Читать книгу Uuesti alustades - Catherine Bybee - Страница 6

Kümme aastat hiljem

Granti kuru tegi tema autole otsa peale. Melanie keeras kiirteelt maha ja suundus ranniku poole, teades, et kui päike loojub, on võimalus teisi autosid kohata null. Kapoti alt kostev heli ja aeg-ajalt suitsupahvakuid läkastav summuti ainult tõestasid seda, mida ta juba varem mõistis.

Granti kuru tegi ta autole otsa peale.

„Ole nüüd, musike… kakskümmend viis miili veel.“ Ta patsutas armatuurlauda ja rääkis vaikse häälega, et Hope’i mitte üles ajada.

Melanie kiikas tagaistme poole. Hope surus lemmikkaisulooma enda vastu, jalad istmiku alla keritud ja pea padjal. Tema roosad pruntis huuled olid veidi paokil ja silmad suletud.

Alguses oli nende reis olnud seiklus, aga kui nad olid juba kaheksa tundi teel olnud, tegi Hope seda, mida tema olukorras oleks teinud iga seitsmeaastane: hakkas vinguma.

See oli poolteist päeva tagasi. Nad peatusid ainult selleks, et süüa ja teeäärses motellis öö veeta.

Auto tõi kuuldavale uue turtsuva heli, mis tõmbas Melanie tähelepanu tagasi teele. Männid kõrgusid hämarduva õhtutaeva poole, pilved ja tuttavlik lõhn õhus ütlesid talle, et peagi tuleb vihma.

Ta pidi ainult kuidagi River Bendi välja jõudma. Tal oli piisavalt raha, et paar ööd preili Gina võõrastemajas veeta. Loodetavasti on preili Gina nõus vanade aegade nimel allahindlust tegema, ehk saab ta vastutasuks köögis abiks olla… võib-olla veel tubades voodeid üles teha ja siis saaksid nad kauemakski jääda.

Ta pidi ainult kohe-kohe otsi andva autoga linnani jõudma ja siis lootma, et preili Gina saab ta varem majutada. Nende broneering oli alles järgmiseks nädalaks.

Melanie võttis kurvi ja pidi kohe järsu manöövri tegema, et vältida teeauku, mis vastasel juhul oleks auto esitelje küljest löönud. Kui ta sõiduki tagasi õigesse suunda sai, tegi juba viimase piirini vihastatud mootor uut häält.

Ta hoidis hinge kinni ning otsustas gaasi veidi järele lasta.

Hääl ei kadunud.

Pärast järgmist kurvi jäi aeg-ajalt vilkunud „kontrolli mootori tööd“ signaallamp punaselt põlema. Melanie koputas vastu armatuurlauda, lootes, et näidik valetab.

Kakskümmend miili veel. Ainult kakskümmend veel.

Hope’i unine hääl raputas Melanie tema vaiksest mantrast välja. „Emme?“

„Jah, kallike.“

„Kas me oleme juba kohal?“

„Peaaegu.“ Ta saatis tütrele üle õla nõrga naeratuse.

„Millal pimedaks läks?“

Hea küsimus… Siis, kui ma parajasti tähele ei pannud. „Mitte väga ammu.“

„Mul on kõht tühi.“

„Ma tean… me oleme kohe kohal.“

Autoloks hakkas uuesti turtsuma ja kaotas kiirust. „Ei, ei, ei…“

„Kas autol on jälle paha olla?“

„Ei… jah… ainult natuke veel.“ Nüüd langesid esimesed vihmapiisad ja Melanie tundis, kuidas närv tema selgroo külmaks tõmbab.

Ta sirutas käe telefoni järele ning vandus endamisi. Levi puudub.

Muidugi puudub. Miks peaks River Bend uute mobiilimastidega mässama, kui kahesuunaline lühilaineraadio toimis täpselt sama hästi kui alati?

