Читать книгу Vees on asju - Catherine Steadman - Страница 7

Ma kohtusin Markiga Mayfairil asuvas Annabel’si nimelises ööklubis. Teeme asja kohe selgeks: Annabel’s ei ole selline koht, kus kumbki meist pidevalt käiks. Mina viibisin tookord seal esimest ja viimast korda. Mitte et seal oleks kuidagi kohutav olnud, mul oli seal täitsa lõbus – taevake, ma kohtusin seal oma elu armastusega –, lihtsalt meie mõlema sealviibimine oli tegelikult puhas juhus. Juhuks, kui te Annabel’sist kuulnud pole, siis olgu öeldud, et see on üks kentsakas koht. Berkeley Square’il silmapaistmatu trepi all peituv ja viimased viis kümnendit tegutsenud koht on oma treppidel kõpsutamas näinud kõiki, alates Nixonist ja lõpetades Lady Gagaga. Mark Birley avas selle koha 1960ndatel oma lähedase sõbra lord Aspinalli soovitusel kui kasiino, lähtudes rohkem Connery osalusega Bondi-filmide ja vähem mänguautomaatide stiilist. Birley oli seotud kroonitud peade, poliitikute ja kuritegevusega, niisiis, nagu te ilmselt võite endale ette kujutada, meelitas see koht ligi üsnagi seksika seltskonna. Birley tekitas kena väikese üksnes liikmetele mõeldud õhtusöögiklubi/lantimiskoha. Mina ei olnud liige, kuid kõnealusel õhtul viibisin seal ühe liikme seltskonnas.

Ma tutvusin Caroga seoses esimese tööga, mis mul oli pärast riikliku filmi- ja telekooli lõpetamist. Selleks oli teledokumentaalfilmi tegemine White Cube’i^[1.] galeriides. See võimalus tekitas minus tohutut elevust. Üks mu õppejõududest oli mind produtsendile soovitanud ja edastanud talle mu esimese lühifilmi, mis naisele väga meeldis. Olin ühe oma suure kangelase, Fred Davey kaameraassistent. Just tema aitas mul viimaks mu esimese täispika dokumentaalfilmi tootmise käima lükata. Õnneks saime hästi läbi – ma oskan reeglina keeruliste inimestega toime tulla. Ma saabusin alati varakult ja ettevalmistatult, tõin kohvi ja naeratasin. Üritasin olla ühekorraga nähtamatu ja asendamatu, kulgedes seejuures mööda flirdi ja usaldusväärsuse vahelist keerulist piiri.

Caro oli osalenud mõnes dokumentaalfilmis. Ta oli kõige targem või vähemalt kõige põhjalikumalt haritud inimene, kellega ma iial kohtunud olen. Just tema on Simon Schama ja Alain de Bottoni jälgedes käies üks viimastest Cambridge’i ajalooteaduskonna kõrgeimate hinnetega lõpetanutest. Kuigi tal polnud lõpetamise järel tööpakkumistest puudust, võttis ta ootamatult vastu töökoha oma erakooliaegse parima sõbra rahastatud uue galerii juhina. Viis aastat hiljem on see galerii väidetavalt avastanud suurte Briti kunstnike uue põlvkonna. Ta kutsus mind esimese filmimispäeva järel napsi võtma ja me oleme sellest ajast saadik head sõbrad.

Caro oli lahe. Tal oli kombeks ümber nurga oma juurtele viidata; nägin ta vihjete taga vilksamisi sinisukkadest ise sigarette keeravaid vingeid tegijaid. Ta oli põnev ja suurilmalik ning viis mu mõni nädal pärast meie tutvumist Annabel’si.

Ma nägin Marki esimest korda tualettruumist naastes. Olin end seal varjanud mingi riskimaandusfonditegelase eest, kes oli endale pähe võtnud, et minu hootine noogutamine koos kindlameelse klubikülastajate silmitsemisega viitab huvile tema vastu. Olin ühelt hispaania verd piigalt teada saanud, et härra Riskimaandusfond passib mu tagasitulekut oodates uue joogiga endiselt naiste tualettruumi ukse ees. Niisiis kasutasin võimalust veidi aega telefonis oma asju korraldada. Ootasin kümme minutit ja otsustasin seejärel riskida. Riskimaandusfond oli läinud. Kahtlemata mõnd teist õnnelikku daami moosima. Võtsin suuna baari poole, olles läbi rahvahulga Caro tuhmkuldse kleidi selga silmanud. Ta rääkis parasjagu kellegagi elavalt. Siis pööras ta end paremale ja ma nägin ta vestluspartnerit.

