Читать книгу Mägi meie vahel - Charles Martin - Страница 6

SALT LAKE CITY LENNUJAAM

KAKSTEIST TUNDI VAREM

Vaade polnud kena. Hall, üksluine, pikale veninud jaanuar. Minu selja taga oleval teleekraanil teatas keegi New Yorgi stuudios rääkiv mees, et lennuliiklus on takerdunud. Surusin otsaesise vastu klaasi. Asfaldil sõitsid kollastes kombinesoonides mehed pagasirongidega looklevalt ümber lennukite ja lumepöörised keerlesid mootorite suitsus. Minu kõrval istus väsinud piloot oma päevinäinud nahkkohvril, müts käes, lootes viimasele võimalusele ikka veel koju jõuda ja öö oma voodis veeta.

Lääne pool katsid pilved maandumisrada; nähtavus oli nullilähedane, aga tuulega see muutus pidevalt. Õhkõrn lootusekiir. Salt Lake City lennuvälja ümbritsevad mäed. Idas kõrgusid lumemütsidega mäed pilvedest kõrgemale. Mäed on mind ammusest ajast peale tõmmanud. Hetkeks mõtlesin, mis on nende taga.

Minu lend pidi väljuma kell 18.07, aga viivitusi arvestades hakkas paistma, et see lükkub hilisõhtule. Kui seda hoopis ei tühistata. Vilkuvast HILINEB-kirjast häirituna kolisin saalinurka, kaugema seina juurde. Laotasin patsientide ravikaardid süles laiali ning asusin dikteerima oma digitaalsesse diktofoni aruandeid, diagnoose ja retsepte. Ravisin ka täiskasvanuid, aga enamik mu süles olevaid ravikaarte olid laste omad. Aastaid tagasi oli mu naine Rachel veennud mind keskenduma laste spordimeditsiinile. Tal oli õigus. Mulle ei meeldinud näha lapsi lonkamas, vaid arstikabinetist minema lippamas.

Mul oli veel tööd teha, aga diktofoni akuindikaator vilkus punaselt, sestap läksin terminali poodi ja leidsin müügilt kaks AA-patareid nelja dollari eest või kaksteist seitsme dollari eest. Ulatasin müüjale seitse dollarit, vahetasin oma diktofoni patareid välja ja pistsin ülejäänud kümme seljakotti.

Olin just tulnud Colorado Springsist meditsiinikonverentsilt, kuhu olin kutsutud osalema vestlusringis „Pediaatrilise ortopeedia ja erakorralise meditsiini ühisosa”. Rääkisime intensiivravi protseduuridest ja teistsugustest lähenemisviisidest, mida on vaja kartlike laste ravimiseks. Konverentsipaik oli ilus, üritus rahuldas minu kestva õppe vajadusi ja mis kõige tähtsam – andis mulle ettekäände selleks, et kulutada neli päeva Buena Vista lähedal Collegiate Peaksil ronimisele. Niisiis oli see ärireis, mis ühtlasi rahuldas minu mägironimiskirge. Paljud arstid ostavad Porschesid ja suuri maju ning maksavad golfiklubide liikmemaksu, ehkki nad neid vähe kasutavad. Mina teen pikki jooksuretki mererannas ja ronin mägedes, kui saan võimaluse sinna minna.

Olin olnud kodust ära ühe nädala.

Tagasitee viis mind Colorado Springsist Salt Lake Citysse, et siis otselennuga koju sõita. Ma ei väsi imestamast lennuliikluse üle – lääne suunas lendamine viib lõpuks itta. Rahvahulk lennujaamas oli hõredaks jäänud. Enamik inimesi oli juba pühapäeval koju jõudnud. Need, kes veel lennujaamas viibisid, olid kas lennuvärava juures ootamas või istusid baaris õlleklaasi ja nacho’de või vürtsikate kanatiibade seltsis.

