Читать книгу Uuesti alustades - Catherine Bybee - Страница 7

Jo nõudis, et Melanie ja Hope hommikuni tema juurde jääksid. Nõustuda polnud kuigi raske, sest Hope sama hästi kui anus sooja toitu ja köetud öömaja.

Kui Jo oli tagasi tööle läinud, seadis Melanie end sõbranna lapsepõlvekodus sisse. Bangalo põhiplaan oli samaks jäänud, ent mööbel oli teine ja seintel polnud enam lillelist tapeeti.

Pärast seda, kui toidetud, pestud ja surmväsinud Hope oli külalistuppa magama pandud, korkis Melanie veinipudeli lahti ning süütas kaminas tule.

Maja tundus väiksem kui tema mälestustes… ja vaikne. Ta ei olnud kunagi ilma sõbrannata Wardide kodus viibinud. Melanie avastas end ringi vaatamas, oodates, et šerif Ward astub uksest sisse ja teeb tal joomise eest kõrvad tuliseks. Mis sest, et ta oli nüüd kakskümmend kaheksa aastat vana ja ammu alkoholi tarbimiseks seadusega lubatud eas… sinu vanemad, ja isegi sinu sõbranna vanemad, kes tundsid sind veel enne, kui sa esimese rinnahoidja selga said, suutsid su kuidagi ikka end kümneaastasena tundma panna.

Melanie liigutas sokkides varbaid ja lasi tulel iga viimast kui külma lapikest soojendada.

Ta ei mäletanudki, millal viimati kamina ees istunud oli. Tõenäoliselt kohe pärast Hope’i sündi, kui tema ema saatis piletid idarannikule küllalendamiseks. Oli see alles jama. Kõik emainstinktid, mis tema emal Melanie kasvatamise ajal olla võisid, kadusid päeval, mil tema lahutus jõustus. Tasuta reis Connecticutti oli ainult selleks, et ema südametunnistusepiinu leevendada. Melanie läks ainult selleks, et Hope’il oleks vanaema.

Selleks ajaks, kui ta Californiasse tagasi tulevale lennukile istus, olid kõik lootused tütrele normaalne vanavanem saada haihtunud.

Felicia Bartlett saatis talle igal aastal sada taala ja üldsõnalise sünnipäevakaardi, teine tšekk saabus jõuludeks. Kui Melanie oleks saanud endale lubada see raha tagasi saata, oleks ta just seda teinud. Ent uhkusega last ei toida. Kui ta oleks olnud üksi, oleks ta rahast ilmselt keeldunud. Selle asemel pani ta iga dollari Hope’i jaoks säästukontole tallele. Seda ei tule kokku kuigi palju, aga ehk saab ta selleks ajaks, kui tema tütar on autojuhtimiseks piisavalt vana, tüdrukule töötavat autot lubada.

Ta ei tahtnud kolledžikuludele isegi mõelda.

Ukseluku lõgin andis talle teada, et Jo on koju jõudnud.

Melanie tõstis mõlemad käed õhku, veiniklaas jätkuvalt peos. „Mina seda ei teinud,“ ütles ta, kui Jo ukse enda taga kinni tõmbas.

Jo turtsus naerda ja raputas jaki seljast. „Seda ütlevad kõik, kes milleski süüdi on.“

Kui Jo oli pealtnäha kümnekilose vöö maha võtnud ja selle abilauale laotanud, hakkas ta lõpuks välja nägema rohkem Melanie endise kuradile-kõik-ametivõimud-sõbranna ja vähem politseiniku moodi.

„Aitäh, et lased meil siia jääda. Hope oli täiesti läbi.“

„Sa näed ise ka sedamoodi välja, nagu oleksid kuskil kraavis vedelenud.“

Melanie vedas end diivanilt püsti, tõi köögist klaasi ja sortsutas sellesse ka sõbranna jaoks veidi veini. „Eks mul on paremaid päevi olnud.“

„Mul on hea meel, et sa siin oled. Liiga palju aega on mööda läinud.“

Melanie istus uuesti maha ja keris jalad enda alla. „Ma tean… anna andeks.“

„Mille eest sa andeks palud?“

„Ma ei tulnud isegi su isa matusele.“ Tema pilk liikus tahtmatult kaminasimsile tule kohal. Seal, kolmnurkses raamis, oli lipp, mis oli suure tõenäosusega matusel šerif Wardi kirstule laotatud.

