, Miranda,” lausus proua Black, keerutades valges kindas käe pontsaka sõrmega laual seisvat rasket messingist gloobust. Tessa oli mitu korda proovinud seda lähemalt silmitseda – gloobusel kujutatud mandrite paiknemises, eriti Euroopa keskosas näis miski olevat valesti –, aga õed polnud teda kunagi sellele ligi lasknud. „Ja pane uks enda järel kinni.”

Näoilme muutumatu, tegi Miranda, nagu kästud. Tessa surus tahtepingutusega maha võpatuse, kui uks teenija järel sulgus ning toas muutus veel umbsemaks.

Proua Dark kallutas pea viltu. „Tule siia, Theresa.” Tema oli neist kahest lahkem ning kasutas sagedamini meelitamist ja veenmist kui teine õde, kes eelistas panna ennast maksma kõrvalopse jagades ja ähvardusi sisistades. „Ja võta see enda kätte.”

Naine ulatas talle midagi – räbaldunud roosa riideriba, mis oli seotud lehviks ning võis kunagi ehtida ühe tüdruku juukseid.

Tessa oli nüüd juba harjunud, et Tumedad Õed andsid talle asju. Need esemed olid mingil ajal kuulunud kellelegi teisele – lipsunõelad, kellad, leinaehted ja laste mänguasjad. Kord oli talle ulatatud kingapaelad, kord üksainus vereplekkidega kõrvarõngas.

„Võta,” ütles proua Dark uuesti, sedapuhku juba veidi kärsitumalt. „Ja muundu.”

Tessa võttis lehvi vastu. Kerge nagu liblikatiib, lebas see tema peopesal, samal ajal kui Tumedad Õed teda kiretult silmitsesid. Loetud raamatutest meenusid neiule tegelaskujud, kes Old Bailey süüpingis seistes ootasid kohtuotsust ning palvetasid endamisi, et nad õigeks mõistetaks.

Sageli tundis ta ennastki selles toas kohtu ees seisvat, teadmata küll, missuguses kuriteos teda süüdistatakse.

Tessa keerutas linti käes ja mõtles esimesele korrale, kui Tumedad Õed olid andnud talle eseme – naisekinda, mida kaunistasid randme juures pärlnööbid. Kärkides olid nad käskinud tal muunduda; löönud ja raputanud teda, kui tüdruk neile järjest kasvava hüsteerikaga kinnitas, et tal pole aimugi, millest nad räägivad ja mida temalt ootavad.

Ehkki pisarad ähvardasid silmi tõusta, oli ta need tagasi surunud. Tessale ei meeldinud teiste nähes nutta – eriti kui ta juuresolijaid ei usaldanud. Õigupoolest oli ta siin ilmas usaldanud ainult kahte inimest ning nendest oli üks surnud ja teine vangis. Nood seal, Tumedad Õed olid öelnud, et Nate on nende võimuses ja sureb, kui tema, Tessa, ei tee, mida tal kästakse. Õed olid näidanud talle tõestuseks Nate’i sõrmust – seda, mis oli kunagi kuulunud nende isale. Nende sõnadele andis kaalu tõsiasi, et sõrmus oli kaetud verega. Õed polnud andnud seda tema kätte ega lasknud tal seda puudutada, vaid olid tõmmanud käe kohe tagasi, kui Tessa tahtis sõrmust võtta, aga ometi oli ta selle ära tundnud. See kuulus tõepoolest Nate’ile.

Pärast seda oli Tessa teinud kõik, mida temalt nõuti. Ta oli joonud õdede pakutud keeduseid, teinud tundide kaupa piinavaid harjutusi, sundinud ennast mõtlema nõnda, nagu nood temast ootasid. Õed olid käskinud tal kujutleda end plastilise vormitu savina, mida pottsepp oma kedral voolib ja kujundab. Nad olid õhutanud teda süüvima esemetesse, mida talle andsid, kujutlema neid elusolenditena ja tooma päevavalgele vaimu, mis neid hingestab.

