Читать книгу Mägi meie vahel - Charles Martin - Страница 5

Tere ...

Ma pole kindel, mis kell on. See aparaat peaks selle salvestama. Ärkasin mõni minut tagasi. On veel pime. Ma ei tea, kui kaua ma olin teadvuseta.

Lumi pressib tuuleklaasi vahelt sisse. Mu nägu on seda täis. Silmi on raske pilgutada. Tundub, nagu kataks mu põski kuivanud värv. Ainult selle maitse pole nagu kuivanud värvil.

Ma värisen ... ja tundub, nagu istuks keegi mu rinnal. Sügavalt hingata on raske. Võib-olla on paar-kolm roiet murdunud. Ehk on isegi tekkinud õhkrind.

Tuul siin üleval on ühtlaselt tugev, toetun kere sabaosale ... või selle vrakile. Minu kohal peksab miski vastu pleksiklaasi, vist mõni oks. Kõlab nagu sõrmeküünte kraapimine tahvlil. Ja tagantpoolt uhkab külma õhku. Sealt, kus oli saba.

Tunnen bensiini lõhna. Küllap olid mõlemad tiivad üsna bensiini täis.

On tunne, nagu tahaks oksendada.

Minu käe ümber on teine käsi. Selle sõrmed on külmad ja mõhnalised. Ühes sõrmes on abielusõrmus, mille servad on õhukeseks kulunud. See on Grover.

Ta oli surnud enne, kui puutusime puulatvu. Ma ei mõista, kuidas tal õnnestus maanduda nii, et ka mina surma ei saanud.

Kui me õhku tõusime, oli temperatuur maapinnal alla miinus kümne. Pole kindel, mis see praegu on. Tundub külmem. Kõrgus merepinnast peaks olema umbes 3500. Pisut siia või sinna. Alates sellest, kui Grover tiiba kallutas, ei saanud me langeda rohkem kui sada viiskümmend meetrit. Juhtpaneel on pime, valgustamata. Valge tolmuga kaetud. Iga paari minuti tagant vilgub armatuurlaual GPS ja kustub siis jälle.

Kuskil siin oli koer. Väga hambuline ja lihaseline. Tõeliselt lühikese karvaga. Leivakasti suurune. Hingates teeb ta vihaseid kurisevaid hääli. Näeb välja, nagu oleks narkouimas. Oot ...

„Tere, poisu ... Oota ... Ei ... Mitte sinna. Hea küll, laku, aga ära hüppa. Mis su nimi on? Kardad? Jah ... mina ka.”

Mulle ei meenu ta nimi.

Olen tagasi ... kas olin kaua ära? Siin on üks koer. Minu jope ja kaenlaaugu vahele pressitud.

Kas juba rääkisin temast? Mulle ei meenu tema nimi.

Ta vabiseb ja nahk ta silmade ümber väreleb. Iga kord, kui tuul ulub, hüppab ta üles ja uriseb selle peale.

Mälu on ähmane. Ajasin Groveriga juttu, ta lendas, võib-olla keeras paremale, armatuurlaual helendasid sinised ja rohelised tuled, meie all laius mustav vaip, ei ühtki tulukest üheksakümne kilomeetri ulatuses ükskõik mis suunas ja ... oli üks naine. Kes püüdis jõuda koju oma peigmehe juurde, pulmapeo peaproovi õhtusöögi ajaks. Ma vaatan.

... leidsin ta üles. Teadvuseta. Pulss normaalsest kiirem. Silmad turses, suletud. Tõenäoliselt peapõrutus. Näol mitu lõikehaava. Mõned neist vajavad õmblemist. Parem õlg on liigesest nihestunud ja vasak reieluu on murdunud. Nahk ei ole katki, aga jalg on ebaloomuliku nurga all ja püksisäär on pingul. Pean selle lahasesse panema ... kui olen pisut jõudu kogunud.

... Läheb külmemaks. Tundub, et torm on meile lõpuks järele jõudnud. Kui mul ei õnnestu meid millegi sisse mähkida, külmume enne koitu surnuks. Hommikul pean selle jala lahastama.

Rachel ... ma ei tea, kui palju aega meil on, ei tea, kas pääseme eluga ... aga ... ma võtan kõik tagasi... Ma eksisin. Ma olin vihane. Ma poleks pidanud seda ütlema. Sina mõtlesid meie peale. Mitte iseenda peale. Nüüd ma saan sellest aru.

Sul oli õigus. Kogu aeg. Midagi saab alati teha.

Alati.