Jo maandus tooli tema vastas.

„Ja mina ei tulnud külla, kui Hope sündis. Minu meelest oleme tasa. Pealegi on matused nõmedad ja sünnitusvaludes karjuvad naised pole ka teab mis meeldiv vaatepilt.“

Selle peale naersid nad mõlemad.

„Ta on nii ilus. Näeb välja samasugune nagu sina, kui me väikesed olime.“

„Ta on nii tore… tark, nii kuramuse tark.“

„Just nagu tema ema.“

Isegi pärast seitset aastat selle tiitli kandmist oli seda raske kuulda.

„Tema ema polnud piisavalt tark. Ei lõpetanud isegi kolledžit.“

Jo viipas tema poole klaasiga. „Polnud sinu süü. Sa ei kukkunud ju välja.“

Ei, ta ei kukkunud välja. Tema hinded olid piisavalt head, aga kui tema vanemad olid lahku läinud ja maja maha müünud, otsustasid nad, et ei suuda endale kallist kooli lubada. Tema vanemad teenisid liiga palju, et rahalist toetust saada, ent liiga vähe, et kõik kulud katta. Aru saanud, kui kiiresti ta õppelaenuga võlgadesse satub ja omamata selget plaani, mida oma eluga peale hakata, jättis Melanie kooli pooleli. Perest ja sõpradest ära lõigatud, otsis ta lohutust ühe mehe juurest. Tema rong tulevikku jooksis rööbastelt maha ja ainus järelejäänud tükk magas nüüd üleval külalistoas.

„Elu ei ole selline, nagu ükski meist arvas,“ märkis Jo. „Kas see sinu mölakast eksabikaasa sind üldse aitab?“

„Nathan?“

Jo vaatas teda üle oma klaasi. „On sul rohkem kui üks eksabikaasa?“

Oli aeg kõik üles tunnistada. „Ei… mul…“ Ta tõmbas sügavalt hinge. „Mul pole ühtegi.“

„Ühtegi mida?“

„Eksabikaasat. Ma ei abiellunud kunagi Nathaniga.“

Jo lasi klaasil aeglaselt sülle langeda. „Aga sa ütlesid…“

„Ma tean, mida ma sulle rääkisin… kõigile rääkisin. Mul oli häbi ja hirm. Ma teadsin selsamal minutil, mil ma Nathanile Hope’ist rääkisin, et ta ei jää minu juurde pidama. Ta ütles, et me peaksime abielluma. Mina ütlesin talle, et ma mõtlen selle peale. Kuu aja pärast rääkis ta kõigile, et ma olen tema abikaasa.“

„Nii et perekonnaseisuametnikku ei segatudki asjasse?“

Melanie võttis suure sõõmu veini. „Ei. Kui me oleks pärast Hope’i sündi kokku jäänud… esimese aasta…“

Jo pilk püsis kogu aeg tema silmades. „Mina arvasin, et olid selle õige leidnud.“

„Ma olin pärast ülikooli täielik vare. Sain nädalavahetustel tööd, olin seni ettekandja, kui sain alkoholi müümiseks piisavalt vanaks, siis läksin baaridesse üle. Serveerisin igal öösel jooke ja sain tagumikust näpistada. Tööpäevadel üritasin avatud õppega kolledži internetikursustele sisse saada. Aga Nathan veenis mind üsna pea, et ma peaksin kahel kohal töötama, et tema saaks koolile keskenduda. Pärast seda pidi tema tööle minema, nii et mina saaksin kooli naasta…“ Tema hääl murdus. Õige lühikest aega oli ta arvanud, et sellest võib midagi välja tulla.

