Читать книгу Haneema jutud - Charles Perrault - Страница 4

Üks vähestest maailmakirjanduse esindajatest, kelle kangelasi tunnevad ka meie lapsed enne lugema ning kirjutama õppimist, on kindlapeale Charles Perrault^[1] (1628—1703).

Neljast vennast (Pierre, Nicolas, Claude ja Charles), kes kõik olid sulemehed, on jäänud kõigi rahvaste entsüklopeediaisse kaks: Claude, kes oli literaat, arst ja arhitekt (Louvre’i kolonnaad ja Pariisi observatoorium on tema projekteeritud), ja Charles — „Punamütsikese“ ja „Saabastega Kassi“ autor.

Charles Perrault’ elutööks sai kunstiideoloogiline võitlus klassitsismi vaimse juhi Boileau’ vastu. Kui viimane nõudis antiikeeskujude ning klassitsismi kaanonite järgimist, siis vennad Perrault’d ülistasid oma kaasaega. Nende arvates on inimkond kukesammul ikka edasi arenenud, iga generatsioon on teadmiste varasalve midagi kasulikku juurde lisanud, mistõttu loojanatuur puhkeb kaasajal õitsele eredamalt kui endistel aegadel.

Boileau’ga polemiseerimine neelas Charles Perrault’ parimad loominguaastad. Poeem „Louis Suure sajand“ (Le Siècle de Louis le Grand, 1687) ja dialoogid pealkirjaga „Paralleelid antiik- ja kaasaja autorite vahel“ (Parallèles des Anciens et des Modernes, 1688—1692) olid populaarsed tema eluajal, neid tuli ette lugeda Akadeemias, pidevalt kaitsta, argumenteerida, veenda oma ideede õigsuses Colbert’i, Päikesekuningat ennastki. Tänapäeva seisukohalt tundub see kõik tühi töö, sest prantslaste Suure sajandi eri leeride esindajad on jätnud kirjanduslukku sügavaid jälgi, ja nii vajunukski Charles Perrault’ nimi unustusehõlma, kui ta poleks oma lasterohke pere tarbeks kirja pannud „Möödunud aegade lugusid“, mida rohkem tuntakse „Haneema juttudena“ (Contes de ma mère l’Oie, 1697).

Perrault’ muinasjuttude ilmumisaasta on tähtis daatum pedagoogika ajaloos. Mida teinuks rahvusaabitsate koostajad ilma Perrault’ muinasjuttudeta? Perrault’st algab ka teadlik folkloori kogumine ja ülestähendamine.

Tahtmatult pani Perrault kõiki teisi rahvaid prantslasi armastama. Kuidas saabki mitte armastada Punamütsikest või Saabastega Kassi või Pöialpoissi? Kas Pjotr Tšaikovski oleks saanud luua nii kaunist muusikat, kui ta poleks lapsepõlves ära armunud Uinuvasse Kaunitari? Nii on ka Tuhkatriinu ja teiste Perrault’ kangelastega.

Kuid prantslastel on veel teisigi häid muinasjutuvestjaid, kes nii või teisiti on Euroopa kultuuri mõjustanud.

Madame d’Aulnoy^[2] (õige nimega Marie Catherine Le Jumel de Barneville, krahvinna d’Aulnoy, 1650—1705) kirjutas kokku tervelt kuus raamatut muinasjutte. Tänapäeva prantsuse väljaannetes trükitakse neist ära neli-viis, meie tõlkisime ära kolm: „Sinilind“ (L’Oiseau bleu), „Kuldjuustega Kaunitar“ (La Belle aux cheveux d’or) ja „Hirvena metsas“ (La Biche au bois).

Sinilinnu temaatikat võib pidada madame d’Aulnoy’ originaalideeks. Siiani inspireerib tema „Sinilind“ kunstnikke, kirjanikke, heliloojaid. Sümboli autori anonüümseks jäädes kinkis eestlastele igihalja sinilinnu-laulu Raimond Valgre. Nii on kaugete aegade prantsuse daami sinilinnu-sümboolika ja -idee saanud omaseks ka meile. Tähistab ju sinilind veel saabumata armastuse ideaali, siiraid tundeid, truudust ning hingerahu, mille poole me kõik pürgime.

Jean Cocteau pidas parimaks prantsuse muinasjutuks madame Leprince de Beaumont’i^[3]

„Kaunitari ja Koletist“ (La Belle et la Bête, 1757). Cocteau lavastas ka samanimelise flmi, kus Koletistprintsi mängis Jean Marais.

Jeanne Marie Leprince de Beaumont töötas kaua pedagoogina Inglismaal. Ta oli kirjutav pedagoog, ta on kirjutanud tervelt seitsekümmend köidet pedagoogikaalast kirjandust. Sellest hiigelloomingust on järele jäänud üks imetore muinasjutt, mida te kohe loete.

Lauri Leesi

[1]loe: sarl pɛroo

[2]loe: donua

[3]loe: löprä(n)s dö bomo(n)