Tema kõnnak haaras minu tähelepanu. Pikad saledad jalad; sihikindel, samas graatsiline ja rütmiline kõnnak. Ennast oma kehas mugavalt ja enesekindlalt tundev. Kasvult võib-olla sada seitsekümmend viis või veidi rohkem sentimeetrit, tumedate juustega ja veetlev, aga sellega mitte eriti arvestav. Võib-olla kolmekümneaastane. Tema juuksed olid lühikesed. Kujutlege Winona Ryderit filmis „Katkenud elu” või Julia Ormondit Harrison Fordi uusversioonis „Sabrinast”. Mitte eriti pretensioonikas, aga sama stiili võiks leida aeg-ajalt Manhattanil tüdrukute juures, kes on maksnud palju raha, et nii välja näha. Oleksin võinud kihla vedada, et see naine oli maksnud väga vähe. Või siis maksnud palju, et jätta muljet, nagu oleks ta maksnud vähe.

Ta astus lähemale, silmitses terminalis olevat rahvahulka ja valis siis koha mõne meetri kaugusel uksest. Jälgisin teda silmanurgast. Tume pükskostüüm, nahast diplomaadikohver ja üks käsipagasi kott. Ta näis olevat teel koju pärast paaripäevast tööasjus eemalviibimist. Ta asetas kotid maha, pani Nike’i jooksutossud jalga, siis istus ta terminali pilguga seirates põrandale ja hakkas end sirutama. Lähtudes asjaolust, et ta suutis puudutada oma reisi ja põrandat oma jalge vahel mitte ainult peaga, vaid ka rinna ja kõhuga, järeldasin, et ta on seda varemgi teinud. Tema jalad olid lihaselised nagu aeroobikainstruktoril. Kui ta oli mõne minuti sirutanud, võttis ta diplomaadikohvrist välja mitu kollast kirjutusplokki, lappas käsikirjamärkmeid ja hakkas sülearvutil kirjutama. Tema sõrmed liikusid kiiresti nagu koolibri tiivad.

Mõne minuti pärast hakkas ta sülearvuti piiksuma. Naine kortsutas kulmu, pistis pliiatsi hammaste vahele ning hakkas silmadega seinakontakti otsima. Mina kasutasin üht kahest olemasolevast. Naine hoidis arvuti toitejuhtme kõlkuvat otsa käes.

„Tohin ma ka seda kasutada?”

„Muidugi.”

Ta surus pistiku pessa ja istus koos arvutiga ristisjalu põrandale, kirjutusplokid tema ümber. Mina jätkasin oma ravikaartidega tegelemist.

„Ortopeediline järelkonsultatsioon kuupäevaga ...” – uurisin oma kalendrit, püüdes kuupäeva mälus taastada. „23. jaanuar. Olen dr Ben Payne. Patsiendi nimi on Rebecca Peterson, järgnevalt tema isikuandmed. Sünniaeg 6. juuli 1995, ravikaardi number BMC2453, naissoost europiid, oma jalgpallinaiskonna särav paremtiib, Florida juhtiv punktilööja, kogu riigi võistkondades väga nõutud, viimati oli tal neliteist esiliiga pakkumist; operatsioon oli kolm nädalat tagasi, opijärgne taastumine normaalne, komplikatsioonideta, selle järel agressiivne füsioteraapia; liikumisulatus täielik, painduvustestis 127 kraadi, jõutestis on näha selget edasiminekut, samuti kiiruses. Ta on sama hästi kui endine või, nagu ta ise ütleb, parem kui eales varem. Rebecca sõnutsi ei tee liigutamine haiget ja tal on vabadus jälle tegelda kõigega ... peale rulasõidu. Sellest peab ta hoiduma vähemalt kolmekümne viieseks saamiseni.”

Võtsin järgmise ravikaardi. „Esimene ortopeediline konsultatsioon kuupäevaga 23. jaanuar. Olen doktor Ben Payne.”

Ütlen iga kord täpselt samamoodi, sest elektroonilises maailmas, milles me elame, on iga salvestis eraldi ja kui see kaduma läheb, tuleb see tuvastada.