„Ma mäletan, et sa rääkisid mulle, et lükkad tema pärast õpingud edasi. See ajas mu täiega närvi. Arvasin, et sa oled kangem.“

Melanie mühatas. „Keskkooli lõpetades usume me kõik, et saame maailma vallutada. Siis lööb see meid perseli.“

Jo tõstis klaasi. „Selle peale ma võtan.“

Nad istusid ja vaatasid, kuidas leegid kaminas halgu noolivad.

„Nii et Nathan ei aita sind üldse?“

„Kui ta aru sai, et lapse kasvatamine tähendab, et üks meist pidi kogu aeg kodus olema… et ma ei saanud tema õpingute toetamiseks tööl käia ja tema ei saanud sel ajal pidu panna, kui mina tööl olin, ei tahtnud ta enam kodu mängida. Ta kolis korterist välja, ühe sõbra juurde. Esimesel aastal andis ta mulle paar korda raha… siis ühel päeval tuli külla ja kiskus tüli üles… väitis, et ta oli alati kahelnud, kas Hope üldse on tema tütar.“

„Mölakas.“

„Just… ja siis ta läks ära.“ Melanie raputas mälestused endalt maha ja valas klaasi uuesti täis. Vein oli ta pea juba uimaseks teinud. Ta ei joonud kuigi tihti, kuna tal polnud kedagi, kes Hope’i järele vaataks, juhuks, kui midagi juhtub. Jo kohalolek andis veidike lõdvestumisruumi.

„Mul on tõesti kahju, Mel.“

Naine kehitas õlgu. „Minul ka. Mitte Hope’i pärast. Selles mõttes et jah, alguses ajas kogu see vanemaks olemise vastutus mulle tohutu hirmu peale, enne kui ma end kokku võtsin. See on raske olnud, seda küll, aga ma ei vahetaks teda mitte millegi vastu.“

„Lapsevanemad räägivad seda alati.“

„Küll sa näed, kui ise lapse saad, Jo. See muudab seda, kes sa oled.“

Jo kummutas klaasi põhjani ja pani selle käest. „Mul on juba piisavalt, mille eest vastutada. Laps on küll viimane asi, mida mulle vaja on.“

„Mina ütlesin sedasama.“

„Kuidas sul praegu seis on? Sinu ja Hope’i kohvreid vaadates jääte te siia ilmselt kauemaks kui nädalaks.“

Vein hakkas Melanied nutuseks tegema. „Ma ei tea, mida põrgut ma oma eluga ette võtan. Californias elada on metsikult kallis, isegi Bakersfieldi pärapõrgus. Kool, kus Hope käis, ei kõlvanud kuhugi… sedasorti kant, kus sinul oleks kuni kaheksakümnenda eluaastani käed-jalad tööd täis.“

„Aga sinu töökoht?“

„Phäh… minu töökoht? Mul on näpistatud tagumikust kõriauguni.“

Jo kolis oma toolilt Melanie kõrvale ning pani käe ümber tema õlgade. „Kõlab sedamoodi, et sul on uut algust vaja.“

Melanie pühkis välja pääsenud pisara ära. „On tõesti. Ma ei tea, kas leian selle siit, aga seal seda igatahes ei ole.“

„Te võite minu juurde jääda. Mul on ruumi küllaga.“

Melanie raputas pead. „Seda ma teha ei saa, Jo.“

„Ikka saad.“

„See oleks liiga lihtne. Nagu vanemate kulul elamine. Kui minu uus algus on siin, jälle River Bendis, siis pean ma omil jalul seisma, mitte sinu omadel.“

Jo kortsutas kulmu ja ohkas seejärel. „Saan aru küll. Pakkumine jääb igatahes jõusse.“

Melanie sirutus teda kallistama.

Mõlemad küünitasid üle tühja veinipudeli teineteise poole.

Tekkinud vaikuses pobises Jo: „Ma isegi ei mäleta, millal keegi viimati mind tagumikust näpistas.“

Napilt esimese koidukiire valguses maandus Hope Melanie voodil. „Emme, sa magad meie puhkuse maha.“

„Ära nüüd, ma olen juba üleval.“ Naine hõõrus uneliivaseid silmi ja üritas end ärkvele raputada. Hope oli juba toa teises otsas ja kiskus kardinaid kõrvale.

