Читать книгу Mägi meie vahel - Charles Martin - Страница 7

Tassisin oma kotid läbi liuguste välja ja hääletasin lennujaama bussi peatuma. Tavaliselt oli sel terminalide ja eralennujaama vahet kärutamisega tihedasti tööd, aga nüüd, kus kõik püüdsid lennujaamast lahkuda, oli buss tühi. Juht trummeldas sõrmedega roolil.

Pistsin pea küljeaknast sisse. „Kas viskaksite mind eralennujaama ära?”

„Istuge peale. Mul pole midagi targemat teha.”

Kui me angaari ette jõudsime, küsis ta: „Tahate, ma ootan teid?”

„Jah, palun.”

Ta jättis oma minibussi mootori tööle ja mina jooksin samal ajal angaari. Tõmbasin krae üles ja surusin käed kaenla alla. Taevas oli selge, kuid tuul tugevnes ja temperatuur langes.

Angaarist leidsin punaselt hõõguva konvektori ja valgete juustega mehe, kes seisis kolmest seal olevast õhusõidukist ühe, väikese ühemootorilise lennuki kõrval. Lennuki küljel oli kiri „Groveri tšarterlennud” ja selle all „Kalastus- ja jahitšarterlennud asustamata paikadesse”. Lennuki sabal oli identifitseerimisnumber 138GB.

Mees seisis seljaga minu poole ja sihtis plokkvibuga tagaseinas rippuvat märklauda. Sinna oli ehk kolmkümmend viis meetrit. Kui ma sisse astusin, päästis ta valla noole, mis lendas vihinal läbi õhu. Mehel olid jalas kulunud sinised teksad ja seljas trukknööpidega särk, mille käised olid üles kääritud. Tema nahkvööle oli pressitud nimi Grover, puusal olevas kabuuris kandis ta Leathermani multitööriista ja tema saabaste kontsad olid ära kulunud, mistõttu jäi mulje, nagu oleksid tal rangis jalad. Tema jalgade juures seisis Jack Russelli terjer, kes nuhutas õhku ja takseeris mind.

Lehvitasin mehele. „Terekest!”

Ta laskis end lõdvaks, pööras ringi ja kergitas kulmu. Mees oli pikka kasvu, nägus ning tugeva kandilise lõuaga. „Tervist! Olete George?”

„Ei. Ei ole George. Minu nimi on Ben.”

Ta tõstis vibu ja keskendus taas märklauale. „Kehvasti.”

„Kuidas nii?”

Ta vedas vibunööri viimseni pingule ja rääkis minuga, vaadates samal ajal läbi sihtimispilu märklauda. „Kaks meest tellisid minult lennu San Juanisse. Maandumisega Ouray lähedal väikesel rajal.” Ta vabastas vibunööri, lennutades noole vilinal märklauda. „Neist ühe nimi oli George. Arvasin, et olete tema.” Ta seadis järjekordse noole nöörile.

Astusin tema kõrvale ja uurisin märklauda. Selle keskpunkti ümbrusest oli näha, et laskja oli oma vibuga tublisti harjutanud. Naeratasin. „Paistab, et teete seda vist esimest korda.”

Ta hakkas naerma, vinnastas vibu kolmandat korda, hingas kergelt välja ja ütles: „Teen seda siis, kui mul kliente oodates igav hakkab.” Ta päästis noole valla ja see vupsas märklauda, puudutades kaht eelmist. Ta asetas vibu lennukiistmele ja jalutas märklaua juurde.

Ta tõmbas nooled välja. „Mõni mees läheb pensionile vaid selleks, et kellegi tagaaias väikest lohukestega palli taga ajada ja kalli metallist kepiga sellelt värvi maha taguda.” Ta naeratas. „Mina kalastan ja käin jahil.”

Uurisin ta lennukit. „Kas mul oleks mingit lootust teid täna õhtul välja lendama keelitada?”

Tema lõug langes alla ja kulm kerkis üles. „Põgenete seaduse eest?”

Raputasin pead ja naeratasin. „Ei. Püüan lihtsalt täna õhtul enne tormi koju jõuda.”