Kulus nädalaid, enne kui tal õnnestus esimest korda muunduda, ning siis oli see nii pimestavalt valus, et ta oli hakanud oksele ja kaotanud teadvuse. Ärgates leidis ta end ühelt Tumedate Õdede hallitanud lamamistoolilt; tema nägu tupsutati niiske rätiga. Proua Black kummardus tema kohale. Naise hingeõhk oli hapu nagu äädikas ja tema silmad sädelesid. „Täna tulid sa ülesandega hästi toime, Theresa,” ütles ta. „Väga hästi.”

Kui Tessa tol õhtul üles oma tuppa läks, ootasid teda ees kingitused: voodi kõrval öökapil oli kaks uut raamatut. Mingil moel olid Tumedad Õed aimu saanud, et lugemine ja romaanid on Tessa kirg. Kapil lebasid „Suured ootused” ja – mõelda vaid – „Väikesed naised”. Tessa surus köited vastu rinda ning alles siis, oma toa üksinduses, võõrastest pilkudest eemal, laskis pisaratel voolata.

Sellest ajast peale oli muundumine läinud kergemaks. Tessa ei teadnud ikka veel, mis temas selle esile kutsus, aga ta oli jätnud sammhaaval meelde Tumedate Õdede õpetused, umbes nii nagu pime vajutab endale mällu, mitme sammuga on võimalik jõuda voodist ukseni. Teadmata küll, mis ümbritseb teda selles kummalises pimedas paigas, kuhu õed käskisid tal rännata, oskas ta ometi leida seal tee.

Nendesse mälestustesse süüvis ta nüüdki, surudes räbaldunud roosa riideriba kõvemini pihku. Ta avas meeled ning laskis pimedusel enda peale vajuda. Side, mis ühendas teda juuksepaelaga ja selles oleva vaimuga, kunagise omaniku kummitusliku kajaga, hakkas hargnema nagu kuldne lõngakera, juhtides teda varjude vahele. Tuba, kus ta viibis, rõhuv palavus, Tumedate Õdede häälekas hingamine – see kõik kaugenes ja kadus, kui ta lõnga kannul edasi läks. Ümberringi muutus järjest valgemaks ning Tessa mähkis ennast sellesse valgusesse nagu tekki.

Tema nahk hakkas kirvendama ja pakitsema otsekui tuhandetest torgetest. Kunagi oli just see olnud kõige hirmsam ning pannud Tessa arvama, et ta sureb. Nüüd oli ta sellega juba harjunud ja talus meelekindlalt värinaid, mis haarasid teda pealaest jalatallani. Kaelas rippuv kellavärgiga ingel näis hakkavat kiiremini tiksuma, nagu tahaks sammu pidada tema peksleva südamega. Surve Tessa nahas kasvas. Ta ahmis õhku; silmad, mis seni olid olnud suletud, lendasid aistingu haripunktis lahti ja pinge andis järele.

See oli möödas.

Tessa kissitas oimetuna silmi. Pärast muundumist valdas teda algul alati tunne, nagu oleks ta sukeldumise järel vannis pinnale tõusnud ja peaks nüüd vee silmadest välja pilgutama. Tüdruk langetas pilgu ja vaatas ennast. Uus keha oli sale, lausa õbluke; tema kleit rippus lõdvalt ja selle äär pühkis jalgade ümber põrandat. Käed, mida ta hoidis kramplikult kokkupõimituna ees, olid kahvatud ja kõhnad, sõrmeotsad marraskil ja küüned näritud – tundmatud, võõrad käed.

„Mis su nimi on?” nõudis proua Black. Ta oli ajanud end püsti ja vaatas nüüd alla Tessa peale; luitunud silmad peas põlemas, nägi ta välja peaaegu näljane.

