Читать книгу Vees on asju - Catherine Steadman - Страница 5

Sel hommikul ärkasime enne päikesetõusu. Mark ja mina. Oli meie aastapäevahommik. Meie kohtumise aastapäev.

Me peatusime Norfolki rannikul pubiga butiikhotellis. Mark leidis selle Financial Timesi nädalalõpulisast „Mille peale tasub füüri lasta“. Tal on ajaleht tellitud, aga aega jätkub üksnes lisalehtede lugemiseks. FT-l oli igatahes õigus: tegemist on „hubase unistuste pelgupaigaga maal“. Ja mul on hea meel, et me „füüri“ just sellele kulutada otsustasime. Mõistagi pole „füür“, mida me kulutame, tegelikult minu jagu, aga kisub sinnapoole, et varsti on.

Hotell on täiuslik pesake maal, kus valitsevad värsked mereannid, külm õlu ja kašmiirist pleedid. Chelsea mererannas, nagu reisijuhid seda kirjeldavad.

Viimased kolm päeva olid möödunud jalutades, kuni meie lihased muutusid lõdvaks ja raskeks, põsed õhetasid Inglise päikesest ja tuulest, juuksed lõhnasid metsa ja soolase mere järele. Me jalutasime ja seejärel keppisime, vedelesime vannis ja sõime. Tõeline paradiis.

Kunagine kõrts-postijaam ehitati 1651. aastal konarlikku teed mööda Londonisse reisivatele tolliametnikele ja võis uhkeldada sellise püsikundega nagu Norfolkist pärit Trafalgari lahingu võitja lord Nelson. Tema peatus toas nr 5, mis asus meie oma kõrval, ja külastas võõrastemaja kogu oma viieaastase töötuperioodi ajal väidetavalt igal laupäeval, et oma saadetised kätte saada. Huvitav, et isegi lord Nelson ei leidnud endale alati rakendust. Olin ikka arvanud, et kes mereväes, see mereväes. Aga vaat siis. Selliseid asju tuleb ette ka parimatel. Igatahes oli hotelli katuse all aastate jooksul aset leidnud kariloomaoksjoneid, kohtuistungeid ja isegi Jane Austeni stiilis laatasid.

Fotoalbum meie toas andis meile mõnuga teada, et alumise korruse privaatses söögisaalis olid aset leidnud kurikuulsa Burnhami mõrtsukate juhtumi eeluurimisistungid. „Kurikuulus“ oli muidugi küsitava väärtusega iseloomustus. Mina näiteks ei olnud neist kunagi midagi kuulnud. Niisiis viisin end asjaga kurssi.

Lugu sai alguse 1835. aastal, mil kingsepa naine mehe silme all oma mao perekonna õhtusöögilauale tühjaks öökis. Oksendaja, proua Taylor, oli saanud arseenimürgistuse. Sahvris olnud jahu oli seda kraami täis ja mürki leiti hiljem lahkamisel ka naise maost. Mürgitamise uurimise käigus selgus, et härra Tayloril oli kõrvalsuhe paari naabri, proua Fanny Billingiga. Ja seesinane Fanny Billing oli hiljuti kohaliku apteekri käest kolme penni eest arseeni ostnud. Seesama arseen oli leidnud tee proua Taylori jahukotti ja sealt edasi proua Taylori elu lõpetanud jahukäkkidesse. Küllap härra Taylor paastus sel õhtul. Vast pidas härra Taylor süsivesikute tarbimist välistavat dieeti.

Kohtuliku uurimise käigus teiselt naabrilt saadud info kohaselt oli Taylorite kodu tol päeval külastanud proua Catherine Frary, keda olla kuuldud Fannyle enne tolle ülekuulamist ütlemas: „Jää enda jutule kindlaks, ja nad ei saa meile midagi teha.“

Edasisel uurimisel selgus, et Catherine’i abikaasa ja laps olid kaks nädalat varem samuti väga ootamatult hinge heitnud.

