Читать книгу Vees on asju - Catherine Steadman - Страница 6

Möödunud aastal sain viimaks oma esimese iseseisva filmiprojekti jaoks vanglate heategevusfondilt kaasrahastuse. Aastaid kestnud uurimistöö ja planeerimine hakkavad viimaks vilja kandma: mu esimene päris oma täispikk dokumentaalfilm. Mul on õnnestunud vabakutselisena tegutsedes kõik vajalikud uurimistööd ja ettevalmistused ära teha ja üheksa päeva pärast alustan näost näkku jutuajamiste filmimist. Olen selle projekti nimel kõvasti vaeva näinud ja loodan kogu hingest, et asjast saab asja. Plaanimine viib ainult teatud punkti välja, seejärel tuleb oodata ja vaadata, mis edasi saab. See on oluline aasta. Minu jaoks. Meie jaoks. Film, pulmad – tundub, et kõik asjad leiavad aset ühekorraga. Aga ma usun täiesti siiralt, et olen oma eluga jõudnud maagilisse punkti, milles kõik kahekümnendates käima lükatud plaanid viimaks paika loksuvad, kõik ühekorraga, nagu oleksin ma asjad meelega sedasi korraldanud, kuigi mingit teadlikku sellesuunalist tegevust ma küll ei mäleta. Küllap elu lihtsalt toimibki niimoodi – tükk tühja maad, ja siis tuleb kõik ühekorraga.

Filmi idee on tegelikult iseenesest lihtne, ma jõudsin selleni ühel õhtul, kui jutustasin Markile elust internaatkoolis. Pärast öörahu saabumist ja tulede kustutamist veetsime tüdrukutega pimeduses tunde, rääkides sellest, mida me viimaks koju pääsedes teeme. Mida sööksime, kui võiksime toitu ise valida. Me fantaseerisime neile kujuteldavatele einetele mõeldes lõputult. Meie kinnismõtteks kujunesid Yorkshire’i puding või tiku otsas serveeritavad miniviinerid. Kujutasime ette, mida paneksime selga, kui saaksime riideid ise valida, kuhu valikuvabaduse korral läheksime, mida teeksime. Ja siis ütles Mark, et tema meelest on juttu vanglast. Et me unistasime kodust täpselt samamoodi, nagu unistavad vangid.

Ja nii sündiski idee dokumentaalfilmi tegemiseks. See jälgib kolme erinevat vangi nende vanglasviibimise ajal ja järel, intervjuude vahendusel ja vahetult läbi osaliste silmade: kaks naist ja üks mees kirjeldavad oma vabaduseteemalisi lootusi ja unistusi nii enne kui ka pärast vabanemist. Täna leiab aset mu viimane sissejuhatav telefonivestlus lõppvalimisse jõudnud vangiga, seejärel järgnevad vanglakeskkonnas vabastamiseelsed silmast silma intervjuud kõigi kolmega. Praeguse seisuga olen mitu korda rääkinud kahe naissoost kandidaadiga, kuid juurdepääsu saamine meeskandidaadile on osutunud palju raskemaks. Täna jõuame viimaks suure vaevaga välja võideldud telefonikõneni. Ma ootan, et mulle helistaks Eddie Bishop. See Eddie Bishop, üks viimaseid Londoni East Endi gangsteritest. Läbi ja lõhki ehe, terariistu välgutav, ööklubide ja kasiinodega tegelev koknit kõnelev gangster. Üks kunagise Richardsoni jõugu liikmetest ja hetkel Londonis jõest lõuna pool tegutseva suurima kuritegeliku rühmituse keskne isik.

Põrnitsen lauatelefoni. See ei helise. Aga peaks. Kell on 13.12 ja mina olen praeguseks Pentonville’i vanglast tulevat kõnet oodanud juba kaksteist – ei, kolmteist – minutit. Minu teised huviobjektid Alexa ja Holli helistasid kellapealt. Küsin endalt, mis probleem siin võib olla, ja palun mõttes, et Eddie ei oleks meelt muutnud ning alt ära hüpanud. Palvetan, et vanglate amet ei oleks meelt muutnud.

Vanglate ametilt ei ole ühekski asjaks lihtne nõusolekut saada, niisiis viin ma vahetud intervjuud läbi üksi. Ainult mina ja kindlasse punkti kinnitatud kaamera. Selles etapis on tegemist toormaterjaliga, aga see sobib asja ideega, niisiis olen ma selle üle õnnelik. Teises etapis, mil mu kandidaadid juba vanglast väljas on, ühinevad minuga Phil ja Duncan.