„Oi jumal küll.“ Veidike liiga palju veini sai. Ma ei kanna enam üldse.

„Ilm on ilus,“ teadustas Hope.

Ja päike kõrvetas tema silmi nagu vampiiril. Tekid kõrvale lükanud, tatsas Melanie üle toa ja ajas hommikumantli selga.

„Tule, kallike, otsime sulle mingeid hommikusöögihelbeid ja teleka.“ Et tüdruk püsiks vait ja rahul, kuni Melanie kusagilt duši leiab.

Enne veel, kui nad allkorrusele jõudsid, ajas värske kohvi lõhn naise meeled erksaks.

Jo oli kannutäie kohvi keetnud ja neile teate jätnud.

„Tundke end nagu kodus. Ma olen jaoskonnas, te Hope’iga võiksite läbi astuda. Sinu auto on Milleri juures... jah, see on ikka veel Milleri töökoda ja asub samas kohas. Võid minu autot kasutada, see must-valge. Mul on hea meel, et sa siin oled.

Jo“

Teadet lugedes veeretas Melanie sõrmede vahel autovõtmeid. „Mul on ka hea meel, et ma siin olen.“

Telekast multikakanali leidnud ja Hope’ile hommikusöögi teinud, otsis Melanie vannitoa üles.

Tund aega hiljem hoidis Melanie Hope’il käest ja mõlemad suundusid läbi linna. JoAnne’i auto seisis ikka veel garaažis. Pärast viimaste päevade tundidepikkust sõitmist oli hea vahelduseks natuke rahulikumalt võtta. Läbi linna kõndides voolasid mälestused ojana tagasi, tuues talle naeratuse suule. Valge puupaviljon seisis tillukese rohelise pargi keskel linna südames. Meenutades, kuidas tema ja Mark lastena seal kulli mängisid, kuulis ta jälle poisi naeru. Kuuma popkorni lõhn, mis alati sellessamas kohas veedetud pühadega kaasas käis, oli peaaegu tunda. Melanie osutas poodidele, jutustas Hope’ile, mis tema lapsepõlves igas sellises kohas olnud oli. Enamik neist polnud muutunud. Värsked värvikuued, siin-seal uuendatud fassaad, ent kõik oli ikka veel tuttav.

Nad pöörasid Teisele tänavale ja jõudsid Milleri autoremonditöökotta. Ühe parkimiskoha võttis enda alla puksiirauto, selle kõrval seisis vana Fordi pikap. Ühes töökoja kahest boksist oli tema auto. Kapott oli üles tõstetud, sellest rippus välja esituli, mille mehaanik oli ilmselt sinna jätnud. Töökojas mängis vali heavy metal.

Kuna Melanie kedagi ei näinud, üritas ta üle muusika karjuda: „On siin keegi?“

Vaikus… kui raadio välja arvata.

Melanie astus töökotta sisse. „Halloo!“

„Kannata üks hetk,“ kuulis ta mehehäält.

Naine astus oma auto lahtise kapoti juurde. Ülevaatuse käigus oli sealt juppe lahti võetud ja kõrvale pandud. Auto sisemaailm oli tema jaoks sama tundmatu kui arvuti programmeerimiskood. Tal polnud mootorite tööst õrna aimugi ja ta ei kavatsenud seda ka teesklema hakata.

Muusika keerati vaiksemaks ning kellegi hääl hõikas: „Tervist.“

Melanie pöördus ja nägi tuttavat nägu. „Tere, härra Miller.“

Härra Miller oli seda töökoda pidanud nii kaua, kui Melanie mäletas. Mingil hetkel oli ta iga linnaelaniku auto kallal nokitsenud. Oma meeter üheksakümmend pikk ja paarkümmend kilo ülekaalus Miller oli alati hirmutav välja näinud. Kui ta parajasti ei naeratanud nii nagu praegu. Siis nägi ta välja nagu suur kaisukaru. „Melanie Bartlett? Richardi piiga.“

„Just, härra Miller.“

„Ära sa märgi. Sa oled suureks kasvanud.“ Mees tõmbas Melanie auto küljest kaltsu ja pühkis käed puhtaks. Mitte et plekid oleks tema kätelt isegi viie aasta korraliku küürimisega maha tulnud.