Ta vaatas käekella. „Hakkasin juba poodi kinni panema, et ise koju minna ja oma naisega voodisse pugeda.” Ta märkas mu abielusõrmust. „Teie vist tahaksite sama teha.” Tema lai naeratus paljastas valged hambad. „Ehkki mitte minu naisega.” Ta naeris. See oli kerge ja sundimatu naer.

„Jah, tahaksin küll.”

Ta noogutas. „Kus teie kodu on?”

„Floridas. Arvasin, et kui ma sellest tormist ette jõuaksin, siis ehk saaksin hilisõhtuse kaubalennuga Denverist välja sõita. Või siis vähemalt jõuaksin esimese homse lennu peale.” Peatusin. „Oleks mul üldse mingit lootust palgata teid sõidutama mind kuhugi Kaljumägedest ida poole?”

„Miks teil nii kiire on?”

„Mul on planeeritud põlvelõikus ja kaks puusa proteesimist ...” Vaatasin kella. „Kolmeteistkümne tunni ja neljakümne kolme minuti pärast.”

Grover naeris. Võttis oma tagataskust kaltsu ja nühkis sellega sõrmede ümbert õli. „Homme õhtul võib teil siis päris valus olemine olla.”

Ma naersin. „Mina viin need läbi. Olen kirurg.”

Ta kiikas angaariuste vahelt taamal oleva lennujaama poole. „Suured linnud täna ei lenda?”

„Tühistatud. Üks nende kahest jäätõrjeautost ütles üles.”

„Seda juhtub neil sageli. Tundub, et ametiühingutel on sellega midagi pistmist. Aga teate ... operatsioone saab teisele ajale tõsta.” Ta näris huult. „Olen seda mõne korra ise ka teinud.” Ta koputas vastu oma rinda. „Mootor jupsib.”

„Olen nädal aega kodust ära olnud. Meditsiinikonverentsil. Oleks vaja tagasi jõuda ... Maksan hea meelega.”

Ta toppis kaltsu taskusse tagasi, pistis nooled vibu kõrval rippuvasse tuppe ja libistas siis vibu lennuki tagaistme taga olevasse vahtpolstriga taskusse. Ta kinnitas takjapaelad. Vibu taga olid kolm toru, mis ulatusid tahapoole, lennuki kereossa. Ta patsutas nende otsi. „Õngeridvad.”

Ritvade kõrvale oli kinnitatud hikoripuust varrega tööriist. „Mis see on?”

„Kirves. Ma lendan inimasustusest üsna kaugetesse paikadesse. Neid asju on vähe, mida ma ei suudaks siin oleva varustusega teha.” Ta patsutas torukujulist kotti istme all, surudes magamiskotti koomale. „Seal, kuhu mina lendan, tasub omal käel hakkama saada.”

Istme taga rippus vest, mida katsid lapakud, väikesed käärid ja krae tagaosast rippuv võrk. Mees viipas käega kõige selle suunas. „Minu kliendid viivad mind imetoredatesse paikadesse. Ma ei saaks sinna minemist ise endale lubada, niisiis kasutan ma neid ettekäändena, et teha seda, mis mulle meeldib. Isegi mu naine käib minuga aeg-ajalt kaasas.” Mees nägi välja nagu üle seitsmekümnene, kel on viiekümneaastase keha ja teismelise hing.

„Lennuk on teie oma?”

„Jah. See on Scout.”

„Näeb välja nagu Steve Fossetti lennuk.”

„Päris sarnane küll. Mootor on Locoman kolm-null-kuus, mis pigistab välja 180 hobujõudu. Täiskäigul on tippkiirus 225 kilomeetrit tunnis.”

Kortsutasin kulmu. „See pole kuigi kiire.”

„Kiirusest loobusin ma juba ammu.” Ta asetas käe kolme labaga propellerile. „Ta suudab maanduda kiirusel kuuskümmend kilomeetrit tunnis, mis tähendab, et ma suudan ta maha panna umbes selle angaari suurusele platsile.”

Angaari suurus oli umbes kakskümmend korda nelikümmend meetrit.