Hakati kahtlustama, et asi pole puhas. Catherine’i abikaasa ja lapse maod toimetati Norwichi, kus läbi viidud analüüsid kinnitasid, et needki sisaldasid arseeni. Taylorite kodus viibinud tunnistaja kinnitas, et Catherine oli proua Taylorit pärast oksendamist külastanud ning „paberkotist noaotsaga“ valget pulbrit proua Taylori kördi sisse poetanud – teda seega teist korda mürgitades. Seekord surmavalt. Kaks naist olid nädal varem mürgitanud ka Catherine’i vennanaise.

Catherine ja Fanny poodi Norwichis oma abikaasade, proua Taylori, Catherine’i lapse ja Catherine’i vennanaise tapmise eest üles. Ajalehe Niles’ Weekly Register 17. oktoobril 1835. aastal ilmunud numbri kohaselt paarike „lennutati tohutu rahvamurru (20 000 kuni 30 000 pealtvaatajat), umbes pooled neist naised, silme all igavikuteele“. Lennutati igavikuteele. Kena reisimetafoor.

Burnhami mõrtsukate tutvustamine hotelli infobrošüüris oli muidugi natuke kummaline valik, iseäranis silmas pidades, et tegu on nädalavahetuse pelgupaigaga.

Äratuskell äratab meid meie soojas Egiptuse puuvillaga vooderdatud sulgedest pesas kell pool viis. Me veame vaikides selga juba eelmisel õhtul valmis pandud riided: õhukesed puuvillased T-särgid, matkasaapad ja villased kampsunid, sest päikesetõusu eel on jahe. Teen toas olevat väikest kohvimasinat kasutades meile kohvi, sellal kui Mark vannitoas juukseid sätib. Mark ei ole sugugi edev mees, kuid sarnaselt paljude kolmekümnendates meestega tundub tema hommikune kordasättimine peamiselt juustele keskenduvat. Aga mulle meeldib tema selline ebakindlus, see on kui tilluke mõra ta täiuserüüs. Mulle meeldib, et mina saan valmis palju kiiremini. Me joome kohvi täies riides vaikides päevatekil istudes, aknad avali, mehe käsivars minu ümber. Meil on piisavalt aega, et autosse hüpata ja enne koidu saabumist randa jõuda. Voodi kõrval oleva infokaardi sõnul tõuseb päike kell 5.05.

Me sõidame Holkham Beachile valdavalt vaikides, lihtsalt hingates ja mõeldes. Oleme küll koos, kuid oma mõtetes ja teineteise seltskonnas ometi üksi. Üritame klammerduda paksu unemölli külge, mis pole meie ümbert veel täielikult hajuda jõudnud. Kogu meie tegevusest õhkub mingit olemuslikku rituaalsust. Mõnikord asjad lihtsalt lähevad meiega niiviisi. Meie igapäevaellu imbub kröömike võlukunsti ja me poputame seda nagu kõrbetaime. Oleme seda ennegi teinud, selles on midagi meile omast. Aastapäevahommik. Kui parklasse pöörame, küsin endalt, kas me jätkame selle päeva tähistamist ka abiellumise järel, kahe kuu pärast? Või saab pulma-aastapäevast meie uus tähtpäev?

Ronime Holkham Hallis tihkes vaikuses autost välja. Vaikust lõhestavad lindude hootised valjud laulutörtsatused. Hirvekari kõrval asuval väljal kergitab autouste paugatust kuuldes pea ja tardub paigale. Jääme nendega hetkeks liikumatult tõtt vaatama, kuni nende pilk taas karjamaale langeb.

Meie auto on sel päeval kruusaga kaetud parklas üks esimesi, päeva peale muutub liikumine tihedamaks – see on alati nii olnud. Siis saabuvad koerapidajad, hobuste vedamise boksid ja ratsanikud, ilusast ilmast viimast võtta üritavad perekonnad. On selge, et selline kuumus ei saa kauaks püsima jääda. Aga eks me kuule seda ju igal aastal, või kuidas?

Kedagi pole veel näha, kui me mööda kruusaga kaetud jalgrada Holkham Beachi kõrbe meenutavale nelja miili pikkusele kullakasvalge liivaga kaetud ja männimetsadega palistatud tühjale rannaribale jalutame. Põhjamerelt puhuv tuul painutab maadligi metsikuid kõrrelisi ja pillutab kõrguvate luiteharjade kohal liiva õhku. Kilomeetrite kaupa vaid tuulest värskelt soetud liiva, nägemisulatuses ei ühtki hingelist. See kõik mõjub koidueelses valguses ebamaiselt. Karge viljatu maastik. See tekitab alati tunde, nagu oleks tegemist uue algusega. Nagu uue aasta alates.