„Kümne aastaga kipub see juhtuma jah,“ muigas naine.

„Ja kes see on?“ Miller saatis Hope’ile naeratuse.

Hope pigistas tugevasti Melanie kätt.

„See on Hope, minu tütar. Ütle tere, kullake.“

„Tere, härra Miller.“

„Ja viisakas ka veel.“ Mees pilgutas silma ning Hope üritas vastu pilgutada.

„Kuidas proua Miller elab?“

„Väga kenasti. Tal oleks kindlasti hea meel sind näha. Sa pead millalgi meilt läbi tulema ja selle nunnukese ka kaasa võtma.“

Võimatu oli selle peale mitte naeratada. Proua Miller oli agar küpsetaja, sellest ka härra Milleri kopsakas vööümbermõõt. Millerite poolt läbi minemine oli Melanie lapsepõlves üks ta lemmiktegevusi ja alati viis ta pärast midagi magusat koju kaasa.

„Seda me teeme.“

Härra Miller tuli tema auto esiotsa juurde. „On see sinu oma?“

„Kahjuks küll.“

Mees naksutas keelt ja tema naeratus hakkas kuhtuma.

„Asi on nii hull?“

„Hea see igal juhul ei ole. Luke uurib asja lähemalt, et päris kindel olla, aga…“

Melaniel võttis aega, et halvad uudised läbi seedida, enne kui härra Milleri nimetatud nimi tema teadvusse jõudis. „Luke on ikka veel siin?“

„Selge see.“

Lõpnud autost hoolimata tõi see Melaniele uuesti naeratuse suule. Vana sõbraga pidi ta igal juhul uuesti kokku saama.

Härra Miller hakkas rääkima midagi õlitasemest ja starterist… midagi mootoriploki kohta. Kõik tema sõnad lendasid naisel kauges kaares üle pea.

Mootorrattamürin tõmbas mõlema tähelepanu töökojaesisele väljakule.

Luke kandis ikka veel musta ja nahka; kümne aastaga oli tema kleenuke kuju toekamaks muutunud, ent tal oli ikka veel see enesekindel hoiak, mis oli Zoe keskkoolis pööraseks ajanud. Melanie arvas alati, et need kaks sõidavad lõpuks mootorrattal päikeseloojangusse.

Elu läheb omasoodu ja neile polnud seda teed ette nähtud.

„Mel?“

Naine lasi tütre käe lahti ja võttis kallistuse vastu. „Luke!“

Mees tõstis ta üles ja keerutas õhus ringi. „Jeesus küll, sa vaata ennast!“

Ta teadis, et ei näe sugugi kehv välja. Kümme aastat olid ka tema kurvid välja joonistanud. Vormis püsida oli kerge, kui su auto pidevalt otsad andis ning jala minna oli lihtsam kui ühistranspordiga maadelda.

Kui Luke ta uuesti maha pani, andis naine vopsu vastu tema käsivart. „Sa vaata mind? Vaata parem ennast! Pärast keskkooli veel kenamaks minna on sama hästi kui kuritegu.“

Luke pilgutas silma, nähes nii täpselt oma isa moodi välja, ja lõi käe ümber Melanie õlgade. „Sind on ka hea meel näha.“ Tema pilk langes Hope’ile. „Ja see on ilmselt sinu tüdruk.“

Pärast vastastikust tutvustamist ning järjekordset Hope’i-poolset üritust silma pilgutada suundusid nad töökotta. „Jo käis siit enne läbi, ütles, et see on sinu auto. Ma võtsin endale vabaduse see koost lahutada.“

Kui oli üldse keegi, keda Melanie usaldas kapoti alla rohkem kui härra Millerit, oli see härra Milleri poeg.

„Sinu paps ütleb, et asi on halb.“

„Meie auto suri ära,“ tähendas Hope tema kõrvalt.

„Suri tõesti,“ nõustus Luke.

