Читать книгу Uuesti alustades - Catherine Bybee - Страница 5

Ta oli nelinurkse vormimütsi igati ära teeninud – rüü niisamuti – ja Melanie ei kavatsenudki neid enne ära võtta, kui ta lõpuks õhtul voodisse vajub. Kui ta oleks mütsi õhku visanud, oleks keegi teine selle kinni püüdnud, nii et kui River Bendi keskkooli direktor Mason lõpuklassi välja hõikas, kargas Melanie toolilt püsti, vehkis lihtsalt käega ja karjus kõigest kõrist.

Mitu tundi hiljem surus Melanie aastaraamatut vastu rinda ja pühkis pisaraid, mis ähvardasid loodetud rõõmsa tähistamise enda alla matta. Ta tuli autost välja ja traavis Zoe ema treilerist ümber ehitatud kodu ukseni, tagus sellele ja lipsas siis sisse. Nagu oligi arvata, olid Jo ja Zoe muusika juba põhja keeranud ja pitsakarp seisis kahe vahel lahtiselt.

„Te hakkasite ilma minuta peale!“ Melanie vehkis parimate sõbrannade suunas süüdistavalt rusikaga.

Jo tõstis Jose Cuervo pudeli õhku: „Kork on veel kindlalt peal, vaata ise.“

Melanie ei tahtnudki teada, kuidas JoAnne’il oli õnnestunud saada täiesti avamata pudel jooki, mis nende jaoks oli kõrgem sort. Samas on ju igal enesest lugu pidaval abituriendil vajalikud sidemed, mille kaudu pudel kangemat soetada.

Zoel oli rüü ikka veel seljas, tema müts lebas aastaraamatu kõrval, mida nad koos Joga uurisid. Jo oli oma rüü välisukse kõrvale visanud, tema müts on tõenäoliselt mõne võõra abituriendi või veel hullem, koristaja käes.

„Too klaasid,“ käskis Zoe Melanied, enne kui too tuppa jõudis.

Tüdruk pidi ainult kolm sammu tegema, et jõuda Zoe tuttavasse kööki, mis oli enam-vähem puhas, hommikusöögi jäänused kraanikausis mustade nõude külge kuivamas.

Toonud kaks plasttopsi ja ühe klaasi, põlvitas Melanie diivanilaua ette ja patsutas Gaasiballooni, Zoe kääbusspitsi ning shih-tzu segu. Krants oli oma nime aastate vältel mitmeid ja mitmeid kordi tõestanud.

„Kas nägite pärast tseremooniat Mitchel Gieslerit?“ küsis Jo.

Melaniel oli hea meel, et keelepeks tema mõtted kõrvale juhtis. „Ta oli juba maani täis.“

Zoe keeras aastaraamatu lehte ning vajutas hambad vorsti-juustupitsasse. „Ta on alati maani täis.“

„Mina olen ka, aga mul on vähemalt nii palju mõistust, et ma ei ilmu niimoodi lõpetamisele kõigi silma alla.“ Jo liialdas, ent Zoe ja Melanie pidasid paremaks temaga mitte vaielda.

„Pealegi oleks su paps su maha löönud.“

Jo pööritas silmi, sirutas käe pudeli järele ja keeras korgi nagu tõestuseks maha.

Melanie nuusutas oma topsi ja vaatas teiste poole. „Kas me joome seda tõesti lahjendamata?“

Jo valas Zoele tema osa välja ning pani pudeli lauale. „Kui ma oleks kodust sidruni ja soolaga välja tulnud, oleks see natuke liiga ilmselge olnud.“

„Ja tekiilaga kodust välja tulla ei olnud ilmselge?“ küsis Zoe.

„Mida iganes.“ Jo tõstis klaasi õhku. „Keskkooli lõpetamise terviseks. Ei mingit härra Edwardsit ja tema susistamist enam.“

„Ei mingit proua Koirohtu ja tema läpatanud kapi haisu enam,“ lisas Zoe.