Phil on kaameramees, keda ma tunnen ja jäägitult usaldan – ta on hea silmaga ning meil on väga sarnane esteetikatunnetus. Ma tean, et see kõlab pisut pretensioonikalt, aga see on päriselt ka oluline. Duncaniga olen mõne korra koostööd teinud. Temaga on lahe, aga mis veelgi olulisem – ta on oluliselt parem, kui ma endale tegelikult lubada saaksin. Nii Duncan kui ka Phil küsivad selles projektis osalemise eest oma tavalisest taksist tunduvalt väiksemat raha; raha on küll olemas, kuid seda pole eriti palju. Õnneks meeldib asja iva neile samavõrra kui mulle endale ja nad usuvad sellesse projekti.

Vaatan läbi kilekaaned, mille vahel on justiitsministeeriumilt ja Tema Majesteedi vanglaametilt välja võideldud load. Kõige enam soovin, et dokumentaalfilm ei läheks kaasa tavapärase vangide kujutamise viisiga, mina üritan vaadelda neid kolme inimest nende poolt toime pandud tegudest eraldi. Nii Holli kui Eddie kannavad nelja- kuni seitsmeaastast vanglakaristust kuritegude eest, mis ei põhjustanud kellegi surma. Alexale on määratud „eluaegne vanglakaristus enneaegse vabanemise võimalusega“ ehk neliteist aastat. Aga kas need karistused ütlevad midagi nende kui inimeste kohta? Kas nende pinnalt on võimalik otsustada, kes neist on teistest ohtlikum? Kes on parem inimene? Keda võib usaldada? Eks me näe.

Tirin telefoni juhtmega tükkis diivani juurde ja võtan akna all päikeselaigus istet. Läbi lehtede paistev Põhja-Londoni päike hakkab silmapilk mu õlgu ja kukalt soojendama. Briti suvi ei taha veel taanduda. Tõelist suve jätkub meile harilikult vaid paariks päevaks, kuid seekord on päikesepaiste endiselt intensiivne. Praeguseks on sellised ilmad kestnud juba kolm nädalat. Räägitakse küll, et seda ei ole kauaks, kuid praegu on ilm igatahes ilus. Mark on tööl ja majas valitseb vaikus. Kaugelt Stoke Newington High Streetilt jõuab minuni üksnes veoautode summutatud müra ja motorollerite põrin. Vaatan läbi George V stiilis tõstandakende meie tagaaeda, tagumise müüri ääres hiilib valgete sokkidega must kass.

Olen nii kaugele jõudmiseks pidanud paljudelt teeneid paluma. Fred Davey, mulle esimese tööotsa usaldanud filmirežissöör soovitas mind justiitsministeeriumile saadetud kirjas. Olen üsna kindel, et Fredi kaks BAFTA auhinda ja Oscari nominatsioon olid oluliselt suuremaks abiks kui mu filmiprojekti jaoks kirjutatud lühiülevaade. ITV avaldas juba soovi dokumentaalfilm pärast esilinastust kavasse võtta ja Kanal 4 kostis omapoolses kirjas minu eest samuti sõnakese – nemad olid kahte mu lühifilmi juba näidanud. Mõistagi toetas mind mu filmikool. Oma soovituse andis ka White Cube, kuigi ma ei tea, mil määral see justiitsministeeriumile korda läks. Sama tegid kõik produktsioonifirmad, mille juures ma vabakutselisena tööd olen teinud, ja Creative England^[1.] on omapoolse rahastamise ja toetusega mulle kogu selle protsessi jooksul abiks olnud.

Ja siis on mul loomulikult Eddie Bishop. Tema on mu tõeline õnnestumine, iga dokumentalisti ehe unistus. Just see intervjuu tagas mulle rahastuse. Niisiis on oodatav telefonikõne ikka väga oluline. Eddie on väga oluline.

Te ei pruugi seda teada, aga Eddie lugu esindab Briti kuritegevuse ajalugu. Ta liitus Richardsoni jõuguga kaheksateistkümne aasta vanusena ajal, mil jõuk oli võimu tipul, veidi enne selle langust 1966. aastal. Inglismaa võitis tol aastal jalgpalli maailmameistrivõistlused ja samal aastal algas Krayde lugu.

Eddiel oli kuritegevuse peale annet. Ta oli usaldusväärne, ta oli konkreetne, ta ajas asjad korda. Olenemata sellest, mis asjadega tegu oli. Puhtalt ja kärata. Ta muutus kiiresti vendade Richardsonide jaoks asendamatuks, koguni sel määral, et kui Richardsonid 1966. aastal suvel viimaks kinni kukkusid, hoidis Eddie Bishop sellal, kui vennad koos ülejäänud jõuguga trellide taga istusid, kõike tõrgeteta toimimas.