Mu samm takerdus sõna otseses mõttes. Mu keha otsustas enne, kui aju sekkuda sai, et minu kohalolek selle vestluse juures ei ole vajalik. Caro oli hunnitu, pikakasvuline enesekindel amatsoon. Naise kuldne lameekleit rõhutas iga ta kehakumerust. Aluspesu ta ilmselgelt ei kandnud. Ta nägi välja nagu modell läikpaberil ajakirja lõhnaõlireklaamil ja see mees sobinuks ta reklaamipartneriks. Ta oli täiuslik. Pikk ja tugev, mõjudes lihaselisena, jätmata seejuures muljet, nagu teeks ta pidevalt trenni. Ta võinuks olla sõudja või tennisist. Või siis oli ta hoopis puudraidur. Jah, puude lõhkumine oleks talle väga hästi sobinud. Mäletan ebaloomulikult tugevat vajadust näha teda just seda tegemas. Lühikesed pruunid sassis juuksed. Need mõjusid nii, nagu ta oleks just voodist tõusnud, kuid siiski parketikõlblikuna. Ta naeratas laialt mingi lause peale, mida mina ei kuulnud, ja Caro pahvatas valjusti naerma. Ma ei tea miks, kuid mingil põhjusel kiirendasin sammu. Mulle meeldib mõelda, et mu keha haaras ohjad rakutasandilt lähtuvast vajadusest ajendatuna enda kätte. Igatahes ajasin ma selja sirgu, teadmata, mida kohale jõudes öelda, olles oma tegevuse üle igasuguse kontrolli kaotanud. Mehe silmad kohtusid minu omadega, kui olin umbes kümne sammu kaugusel ja takseerisid mind, ta pilk libises minust üle viisil, mis pidi mulle tuttavaks saama ja mida ma kogu ülejäänud elu ihalema pidin. Ta pilk keskendus mu näole, sähvas mind otsides silmadelt suule ja tagasi.

Mul oli enne võtteplatsilt lahkumist riiete vahetamiseks aega jäänud ning ma kandsin retrostiilis vanaroosat pükstükki ning roosakuldseid rihmikuid. See oli minu Faye Dunaway „Võrgu“ stiilis riietus, ette nähtud üksnes kandmiseks ootamatutel õhtustel üritustel. Ma nägin selles hea välja. Teadsin seda, kuna Riskimaandusfondi tüüpi mehed ei keskendu kaunile hingele.

Caro pöörab pea pruunijuukselise mehe pilku järgides minu poole. „Hei, kullake! Kus pagan sa ometi olid?“ Ta vaatab mulle näost särades otsa, ilmselgelt rahul mõjuga, mida me mõlemad avaldame. Tunnen, kuidas mu kael õhetama lööb, kuid sunnin õhetuse taanduma.

„Mark, see hunnitu olend on mu sõber Erin. Ta on kunstnik. Teeb dokumentaalfilme. Ta on geniaalne,“ kudrutab Caro end üllatava omanikutundega mu käevangu haakides. Tore on nii populaarne olla.

„Erin, see on Mark. Ta töötab Citys ja kogub moodsat kunsti. Kuigi me oleme praeguseks kindlaks teinud, et talle ei meeldi tööd, millel on esindatud Kalašnikovid või inimese sõrmeküüned. Aga muus osas on ta väga avatud. Eks ole?“

Mees naeratab ja sirutab käe. „Meeldiv tutvuda, Erin.“

Vastan talle naeratusega, lastes sellel suunurkadest silmadesse kerkida. Annan talle tükikese iseendast.

„Sama siin,“ vastan.

Mul oli tarvis teada, kelle jagu ta on, juhuks, kui mul oleks võimalik ta endale saada. Kas mul oleks võimalik ta endale saada?

„Kas ma võin kellelegi midagi joodavat tuua?“ pakun.

„Tegelikult, kullake, lipsan ma korraks tualetti. Minu kord. Olen kohe tagasi,“ trillerdab Caro ja lahkub, jättes endast maha üksnes tiheda parfüümipilve. Ta jättis mehe mulle. Aga võib arvata, et selle maailma Carodel on kuumi kutte jalaga segada.

Mark laseb nimetissõrme ja pöidlaga lipsusõlme pisut järele. Tumesinine ülikond. Kurat küll.

„Midagi joodavat, Mark?“ pakun mina.

„Oh taevas, ei, vabandust, las ma ise.“ Ta tellib noogutuse ja käeviipega šampanjat. Seejärel osutab ta seinaäärse nurgakese poole ja me võtame koos madala laua ääres istet. Selgub, et ta tutvus just Caroga ja on klubis üksi. No tegelikult saabus ta koos Richardi-nimelise sõbraga.

„Ta vestleb parajasti selle võluva daamiga.“ Mark osutab naise poole, kes on ilmselgelt eskorttüdruk. Põlvini ulatuva säärega latekssaapad ja tüdinult ringi uitav pilk. Richardit ei paista naise napp panus vestlusesse häirivat, ilmselgelt räägib ta mõlema eest.

„Ah soo, või nii. Huvitav.“ Seda ei osanud ma oodata. Ah soo.

Mark muigab ja noogutab ning ma ei suuda proovimisele vaatamata oma naeru-korsatust alla suruda. Mees hakkab samuti naerma.