„Ei mingeid ootusi puhastele viitele enam, et kolledžisse sisse saada.“ Melanie jaoks oli see ootus eriti hingelähedane.

Nad kallasid tulivee kõrist alla ja panid klaasid lauale.

Jo valas juurde, samal ajal kui Melanie kurgus põleva juti leevendamiseks pitsatüki haaras. Ta sõi tüki ära, selle maitset eriti tähele panemata.

Nüüdsest muutub kõik.

Kõik.

Kogu see planeerimine ja õppimine… tema kolledžiunistus saab peagi reaalsuseks.

Zoe ja Jo lugesid parajasti teisi aastaraamatu sissekandeid, kui Melanie silmad vett täis valgusid.

Esimene nuuksatus pani Jo pilku tõstma. „Püha issand, ära nüüd hakka.“

„Pole midagi parata,“ purskas Melanie. „Ma hakkan teist puudust tundma.“

„See on ainult kolledž. Sa tuled vaheaegadeks ja suveks koju tagasi… tõenäoliselt näed meid rohkemgi kui uusi sõpru.“

Melanie huuled hakkasid värisema.

Ta raputas pead. „Ei… ei näe.“

Zoe ja Jo põrnitsesid teda. „Mis mõttes?“

„Ema ja isa… nad kolivad ära. Maja pannakse järgmisel nädalal müüki.“

Sarkastiline muie Jo näol suri.

Zoe raputas sirged mustad juuksed kogu nende pikkuses selja taha. „Kuhu nad kolivad?“

See oli veel kõige raskem osa. „Ema ütleb, et Connecticutti… isa, et Texasesse.“

„Kumb siis?“ küsis Jo.

Pisarad voolasid nüüd peatumatult. „Mõlemad. Nad, noh…“ Ta kattis silmad rüüvarrukaga ja tõmbas värinal hinge. „Nad ütlesid mulle, et neil mõlemal on kaklemisest kõrini. Et pärast minu keskkooli lõpetamist on kõigile parem lahku minna.“ Mark, tema vanem vend, oli juba kolledži lõpetanud ja elas Seattle’is, nii et Melanie oli ainus, mis nende õnnetuid vanemaid veel koos hoidis.

„Sa kurat.“

„Kahju kuulda, Mel.“

„Nad on juba pikka aega kakelnud. Ma lihtsalt arvasin, et abielu ongi selline, teate küll.“

Jo ja Zoe vahetasid pilgu. Nad mõlemad olid üksikvanema lapsed ega teadnud asjast tegelikult suurt midagi. Jo ema oli noorelt autoõnnetuses hukkunud. Zoe isa kandis relvastatud röövi eest karistust – viisteist aastat kuni eluaegne.

Kõrvalt vaadatuna tundus River Bendi rahvale, et Bartlettide kodus on kõik kena nagu piltpostkaardil. Nagu paljud teised lapsed, oli ka Melanied suunatud kõikidele kolledžiks ette valmistavatele kursustele, sealhulgas ainepunkte väärt kirjanduskursus, ja lisaks osales ta õpilasesinduses. Keskkooli esimestel aastatel oli ta veel kisakooris, aga saatis kogu selle tibinduse seenele, kui nägi kisakoori juhti Margie Taylorit enda poiss-sõpra suudlemas. Melanie jättis mõlemad maha ja käis sellevõrra tihedamalt tõeliste sõpradega läbi.

„See oli kõik nende heaks,“ pomises tüdruk.

Zoe kolis diivanilt põrandale ja pani käe talle ümber.

Pisarad voolasid nüüd lahinal.

„Kolledž. Nad tahtsid, et ma kuhugi kaugele kolledžisse sisse saaks, nii et nemad saaksid eluga edasi minna.“

„California ei ole nii hirmus kaugel,“ tuletas Jo talle meelde.