Mark võtab mu käe pihku ja me jalutame koos kalda suunas. Veepiirile jõudes lükkame saapad jalast ja pistame jalad Põhjamere jääkülma vette, olles teksad põlvini üles käärinud.

Ta naeratus. Ta silmad. Ta tugevasti mu kätt pigistav tuline pihk. Mu jalgu puudutava kärekülma vee tekitatud terav pingetunne, mis sääri mööda üles kulgedes valge kuumusena plahvatab. Põletav külm. Oleme kõik täpselt õigesti ajastanud. Taevas hakkab valgeks muutuma. Naerame. Mark loendab oma käekellal sekundeid, kuni see näitab 5.05, ning me vaatame kannatlikult üle vee ida suunas.

Kogu taevast täidab hetk enne seda, kui päike hõbedase veepinna kohale vupsab, videvikuvalgus. Silmapiiri viirutavad kollased ja ookrikarva triibud, mis värvivad päikese pilvede alumise servani jõudes kõik virsikukarva ja roosaks, kuni terve taevas sinise leegi alla mattub. Lasuursinise. Oeh. See on nii ilus. Nii ilus, et süda läheb pahaks.

Kui me külma enam taluda ei suuda, suman tagasi kalda suunas ja kummardun madalas vees, et jalgu enne saabaste uuesti jalgapanekut liivast puhastada. Läbi kristallselge vee murduva päikesevalguse võimas hõõgus tabab mu kihlasõrmust. Aoeelne udu on kadunud, õhk täis soolast ja karget niiskust. Nii kirgas. Nii klaar. Taevasina on lausa silmipimestav. Aasta parim päev. Alati. Igal aastal nii palju lootust.

Mark tegi mulle abieluettepaneku eelmises oktoobris, pärast oma kolmekümne viiendat sünnipäeva. Me olime küll aastaid koos olnud, aga miskit moodi tuli see ometi üllatusena. Vahel küsin endalt, kas ma vaatan teistega võrreldes palju rohkemast mööda. Vast ei pööra ma ümberringi toimuvale piisavalt tähelepanu või ei ole ma signaalide tabamisel kuigi osav. Igasugu asjad tulevad minu jaoks tihtipeale üllatusena. Olen alati üllatunud, kui Marki käest kuulen, et sellele-ja-tollele ei meeldi see-ja-too või keegi on minust sisse võetud või reageerib mingite muude tugevate emotsioonidega. Mina ei pane selliseid asju kunagi tähele. Aga küllap on see isegi hea. See, mida me ei tea, ei saa meile ka kahju tekitada.

Mark märkab kõike. Ta on väga hea suhtleja. Inimesed löövad teda nähes särama. Nad armastavad teda. Neil harvadel juhtudel, kui me midagi eraldi teeme, küsitakse minu käest alalõpmata hämmastunud ja pettunud tooniga: „Kas Mark ei tulegi?“ Ma ei pane seda pahaks, kuna mu enda tunded on samasugused. Mark muudab kõik olukorrad paremaks. Ta kuulab inimesi, tõepoolest kuulab. Ta vaatab neile otsa. Mitte agressiivselt, vaid rahustavalt mõjuval viisil – pilguga, mis ütleb: ma olen siin ja mulle sellest piisab. Tema tunneb inimeste vastu huvi. Mark ei võta mingeid seisukohti, ta on lihtsalt inimeste jaoks olemas.

Me istume kõrgel luiteharjal ja suuname pilgu üle taeva ja mere ääretu avaruse. Üleval on tuulisem. Õhk vilistab kõrvus. Olen rõõmus, et meil on seljas paksud kampsunid. Jämedast villasest Iiri lõngast uhkab soojenedes loomalõhna. Meie jutuajamine veereb tulevikuteemadele. Plaanidele. Meil on sel päeval alati kombeks plaane teha. Küllap neid võib nimetada lubadusteks, näiteks poolaastalubadusteks. Mulle on lapsest saadik plaanide tegemine meeltmööda olnud. Mulle meeldib planeerida. Inventuuri teha. Mark ei olnud enne meie kohtumist selliste lubaduste andmisega tegelenud, kuid see hakkas talle kohe meeldima – selle tegevuse progressiivne tulevikku suunatud olemus sobis talle.