„Mis tähendab,” – ta naeratas – „et saan käia jahil ja kalal päris üksikutes paikades. See muudab mu klientide seas üsna taganõutuks.” Ta tõmbas õhku läbi hammaste ja silmitses suurt kella, arvutades aega ja tunde. „Isegi kui ma teid Denverisse viin, ei pruugi te sealt täna õhtul minema saada.”

„Ma võtan selle riski. Leti tagant öeldi mulle, et torm võib nii paksu lume maha laduda, et täna õhtul ja homme jääb kõik seisma.”

Ta noogutas. „Odav lõbu see ei ole.”

„Kui palju?”

„Üks viiskümmend tunnis ja te peate maksma kinni minu sinna- ja tagasisõidu. Hind teile on umbes üheksasada dollarit.”

„Kas krediitkaart kõlbab teile?”

Ta imes veel õhku läbi hammaste, pigistas ühe silma vidukile ja uuris mind. Ta oleks otsekui iseenesega vestlust pidanud. Lõpuks ta noogutas, naeratas suunurgast ja ulatas mulle käe. „Grover Roosevelt.”

Raputasin seda. Käsi oli mõhnaline ja tugev. „Olete kuidagi suguluses endise presidendiga?”

Ta naeratas. „Kaugelt, aga nad ei otsi mind taga.”

„Mina olen Ben Payne.”

„Kas te tõesti kannate valget jakikest, mille rinnale on kirjutatud „Dr Payne”?”

„Jah.”

„Ja patsiendid tõepoolest maksavad teile raha, et te nende eest hoolitseksite?”

Ulatasin talle oma visiitkaardi. „Mõningaid neist ma isegi lõikan.” Kaardi allosas oli kirjas:

KNOW PAIN? NO PAYNE

KNOW PAYNE? NO PAIN.^[1.]

Grover koputas visiitkaardile. „Jeesus võiks teie peale pahandada, et olete tema loosungi pihta pannud.”^[2.]

„Noh ... seniajani pole ta mind kohtusse kaevanud.”

„Olete Jeesust opereerinud?”

„Ei tea küll, et oleks.”

Ta naeratas, võttis särgitaskust piibu, toppis sellesse tubakat, siis õngitses esitaskust Zippo välgumihkli. Ta klõpsas selle lahti ja imes siis piipu, tõmmates leeki allapoole, rohkem tubakasse. Kui selle kese punaselt hõõguma lõi, klõpsas ta välgumihkli kinni ja libistas selle tagasi taskusse. „Ortopeedia, jah?”

„See ... ja erakorraline meditsiin. Sageli käivad need käsikäes.”

Ta surus käed taskutesse. „Andke mulle viisteist minutit aega. Pean naisele helistama. Teatan talle, et jään hiljaks, aga kui tagasi jõuan, viin ta praadi sööma. Siis ...” Ta näitas pöidlaga üle õla tualettruumi suunas. „Pean ühe mehega hobuse asjus aru pidama.” Ta astus telefoni suunas, rääkides üle õla. „Visake oma kotid tagaossa.”

„Kas siin on wifi?”

„Jah. Parool on „tank”.”

Avasin oma sülearvuti kaane, leidsin võrgu, logisin sisse ja laadisin alla oma e-posti, selle hulgas isiklikud kirjad ja häälsõnumid, mis olid kõik audiofailidena minu kontole edasi saadetud. Kuna nii suur osa minu ajast oli ära planeeritud, vastasin peaaegu kõigile meili teel. Seda teinud, sünkroniseerisin diktofoni arvutiga ja saatsin sisseloetud faili meie mahakirjutusosakonda, tehes varunduseks ja varunduse varunduseks koopiad ka kahte teise serverisse. See on igasuguste jamade välistamiseks. Siis panin arvuti kinni, arvates, et vastan kõigile oma vastamata kirjadele lennu ajal ja saadan need automaatselt ära siis, kui maandume.

Grover ilmus mõni minut hiljem jälle välja, minnes telefoni juurest tualettruumi suunas. Mu silme ees vilksatas koju jõuda üritava Ashley Knoxi pilt.

„Kui palju inimesi te peale saate võtta?”