„Hope, kallike, hoia emme mobiilil silma peal ja ütle mulle, kui levi tekib.“

Hope võttis mobiili ning pani selle endale sülle.

Vähem kui miili pärast sõnas ta: „Üks pulk… oota… ei, nüüd kadus.“

Armatuurlaual süttis veel üks signaallamp. See vilkus, nagu peaks Melanied edasi sõitmise pärast lollakaks. „Mul ei ole valikut,“ urises naine uuesti vastu lauda virutades.

Tundus, et auto solvus selle peale ja turtsatas viimast korda, siis andis mootor lõplikult alla.

„Oi ei. Ole nüüd… ei!“

„See küll hea ei ole,“ tähendas Hope.

„Üldse mitte.“ Melaniel õnnestus tubli poole meetri jagu teelt kõrvale tõmmata. Ta lükkas käigu välja ja püüdis mootorit uuesti tööle panna.

Klõps.

Klõps.

Naine toetas pea roolile ja pani silmad kinni. Veel kaheksateist miili. Rohkem polnudki vaja. Soov ennast kerra tõmmata ja kogu olukord ära unustada oleks peaaegu tema kaine mõistuse välja lülitanud.

„Pole midagi, emme. Me võime jala minna.“

Melanie lasi kuuldavale õnnetu naerupahvaku. „Ei, kallike… liiga pime on.“ Ja liiga kaugel ka.

Ta üritas naeratada ja kiikas oma telefoni.

Levi puudub.

Ta liigutas telefoni pea kohal siia-sinna.

Ei midagi.

Ta lükkas ukse lahti, ronis välja pimedale teele ning vehkis telefoniga läbi õhu. Ekraani taustavalgus andis ta näole kummitusliku kuma, aga levi puudub mõnitas teda ikka edasi.

Melanie küünitas uuesti autosse ja tegi pagasiruumi lahti.

Ta otsis oma kohvrist välja kampsuni ning Hope’i erklillast kotist teise veel, samal ajal kui vihm ägedamaks muutus.

Ohutuled sisse lülitanud ja kapoti üles tõstnud, märgiks võimalikele möödasõitjatele, et neil on abi vaja, ronis Melanie tagaistmele tütre juurde. Ta raputas vihmamärgi juukseid ning tõmbas Hope’il kampsuni üle pea. „Siin läheb väheke külmaks.“

„Me võime ju kütte sisse lülitada.“

„See töötab ainult siis, kui mootor töötab, kallike.“

„Ah soo.“

Melanie otsis kaasa võetud toidu viimased riismed välja ja pakkus tütrele paari ülejäänud juustukreekerit ning kummikarukesi. Küll keegi tuleb, kinnitas ta endale.

Ta valis hädaabinumbri ning vajutas sisestusklahvi õrnas lootuses, et levi puudub teade oli rivist sama väljas kui tema autogi.

Telefon kutsus ühe korra ja jäi siis tummaks. Melanie proovis veel paar korda ning andis lõpuks alla.

„Kas sa tead, kus me üldse oleme?“ uuris Hope kreekereid täis suuga.

„River Bendi on siit ainult paar miili.“

Hope nühkis akna särgivarrukaga kondensveest puhtaks ja piilus välja. „Siin on palju puid.“

Melanie avastas, et naeratab. „Jep. Ma tundsin neist päris puudust.“

„Meie puud on väiksemad.“

„Sinu vanuses ronisin ma selliste puude otsa nagu need siin.“

Hope’i sinised silmad läksid suureks. „Sina ronisid puu otsa?“

„Mul läks nädal aega, et vaik kätelt maha saada.“

„Ma tahan ka puu otsa ronida.“

„Minu sõbrannal Zoel oli maja juures põllul parim ronimispuu.“

„Arvad, et see on ikka veel seal?“

„Väikelinnas ei muutu aastatega suurt midagi. Ma usun, et see on ikka veel seal ja ootab mõnd teist väikest tüdrukut, kes tema otsa roniks.“

Vihma trummeldamine vastu autokatust muutus tugevamaks. Mõlemad vaatasid üles ja Hope hakkas nihelema.

