Читать книгу Uuesti alustades - Catherine Bybee - Страница 8

Kell oli kaugelt üle lõuna, kui Melanie lõpuks Jo džiibi preili Gina võõrastemaja sissesõiduteele keeras. Nagu kõik muugi linnas, oli põhiline siin samaks jäänud. Põõsad olid suuremaks kasvanud, siin oli uus puu, seal uus roosipõõsas, maja ise vajas uut värvikihti ja sissesõidutee kruus uut kihti mis iganes kraami, mida selle hooldamiseks kasutatakse.

Kui Hope ja Melanie trepist üles ronisid, mõistis naine, et see koht vajas rohkem kui lihtsalt uut värvikihti. See ei olnud alla käinud, mitte nagu Bakersfieldi motellid, aga see ei olnud ka selline, nagu Melanie mäletas.

Kell ukse küljes tilises, kui nad sisse astusid. Nagu enamik võõrastemaju, koosnes vana Victoria-aegne hoone väikestest tubadest, mis olid kõik konkreetse otstarbega, kui maja kahekümnenda sajandi alguses ehitati. Mõistagi oli neil praegugi konkreetne otstarve, ainult et endisaegse salongi asemel oli nüüd suur söögisaal.

Lapsena tegi Zoe aeg-ajalt preili Gina heaks mõned tunnid tööd. Enamasti kiirel pühadeajal ja suvistel nädalalõppudel köögis. Jo riisus sügiseti porisedes lehti ja Melanie vastas telefonile ning tegi mõnikord voodeid ja pesi põrandaid. Kõigile kolmele meeldis preili Gina ja tema värvika suuvärgiga aega veeta. Naine ei kohelnud neid kunagi nagu väikesi lapsi. Ta kohtles neid kui võrdväärseid, mis väikelinnas luges väga palju.

Enne kui Melanie üle ukseläve astus, põlvitas ta tütre ette maha. „Ma tunnen preili Ginat juba väga kaua. Ta ei tee midagi paha, isegi kui ta mõnikord halbu sõnu kasutab. Ole viisakas.“

„Sina kasutad ka mõnikord halbu sõnu.“

„Mitte nii nagu preili Gina,“ oleks Melanie peaaegu pobisenud.

Hope saatis talle pilgu, mida ta oli enda näol liigagi tihti näinud. Kergitatud kulmus ja küljele kallutatud peas ilmnev uskumatus. Melanie oleks naerma puhkenud, kui Hope’i vaikiv kommentaar poleks asjakohane olnud.

„Tule nüüd.“ Ta vedas tütre tühja administraatorilaua juurde. „Preili Gina?“ hõikas ta.

Vaikus.

Kõmaki!

Melanie kehitas tütre poole õlgu ja piilus lage. „Preili Gina!“ hõikas ta trepi suunas.

Veel valjem kõmakas ja selgesti eristuv purunemishääl pani mõlemad jooksma.

Nad olid poolel trepil, kui Melanie kuulis preili Gina suitsetamisest kähedat häält: „Sa kuradi kurat!“

Enne veel, kui Melanie ühte külalistetubade vannituppa jõudis, purskus vett ukse poole ning preili Gina jalge ees oli juba lomp.

Naine surus mõlema käega purunenud toru, üritades tagajärjetult vett selle sees hoida. „Rätik!“ karjus ta kohe, kui Melanie pea tuppa pistis.

Melanie haaras kaugemast nagist rätiku ja andis selle talle.

Samal ajal kui preili Gina elu eest võitles, et veejuga tapeeti maha ei võtaks, langes Melanie põlvili, et vana Elizabethi-aegse klosetipoti sulgurventiil üles leida.

„See on seal üleval,“ osutas preili Gina lõuaga.

Melanie vahetas suunda, ronis kummutile ja leidis vajaliku kangi.

Selleks ajaks, kui vesi enam ei tilkunud, tilkus preili Gina ise nagu lekkiv kraan, Melanie tundis end nagu teise duši alt tulnu ja Hope seisis suurisilmi ukseavas.

„Kas tagavararätikud on ikka veel koridorikapis?“ küsis Melanie.

„Kuradi toru… ma lihtsalt teadsin, et millalgi see juhtub.“

„Preili Gina, põrand? Meil tuleb see ära kuivatada või fuajee tuleb uuesti üle krohvida.“

Preili Gina oli tilluke naine, kes suitsetas rohkem kui sõi, naeris palju ja vandus nagu patune laupäevasel päeval.

„Jah, jah… koridorikapp.“

Kogu vahejuhtumist täiesti läbi, vajus preili Gina antiikse vanni vastu, samal ajal kui Melanie toast välja kiirustas. Ta ladus Hope’i süle rätikuid täis ja kahmas endale samasuguse kuhja.

Hope järgis tema eeskuju ning aitas vee ära kuivatada.

Neljakäpakil roomates piiras Melanie veeloigud ümber ja viskas läbimärja rätiku seejärel vanni. Hope andis talle üksteise järel kuivi rätikuid nagu spaa teenindaja.