„Patsiendi nimi on Rasheed Smith, järgnevalt isikuandmed. Sünniaeg 19. veebruar 1979, ravikaardi number BMC17437. Meessoost, mustanahaline, Jacksonville Jaguarsi uus tagaliini kaitstja ja üks kiiremaid inimolendeid, kellega olen kokku puutunud. MRT näitab, et eesmise ristatisideme ega mediaalse kollateraalsideme rebendit pole, soovitab agressiivset füsioteraapiat ja et ta püsiks eemal NMKÜ korvpalliväljakult, kuni lõpetab profitasemel jalgpalli mängimise. Liikumisulatus on valu tõttu piiratud, aga väljaspool hooaega peaks see teraapiaga korda saama. Kui valu lakkab, võib taas alustada piiratud jõu- ja kiirustreeningutega. Registreerida kordusvisiit kahe nädala pärast ja helistada NMKÜ-le, et tema liikmelisus peatataks.”

Lükkasin ravikaardid seljakotti ja märkasin, et naine naerab.

„Te olete arst?”

„Kirurg.” Tõstsin oma dokumendikaustad üles. „Eelmise nädala patsiendid.”

„Te õpite vist oma patsiente päris hästi tundma, kas pole?” Ta kehitas õlgu. „Vabandust, kuulsin teie juttu tahes-tahtmata pealt.”

Noogutasin. „Seda õpetas mulle minu naine.”

„Mida siis?”

„Et inimesed on midagi enamat kui nende vererõhu ja pulsi summa jagatud nende kehamassiindeksiga.”

Ta naeris jälle. „Selline arst mulle sobib.”

Noogutasin tema kirjutusplokkide suunas. „Ja teie?”

„Kolumnist.” Ta viipas käega üle enda ees olevate paberite. „Kirjutan mitmele naisteajakirjale.”

„Millised teemad teil on?”

„Mood, trendid, rohkesti huumorit ja satiiri, suhted, aga ma ei ole suvaline tädi ja kuulujuttudega ma ei tegele.”

„Mina ei suudaks oma naha päästmiseks ka midagi pikemat kirja panna. Mitu lugu aastas teil kokku tuleb?”

Ta kallutas pead küljelt küljele. „Nelikümmend, võib-olla viiskümmend.” Ta pilk peatus minu diktofonil. „Enamik arste, keda ma tunnen, vihkab selliseid asju.”

Keerutasin diktofoni käes. „Mina olen harva ilma selleta.”

„Justkui talisman?”

Ma naersin. „Midagi sellist, jah.”

„Kas sellega harjumine võttis kaua aega?”

„See on minu külge kasvanud. Nüüd ma ei saa enam ilma selleta elada.”

„Sealt paistaks nagu mingi lugu.”

„Rachel ... minu naine kinkis selle mulle. Ma sõitsin kolimisauto roolis Jacksonville’i. Kolisin me elamise tagasi kodukohta. Hakkasin tööle haiglas. Rachel kartis mu töögraafikut. Et ta leiab end diivanilt arsti lesena, nelja liitri Häagen-Dazsi jäätise ja Lifeway kanali seltsist. See ... oli vahend teineteise hääle kuulmiseks, koos olemiseks, väikeste asjade mitte kahe silma vahele jätmiseks ... lõikuste, haigla ringkäikude ja minu piipari heli vahel kell kaks hommikul. Rachel hoidis seda paar päeva enda käes, rääkis, mida mõtles ... või tundis, siis andis teatepulga mulle üle. Mina hoidsin seda paar päeva enda käes ja siis andsin tagasi talle.”

„Kas mobiiltelefon poleks olnud sama hea?”

Kehitasin õlgu. „See on teistmoodi. Proovige millalgi järele ja te saate aru, mida ma silmas pean.”

„Kaua te abielus olete olnud?”

„Me abiellusime ... sel nädalal saab viisteist aastat.” Heitsin pilgu naise käele. Vasakut kätt ehtis ühe kiviga teemantsõrmus. Abielusõrmust polnud. „Teil on midagi tulemas?”

Ta ei suutnud naeratust tagasi hoida. „Ma püüan jõuda koju pulmade peaproovi õhtusöögiks, mis on homme.”

„Palju õnne.”

Ta raputas pead ja naeratas, mõõtes silmadega rahvahulka. „Mul on miljon tegemist ja sellegipoolest teen ma märkmeid loole mingi lameda moe kohta, mis mulle isegi ei meeldi.”

Noogutasin. „Olete kindlasti hea kirjutaja.”