Oi ei.

„Emme.“

Melanie pani silmad kinni…

„Ma tahan pissile.“

Nagu tellitult sähvatas taevas valgeks ja kõuemürin raputas autot.

Melanie ootas seni, kuni Hope hakkas mööda autoistet vingerdama, ning toppis seejärel mõlemale jope selga ja lükkas metsapoolse tagaukse lahti. Mitte et seal oleks vahet olnud – viimase neljakümne minuti jooksul, mil nad seal istunud olid, polnud mitte kedagi mööda sõitnud.

Üks samm autost välja ja Melanie oli pahkluuni märga soppa vajunud. Teisel pool autoust oli mitte niivõrd lomp kui soo.

Ta tõstis tütre autost välja ja tegi oma parima, et tõsta too kõige hullemast sopast võimalikult kaugele. „Me ei taha auto juurest ära minna, Hope. Sa pead siinsamas pissima.“

Hope tõmbas nina kirtsu ja nägi välja, nagu kavatseks vastu vaielda. Ent siis muutus ühtlase kardinana kallav vihm veelgi tugevamaks ning Hope asus oma teksaste kallal pusima.

Melanie hoidis tütre käsivart, et too ei kukuks, ja ootas. Pahvakas külma tuult pani ta hambad plagisema.

Ta pidi just Hope’i tagant torkima, et too kiirustaks, kui tüdruk end püsti ajas ja püksid üles tõmbas. Et mitte teist korda läbi muda kahlata, viis Melanie tütre auto tagant läbi ja aitas ta tagaistmele.

Tema kõrvale ronimise asemel läks naine juhiistme juurde ja tegi uuesti pagasiruumi lahti. Neil mõlemal tuleb riideid vahetada, või nende esimene nädal River Bendis möödub siruli haigevoodis.

„Kuradi vihm,“ turtsus ta, kui Hope oli kuuldekaugusest väljas.

Ta viskas Hope’i väiksema koti esiistmele ja läks parajasti teise järele, kui auto ees hakkasid läbi puude tuled paistma. Hetkeks mõtles ta, et tegu on välguvalgusega, ent siis kostis lisaks mootorimürinat.

Melanie kukutas kohvri käest ja samal hetkel ilmus kurvi tagant suurel kiirusel neljaukseline pikap.

Naine tõstis ühe käe valguse eest kaitseks näo ette ning hakkas teisega vehkima. „Palun pea kinni!“ sosistas ta. Ja palun ära ole kirvemõrtsukas.

Tema süda hakkas ägedalt taguma, kui pikap tee keskel olevast lombist läbi sõitis, kastes juba läbimärja Melanie korralikult üle. Just siis, kui ta oli kindel, et juht sõidab mööda, kuulis ta pidurikriginat ning punased pidurituled saatsid öösse kaks valgusvihku.

„Jumal tänatud.“

Ta oli vaevu need sõnad üle huulte saanud, kui pikap tagurdades möiratas ja kandis põhjalikku hoolt selle eest, et mitte üks lapike tema kehast enam kuivaks ei jäänud.

Pimedas võis aimata pika mehe siluetti, kes autost välja tuli ja teda üle pikapi kasti uuris.

„Sul-sul jäi vist üks koht vahele,“ lõdises Melanie.

„Mida põrgut sa seal tee ääres vihma ajal seisad?“ Võõras lausa karjus ta peale.

Vihmamantli kapuutsi all ei näinud naine tema nägu – kabiinis põleva tule valgel oli näha veidike habet, aga ei olnud aru saada, kas see oli „ma olen metsas elav erak, kes üksikuid naisi ja lapsi tükkideks saeb“ tüüpi habe või moeröögatus.