Minu poolaastalubadustes ei ole midagi erilist. Need on tavalised: rohkem lugeda, vähem telekat vaadata, tööl arukamalt tegutseda, veeta rohkem aega kallite inimestega, tervislikumalt süüa, vähem juua, õnnelik olla. Ja siis teatab Mark, et tema tahab rohkem tööle keskenduda.

Mark töötab panganduses. Jah, ma tean, nüüd kõlab põlastav vilekoor. Aga ma võin öelda vaid ühte: tema ei ole mölakas. Selles osas peate mind uskuma. Ta ei ole päris kindlasti joomaklubisse ja polomeeskonda kuuluv Etoni vilistlane. Tema on elus edasi jõudnud Yorkshire’i kutt. Hea küll, tema isa polnud küll söekaevur või midagi sarnast. Praeguseks pensionipõlve pidav härra Roberts oli East Ridingis firma Prudential pensionifondide nõustaja.

Mark tegi Citys kiiresti karjääri, sooritas eksamid, sai börsimaakleriks, spetsialiseerus valitsuse võlakirjadele, meelitati üle teise firmasse, teda edutati ja siis see juhtuski. Finantskrahh.

Finantssektoril kadus põhi alt. Kõik, kes asjast vähegi aru said, tundsid esimesest päevast alates hirmu. Nad kõik nägid ees ootavaid probleeme ette. Marki ei ähvardanud tegelikult mingi oht. Tema töökoht oli turvaline – tegelikult koguni endisest turvalisemgi, kuna tema spetsialiseerus just valdkonnale, milles krahhi järel kõik abi vajasid, nimelt valitsuse poolt tagatud võlainstrumentidele. Aga boonused kukkusid kõigil. Sellest polnud ka midagi, me ei elanud sellegipoolest sugugi toimetulekupiiril, kuid mitmed ta sõbrad koondati ja see oli hirmutav. Tundsin kõhedust, vaadates, kuidas täiskasvanud inimesed korraga enam toime ei tulnud; neil olid lapsed koolitada ja järsku käisid kodulaenu tagasimaksed neil üle jõu. Naised polnud rasedaks jäämisest alates tööl käinud. Mitte kellelgi ei olnud varuplaani. See oli aasta, mil inimesed tulid õhtusöögile ja nutsid. Nad lahkusid meie juurest vabandust paludes, näole vaprat naeratust manades ja lubades taas läbi astuda niipea, kui on tagasi kodulinna kolinud ja oma eluga uuesti järje peale saanud. Me ei kuulnud paljudest enam midagi. Mõne puhul saime teada, et nad olid kolinud tagasi vanemate juurde Berkshire’i, Austraaliasse tööle läinud või lahutanud.

Mark vahetas panka. Tema algses kohas olid kõik ta kolleegid koondatud ja tema teha jäi viie inimese töö, niisiis otsustas ta riskida ja läks mujale.

See uus pank ei meeldinud mulle. Selles oli midagi veidrat. Sealsetel meestel õnnestus välja näha ühekorraga paksude ja sitketena. Nad olid vormist väljas ja suitsetasid, mis varem mulle üldse korda ei läinud, kuid tähistab praeguseks minu jaoks närvilist meeleheidet. See häirib mind. Sellest õhkub sapi ja purunenud unistuste lehka. Käisime mõned korrad koos Marki töökaaslastega napsi võtmas ning nad tegid oma naiste ja laste aadressil tigedaid ja sapiseid märkusi, justkui mind polekski seal. Justkui võinuksid nad kuskil plaažil peesitada, kui ainult neid naisi poleks.

Mark ei ole nendesugune, tema hoolitseb enda eest. Ta jookseb, ta ujub, ta mängib tennist, ta hoiab end vormis – ja nüüd istub ta nende meestega üksteist tundi järjest samas ruumis. Ma tean, et tal on tugev iseloom, kuid ometi näen, kuidas see teda väsitama hakkab. Ja nüüd, just sellel päeval, meie aastapäeval, teatab mees, et tahab rohkem tööle keskenduda.

