Читать книгу Mägi meie vahel - Charles Martin - Страница 8

Grover istus juba lennukis, kõrvaklapid peas, vajutas enda ees olevaid nuppe ja liigutas hoobasid. „Olete valmis?”

„Grover, see on Ashley Knox. Ta on ajakirjanik Atlantast. Abiellub umbes neljakümne kaheksa tunni pärast. Arvasin, et võiksime talle küüti pakkuda.”

Grover aitas Ashleyl kotti lennukisse tõsta. „Olge lahked.”

Ta ladus me pagasi tagaistme taha ja uudishimu sai minust võitu. „Kas sabaosas ka pagasiruumi on?”

Grover avas sabaosa lõpus oleva väikese ukse ja naeratas. „Hetkel on see kasutuses.” Ta osutas erksavärvilisele oranžile akutoitel seadeldisele. „Selle nimi on HMS.”

„Te räägite lühenditega nagu arst.”

„Hädamaandumissaatja. Kui me alla kukume ja see aparaat registreerib kokkupõrkejõu, mis on suurem kui kolmkümmend naela, saadab ta välja signaali hädasagedusel 122,5. See annab teistele lennukitele teada, et oleme pisut täbaras olukorras. Lennuteenindus püüab signaali kinni, saadab paar lennukit välja, määrab triangulatsiooni teel meie asukoha ja saadab siis kohale päästemeeskonna.”

„Miks neil Steve Fossetti lennuki juurde jõudmiseks nii palju aega kulus?”

„HMS-id ei ole mõeldud vastu pidama kokkupõrgetele suuremal kiirusel kui kolmsada kilomeetrit tunnis.”

„Või nii.”

Ronisime lennukisse, Grover sulges meie tagant ukse ja tõmbas mootori käima, samal ajal kui meie Ashleyga panime pähe istmete kohalt alla rippuvad kõrvaklapid. Groveril oli õigus. Lennukis oli kitsas. Puus puusa vastu.

Sõitsime angaarist välja. Grover oli ametis lülititega, kangiga oma põlvede vahel ja mitmesuguste nuppude keeramisega. Mina pole lennukitega sina peal, aga tundus, et Grover suudaks oma masinaga une pealt ka lennata. Kaks GPS-seadet asus armatuurlaua otstes, kummalgi pool juhtpaneeli.

Loomult uudishimulikuna koputasin talle õlale ja küsisin: „Miks neid kaks on?”

„Igaks juhuks.”

Koputasin uuesti. „Milliseks juhuks?”

Ta naeris. „Kui üks üles ütleb.”

Sel ajal kui ta lennu ettevalmistusi jätkas, valisin oma kõnepostinumbri. Surusin telefoni vastu kõrva.

„Tere ... see olen mina.” Racheli hääl oli vaikne. Väsinud. Nagu oleks ta äsja maganud. Või nutnud. Kuulsin taustalt ookeanimüha. Lained veeresid rütmiliselt kaldale. See tähendas, et ta seisis verandal. „Mulle ei meeldi, kui sa ära lähed.” Ta hingas sügavalt. Paus. „Ma tean, et sa oled mures. Ära ole. Kolme kuu pärast on see kõik ununenud. Küll sa näed. Ootan selle ära.” Ta üritas naerda. „Me kõik ootame. Kohv rannas. Tule ruttu ... ma armastan sind. Kõik saab korda. Usu mind. Ja ära arva hetkekski, et ma sind vähem armastaksin. Ma armastan sind sama palju. Isegi rohkem. Sa tead seda ... Ära ole pahane. Me saame hakkama. Armastan sind. Armastan sind kogu hingest. Tule ruttu koju. Tulen sulle rannas vastu.”

Vajutasin telefoni kinni ja vaatasin aknast välja.

Grover heitis mulle silmanurgast pilgu ja surus kangi õrnalt ettepoole, nii et lennuk hakkas asfaldil edasi veerema. „Tahate talle tagasi helistada?” küsis ta üle õla.

„Mis?”

Ta viipas mu mobiiltelefoni suunas. „Tahate talle tagasi helistada?”

„Ei ...” Tegin tõrjuva liigutuse, libistasin telefoni taskusse ja põrnitsesin väljas tõusvat tormi. „Pole midagi.” Ma ei saanud aru, kuidas ta oli läbi propellerimüra midagi kuulnud. „Teil on päris hea kuulmine.”

Ta osutas minu kõrvaklappide küljes olevale mikrofonile. „Mikker püüdis hääle kinni. Sama hea, kui oleksin ise seda kuulanud.” Ta viipas Ashley suunas. „Nii väikeses lennukis ei ole saladusi.”

Ashley naeratas, koputas kergelt oma kõrvaklappidele ja noogutas, jälgides, kuidas Grover juhtseadmetega tegeles.