„Lõuna-California ülikooli on siit tuhat miili, Jo. Siit linnast sõidab juba ainuüksi lennujaama kuradima kaks tundi.“

Zoe togis teda. „Aga sa said sinna ülikooli sisse. See on kõva sõna. Keskendu sellele.“

„Ja sa ei pea otsustama, kumma vanemaga jääda,“ lisas Jo.

Melanie haaras pudeli ja valas endale juurde. „Just. Texases on palav.“

Jo kergitas poolikus naeratuses üht suunurka. „Connecticut tundub umbne.“

„See ongi.“ Tekiila ei kõrvetanud enam nii kangelt. Melanie pea muutus kergemaks ja pisarad hakkasid kuivama.

Jo keeras aastaraamatu teistpidi ja otsis välja lehekülje, mida nad kõik juba väga hästi teadsid.

Pilt nendest kolmest, käed üksteise ümber põimitud: Jo üritamas äge välja näha… Zoe viletsates riietes ja kõik muu sama vilets, aga pea sellegipoolest püsti… ja Melanie, blondid juuksed kõvasti hobusesabasse kammitud, perfektsed hambad naeratuses säramas. Pildi kõrval oli tekst:

Melanie: kindel tulevane edulugu.

Zoe: kindel tulevane River Bendi jääja.

Jo: kindel tulevane vanglakandidaat.

„Isegi need muidu täielikud mölakad teadsid, kuhu sina oma eluga lähed, Mel. Sinul läheb tõesti kõige kindlamini edukalt.“

Melanie lükkas raamatu kõrvale. „Sittagi nad teavad. Sina ei maandu vanglas.“

Ent juba nende sõnade ajal teadis Melanie, et see võib kergesti juhtuda. Enamiku oma teismeliseelust oli Jo üritanud lüüa lahku oma isast ja enam-vähem kõigest, mida too esindas. Väikelinna šerifi ainsal tütrel oli elus ainult kaks valikut: tõsta mässu või käia nööri mööda.

Jo tõstis mässu.

Vaadates õhukesi plekkseinu, mida Zoe koduks pidas, mõtles Melanie oma teisele parimale sõbrannale. Too oli supertark ja tal oli rohkem tugevaid külgi, kui ta ise arvas, ent oli vähe tõenäoline, et Zoe kunagi River Bendist ära läheks. Tema osaajaga töö Sami restoranis, kus Zoe laudu teenindas ja aeg-ajalt köögis abiks oli, aitas tema emal pere vee peal hoida… ja siis oli veel tema poiss-sõber, Luke. Nad olid ammusest ajast koos olnud, üsna kindlalt unustab keegi millalgi kummi peale panemata ja siis sunnib pisike Zoe või pisike Luke nad abielluma veel enne, kui nad legaalselt Jose ja tema sõpradega kokku lüüa saavad.

„Nimelt.“ Zoe tõmbas pudeli oma klaasi poole. „Jo ei lõpeta vanglas… ja mina tahan maailma näha. River Bendi jäädes seda juba ei juhtu.“

„Just!“ Nüüd rääkis juba peamiselt alkohol, kui nad klaasid õhku tõstsid.

„Me veel näitame sellele linnale.“ Jo kummutas klaasi tühjaks. „Anname õige lubaduse – siin ja kohe praegu.“

Kui hirmus dramaatiline.

„Mis lubaduse?“

„Meie klassikokkutulek kümne aasta pärast… me tuleme kõik siia pommiauku tagasi ja näitame kõigile, kuidas nad meis eksisid.“

Melanie pidi juba naeratama. „Oota nüüd…“

„Mitte sina, Mel-Bel… sinul läheb kõõõik kenasti. Me peame lihtsalt oma superrikkad ja -kuulsad… või edukad mistandongi kaasa võtma.“ Zoe hakkas rääkides juba puterdama.

Melanie polnud ikka veel kindel, kas ta tahab selle peale võtta.

„Et näidata sinu vanematele, kui nõme nende ajastus oli,“ pakkus Jo.

„Selle peale võtan ma küll.“

Ja seda nad tegidki.