Keskendumine tähendab seda, et ma näen teda vähem. Ta teeb juba niigi liiga palju tööd. Mark tõuseb igal tööpäeval kell kuus hommikul, lahkub kodust kell 6.30, lõunastab kontoris oma laua taga ja jõuab täiesti kustununa koju kell pool kaheksa õhtul. Me sööme õhtust ja ajame juttu, ehk vaatame filmi, ning tema on voodis juba kell kümme, tuled kustus, et hommikul kõike seda taas korrata.

„Seda ma tahangi muuta,“ ütleb Mark. „Ma olen seal töötanud juba terve aasta. Kui ma nende juurde tööle läksin, lubasid nad mulle, et jään sellele kohale vaid ajutiselt, kuni osakond reorganiseeritakse. Aga seda ei lase nad mul teha. Nad ei lase mul reorganiseerida. Niisiis ei tegele ma sellega, milleks mind tegelikult tööle võeti.“ Ta ohkab. Masseerib käega nägu. „See ei ole tegelikult paha. Aga ma pean Lawrence’iga asjad klaariks rääkima. Meil on vaja arutada mu aastalõpuboonust või siis meeskonna muutmist, kuna mõnel neist naljameestest pole aimugi, millega nad tegelevad.“ Ta vaikib hetkeks ja vaatab siis minu poole. „Ma räägin tõsiselt, Erin. Ma ei tahtnud sulle sellest rääkida, aga esmaspäeval, pärast selle tehingu sõlmimist, nuttis Hector mulle helistades.“

„Miks ta nuttis?“ küsin üllatunult. Hector on praeguseks juba aastaid Markiga koos töötanud. Kui Mark eelmisest pangast ära tuli, kui kõik viltu vedas, lubas Mark Hectorile samuti koha leida. Ja ta pidas sõna. Töökohta vahetades seadis Mark tingimuseks Hectori palkamise. Nad kas tulevad koos või ei tule üldse.

„Sa ju tead, et me ootasime tookord enne tehingu kinnitamist numbreid?“ Ta vaatab mulle küsivalt otsa.

„Jah, sa vastasid ta kõnele parklas,“ vastan noogutades. Ta lipsas eile lõuna ajal pubist välja ja veetis terve tunni mööda kruusaga kaetud platsi tammudes, lastes toidul ära jahtuda. Mina lugesin sel ajal raamatut. Ma olen vabakutseline ja seega niisuguste „telefonituuridega“ hästi tuttav.

„Nojah, ta ütles mulle, et oli numbrid kätte saanud. Tehingutega tegelevaid vendi oli puhkuste ajal kontorist raske tabada ja nad pildusid talle veel lisaks kaikaid kodaratesse. Nad nõuavad, et me tagasi olles ületunnitöö ja õiglaste tavade arutamiseks koosoleku korraldaksime. See on täiesti naeruväärne. No igatahes rääkis Hector New Yorgiga, üritas selgitada, et kõik on hetkel ära, ja põhjendas andmete hilinemist, ja nemad seal keerasid täiega ära. Andrew … Sa ju mäletad Andrew’d New Yorgist, eks ole? Ma rääkisin sulle sellest …“

„See mees, keda ma Brianny pulmas telefonis sind sõimamas kuulsin?“ segan mina vahele.

Ta turtsatab ja muigab. „Nojah, Andrew. Ta on … ägeda loomuga. Aga olgu pealegi. Niisiis karjus Andrew telefonis Hectori peale ja Hector lõi verest välja ning määras lihtsalt tehingule hinna ja vajutas Send-nuppu. Läks magama. Ärgates ootasid teda sajad vastamata kõned ja e-kirjad. Selgus, et arvudele oli üks null lõppu kirjutatud. Greg ja teised sellid olid teinud seda tehingu aeglustamiseks. Nad oletasid, et Hector vaatab andmed enne ärasaatmist läbi ja laseb neil töö tuleval nädalal, kui nad kõik jälle kontoris on, ümber teha, aga Hector ei kontrollinud midagi. Tema lihtsalt andis allkirja ja saatis materjalid minema. Ja see on juriidiliselt siduv leping.“