„Ma teen kena väikest jalutuskäiku!“ käratas ta vastu.

„Mis asja?“

Melanie raputas pead. „Mu auto andis otsad.“

Just siis tegi Hope auto tagaukse lahti.

„Emme?“

„Pane uks kinni, Hope.“

„Kas me saame linna küüti?“

Melanie saatis võõra poole kõrvalpilgu. „Pane uks kinni.“

„Aga…“

„Hope!“ See oli Melanie emme-hääl ja tütar tõmbas autoukse kinni.

Naisele tundus, et ta näeb pimedas võõra hammaste välgatust. Mehe silmi ei olnud näha ja mitte miski ei öelnud, kui ohutu neil tema seltsis on.

„Kuule nüüd… ma saan sinu ja tütre autoga linna viia. See ei ole kuigi kaugel.“

Melanie põimis mõlemad käed enda ümber ja üritas kogu keha värinat tagasi hoida. „Ahah… noh… aga kust ma tean, et sa ei ole Sing Singi vabakäiguvang?“

Mees puhkes naerma. „Vabakäiguvang ei oleks kinni pidanud.“

Arvad sa?

„Mu-mulle meeldiks rohkem, kui sa pärast linna jõudmist meile autoabi järele saadaksid.“

„Tahad, et ma teid siia teele jätaks?“

Naine värises jälle. „Autoabi on lähemal kui Sing Sing. Oleksin väga tänulik, kui sa neile helistaksid,“ sõnas ta.

Mees pöördus teed vaatama, seejärel uuesti teda ja käivitumast keeldunud autot. „Eks sa ise tea.“ Sellega hüppas ta tagasi kabiini ja sõitis edasi.

Ainult mõne meetri pärast tõmbas pikap tee äärde ja ohutuled pandi põlema.

Naine polnud päris kindel, mida võõras kavatseb, ent polnud mõtet seda arutades ka kauem vihma käes seista. Tõstnud kohvri tagasi pagasiruumi, ronis ta tütre kõrvale sisse ja tõmbas ukse kaitseks tuule eest kinni. Üle Hope’i küünitades pani ta ukse lukku ja tõmbas märja käega akna puhtaks, et pikapit – või õigemini selles istuvat meest valvata.

„Kas ta kutsub abi?“ küsis Hope.

„Minu meelest küll.“

Melanie hoidis üht silma aknal ja kaevas tütre riiete seast välja kuiva särgi ning retuusid. Kihthaaval õnnestus tal tüdruk kuivadesse riietesse saada, ise kogu aeg värisedes.

Ta loopis parajasti märgi riideid esiistme ette põrandale, kui rusikas temapoolsele aknale koputas.

Melanie võpatas.

Väljas ei olnud mingit märki teisest autost… puksiirist… ega üldse millestki. Ainult võõra pikk kuju. Kuna ta ei saanud mehega rääkimiseks akent alla lasta, arutas ta endamisi paaniliselt, mida teha.

„Kas sa ei teegi ust lahti?“ küsis Hope.

„Ma, noh…“

Mees koputas uuesti.

Naine võpatas… uuesti.

Vihmapladin autokerel tegi läbi ukse karjumise võimatuks.

Melanie tegi ukse lahti, ent hoidis mõlemad käed käepidemel, valmis seda uuesti kinni lööma. Kui mees ei üritanud seda rohkem lahti tõmmata, rahunes naine veidi.

„Puksiirauto tuleb tunni aja pärast. Kindel, et te küüti ei taha?“

Mees oli ikka veel ainult vari pimeduses, ehkki tema hääl oli üsna leebe.

„Terve tund!“ vingus Hope naise kõrval.

„Kuss.“

„Ma ei tee teile midagi paha, proua. Vannun.“ Mees tõstis käed õhku.

„Vean kihla, et Rappija Jack ütles sedasama.“

Mees kratsis kukalt.