Tessal polnud vaja vastata. Tüdruk, kelle nahas ta nüüd oli, vastas tema eest, kõneles tema kaudu, nagu vaimud öeldi kõnelevat meediumide kaudu. Tessale see mõte ei meeldinud; muundumine oli midagi sellest sootuks intiimsemat, hoopistükkis hirmuäratavamat. „Emma,” vastas Tessast tulev hääl. „Preili Emma Bayliss, madam.”

„Ja kes sa oled, Emma Bayliss?”

Hääl vastas ja Tessa suust tulvavad sõnad kandsid endas ilmekaid pilte. Emma oli sündinud Cheapside’is. Peres oli olnud kuus last. Tema isa oli surnud ning ema müüs East Endis kärult piparmündivett. Et veidi raha sisse tuua, oli Emma õppinud juba üsna väikese lapsena õmblema. Ööde kaupa istus ta väikese köögilaua taga ja palistas küünlavalgel kleite. Mõnikord kui viimane küünal põles lõpuni ja uut osta polnud raha, läks ta välja tänavale, istus posti otsas oleva gaasilambi alla ning jätkas õmblemist selle paistel…

„Kas sa seda tegidki oma surmaööl, Emma Bayliss?” küsis proua Dark. Tema näole oli nüüd ilmunud naeratusevari ning ta limpsis alahuult, nagu maitseks juba ette vastust, mis pidi järgnema.

Tessa nägi kitsaid hämaraid, paksu uttu mattunud tänavaid ja hõbedase nõela välgatusi gaasilambi kollakas valguses. Udus kostis summutatud samme. Hämarusest sirutusid välja käed, haarasid tal õlgadest kinni ning tirisid ta karjuvana pimedusse. Nõel ja niit kukkusid käest, paelad pääsesid juustest, kui ta püüdis ennast vabastada. Räme hääl karjus vihaselt tema peale. Siis läbistas pimedust noa hõbejas välgatus, mis rebestas tema nahka ja päästis voolama vere. Valu kõrvetas nagu tuli, hirm oli meeletu. Ta virutas jalaga mehele, kes teda kinni hoidis, ning tollel lendas pistoda käest. Emma püüdis selle kinni ja pistis jooksu. Veri voolas kiiresti, väga kiiresti tema kehast välja; komistades ning järjest nõrgemaks muutudes jooksis ta edasi, kuni varises ühel põiktänaval kokku, kuuldes kedagi enda taga sisistavat ja kriiskavat. Ta teadis, et mingi olend jälitab teda, ning lootis surra enne, kui too ta kätte saab…

Muundepilt varises kildudeks nagu purunev klaas. Tessa langes karjatades põlvili ning väike räbaldunud lint pudenes tal käest. Nüüd oli see jälle tema käsi – Emma oli kadunud, otsekui oleks Tessa heitnud endalt tema naha. Taas viibis ta üksi omaenda mõttemaailmas.

Kusagilt kaugelt kostis tema kõrvu proua Blacki hääl. „Theresa. Kus on Emma?”

„Ta on surnud,” sosistas Tessa. „Ta suri mingis põiktänavas – jooksis verest tühjaks.”

„Suurepärane.” Proua Dark hingas rahulolevalt välja. „Seekord läks sul hästi, Theresa. Olid väga tubli.”

Tessa ei lausunud sõnagi. Tema kleidi rinnaesine oli verega koos, aga valu ta ei tundnud. Tüdruk teadis, et veri ei ole tema oma; seda oli juhtunud varemgi. Ta pigistas silmad kinni, tundis pimedust enda ümber pöörlevat ja püüdis kogu jõudu kokku võttes hoiduda minestamast.

„Oleksime pidanud laskma tal seda juba varem teha,” lausus proua Black. „See Baylissi plika lugu on mind kogu aeg vaevanud.”

Proua Darki vastus oli napp. „Ma polnud kindel, et ta sellega toime tuleb. Mäletad ju küll, mis juhtus tolle Adamsi-eidega.”

