Читать книгу Vees on asju - Catherine Steadman - Страница 4

Kas olete kunagi mõelnud, kui kaua võtab aega haua kaevamine? Pole vaja rohkem mõelda. Selleks kulub terve igavik. Kui pikk see aeg teie meelest ka poleks, võite selle julgelt kahekordistada.

Kindlasti olete seda filmides näinud: kangelane, võimalik, et relv kuklale surutud, kaevub higi valades ja urahtades aina sügavamale ja sügavamale maasse, kuni ta viimaks seisab omaenda kuue jala sügavuses hauas. Või siis kaks saamatut kurikaela, kes ägedalt pinnast kühveldades seda multifilmiliku kergusega taeva poole lennutavad ning vaatajat naerutavas lustakas kaoses omavahel jagelevad ja vaimukaid repliike loobivad.

See ei ole üldse nii. See on raske töö. Pinnas on kõva ja raske ja kaevamine kulgeb aeglaselt. See on nii kuradima raske.

Ja see on igav. Ja võtab kaua aega. Ja see on töö, mis tuleb ära teha.

Stress, adrenaliin, meeleheitlik loomalik vajadus asi ära teha annab energiat umbes kahekümneks minutiks. Siis tuleb krahh.

Lihased hakkavad käe- ja jalaluudele vastu töötama. Nahk luude, luud naha vastu. Süda tuikab adrenaliinilaksu järelmõjudest, veresuhkur langeb, te justkui põrkaks vastu seina. Kogu kehaga. Aga te teate ülima selgusega, et olgu meeleolu laes või keldris, olgu te kurnatud või mitte, see auk tuleb valmis kaevata.

Siis rakendub teistsugune lähenemine. Seda võib võrrelda maratoni poole peale jõudmisega, mil uudsushetk on möödas ja keskendutakse üksnes selle vastiku ja rõõmutu ürituse lõpuleviimisele. Jooksja on sellesse panustanud, end sellele pühendanud. Ta on rääkinud kõigile sõpradele, et teeb selle ära, sundinud neid andma lubadust annetada ühele või teisele heategevusfondile, millega tal tegelikult mingit erilist sidet pole. Nemad on süütundest kantuna lubanud anda rohkem raha, kui nad tegelikult tahtnuksid, tundes end selleks kohustatuna mingi ülikooliaegse mälestussõidu või muu sarnase ettevõtmise tõttu, millest nad purju jäädes alati jaurama hakkavad. Ma räägin ikka maratonist, katsuge minuga sammu pidada. Te käisite igal õhtul jooksmas, sääremarjad tuikamas, kõrvaklapid kõrvas, kogudes selle ürituse jaoks miile. Kõik selle nimel, et pidada võitlust iseendaga, pidada võitlust oma kehaga just nüüd selles hetkes, selles mornis hetkes, et näha, kes võitjaks jääb. Ja nägemas pole seda kedagi peale teie enda. Ja kellelegi teisele peale teie enda ei lähe see ka tegelikult korda. Selles hetkes eksisteerib üksnes inimene ja tema soov ellu jääda. Just sellised emotsioonid kaasnevad haua kaevamisega – nagu oleks muusika lõppenud, aga te ei suuda tantsimist lõpetada. Sest tantsimast lakates ootab teid surm.

Niisiis kaevate edasi. Sellest pole pääsu, kuna teine võimalus on palju hullem kui mingi vanamehe kuurist leitud labidaga augu kaevamine; selle kuradi mitte kunagi valmis saava augu kaevamine kivistunud ja tihkesse mulda.

Kaevamist jätkates hakkavad silmade ees tiirutama erinevad värvid: need on fosfeenid, mis tekivad siis, kui vere madal hapniku- ja glükoosisisaldus aju nägemispiirkonna korteksi neuronite ainevahetust stimuleerib. Veri kohiseb kõrvus: vedelikupuudusest ja ülepingutusest tingitud madal vererõhk. Aga mõtted libisevad lutsukividena üle teadvuse tüüne tiigi, riivates vaid põgusalt selle pinda. Kaovad enne, kui neil sabast kinni õnnestub saada. Pea on täiesti tühi. Kesknärvisüsteem käsitleb ülepingutust „võitle või põgene“ olukorrana; füüsilisest tegevusest tingitud neurogenees koos spordiajakirjade lemmiku, ülipopulaarse „füüsilisest tegevusest põhjustatud endorfiinipuhanguga“, pärsib ühekorraga ajutegevust ning kaitseb käsilolevast tegevusest tingitud valu ja stressi eest.