„Me oleme Richardiga väga lähedased,“ teatab ta pilkava pühalikkusega. „Ta tuli päevakeseks siia ühest Šveitsi pangast. Ma olen sisuliselt ta järelevaataja. Või hooldaja? Kes teab. Ma pean ta viima sinna, kuhu ta parasjagu minna tahab. Ja paistab, et ta tahab minna … sinna. Milliseid dokumentaalfilme sa teed?“

„Hetkel ei midagi erilist. Tegelikult ma alles alustasin. Olen teinud ühe lühifilmi Norra kaluritest. Omamoodi austusavaldus Melville’ile, umbes nagu „Kohalik kangelane“ ja „Vanamees ja meri“ kokku või nii.“ Kontrollin, ega ma teda ei tüüta. Tema naeratab ja julgustab mind noogutusega jätkama.

Räägime kaks tundi järjest ja joome sel ajal koos ära kaks pudelit Krugi, mille puhul ma eeldan, et tema maksab arve, kuna see võrdub umbes minu korteri kuuüüriga. Nii jutt kui ka šampanja voolavad tõrgeteta. Hetkil, mil ta naeratab, tõmbub mu reielihas iseenesest pingule.

Viimaks tabab Marki sõber ruumi teisest otsast ta pilgu ning lummus katkeb, kui ta viipega märku annab, et asutab end koos leitud daamiga minekule. Nagu oleksid nad läbi raskuste viimaks kokkuleppele jõudnud.

„Ma kardan, et selle nõidusliku noodiga pean ma õhtu lõppenuks lugema.“ Mark ajab end vastu tahtmist jalgele.

„Kas sa pead temaga kaasa minema?“ Üritan venitada. Ma ei taha temalt telefoninumbrit küsida, tahan, et tema küsiks minu oma.

„Issake, ei, see oleks … ei, tänu taevale, seda mitte. Ma panen nad taksosse ja siis on minu töö tehtud. Ja sina?“

„Caro elab siinsamas ümber nurga. Ilmselt magan täna öösel tema diivanil.“ Ma olen seda ennegi teinud ja ausalt öeldes on tema diivan minu enda voodist oluliselt mugavam.

„Aga tegelikult oled sa Põhja-Londonist, eks ole? Elad seal? Tavaliselt?“ Nüüd üritab tema samuti venitada. Näen üle ta õla Richardit passiiv-agressiivselt trepi juures tammumas. Tema kaaslane on ilmselt juba tänaval ja tunneb möödujaid vaadates tüdimust.

„Noh, jah. Põhjas, Finsbury Parkis.“ Ma ei saa päris täpselt aru, kuhu see jutuajamine peaks välja viima. Asi edeneb vaevaliselt.

Ta noogutab otsustavalt. Otsus on tehtud.

„Suurepärane. Mm, hea küll, ma ei hakka pikalt jorutama, aga ma sain õe käest jõulukingituseks projektori ja see päris meeldib mulle. Ma kasutan oma korteri tühja seina ekraanina. See on ikka sajaga viimase peal. Kas see võiks sulle meeldida? Mul on mõned dokumentaalfilmid. Ma ei tea, kuidas sa sellesse suhtud, aga mul on juba mõnda aega olnud plaanis vaadata neljatunnist dokumentaalfilmi Nikolae Ceauşescust.“

Vaatan mehele otsa. Kas ta teeb nalja või? Ceauşescust? Ma ei saa asjast päris täpselt sotti. Tegemist võib olla kõige andekama totaka kutsega, mis mulle on esitatud. Taipan, et pole talle veel vastanud. Aga tema jätkab rääkimist, laskmata olukorral veel maha käia.

„Endine Rumeenia diktaator. Laulis omaenda hukkamisel „Internatsionaali“. Liiga sünge? Tõenäoliselt. Või sulle meeldib? Päris seksikas värk, mis? Tal oli omaenda tuuribuss. No või siis Ceauşescu-buss.“

Ta teeb hetkeks pausi. Ta on viimase peal.

„Imeline. See on täiesti imeline. See meeldiks mulle tõepoolest väga. Mina olen käsi.“ Toon käekotist lagedale värske visiitkaardi ja ulatan selle talle. Teen seda eelmisel kuul toimunud lõpetamise järel kolmandat korda. Aga jääb mulje, nagu oleksin ma seda juba palju kordi teinud. Ühe kaardi sai endale Fred Davey, teise Caro ja nüüd on kaardi omanike seas ka Mark Roberts.

„Ma olen järgmisel nädalal vaba. Vaatame siis neljatunnist filmi Ceauşescust.“

Nende sõnadega kaon ma taas Annabel’si sügavustesse.

Panen mängu kogu oma enesekontrolli, et enne ümber nurga pööramist mitte tagasi vaadata.

1 White Cube on Jay Joplingile kuuluv moodsa kunsti galerii, millel on Londonis kaks haru: Mason’s Yard Kesk-Londonis ja Bermondsey Kagu-Londonis. [ ↵ ]