Tessa sai kohe aru, millest jutt käib. Mitu nädalat tagasi oli ta muundunud naiseks, keda oli tulistatud südamesse; verd purskus tema kleidile ja voolas mööda seda alla. Hirmu pärast hüsteeriliselt karjudes oli ta silmapilk oma kehasse tagasi pöördunud ja rahunenud alles siis, kui õed olid näidanud, et tal endal pole midagi viga.

„Kas sulle ei tundu, õde, et sellest ajast saadik on ta kõvasti edasi arenenud?” küsis proua Black. „Praegu ei saa teda võrreldagi materjaliga, millega pidime töötama algul – ta ei teadnud isegi seda, kes ta on.”

„Tõsi mis tõsi, ta oli täiesti vormimata savi,” kiitis proua Dark takka. „Oleme temaga tõepoolest imet teinud. Pole kahtlustki, et Magister on tulemusega ülimalt rahul.”

Proua Black ahhetas üllatunult. „Kas tahad öelda… Usud sa, et on juba aeg?”

„Aga muidugi, kallis õde. Ta on igati valmis. Meie Theresal on aeg kohtuda oma isandaga.” Proua Darki häälde sugenenud kahjurõõmus noot oli nii ebameeldiv, et Tessa meeltes valitsev hämu hajus. Millest nad räägivad? Kes on Magister? Pooleldi langetatud ripsmete alt piilus ta, kuidas proua Dark tõmbas siidist kellanööri, et kutsuda Mirandat, kes pidi viima Tessa tagasi tema tuppa. Näis, et selleks korraks on tund lõppenud.

„Võib-olla homme,” jätkas proua Black, „või koguni täna öösel. Kui ütleksime Magistrile, et tüdruk on valmis, tõttaks ta kindlasti aega viitmata kohale.”

Proua Dark astus laua tagant välja. „Ma saan aru, et sa ei jõua ära oodata, millal meile kogu selle töö eest tasutakse, kallis õde,” lausus ta naeru kõkutades. „Paraku ei piisa ainuüksi sellest, et Theresa on valmis. Peale võimekuse peab ta olema ka… esinduslik. Kas oled minuga nõus?”

Õele järgnedes pomises proua Black midagi vastuseks, aga jäi kohe vait, sest uks avanes ja sisse astus Miranda, näol muutumatult tuim ilme. See, et Tessa kössitab verisena põrandal, ei paistnud teda üllatavat. Muidugi, mõtles tüdruk – ilmselt on ta selles toas näinud märksa koledamaid vaatepilte.

„Vii tüdruk üles tema tuppa, Miranda.” Elevus oli proua Blacki häälest kadunud, ta oli taas järsk ja asjalik. „Võta asjad – tead küll, need, mida me sulle näitasime –, pane ta riidesse ja sea valmis.”

„Asjad… mida te mulle näitasite?” Paistis, nagu ei saaks Miranda aru, mida temalt nõutakse.

Prouad Dark ja Black vaatasid teineteisele tülpinult otsa ning läksid Miranda juurde, varjates ta Tessa pilgu eest. Tüdruk kuulis neid sosistavat ja eristas mõningaid sõnu: „kleidid”, „garderoobituba”, „püüa teha ta võimalikult ilusaks” ning lõpuks üsna õelalt öelduna: „Ma pole kindel, et Miranda napist mõistusest piisab seda sorti umbmääraste käskude täitmiseks, õde.”

Püüa teha ta võimalikult ilusaks. Aga mis pidi õdedele korda minema see, kui hea või halb ta välja näeb? Eks võinud nad ju sundida teda muutuma, kelleks iganes soovisid, mis tähtsus pidi sealjuures olema tema tõelisel välimusel? Ja miks pidi see huvitama Magistrit? Õdede käitumisest, tõsi küll, võis välja lugeda, et nende meelest huvitab see teda.