Too aeglustas lennuki pidama. „Ma võin oodata, kui tahate talle helistada.”

Raputasin pead. „Ei ... tõesti, pole vaja.”

Grover rääkis nüüd mikrofoni. „Juhtimiskeskus, siin üks-kolm-kaheksa-braavo, palun luba õhku tõusta.”

Möödus mõni sekund ja me kuulsime kõrvaklappidest häält. „Ükskolm-kaheksa-braavo, võite õhku tõusta.”

Osutasin GPS-ile. „Kas see ilmaradarit ka näitab?”

Grover vajutas ainsat seadmel olevat nuppu ja ekraanile ilmus midagi sarnast sellega, mida olime näinud terminalis ilmakanalilt. Seesama roheline klomp liikus vasakult paremale, lähenedes meile. Grover koputas ekraanile. „Vägev värk. Selles rohelises pilves on palju lund.”

Kaks minutit hiljem olime õhus ja kogusime kõrgust. Grover rääkis meie mõlemaga läbi mikrofoni. „Me tõuseme umbes kolme ja poole kilomeetri kõrgusele ja sõidame rahulikult umbes kaheksakümmend kilomeetrit kagusse üle San Juani oru Strawberry järve suunas. Kui järv paistma hakkab, keerame kirdesse Uinta mäestiku kõnnumaa suunas ja siis maandume Denveris. Lennuaeg on veidi üle kahe tunni. Istuge mugavalt, lõõgastuge ja võite vabalt kabiinis ringi liikuda. Kohe algavad toitlustamine ja meelelahutusprogramm.”

Kiludel karbis oli ka rohkem ruumi kui meil kahel.

Grover sirutas käe uksetaskusse, ulatas üle õla kaks pakki suitsutatud mandleid ja hakkas laulma „I’ll Fly Away”.

Ta katkestas laulu poole fraasi pealt. „Ben?”

„Jah?”

„Kui kaua te abielus olete olnud?”

„Sel nädalal saab viisteist aastat.”

Nüüd tegi Ashley suu lahti. „Öelge tõtt ... kas selles on ikka veel põnevust või on ainult rutiin?” Tema küsimuse taga oli enamat kui vaid küsimus.

Grover naeris. „Olen olnud abielus peaaegu viiskümmend aastat ja uskuge mind, see läheb aina paremaks. Mitte halvemaks. Ei ole igav. Ma armastan teda täna rohkem kui meie pulmapäeval ja ma arvasin, et see on võimatu, tol juulikuu päeval, kui seisin päikese käes, higi mööda selga jooksmas.”

Ashley vaatas mulle otsa. „Mis te siis ette võtate? On teil mingeid plaane?”

Noogutasin. „Mõtlesin talle lilled viia. Avada veinipudeli ja vaadata lainete rullumist liivale.”

„Te toote talle ikka veel lilli?”

„Iga nädal.”

Ashley pööras minu poole, langetas veidi pead ja kergitas üht kulmu, nii et ka üks suunurk kerkis – nagu teevad naised, kui nad ei usu ainsatki sõna, mida sa ütled. „Te toote talle iga nädal lilli?”

„Jah.”

„Igavesti tubli,” nentis Grover.

Ashleys aga võttis ajakirjanik võimust. „Mis ta lemmiklilled on?”

„Orhideed potis. Aga nad ei õitse alati siis, kui neid vaja on, seepärast, kui orhideesid pole saada, lähen haigla kõrvale lillepoodi ja ostan seda, mis parasjagu õitseb.”

„Tõsiselt räägite?”

Noogutasin.

„Mida ta kõigi nende orhideedega teeb?” vangutas Ashley pead. „Palun ärge nüüd öelge, et te need lihtsalt aianurka maha panete.”

„Ma ehitasin talle kasvuhoone.”

Taas kerkis üks kulm. „Kasvuhoone?”

„Jah.”

„Kui palju orhideesid teil on?”

Kehitasin õlgu. „Viimane kord, kui lugesin, oli 257.”

Grover naeris. „Tõeline romantik.” Ta rääkis üle õla. „Ashley, kuidas teie oma tulevasega kohtusite?”

„Kohtusaalis. Kirjutasin Atlantas lugu ühe kuulsuse kohtuprotsessist. Tema oli kostja advokaat. Ma intervjueerisin teda ja ta kutsus mind õhtusöögile.”

„Suurepärane. Kuhu te mesinädalaid veetma lähete?”

„Itaaliasse. Kaheks nädalaks. Alustame Veneetsiast ja lõpetame Firenzes.”

Lennukit raputas õhukeeris.

Ashley asus nüüd jälle Groverit küsitlema. „Võib ma veidi uudishimutsen, härra ...?” Ta nipsutas sõrmi.

Grover tegi käega tõrjuva liigutuse. „Kutsuge mind Groveriks.”