Füüsiline kurnatus on fantastiline emotsioonide tasalülitaja. Jooksmine või kaevamine.

*

Umbes neljakümne viie minuti möödumise järel otsustan, et selle haua puhul on kuus jalga sügavust täiesti välistatud. Ma ei suuda kuue jala sügavusele kaevuda. Ma olen viie jala ja kuue tolli pikkune. Kuidas ma sealt üldse välja saan? Ma kaevaksin sõna otseses mõttes iseendale augu.

2014. aastal läbi viidud YouGovi uuringu kohaselt on viis jalga ja kuus tolli Briti naiste ideaalpikkus. Just sellise pikkusega naisi eelistab väidetavalt oma partnerina näha üks keskmine Briti mees. Niisiis on mul vedanud. Ja Markil. Issake, kuidas ma tahan, et Mark praegu siin oleks.

Niisiis, kuue jala sügavust hauda ma kaevama ei hakka, aga kui sügav see siiski olema peaks? Kui sügav on piisavalt sügav?

Laibad leitakse enamasti üles just seetõttu, et nende matmisel on üle nurga lastud. Mina ei soovi, et niimoodi läheks. Tõepoolest ei soovi. Selle eesmärgi poole ei püüdle ma kohe kindlasti. Ja möödalaskmised matmisel, nagu tegelikult kõik muud möödalaskmised, taanduvad kolmele tegurile:

1 Ajapuudus

2 Algatusvõime puudumine

3 Hooletus

Ajast rääkides: mul on selleks aega kolm kuni kuus tundi. Konservatiivse hinnangu kohaselt kolm tundi. Päevavalgust jätkub veel umbes kuueks tunniks. Niisiis aega mul on.

Algatusvõimet on mul usutavasti samuti, kaks pead ikka kaks pead. Vähemalt ma loodan seda. Ma pean kogu asja lihtsalt sammhaaval läbi tegema.

Ja kolmas tegur: hooletus. Taevane arm, ma hoolin sellest asjast väga. Tõepoolest hoolin. Rohkem kui millestki muust terve oma elu jooksul.

KKHA (Kalmistute ja Krematooriumite Haldamise Amet) andmetel on soovituslik minimaalne sügavus kolm jalga. Ma tean, kuna guugeldasin seda. Guugeldasin enne kaevamise alustamisest. Nägite, algatusvõime. Hoolikus. Kükitasin laiba kõrvale, märgade lehtede ja linnaselõhna uhkavale märjale maapinnale, ja guugeldasin, kuidas surnuid maetakse. Kasutasin guugeldamiseks surnu kõnekaardiga telefoni. Kui surnukeha üles leitakse … surnukeha ei leita üles … ja andmed telefonist kätte saadakse … andmeid ei saada kätte … siis osutub selle telefoni otsinguajalugu igati põnevaks lugemisvaraks.

Kaks tundi hiljem lõpetan ma kaevamise. Auk on pisut üle kolme jala sügav. Mul küll ei ole mõõdulinti, aga kuskilt on meelde jäänud, et kolm jalga on ligikaudu maapinnast kubemeni. Sama kõrge oli kõrgeim tõke, mille ma kaksteist aastat tagasi enne ülikooli astumist ratsapuhkusel ületasin. Puhkus oli kaheksateistkümnendaks sünnipäevaks saadud kingitus. Kas pole veider, mis asjad meelde jäävad? Aga siin ma olen, seisan vööni ulatuvas hauas ja meenutan kunagist ratsavõistlust. Muide, ma sain tookord teise koha. Olin selle üle väga õnnelik.

Igatahes olen valmis kaevanud umbes kolme jala sügavuse, kahe jala laiuse ja kuue jala pikkuse augu. Jah, selleks kulus kaks tundi.

Ma rõhutan: haua kaevamine on väga raske.

Asjast selgema pildi andmiseks ütlen, et see auk, minu kahe tunni töö, tähendab järgmist: 3 jalga korda 2 jalga korda 6 jalga, mis teeb kokku 36 kuupjalga ehk ühe kandi pinnast ehk 1,5 tonni pinnast. Ja see vastab luukpäraga auto või täiskasvanud valgevaala või keskmise jõehobu kaalule. Just sellise koguse olen ma maapinnast välja kangutanud ja selle endisest asukohast pisut vasakule teisaldanud. Ja tegemist on kõigest kolme jala sügavuse hauaga.