„Lisaks mulle endale veel kaks, kui neil midagi puus puusa vastas istumise vastu pole.”

Vaatasin üle õla lennujaama poole. „Kas võiksite kümme minutit oodata?”

Ta noogutas. „Ma teen läbi oma lennueelsed protseduurid.” Ta heitis pilgu õue. „Kuid te peate kiirustama. Teie võimaluseaken on sulgumas.”

Mu sõber minibussijuht viis mu tagasi pagasi vastuvõtu alasse ja kuna olin ta ainus kunde, pakkus ta jälle, et võib mind oodata. Leidsin Ashley kõnnitee äärelt järgmist taksot ootamas. Ta oli oma pükskostüümile North Face’i sulejope peale tõmmanud.

„Ma tellisin tšarterlennu, mis viib mind Denverisse. Võib-olla jõuan sellest tormist ette. Ma tean, et me ei ole just iidamast-aadamast tuttavad, aga lennukis on ühele reisijale veel ruumi.”

„Tõsiselt räägite või?”

„See peaks võtma veidi vähem kui kaks tundi.” Sirutasin mõlemad käed välja. „Ma tean, et see võib paista pisut ... mida iganes. Aga ma olen ka ise kogu selle pulmavärgi läbi teinud ja kui olete vähegi minu naise moodi, siis te järgmised kaks päeva ei maga, vaid püüate kõik pisiasjad täiuslikult korda ajada. See on lihtsalt ühe professionaali aus pakkumine teisele. Ilma mingi tagamõtteta.”

Tema näol oli umbusu vari. „Ja te ei taha minult midagi?” Ta seiras mind pilguga. „Sest ... uskuge mind.” Ta vangutas pead. „Ma olen kakelnud suuremate meestega kui teie.”

Keerutasin oma sõrmes abielusõrmust. „Meie ridaelamu tagumisele verandale, kus ma kohvi rüüpan ja üle ookeani vaatan, asetas mu naine kolm kaussi, et sööta kõiki prügikastikasse, kes parkimisplatsil ringi kooserdasid. Nüüd joovad nad koos minuga igal hommikul kohvi. Mul on neile nimed ja ma olen nende nurrumisega ära harjunud.”

Ashley kulmude vahele ilmus kortsuke. „Tahate öelda, et ma olen nagu hulkuv kass?”

„Ei. Ma tahan öelda, et ma ei pannud kasse üldse tähele, enne kui mu naine neile tähelepanu juhtis. Tema hakkas neid söötma. Avas mu silmad. Nüüd ma näen neid igal pool. Omal moel on see laienenud ka sellele, kuidas ma näen inimesi. Mis on hea, sest meie, arstid, kipume ajapikku pisut tuimaks muutuma.” Peatusin. „Ma ei taha, et te oma pulmadest ilma jääksite. See on kõik.”

Panin esimest korda tähele, et Ashley pisut nagu hüples või olid tal rahutud jalad või muud sellist.

„Kas teeme sõiduraha pooleks?”

Kehitasin õlgu. „Kui see teid rahustab, aga teretulnud olete nii või teisiti.”

Ta silmitses maandumisrada, tammudes ühelt jalalt teisele. „Ma peaksin oma kuus pruutneitsit homme hommikusöögile viima ja selle järel mõne tunni spaas veetma.” Ta vaatas lennujaamabussi ja eemalt paistvaid hotelli tulesid. Siis hingas ta sügavalt sisse ja naeratas. „Täna õhtul siit minema pääseda oleks ... imetore.” Ta kiikas jälle terminali poole. „Kas saate kolm minutit oodata?”

„Muidugi, aga ...” Roheline klomp meie taga oleval lennujaama kuvaril nihkus lähemale.

„Vabandust. Liiga palju kohvi jõin. Kavatsesin ju kõigest hotelli minna. Arvatavasti on tualettruum siin suurem kui lennukis.”

Ma naersin. „Tõenäoliselt küll.”

1 Tunned valu? Pole Payne’i. Tunned Payne’i? Pole valu (ingl k). − Tlk [ ↵ ]

2 Know Jesus, no pain! No Jesus, know pain! − Tlk [ ↵ ]