Õlakehitus. „Nad kasutavad mu teenuseid. Olen kuulnud, et on inimesi, kes ostavad neid ajakirju vaid selleks, et lugeda minu veergu, aga ma pole sellistega kunagi kohtunud.” Naise sarm oli kütkestav. „Elate endiselt Jacksonville’is?”

„Jah. Ja teie?”

„Atlantas.” Ta ulatas mulle oma visiitkaardi. ASHLEY KNOX.

„Ashley.”

„Kõigile peale minu isa, kes kutsub mind Asheriks. Ta soovis poega, oli mu ema peale vihane, kui mina vale varustusega või ilma selleta ilmale tulin, ja muutis siis nime lõpu ära. Balleti ja softpalli asemel viis ta mu taekwondo’sse.”

„Las ma arvan ... te olete üks neid pööraseid tegelasi, kes suudavad teiste pea pealt jalaga asju maha lüüa.”

Ta noogutas.

„See selgitab sirutamist ja rinnaga põranda puudutamist.”

Ta noogutas taas, nagu poleks tal vaja mulle muljet avaldada.

„Milline järk?”

Ta tõstis kolm sõrme.

„Ma opereerisin mõni nädal tagasi üht meest, panin ta sääre sisse mõned vardad ja kruvid.”

„Kuidas see tal juhtus?”

„Lõi vastast jalaga, see blokeeris küünarnukiga. Säär läks ikka edasi. Otsekui kõverdus vales suunas.”

„Olen sellist asja näinud.”

„Te ütlete seda, nagu oleks teid ennastki opereeritud.”

„Teismelisena ja kahekümnendate eluaastate alguses ma võistlesin palju. Riiklikel meistrivõistlustel. Mitmetes maades. Murdsin kenakesti palju luid ja liigeseid ära. Oli aeg, mil minu Atlanta ortopeedi number oli mu telefoni kiirvalikus. Niisiis, on see teil tööreis, lõbureis või mõlemat?”

„Tulen just meditsiinikonverentsilt, kus osalesin vestlusringis ja ...” Ma naeratasin. „Tegelesin kõrvalt veidi ronimisega.”

„Ronimisega?”

„Mägedes.”

„Ja sellega te tegeletegi, kui te kedagi ei lõika?”

Naersin. „Mul on kaks hobi. Üks on jooksmine ... tänu sellele kohtusin Racheliga. Alustasin keskkoolis. Sellest harjumusest pole kerge vabaneda. Kui me tagasi oma kodukohta kolisime, ostsime korteri merekaldal, et saaksime tõusu ja mõõna taga ajada. Teine hobi on mägironimine, sellega hakkasime tegelema Denveris meditsiinikooli ajal. Õieti mina käisin koolis ja Rachel hoidis mind hulluks minemast. Nojah, Colorados on viiskümmend neli mäetippu, mis on kõrgemad kui neliteist tuhat jalga.^[1.] Kohalikud kutsuvad neid neljateistkümnesteks. On ka mitteametlik klubi inimestest, kes on need kõik vallutanud. Meie Racheliga alustasime nende taha linnukeste kirjutamist meditsiinikooli ajal.”

„Paljudel neist te olete olnud?”

„Kahekümnel. Äsja vallutasin Princetoni mäe. See on 4327 meetrit kõrge. Kuulub Collegiate Peaksi.”

Ta mõtles minuti jagu. „See on peaaegu 4800 meetrit üle merepinna.”

Noogutasin. „Peaaegu, aga mitte päris.”

„Kaua sellise vallutamiseks aega kulub?”

„Tavaoludes päev või vähem, aga tänavused ilmaolud muudavad selle pisut” – kallutasin pead ette ja taha – „raskemaks.”

Ta naeris. „Teil läheb vaja hapnikku?”

„Ei, aga aklimatiseerumisest on abi.”

„Oli see lume ja jääga kaetud?”

„Jah.”

„Ja seal oli käre pakane, metsik lumesadu ja tuisk?”

„Te olete küll hea ajakirjanik.”

„Oot ... kas oli siis?”

„Aeg-ajalt.”

„Kas jõudsite ilma suremata üles ja jälle alla?”