„Kui palju lennutunde teil juba kokku tuleb?”

Grover kallutas lennuki järsult paremale, tõmbas siis kangi tagasi ja sööstis otse üles, nii et mul sees keerama hakkas. „Tahate teada, kas ma suudan teid Denverisse viia, ilma lennukininaga mäge rammimata?”

„Nojah ... midagi säärast, jah.”

Ta kõigutas rooli – vasakule ja siis paremale –, kallutades kumbagi tiiba. „Kas koos sõjaväes veedetud ajaga või ilma?”

Sõrmenukid valged, hoidsin surmahaardes kinni oma pea kohal olevast sangast.

Ashley tegi sedasama ja küsis: „Ilma.”

Grover kallutas lennuki rõhtsaks, nii et see sõitis nagu mööda sirget laudlina. „Umbes viisteist tuhat.”

Ashley haare lõdvenes. „Ja koos sellega?”

„Midagi üle kahekümne.”

Hingasin sügavalt välja ja lasksin käepidemest lahti. Mu sõrmed olid peopesa poolt punased. Grover rääkis meie mõlemaga. Kuulsin ta hääles naeratust.

„On teil kahel nüüd parem tunne?”

Groveri koer roomas istme alt välja, hüppas peremehele sülle ja põrnitses meid üle tema õla. Ise õrisedes ja tõmmeldes nagu steroide täis pumbatud orav. Tema kere oli üksainus suur kurruline lihas, kuid ta jalad olid vaid tosina sentimeetri pikkused. Nägi välja, nagu oleks keegi tal põlvest käpad lühemaks saaginud. Paistis, et tal on vaja üsna palju privaatset ruumi, ja tema kehakeelest sain aru, et kokpit ongi tema privaatne ruum.

Taas Grover. „Saage tuttavaks Tankiga. Minu kaaspiloodiga.”

„Kui palju lennutunde temal on?” küsisin.

Groveri pea oli viltu ja ta vaikis mõne hetke. „Kusagil kolme ja nelja tuhande tunni vahel.”

Koer pööras ringi ja vaatas läbi tuuleklaasi välja. Uudishimu rahuldatud, hüppas ta jälle Groveri sülest maha ja tõmbas end tema istme taga olevas augus kerra.

Nõjatusin kergelt ettepoole, uurides üle Groveri istme seljatoe tema käsi. Pahklikud. Tugevad. Kuiva nahaga. Suurte sõrmenukkidega. Abielusõrmus äärtest viledaks kulunud. See rippus sõrme alumise lüli ümber lõdvalt, aga tõenäoliselt oleks vaja läinud nõudepesuvahendit, et seda üle sõrmenuki saada.

„Mis kellaks me umbes kohale jõuame?”

Grover õngitses särgitaskust hõbedase uuri ja nipsas selle ühe käega lahti. Kellakaane siseküljele oli teibitud naisterahva pilt. Seejärel uuris Grover oma instrumente. GPS pakkus talle hinnangulist kohalejõudmisaega, aga mul oli tunne, et ta kontrollib oma instrumente üle. Nii nagu ta oli seda sageli teinud. Ta pani uuri kokku. „Küljetuult arvestades ... kella kaheks.”

Pilt, mida ma vilksamisi nägin, oli kulunud ja pragunenud, aga isegi luitunud fotol oli naine ilus.

„Teil lapsi on?”

„Viis, ja kolmteist lapselast.”

Ashley naeris. „Teil on kõvasti tegemist olnud!”

„Omal ajal, jah.” Grover naeratas. „Kolm poissi. Kaks tüdrukut. Meie noorim laps on tõenäoliselt vanem kui teie.” Ta kiikas üle õla. „Ben, kui vana te olete?”

„Kolmkümmend üheksa.”

„Ja teie, Ashley?” küsis ta.

„Kas te siis ei tea, et naisterahvalt ei tohiks vanust küsida?”

„Nojah, rangelt võttes ei tohiks ma ka sellele tagaistmele kaht inimest istuma panna, aga ma olen vana kooli mees ja see pole mind kunagi peatanud ning teie näite seal igati hästi hakkama saavat.”

Koputasin talle õlale. „Mis lugu selle ühe või kahe inimesega on?”

„Föderaalne lennundusassotsiatsioon on oma ülimuses sätestanud, et sellel tagaistmel tohin ma vaid üht inimest sõidutada.”

Ashley naeratas ja tõstis näpu püsti. „Nii et see on ebaseaduslik?”

Grover naeris. „Defineerige, mis on seaduslik.”

Ashley vaatas aknast välja. „Nii et kui me maandume ... siis kas me läheme terminali või vanglasse?”