Proua Black tuhises toast välja, saadetuna nagu alati õest. Proua Dark seisatas ukselävel ja vaatas Tessa poole. „Pea meeles, Theresa,” lausus ta, „et just selleks päevaks, tänaseks õhtuks oleme meie sind kogu aja ette valmistanud.” Naine haaras seelikutest kondiste kätega kinni. „Ära meid alt vea.”

Ta laskis uksel kõva kolksatusega enda järel kinni vajuda. Tessa võpatas, aga Miranda näos ei liikunud ükski lihas. Kogu Tumedas Majas veedetud aja jooksul polnud Tessal õnnestunud seda tüdrukut ehmatada või sel määral üllatada, et tema näoilme muutunuks.

„Tulge,” ütles Miranda. „Me peame nüüd üles minema.”

Aeglaselt upitas Tessa ennast jalule. Tema peas ajas üks mõte teist taga. Ehkki Tumedas Majas veedetud aeg oli olnud kohutav, oli ta – nüüd andis ta sellest endale aru – siinse eluga peaaegu harjunud. Tessa oli teadnud, mida igalt järgmiselt päevalt oodata. Ta oli teadnud sedagi, et õed valmistavad teda millekski ette, aga milleks, sellest polnud tal aimugi. Ta oli uskunud – võib-olla naiivselt –, et nad tapavad ta. Aga miks näha vaeva ja treenida teda, kui ta pidi lihtsalt surema?

Proua Darki hääles kõlanud võidurõõm oli pannud Tessa mõtlema. Midagi oli muutunud. Õed olid saavutanud tema puhul oma eesmärgi. Neile pidi selle eest makstama. Aga kes oli maksja?

„Tulge,” lausus Miranda jälle. „Peame teid Magistri tulekuks korda seadma.”

„Miranda,” ütles Tessa. Ta rääkis leebelt, nagu meelitaks ligi kartlikku kassi. Miranda polnud seni ühelegi tema küsimusele vastanud, aga sellegipoolest tasus proovida. „Kes on Magister?”

Mõnda aega valitses vaikus. Vormitul näol muutumatult tuim ilme, vaatas Miranda otse enda ette. Siis hakkas ta Tessa üllatuseks rääkima. „Magister on väga tähtis mees,” vastas ta. „Temaga abielluda on teile suur au.”

„Abielluda?” kordas Tessa kajana. Ehmatus oli nii suur, et kogu tuba tõusis ühtäkki teravamalt fookusesse – ta nägi selgesti Mirandat, põrandal olevat verist vaipa ja laual seisvat rasket messingist gloobust asendis, millesse proua Black selle oli jätnud. „Mina? Aga… kes ta on?”

„Ta on väga tähtis mees,” kordas Miranda. „See on teile suur au.” Ta astus sammu Tessa poole. „Te peate nüüd minuga kaasa tulema.”

„Ei.” Tessa taganes teenijatüdruku eest, kuni lõi selja valusasti vastu laua serva ära. Meeleheites vaatas ta ringi. Ta võiks ju jooksu pista, aga polnud lootustki pääseda Mirandast mööda ning jõuda ukseni; toal polnud aknaid ega ühtki teistesse ruumidesse viivat ust. Kui Tessa peidakski ennast laua taha, lohistaks Miranda ta sealt välja ja tiriks üles tuppa. „Miranda, palun.”

„Te peate nüüd minuga kaasa tulema,” kordas Miranda. Teenijatüdruk oli jõudnud peaaegu tema juurde. Tessa nägi teise mustades silmaterades oma peegelpilti ning tundis tema riietest ja nahast hoovavat iseäralikku nõrka kibedat hõngu, mis meenutas kõrbelõhna. „Te peate…”

Tessa poleks osanud öelda, kust võttis ta jõu haarata kinni gloobuse jalast, tõsta raske ese laualt ja virutada sellega Mirandale vastu pead.