„Oh issand, Mark. Kas nad ei saaks lihtsalt öelda, et tegemist oli eksitusega?“

„Ei saa, kullake. Niisiis Hector helistas mulle ja üritas selgitada, et oli andmeid õigeks pidanud ja ta kontrollib harilikult alati, alati … aga Andrew käskis lepingu ära saata … ja siis ta lihtsalt hakkas nutma. Erin, ma lihtsalt … mul on tunne, et mind ümbritsevad täielikud …“ Mark saab sõnasabast kinni ja vangutab nördinult pead. „Niisiis ma hakkan mujalt maad kuulama. Ma olen rõõmuga valmis leppima madalamate boonuste või väiksema palgaga, kunagist turgu ei saa me enam nii või teisiti tagasi. Keda me lollitame? Ma lihtsalt ei talu enam sellist stressi. Ma tahan jälle oma elu elada. Ma tahan sind ja lapsi ja meie ühiseid õhtuid.“

Kuuldu meeldib mulle. Väga meeldib. Ma kallistan teda. Toetan pea ta õlale. „Mina tahan sedasama.“

„Tore.“ Ta suudleb mind kergelt juustele.

„Ma leian endale hea koha, esitan pärast selle Hectori asja äraklaarimist lahkumisavalduse, kasutan kohustuslikku ooteaega pulmade ja mesinädalate jaoks ja loodetavasti hakkan novembris uuesti tööga pihta. Täpselt jõuludeks.“

Ta on ennegi ooteajal olnud – kõik, kes finantssektoris töötavad, on kohustatud töökohta vahetades kohustuslikul puhkusel olema. Väidetavalt peaks see aitama sisetehinguid vältida ja konfidentsiaalsust tagada, aga sisuliselt on tegemist kahekuuse palgalise puhkusega. Kõik see kokku tundub igati tore plaan olevat. Veab tal. Aga minagi peaksin hea meelega tööst mõned nädalad pausi. Me võiksime asjad läbi mõelda ja endale korralikud mesinädalad korraldada. Ma töötan küll hetkel oma esimese täispika dokumentaalfilmiga, aga pulmade ajaks on filmimise esimene etapp selja taga ja enne teise etapiga alustamist on kindlasti tarvis kolme- või neljanädalane paus teha. Ja neid kolme või nelja nädalat on kindlasti võimalik meie kasuks tööle panna.

Mu rinnus tõmbub soojaks. See on hea. Eriti meie kahe jaoks.

„Kuhu me läheme?“ küsib mees.

„Mesinädalatele?“

Me räägime sellest esimest korda tõsiselt. Pulmadeni on jäänud kaks kuud. Kõik muud teemad on läbi võetud, see välja arvatud. See on puutumata nagu avamata kingitus. Aga küllap on praegu sellele keskendumiseks igati sobilik hetk. See tekitab minus elevust. Võimalus veeta mitu nädalat teda kellegi teisega jagamata.

„Teeme midagi pöörast. Võimalik, et meil on selleks viimast korda aega või raha,“ annan vihje.

„Jah!“ hüüab tema, ta vastus on sama energiline.

„Kaks nädalat – ei, kolm nädalat?“ Kissitan silmi ja lasen peast läbi filmimisgraafiku ja vajalikud intervjuud. Kolm peaks välja pigistama küll.

„Juba hakkab looma. Kariibi meri? Maldiivid? Bora Bora?“ küsib mees.

„Bora Bora. See kõlab ideaalselt. Mul pole aimugi, kus see asub, aga kõlab igatahes suurepäraselt. Põrgusse kõik. Lendame esimeses klassis? Kas me saame seda endale lubada?“

Mees naeratab laialt. „Saame küll endale esimest klassi lubada. Ma panen piletid kinni.“

„Viimase peal!“ Ma pole kunagi varem esimeses klassis lennanud.

Ja järsku ütlen ma midagi sellist, mida ma hiljem kindlasti kibedasti kahetsema pean.