„Millega me nüüd sõidame, kui meie auto surnud on, emme?“

Melanie kiikas Hope’i poole. „Ma olen kindel, et Luke ja härra Miller teevad selle korda.“

Üks pilk Luke’i näole ja see kindlus hajus kui suits. „Või siis mitte.“

Hope tõmbas kulmud murelikult kortsu. „Aga meil on autot vaja.“

„Kõik saab korda, kallike.“

„Kuule, Hope,“ segas härra Miller vahele. „Kas tead, mis on katkise auto juures kõige parem?“

Tüdruk raputas pead.

„Autoremonditöökojas on alati värskeid sõõrikuid. Kas sulle meeldivad sõõrikud?“

Hope noogutas innukalt ja haaras härra Milleril käest, kes viis ta ära kontorisse.

„Kas asi on nii hull?“ küsis Melanie, kui Hope läinud oli.

„Ei midagi sellist, mida natuke lõhkeainet ja plats Graysoni farmi taga korda ei ajaks.“

„Ole nüüd!“

„Kui kaua õlitaseme indikaatorlamp põles, Mel?“ Luke tõmbas käega läbi oma pikavõitu juuste ja põrnitses teda.

„See põleb kogu aeg. Ma panin Reddingis õli juurde.“

„Juurdepanek tähendab, et osa sai otsa… Kas see võttis kogu liitrise kanistri?“

„Jah.“

„Kas indikaatorlamp kustus pärast seda ära?“

„Ei. See süttis Modestos ja sealt peale põles rohkem kui kustus.“

Luke pööritas silmi. „Mel, sa ei saa õli indikaatorlampi lihtsalt ignoreerida.“

„Ma ei ignoreerinud seda. Ma panin õli juurde.“

Luke astus töölaua juurde ja vehkis sellel olnud jupiga tema silme ees. „Sinu õlivannis oli auk. See lekkis vaikselt välja ja tekitas kena raja kuni tagasi Bakersfieldini välja. Kas sa tead, mis juhtub, kui mootor õli ei saa?“

„See on nagu bensiingi, eks ole? Auto ei tööta enam… aga siis tuleb õli juurde panna ja kõik on jälle hästi.“

Luke pigistas silmad kinni ja raputas pead. „Oi, Mel.“

„Ei ole nii?“

„Isegi kaugelt mitte. Ilma õlita liigub auto ainult mõnda aega, turtsub ja sõimab sind mõned kilomeetrid, aga siis saadab kõik kuradile ja kukub kokku. Sa lõid ploki puruks, Mel.“

„Ja see on halb?“ Ta tõesti ei teadnud.

Luke kergitas kulmu. „Sa ei kujuta ette, milline kiusatus mul on praegu üks blondiinianekdoot rääkida.“

„Kuidas katkist plokki parandatakse?“

„Ei parandatagi,“ sõnas Luke. „Uus mootor tuleb sisse panna. Selle auto seisukorda arvestades on meie soovitus see kõige täiega maha kanda ja uus osta.“

„Luke, ma ei saa endale uut autot lubada.“

Mees ohkas. „Seda ma arvasin.“

„Kui palju uus mootor maksab?“

„Nende välismaiste autode puhul on ainuüksi mootor tavaliselt kusagil kaks tuhat viissada.“

Melanie tundis, kuidas ta silmad suureks lähevad. „Dollarit? Kaks tuhat viissada dollarit?“

„Näed nüüd, miks sa minu meelest uue kasutatud auto leidma peaksid.“

Kui tal oleks kaks tuhat viissada dollarit, siis seda ta tõenäoliselt teekski. Vähemalt oli see kerge otsus. Ta ei saanud endale remonti lubada, seega jäi lõhkeaine farmi taga põllul.

Ta otsis kotist rahakoti välja.

„Mida sa teed?“ nõudis Luke.

„Maksan pukseerimise ja sinu tehtud töö eest.“

Luke vehkis pahaselt käega. „Sinu raha me vastu ei võta, Mel.“

„Ma saan vähemalt sinu kulutatud aja eest maksta.“

„Minu aeg on odav. Osta mulle R&B baaris üks õlu.“

Naine teadis, et seda vaidlust ta ei võida, nii et pani rahakoti ära. „Teeme nii.“