Kostis koletu mütsatus. Miranda vaarus tagasi, ent ajas ennast siis sirgu. Tessa karjatas ning laskis gloobusel langeda; silmad õudusest pärani, vaatas ta Miranda nägu. See oli vasakult poolt lömmis nagu lamedaks pressitud pabermask. Sarnaluu oli lapikuks litsutud, huuled lömastatud vastu hambaid, aga verd ei olnud kusagil – mitte piisakestki.

„Te peate nüüd minuga kaasa tulema,” lausus Miranda oma tavalise kõlatu häälega.

Tessa vaatas teda otsekui hüpnotiseeritult..

„Te peate nüüd… te p-peate… te-te-te… p-p-p-p-p-p-p-p-p-p…” Miranda hääl hakkas võnkuma ja katkes, tema suust tuli kuuldavale üksnes mõttetu mulin. Ta astus Tessa poole, ent jõnksatas siis kõrvale ning hakkas tõmblema ja vankuma. Tessa keeras lauale külje ja taganes, vaadates, kuidas vigastatud teenijanna järjest kiiremini ja kiiremini pöörleb. Just nagu tuigerdav joodik vaarus Miranda ikka veel kriisates üle toa ja põrkas vastu seina. Tundus, otsekui oleks see ta oimetuks löönud – teenijatüdruk varises põrandale ja jäi liikumatult lamama.

Tessa tormas ukse juurde, tõmbas selle lahti ja sööstis koridori, peatudes ainult korraks läve taga, et vaadata tagasi. Üürikese viivu vältel paistis, nagu kerkiks Miranda lebavast kehast peenikese joana musta suitsu, aga Tessal polnud aega vaadata. Järgmisel hetkel jooksis ta juba mööda koridori edasi, jättes ukse enda taga lahti.

Tessa jõudis trepini ja tuiskas sellest üles. Korraks takerdus tüdruk omaenda seelikusabasse ja lõi põlve valusasti vastu astet ära. Karjatades tõusis ta ning rüsis edasi, kõrgemale. Jõudnud esimesele mademele, sööstis ta sealt algavasse koridori. Pikk ja käänuline, lookles see tema ees ja selle lõpp kadus hämarusse. Mööda käiku edasi tormates märkas Tessa, et seda ääristavad uksed. Ta jäi seisma ja katsus üht, aga see oli lukus nagu järgmine ja ülejärgminegi.

Koridori lõpust algas uus trepijärk. Astmeid pidi alla joostes jõudis Tessa mingisse eeskotta. Kunagi oli see ilmselt olnud uhke hall: põrand oli pragunenud ja määrdunud marmorist ning kahel pool kõrguvate akende ees olid kardinad. Pitsist läbi imbuvas nõrgas valguses nägi tüdruk hiigelsuurt ust. Tärganud meeleheitlikus lootuses krahmas ta lingist ja paiskas ukse pärani.

Tema pilgule avanes kitsas munakivisillutisega tänav, mida kahel pool ääristasid ridamajad. Linna lõhn lõi Tessale näkku – juba nii kaua polnud ta hinganud välisõhku. Hakkas pimenema, laskuv videvik ja laigutine udu muutsid taeva tuhmiks. Kaugelt kostis hääli – mängivate laste hõikeid, hobusekapjade plaginat. Siin oli tänav peaaegu tühi, ainult üks mees toetus vastu gaasilaternat ja luges selle valgel ajalehte.

Tormanud trepist alla, jooksis Tessa tundmatu juurde ja haaras tal varrukast kinni. „Palun, söör – kas võiksite mind aidata…”

Mees pöördus ja heitis talle pilgu.

Tessa summutas huulile kerkinud karjatuse. Mehe nägu oli valge ja vahajas nagu tol esimesel korral, kui tüdruk oli teda Southamptoni sadamakail näinud; tema pungis silmad meenutasid Tessale ikka veel Miranda omi ning kui ta avas suu irveks, läikisid tema hambad metalselt.

See oli Tumedate Õdede kutsar.

Tessa pöördus, et põgeneda, aga oli juba hilja.