„Ma tulen koos sinuga akvalangiga sukelduma. Kui me sinna läheme. Ma üritan seda uuesti teha, siis saame koos sukelduda.“ Ütlen seda, kuna mulle tundub, et see väljendab kõige paremini armastust, mida ma Marki vastu tunnen. Nagu oleksin kass, kes surnud hiire tuppa toob. Pillan selle ta jalge ette, tahab ta siis seda või mitte.

„Tõsiselt mõtled?“ Mees silmitseb mind murelikult ja ainiti, päikesevalgus sunnib teda silmi kissitama ja tuul sasib ta juukseid. Seda ta ei oodanud.

Mark on vilunud sukelduja. Ta on igal meie ühisel reisil üritanud mind endaga kaasa meelitada, aga mina olen alati põnnama löönud. Mul sain enne meie tutvumist ebameeldiva kogemuse osaliseks. Sattusin paanikasse. Ei midagi tõsist, kuid ainuüksi mõte sukeldumisest hirmutab mind segaseks. Mulle ei meeldi tunne, et olen lõksu sattunud. Mõte vee survest ja aeglastest veealustest hoovustest täidab mind õudusega. Aga ma tahan seda tema pärast teha. Ühine uus elu, uued väljakutsed.

Naeratan. „Jah, kindel see!“ Ma tulen sellega toime. Kui hull see ikka olla saab? Lapsedki teevad seda. Ma saan hakkama.

„Kurat küll, kuidas ma sind armastan, Erin Locke,“ ütleb mees. Täpselt nii ütlebki.

„Kurat küll, kuidas mina sind armastan, Mark Roberts.“

Ta kummardub minu poole, kergitab mu pead ja suudleb mind.

„Oled sa ikka päriselt olemas?“ küsib ta mulle ainiti otsa vaadates.

Me oleme seda mängu ennegi mänginud, kuigi see ei ole tegelikult üldse mäng. Või on? Kui, siis mõttemäng.

Tegelikult ta küsib „Kas see kõik toimub päriselt?“. Kõik on nii hästi, et tegu tundub olevat mingi triki või tüssamisega. Küllap ma valetan. Kas ma valetan?

Mõtlen hetke. Lasen näolihastel ta uuriva pilgu all lõdvestuda. Sunnin pupille sissepoole plahvatava universumina kokku tõmbuma ja vastan rahulikult: „Ei.“ Ei, mind ei ole päriselt olemas. See on hirmutav. Olen seda vaid mõned korrad teinud. End oma näost lahutanud. Sundinud end kaduma. Otsekui telefon, mille tehaseseaded on taastatud.

„Ei, mind ei ole päriselt olemas,“ vastan ilmetu ja tühja näoga.

See peab tunduma nii, nagu mõtleksin ma seda tõsiselt.

See toimib kõige paremini ehtsana mõjudes.

Mehe silmad võbelevad ja pilk libiseb üle mu näo, otsides mingit pidepunkti, pragu, mille kaudu toimuvat mõista. Aga ta ei leia midagi. Ma olen kadunud.

Ma tean, et ta muretseb. Sügaval sisimas ta kardab, et ma ühel päeval tõepoolest kaon. Lahkun. Et see kõik ei olegi päriselt. Et ta ärkab ühel hommikul ja majas on kõik vanaviisi, ainult mind ei ole seal. Ma tunnen seda hirmu, olen seda näinud suvalistel hetkedel üle mehe näo vilksatamas, kui oleme sõpradega väljas või seisame rahvast täis ruumi erinevates otstes. Ma näen seda, ta pilku, ja tean seda nähes, et tema on päriselt olemas. Ma näen seda ta näol ka praegu. Ja mulle piisab sellest.

Luban naeratusel tasahilju näole valguma hakata ja tema näol lööb särama rõõm. Ta naerab. Emotsioonidest pakatades. Minagi hakkan naerma ning ta võtab mu näo taas käte vahele ja asetab oma huuled minu omadele. Nagu ma oleksin võidujooksu võitnud. Nagu oleksin sõjast tagasi pöördunud. Ma olin tubli. Issake, kuidas ma sind armastan, Mark. Ta tõmbab mu soolakas lodus kasvavasse pilliroogu pikali ning me kepime nagu segased, pihud täis villast kampsunit ja märga nahka. Kui ta tippu jõuab, sosistan talle kõrva: „Ma olen päriselt olemas.“