Naersin. „Nähtavasti küll.”

Üks kulm kerkis teisest kõrgemale. „Te olete siis üks nendest?”

„Kellest?”

„„Mees metsiku looduse vastu” tüüp.”

Raputasin pead. „Vabaajakangelane. Kõige kodusemalt tunnen ennast merepinna tasemel.”

Ta pilk libises üle inimeste ridade. „Teie naine ei ole teiega kaasas?”

„Seekord mitte.”

Mu kõht korises. Terminalis levis California Pitsaköögist tulev aroom. Tõusin püsti. „Kas võiksite mu asjadel silma peal hoida?”

„Muidugi.”

„Tulen kohe tagasi.”

Jõudsin oma Caesari salati ja taldrikumõõtu pepperoni pitsaga tagasi just siis, kui valjuhääldi pragisema hakkas.

„Inimesed, kui lastime kiiresti, võime enne seda tormi minema saada. Meid ei ole eriti palju, seepärast minge, kõik tsoonid, kõik reisijad, palun Atlanta lennu 1672 pardale.”

Kaheksal väraval minu ümber oli kiri EDASI LÜKATUD. Istekohtadelt ja seinte äärest vaatasid vastu pettunud näod. Üks ema ja isa jooksid läbi terve terminali, hõikudes üle õla kahe poisi poole, kes vedasid järele Tähesõdade kohvreid ja plastist valgusmõõku.

Haarasin oma koti ja toidu ning järgnesin seitsmele reisijale – Ashley nende seas –, kes läksid lennuki suunas. Leidsin oma istekoha ja kinnitasin turvavöö, stjuardessid tegid kontrolli läbi ja me hakkasime tagurdama. See oli kõige kiirem lastimine, mida olen iial näinud.

Lennuk peatus ja kõlaritest kostis piloodi hääl: „Me oleme jäätõrje järjekorras ja kui saame nad selle lennuki juurde, võime tormist ette jõuda. Muide, esiosas on küllaga ruumi. Õigupoolest, kui te veel ei ole äriklassis, siis on see teie oma viga. Meil on ruumi kõigile.”

Kõik kolisid ettepoole.

Võtsin istet ainukesel vabal kohal äriklassis, otse Ashley kõrval. Turvavööd kinnitades tõstis ta pilgu ja naeratas. „Arvate, et pääseme siit minema?”

Vaatasin aknast välja. „Kahtlane.”

„Olete pessimist?”

„Olen arst. Niisiis optimist, kel on realistlikud arusaamad.”

„Hea meeldetuletus.”

Istusime kolmkümmend minutit ja sel ajal serveerisid stjuardessid meile enam-vähem kõike, mida iganes soovisime. Mina jõin vürtsikat tomatimahla, Ashley võttis Cabernet’d.

Jälle kõlas piloodi hääl. Selle toon ei olnud julgustav. „Reisijad ... nagu te kõik teate, me üritasime tormist ette jõuda.”

Panin tähele minevikuvormi.

„Lennujuhid ütlevad, et meil on veel tunni jagu aega, enne kui torm päriselt kohale jõuab ...”

Kõik ohkasid üheskoos. Võib-olla on veel lootust.

„Kuid lennuväljalt anti mulle äsja teada, et üks meie kahest jäätõrjeautost on rivist väljas. See tähendab, et üks tõrjeauto püüab teenindada kõiki rajal olevaid lennukeid ja meie oma on järjekorras kahekümnes. Ehk siis kurb tõde: täna õhtul me siit välja ei lenda.”

Kogu lennukist kostis pettunud ägamist.

Ashley tegi turvavöö lahti ja raputas pead. „Ei või olla tõsi!”

Suurt kasvu mees minust vasakul pomises: „Oh, sa igavene ...”

Piloot jätkas: „Meie töötajad tulevad teile värava lõpus vastu. Kui soovite hotellivautšerit, siis palun rääkige Markiga, kellel on seljas punane jope ja kuulivest. Kui olete oma pagasi kätte saanud, viib meie buss teid hotelli. Head reisijad, mul on tõesti kahju.”