Väidetavalt ehitas Eddie terve sündikaadi Lõuna-Londonis uuesti üles ja juhatas vägesid nelikümmend kaks aastat, kuni ta seitse aastat tagasi rahapesu eest istuma pandi. Eddie juhtis Lõuna-Londonis toimuvat neli aastakümmet, tappis, välgutas väitsa ja tegeles väljapressimisega kogu linnas, ja politsei suutis talle üksnes rahapesu eest seitse aastat väänata.

Trill-trall.

Vaikust läbistab telefonihelin. Kile, pealetükkiv, ja ma hakkan ühtäkki pabistama.

Trill-trall. Trill-trall.

Kinnitan endale, et kõik on korras. Ma olen seda teiste projektis osalejatega juba teinud. Kõik on korras. Tõmban ebakindlalt hinge ja tõstan toru kõrva ja suu juurde.

„Halloo?“

„Halloo, kas ma räägin Erin Locke’iga?“ Rääkija on neljakümnendates asjaliku häälega naine. Seda ma ei oodanud. See ei ole päris kindlasti Eddie Bishop.

„Jah, mina olen Erin Locke.“

„Mina olen Diane Ford Pentonville’i vanglast. Teile soovib helistada härra Eddie Bishop. Kas ma võin kõne ühendada, preili Locke?“ Diane Fordi häälest kostab tüdimust. Talle ei lähe korda, kes olen mina või kes on mees. Tema jaoks on tegu lihtsalt telefonikõnega.

„Ee … jah, tänan teid, Diane. Tänan.“ Ja ta on liinilt läinud. Kostab kõne lõppemist tähistav klõpsatus ja seejärel ootetoon.

Eddie ei ole kunagi ühtki intervjuud andnud. Ta pole kellelegi millestki sõnakestki hinganud. Ma ei usu sekundikski, et mina olen see, kelle tarvis ta nüüd avaneb. Ja ma pole isegi kindel, kas tahaksin seda. Eddie elukutselise kurjategija karjäär on olnud pikem kui minu elu. Mul pole õrna aimugi, miks ta nõustus mu dokumentaalfilmis osalema, aga nii see igatahes on. Mulle on temast jäänud mulje kui mehest, kes teeb asju üksnes kindla tagamõttega, niisiis oletan, et saan põhjustest peagi teada.

Hingan veel kord ebakindlalt sisse ja välja.

Seejärel ühendatakse kõne.

„Mina olen Eddie.“ Mehe hääl on sügav ja soe. Lopsakas kõrisulghäälikutega vürtsitatud kokniaktsent. Veider on seda viimaks kuulda.

„Tere, härra Bishop. Meeldiv teiega viimaks rääkida. Mina olen Erin Locke. Kuidas teie tänane päev läinud on?“ Hea algus. Väga professionaalne. Kuulen liini teises otsas sahinat, ta seab end istuma.

„Tere, kullake. Meeldiv teiega rääkida. Locke, jah? Niisiis veel mitte Roberts? Millal siis see tähtis päev on?“ Ta küsib seda heatujuliselt, otsekui muuseas.

Mehe hääl reedab naeratust. Selliste küsimuste esitamine oleks muudel asjaoludel igati meeldiv ja asjakohane ja ma peaaegu naeratan neid kuuldes, kuid miski sunnib mind peatuma. Sest Eddie ei tohiks mingi valemiga teada mu peatsetest pulmadest või nimemuutusest või Markist, kui ta just mu tausta uurinud pole. Ja ta istub vanglas, niisiis on ta lasknud kellelgi minu tausta uurida. Kusjuures minu tausta uurimiseks ei piisa põgusast internetiotsingust. Ma ei figureeri sotsiaalmeedias. Ma ei kasuta Facebooki. Kõik head dokumentalistid teavad, kuidas sotsiaalmeedias levivat informatsiooni kasutada annab, niisiis väldime ise selles osalemist. Seega andis Eddie Bishop mulle üheainsa lihtsa lausega teada, et on mu tausta asjatundjatel uurida lasknud. Ta on mu tausta kontrollinud. Ohjad on tema käes ning ta teab minust kõike. Ja Markist. Ja meie elust.

Viivitan enne vastamist hetke. Ta paneb mind proovile. Ma ei taha mängu nii varases etapis vale sammu teha.

„Tundub, härra Bishop, et me mõlemad oleme teineteise tausta uurinud. Kas leidsite ka midagi huvitavat?“

Minu minevikus pole midagi vastuolulist, mu kapis ei löö tantsu ühtki luukeret. Mõistagi ma tean seda, ent tunnen end ometi kaitsetuna, otsekui ohustatuna. Ta demonstreerib oma võimu, tõmbab sõnadega liivale joone. Eddie võib olla seitse aastat trellide taga istunud, kuid soovib mind ometi teadvat, et hoiab endiselt ohje enda käes. Kui ta selles osas nii avameelne poleks, siis tunneksin ma praegu hirmu.