Vaatan üle mullakuhja ja vinnan end aegamööda august välja, käsivarred võbisevad keharaskuse all. Surnukeha vedeleb siinsamas, pruuni metsaaluse taustal särava koobaltsinise sähvatusena mõjuva rebenenud koormakatte all. Leidsin selle teeäärse peatuskoha lähedalt loorina oksa küljes rippumast, kõrval külmik, mille väikese sügavkülmaosa uks kriuksus rahulikult tuule käes. Keegi oli selle minema visanud.

Hüljatud esemetes on midagi nukrat, eks ole? Lootusetut. Kuid samas ka midagi ilusat. Mina olen ilmselt tulnud mingis mõttes surnukeha hülgama.

Külmkapp on siin juba mõnda aega vedelenud – tean seda, kuna nägin seda autoaknast, kui me siit kolm kuud tagasi mööda sõitsime. Keegi pole seda veel minema viinud. Me olime Markiga pärast meie kohtumise aastapäeva tähistamist tagasiteel Norfolkist Londonisse; mitu kuud hiljem on külmkapp endiselt siin. Veider mõelda, kui palju on minuga, meiega, selle aja jooksul juhtunud, sellal kui siin pole midagi muutunud. Nagu oleks see koht ajast ära lõigatud, omamoodi ajaseisupaik. Vähemalt niimoodi tundub. Ehk pole pärast külmiku omanikku siin hingelistki käinud, ja issand ise teab, millal see võis juhtuda. Külmik igatahes näeb välja nagu seitsmekümnendate toodang – teate küll, see on kuidagi klotsitaoline. Kubricku stiilis. Monoliit keset rõsket Inglise metsa. Kasutusest kõrvaldatud. See on siin olnud vähemalt kolm kuud ja keegi pole seda ära viinud, prügila mehed pole siin käinud. On selge, et siin ei käi mitte keegi. Meie välja arvatud. Ei mingeid kohaliku omavalitsuse töötajaid, rahulolematuid kohalikke, kes vallavalitsusele kirju saadaksid, varahommikusi koerajalutajaid, kes võiksid mu kaevanduse otsa koperdada. See oli mulle pähe tulnutest kõige turvalisem koht. Sellepärast me siin olemegi. Pinnase vajumine võtab aega. Aga ma usun, et külmikul ja minul on aega piisavalt.

Heidan pilgu kortsus koormakattega kaetud kühmu suunas. Selle all on ihu, nahk, luud, hambad. Ta on kolm ja pool tundi surnud olnud.

Huvitav, kas ta on veel soe. Minu abikaasa. Kas ta tundub käele soe, kui ma teda puudutan. Igaks juhuks guugeldan. Olgu üht- või teistpidi, ma ei taha ehmuda.

No nii.

No nii, käed ja jalad peaksid puudutades külmad olema, kuid ülejäänud keha võib veel soe tunduda. Selge siis.

Ma hingan pikalt välja.

No nii. Läheb lahti …

Ma peatun. Oot-oot.

Ma ei tea, miks ma seda teen, kuid kustutan sellegipoolest ta kõnekaardiga telefoni otsinguajaloo ära. Ma tean, sel pole mingit mõtet: telefoni ei ole võimalik jälitada ja pärast paari tundi oktoobrikuiselt rõskes mullas ei tööta see enam niikuinii. Aga mine tea, äkki töötab. Panen telefoni ta jakitaskusse tagasi ja kougin rinnataskust välja ta isikliku iPhone’i. See on lülitatud lennurežiimile.

Vaatan fotod läbi. Need on meist. Mu silmadesse kerkivad pisarad, mis kahe kuuma nirena mööda palgeid alla voolavad.

Eemaldan koormakatte ja toon lagedale kõik, mida see varjas. Pühin telefoni sõrmejälgedest puhtaks, torkan selle veel sooja rinnataskusse ja valmistan mõttes põlved ette surnukeha lohistamiseks.

Ma ei ole halb inimene. Või äkki ikka olen? Ehk peaks selle teie otsustada jätma?

Aga igatahes peaksin ma teile enne asju selgitama. Ja selgitamiseks tuleb mul ajas tagasi minna. Tagasi meie kolme kuu tagusesse kohtumise aastapäeva hommikusse.