Me kõndisime tagasi terminali ja nägime, kuidas kõik EDASI LÜKATUD kirjad muutusid TÜHISTATUTEKS.

Rääkisin kõigiga, kes terminalis olid. „Paha lugu.”

Läksin leti juurde. Naissoost teenindaja seisis arvutiekraani silmitsedes ja pead vangutades. Enne kui jõudsin midagi öelda, pöördus ta teleri suunas, millest tuli ilmakanali programm. „Vabandust, kahjuks ei saa ma midagi teha.”

Neljal minu selja taga oleval ekraanil oli näha tohutu suur roheline klomp, mis liikus Washingtonist, Oregonist ja Põhja-Californiast idakagu suunas. Teletekst ekraani allservas ennustas lund, jääd, enam kui kümnekraadist külma ja sellest veel suuremat tuulekülma. Minust vasakul olev paarike suudles kirglikult teineteise embuses. Nad naeratasid. Nende puhkusele lisati veel üks etteplaneerimata päev.

Mark asus hotellivautšereid laiali jagama ja inimesi pagasiala suunas juhatama. Mul oli üks käsipakk – väike seljakott, mille sai portfelliks kokku voltida – ja üks registreeritud kott lennuki kõhus. Me kõik pidime tahes-tahtmata minema pagasi vastuvõtu alasse.

Suundusin oma koti järele ja kaotasin Ashley silmist, kui ta looduslike suupistete poe juures pidama jäi. Leidsin endale kandurlindi juures koha ja vaatasin ringi. Läbi klaasist liuguste nägin umbes kilomeetri kaugusel asuva eralennujaama tulesid. Lähima angaari küljele oli hiigelsuurte tähtedega maalitud TŠARTERLENNUD.

Ühes angaaris põlesid tuled. Minu kott ilmus nähtavale. Vinnasin selle oma vabale õlale ja põrkasin kokku Ashleyga, kes ootas oma pagasit. Ta mõõtis pilguga mu kotti.

„Te ei teinudki nalja, kui ütlesite, et tegelesite vabal ajal mägironimisega. Paistab, nagu hakkaksite Everesti vallutama. On teil tõesti kogu seda kupatust vaja?”

Mul on apelsinikarva Osprey 70 seljakott, mis on juba kenakesti vatti saanud. Kasutan seda kohvrina, sest see toimib hästi, aga kõige paremini täidab ta oma funktsiooni matkamisel, ja ta istub mulle nagu valatult. Selles oli kogu minu ööbimise ja külma ilma matkavarustus Collegiate Peaksil ronimiseks. Therm-a-Resti õhkmadrats, Jetboili pliit – mis võibolla on minu varustuse kõige vähem hinnatud ja kõige väärtuslikum osa lisaks magamiskotile – paar Nalgene’i veepudelit, mõned kihid polüpropüleeni ja muud vidinad, mis aitavad mul kolmest tuhandest meetrist kõrgemal magades ellu jääda ja ennast mugavalt tunda. Kotis oli ka tumesinine peenetriibuline ülikond, kena sinine lips, mille Rachel mulle kinkis, ja paar Johnston & Murphy kingi, mille ma vestlusringi ajaks korra ka jalga panin.

„Ma tunnen oma piire, mul pole eeldusi Everesti vallutamiseks. Neljast ja poolest tuhandest meetrist kõrgemal jään juba üsna haigeks. Sellest madalamal pole viga. See” – tõstsin kotti kõrgemale – „on kõigest põhivarustus. Tasub kaasa vedada.”

Naine silmas oma kotti ja pöördus sellele järele jooksma, siis pööras tagasi, valulik ilme näol. Nähtavasti hakkas oma pulma hilinemise mõte talle kohale jõudma, murendades tema sarmi. Ta ulatas mulle käe. Käepigistus oli tugev, kuid soe. „Oli tore kohtuda. Loodetavasti saate varsti koju.”

„Jah, teie ...”

Ta ei kuulnudki mind, pööras vaid ringi, heitis koti õlale ja suundus taksojärjekorda, kus sadakond inimest juba ees ootas.

1 U 4250 meetrit. Edaspidi on jalad tõlkes teisendatud meetriteks. – Tlk [ ↵ ]