Grover naeris. „Rangelt võttes nad ei tea, et te selles lennukis olete, seepärast ma väga kahtlen, kas nad seal ootamas on, et teid arreteerida. Kui nad aga on, siis ütlen ma neile, et te röövisite mind ära ja nüüd ma tahaksin esitada teie vastu süüdistuse.”

Ashley vaatas minu poole. „Ma tunnen end juba paremini.”

„See lennuk on loodud lendama madalal ja aeglaselt. Seetõttu lendan ma VLR-tähistusega, mis tähendab visuaalse lennu reeglite järgi.”

Ma ei saanud sellest üldse aru. „Ja see tähendab?”

„See tähendab, et kui ma kavatsen lennata nägemise järgi, ei pea ma esitama lennuplaani. Nii nagu ma kavatsengi. See aga tähendab, et mida nad ei tea, ei tee neile ka kahju. Niisiis?” Ta küünitas pea selja taha, vaadates Ashley poole. „Teie vanus?”

„Kolmkümmend neli.”

Grover vaatas oma näidikute paneeli, siis üht kahest GPS-ist ja vangutas pead. „Tuuletriiv ajab meid rappa. See on suur torm, mis tuleb. On hea, et ma tean, kuhu ma sõidan, muidu kalduksime kursist kõvasti kõrvale.” Ta naeris omaette. „Olete mõlemad noored. Teil on kogu elu ees. Mida ma küll ei teeks, et olla taas kolmkümmend ja pisut üle selle, teades seda, mis ma tean praegu.”

Meie kaks istusime vaikselt tagaistmel. Ashley meeleolu oli muutunud. See oli mõtlikum. Mitte nii võluv. Polnud just mõnus teada, et olin asetanud ta üsna ebakindlasse olukorda.

Grover vist tajus seda. „Ärge üldse muretsege. Ebaseaduslik on see ainult siis, kui vahele jääd, ja mina pole kunagi vahele jäänud. Paari tunni pärast olete jälle maapinnal ja oma teed läinud.” Ta köhis, köhatas kurgu puhtaks ja naeris veel.

Läbi mu pea kohal oleva pleksiklaasi paistis öötaevas. Tähed näisid olevat nii lähedal, et neid võinuks puudutada.

„Heakene küll, teie seal.” Grover jäi hetkeks vait, kontrollides oma instrumente. Ta köhis veel kord.

Olin seda ka esimesel korral kuulnud, aga teisel korral tõmbas see mu tähelepanu.

Ta ütles: „Arvestades, et me püüame ära joosta tormi eest, mis on teie vasaku õla taga, ning arvestades tuuletriivi ja et meil on praegu päris kõva sabatuul, ja arvestades, et mul pole hapnikku kaasas, peame püsima neljast ja poolest kilomeetrist madalamal või muidu maandute peavaluga.”

Ashley ütles: „Ma kuulen, et siit tuleb üks „niisiis”.”

„Niisiis,” jätkas Grover, „hoidke kinni, sest me jõuame Uintase kohale.”

„Misasja kohale?”

„Uintase kõrgkõnnumaa kohale. See on selle kontinendi suurim idast läände ulatuv mäeahelik, kus on 1,3 miljonit aakrit tühermaad, millele langeb aastas kaksteist kuni kaheksateist meetrit lund – suurematel kõrgustel rohkem. Rohkem kui seitsesada järve, millest mõned on kalastamiseks ja küttimiseks maailma parimad.”

„Jätab päris üksildase mulje.”

„Olete näinud filmi „Jeremiah Johnson”?”

„See on üks mu lemmikuid.”

Grover osutas allapoole. Noogutas igatsevalt. „Seal see filmiti.”

„Tõsijutt?”

„Tõsijutt.”

Sõit hakkas muutuma hüplikuks. Mul oli iiveldus kurgus. „Grover? Kas teate neid 3-D teemaparkide sõite, mis liiguvad, aga ei vii kuhugi.”

Ta tõmbas kangi oma vasaku põlve suunas. „Jah.”

„Mina nimetan neid okserallideks. Kas meil siin tuleb ka midagi sellist?”

„Ei midagi seesugust. Vaid pisut enam kui tavaline karussellisõit. Kena ja kerge. Te peaksite seda nautima.”

Ta vaatas aknast välja ja meie tegime sedasama. Koer hüppas talle jälle sülle.

„Keskel on rahvuspark, mis on tähistatud kõnnumaana, ja see tähendab, et sinna pole lubatud sõita ühegi mootorsõidukiga. Seepärast on see üks kõige inimkaugemaid paiku planeedil. Pigem Marss kui Maa. Sealt on raske välja pääseda ja paganama raske ka sinna saada. Kui rööviksite panka ja sooviksite peidupaika, oleks see suurepärane koht.”

Ashley naeris. „Kas räägite oma kogemuste põhjal?”

Veel üks köhimine. Veel üks naer. „Keeldun iseenda vastu tunnistamast.”