„Ütleksin, et kõik oli vägagi kena. Andis mulle meelerahu, kullake. Ettevaatlikkusega ei ole võimalik liialdada,“ tähendab mees. Niisiis Eddie otsustas, et minust ei ole ohtu, kuid tahab, et teaksin – mul hoitakse silma peal.

Jätkan teemaga, tõusen ning üritan töölainele tagasi lülitudes telefonijuhet lahti kerida. „Suur tänu, et nõustusite osalema. Ma olen teile selle otsuse eest väga tänulik ja tahan kinnitada, et viin intervjuusid läbi nii erapooletult ja ausalt kui võimalik. Mul ei ole plaanis paksu verd tekitama hakata, ma lihtsalt jutustan teie lugu. Või tegelikult lasen teil endal oma lugu rääkida. Niimoodi, nagu teie seda soovite.“ Loodetavasti ta teab, et mõtlen seda tõsiselt. Olen kindel, et minevikus on omajagu inimesi üritanud talle puru silma ajada.

„Ma tean, kullake. Mis te arvate, miks ma muidu nõustusin? Te olete haruldane nähtus. Ainult ärge mind alt vedage, on ju?“ Ta laseb mul kuuldut hetke seedida ja lülitub siis ümber kergemale toonile. „Aga millal me siis alustame?“ Ta hääl on ärgas ja asjalik.

„No nii, meie neljasilmaintervjuu leiab kava kohaselt aset 24. septembril ehk umbes kahe ja poole kuu pärast. Ja teie vabanemine peaks aset leidma millalgi detsembri alguses. Niisiis saame vabastamisjärgse filmimise aja umbes sinna paika panna. Kas te paneksite pahaks, kui käiksin teie vabanemise päeval teiega kaasas?“ küsin. Olen nüüd omas elemendis, just nüüd peaks kogu mu planeerimine hakkama end ära tasuma. See oleks juba midagi, kui meil õnnestuks Eddie tegelikku vabastamist kõrvaltvaatajana filmida.

Mehe hääl on soe, kuid selge. „Ma ei hakka keerutama, kullake, mulle see eriti ei meeldi. See päev kujuneb liiga isiklikuks; küllap mõistate, mida ma silmas pean. Ehk annate mulle päeva-paar aega, mis? Kas see sobiks?“ Me peame läbirääkimisi. Ta tahab mulle midagi pakkuda – see on küll kindlasti hea märk.

„Muidugi. Küllap me saame kõik kenasti paika. Teil on mu telefoninumber olemas, niisiis saame kuupäevade osas hiljem ühendust võtta. Pole probleemi.“ Vaatan, kuidas kass väljas mööda aiaäärt hiilib, selg küürus, pea maas.

Eddie köhatab hääle puhtaks.

„Kas intervjuude või võttegraafiku osas on veel midagi, mis teile selles etapis huvi pakuks, härra Bishop?“ uurin mina.

Ta puhkeb naerma. „Ei, minu meelest oleme tänaseks lõpetanud, kullake, kui välja arvata see, et peaksite mind edaspidi Eddieks kutsuma. Aga oli meeldiv viimaks juttu ajada – pärast seda, kui ma sinust nii palju kuulnud olen, Erin.“

„Sinuga samuti, Eddie. Oli tore.“

„Ah jaa, ja tervita minu poolt Marki, eks ole, kullake? Tundub tore poiss olevat.“ Ta pillab selle lause otsekui möödaminnes, kuid minul jääb hetkeks hing kinni. Ta on ka Marki kohta uurinud. Minu Marki. Ma ei tea, mida öelda. Tekkinud lühike paus kasvab vaikuseks. Mees täidab selle ära.

„Kuidas teie kaks siis ka kokku saite?“ Ta jätab küsimuse õhku rippuma. Raisk. See projekt ei keskendu minule, me ei tohiks praegu minust rääkida.

„See ei ole vist sinu asi, mis, Eddie?“ küsin häält naeruseks sundides. Sõnad pudenevad mu suust sujuvalt ja enesekindlalt ja kummalisel kombel pisut seksikalt. Täiesti sobimatult, kuid ometi igati sobivalt.

„Haa! Muidugi. Täitsa täppi, kullake. See ei ole mitte üks raas minu asi.“ Eddie möirgab naerda. Kuulen ta naeru liini teises otsas vanglakoridoris vastu kajamas. „Väga tubli, kullake, väga tubli.“

Naeratan telefonile, seekord siiralt. Naeratan oma päikesevalguses kümblevas tühjas elutoas iseendale.

1 Creative England on Inglismaal loometööstusi toetav mittetulundusorganisatsioon. Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]