„Mine aga edasi. Meiega on kõik korras.“

Mees torises midagi, pöördus kannal ringi ja marssis tagasi oma auto juurde.

Melanie tõmbas ukse kinni, pani selle uuesti lukku ja nühkis akna puhtaks, et võõral silma peal hoida.

„Ta tundus täitsa kena,“ tähendas Hope.

„Võib-olla ongi, aga ma ei hakka sellega riskima.“ Naine märkas pikapi summutist tulevat heitgaasi, aga auto ei paistnud kuhugi sõitma hakkavat. „Võta seda kui õppetundi, neiu. Ära mine võõra autosse.“

„Aga puksiirauto juht on ju ka võõras?“ küsis Hope.

„Jah, noh… aga see on teistmoodi.“

„Miks?“

Nüüd oli Melanie kord kukalt kratsida. „Lihtsalt on.“

„See on emme-vastus.“

Melanie pööritas ninatarga tütre peale silmi. „Puksiirauto juht on selleks, et sind aidata, kui sinu auto teele jääb. Nemad teevad oma tööd.“

„Nagu politseinik või tuletõrjuja?“

„Just.“

„Nemad ei ole ainukesed, kes võõraid aidata tahavad.“

„Ma tean, kallike. Võib-olla see mees tahabki ainult aidata, aga ma ei tunne ju teda.“ Usaldus teenitakse ära, seda ei jagata igaühele. Ja isegi kui see on välja teenitud, lüüakse see mõnikord kildudeks.

Viis minutit tiksus vaikselt mööda, kuna Hope’il olid küsimused võõraste ja nende usaldamise kohta otsa saanud.

Võõras lülitas automootori välja ja istus oma kabiinis.

Melanie jälgis tema siluetti kullipilgul.

Vähem kui kahekümne minuti pärast hakkas tee punaste ja siniste tulede valguses vilkuma, kui šerifi patrullauto kurvi tagant välja keeras ja Melanie romu taha parkis. „Püsi siin,“ ütles naine teist korda sel õhtul.

Vihm oli vähemaks jäänud ja sadas nüüd ühtlase veekardina asemel lihtsalt tihedalt, mitte et Melanie keha oleks mingit vahet tajunud.

Šerif ronis vihmamütsi pähe pannes autost välja.

„Paistab, et teil on siin väheke probleeme.“ Melanie kuulis naisehäält ja tema õlad vajusid kergendustundes lõdvaks.

„Kuramuse auto.“ Melanie andis välja tulles rehvile jalahoobi.

Šerif valgustas tema autot taskulambiga ning suunas siis valgusvihu naise näole.

„Mel?“

Melanie tõmbas järsult hinge. „JoAnne?“

Jo keeras valgusvihu oma näole, mis tõi Melaniele selle õhtu suurima kergenduse. „Jumal hoia! Ma teadsin küll, et sinust sai šerif, aga… vau! Sa vaata vaid!“

Tema parim sõbranna, relv puusal ja taskulamp pihus, kiljus just nii, nagu üks ammukadunud sõbranna peaks, ning haaras Melanie embusse.

„Tundub, et teil on asi kontrolli all, šerif,“ kõlas võõra hääl vihmasabinas.

„Melanie on mu ammune sõber. Tänu kõne eest, Wyatt.“

Tema nimi on siis Wyatt.

„Äkki selgitate oma sõbrannale, et mitte kõik ei plaanitse teda maha lüüa.“

„Seda ma teen,“ hõikas Jo, samal ajal kui Wyatt tagasi pikapisse ronis ning minema sõitis.

„Mis värk temaga on?“ leidis Melanie end küsimas.

Enne kui Jo jõudis vastata, torkas Hope pea uuesti auto tagauksest välja. „Kas ma nüüd võin välja tulla?“

Melanie viipas tütrele patrullauto juurest ja too tuli joostes.