Читать книгу Haneema jutud - Charles Perrault - Страница 7

Elas kord aadlimees, kes oli teist korda abiellunud ja nii kõrgi ning upsaka naise saanud, et säärast ei olnud keegi enne näinud. Naisel oli kaks samasuguse iseloomuga tütart, kes olid temaga täiesti ühtemoodi. Mehel aga oli nooruke tütar, iseäranis tasane ja hea: ta oli läinud emasse, kellest paremat inimest ei olnud ilmas leida.

Vaevalt said pulmad peetud, kui võõrasema oma halba iseloomu näitama hakkas. Tal sõid hinge seest noore lapse voorused, mille tõttu tema oma tütred veel vihkamisväärsemad paistsid. Naine pani noore tüdruku kõige raskemaid majatöid tegema: tema pidi nõusid ja treppe pesema, majaemanda ja perepreilide tube kraamima. Neiu enda magamisase oli üleval pööningul, viletsal õlekotil, õed aga elasid parkettpõrandaga tubades, kus neil seisid viimase moe järgi meisterdatud sängid ja peeglid, milles nad võisid ennast pealaest jalatallani näha. Vaene laps kannatas kõike nurisemata ega tihanud isalegi kaevata, sest ta oleks saanud tõrelda — oli ju isa täielikult oma naise võimu all.

Kui neiu tööga valmis sai, seadis ta ennast kolde nurka ja istus tuha peale, mistõttu teda tavaliselt Tuhalsitsijaks kutsuti. Noorem õde oli vanemast vähe viisakam ja hüüdis teda Tuhkatriinuks. Ja ometigi oli viletsates hilpudes Tuhkatriinu sada korda ilusam kui tema uhketes rõivastes õed.

Kord juhtus, et kuningapoeg korraldas peo, kuhu ta kõik kõrgest soost inimesed kutsus. Ka meie preilid olid palutud, sest nad kuulusid riigi suurtsugu inimeste hulka. Õekesed rõõmustasid kangesti ja asusid kibekiiresti kleite ja soenguid valima, mis neile kõige paremini sobiksid. Uus vaev Tuhkatriinule, sest tema pidi õdede pesu triikima ja kätiseid plisseerima. Jutt käis ainult selle ümber, mismoodi keegi ennast riidesse paneb.

„Mina,“ ütles vanem õde, „panen selga punase sametkleidi ja Inglismaalt toodud ehted.“

„Mina,“ ütles noorem, „panen hariliku seeliku, see-eest aga kuldlilledega mantoo ja teemantidega vöö, mida sugugi iga päev ei näe.“

Läkitati tubli tanutegija järele, et ta kahe volangireaga tanud valmistaks, ja osavalt meistrilt osteti iludusmärke. Õed kutsusid Tuhkatriinu nõuandjaks, sest tal oli hea maitse. Tuhkatriinu andiski ülihead nõu ja pakkus ennast koguni nende juukseid sugema, millega õed meelsasti nõus olid. Kui Tuhkatriinu nende juukseid suges, küsisid nad temalt:

„Tuhkatriinu, kas sa tahaksid ka ballile minna?“

„Oi, preilid, mis te minu üle naerate! Ei minusugusel kõlba sinna minna.“

„Sul on õigus, kõik naeraksid laginal, kui näeksid Tuhalsitsijat peole minemas.“

Mõni teine Tuhkatriinu asemel oleks kõik nuripidi teinud, aga tema oli hea ja kammis juukseid ilusasti edasi. Õekesed olid rõõmu pärast nii meelest ära, et ligemale kaks päeva ei võtnud toitugi suhu. Üle tosina nööri tõmmati katki, et nende pihtu peenemaks pigistada, ühtesoodu keerutasid nad peegli ees.

Viimaks jõudis õnnepäev kätte. Õed tõttasid minema ja Tuhkatriinu pilk saatis neid niikaua, kuni nad näha olid. Kui ta silm neid enam ei seletanud, puhkes ta nutma. Sel hetkel astus sisse Tuhkatriinu ristiema ning nähes tütarlast haledasti nutmas, küsis, mis mure ta südant vaevab.

„Ma tahaksin kangesti... ma tahaksin kangesti...“

Ta nuttis nii kibedasti, et ei saanud lauset lõpetada. Aga ristiema, kes oli haldjas, ütles talle:

„Sa tahaksid kangesti peole minna, eks ole nii?“

„Oo jaa,“ vastas Tuhkatriinu ohates.

„Olgu nii!“ sõnas ristiema. „Kui sa hea laps oled, lasen sul peole minna.“

Ta viis Tuhkatriinu välja ja ütles talle:

„Mine aeda ja too mulle üks kõrvits.“

Tuhkatriinu läks sedamaid, otsis kõige ilusama kõrvitsa välja ja tõi selle ristiemale, ehk ta küll ei osanud arvata, kuidas kõrvits teda peole võiks aidata. Ristiema õõnestas kõrvitsa seest tühjaks, jättis ainult koore alles, puudutas seda võlukepikesega ja sealsamas muutus kõrvits uhkeks kuldseks tõllaks. Siis läks ta hiirepuuri järele; puuris oli kuus elavat hiirt. Ristiema käskis Tuhkatriinul puuriava veidike paotada ja puudutas võlukepikesega iga hiirt, kes sealt välja lipsas, nii et see sealsamas toredaks hobuseks muutus. Ilus kuuehobuserakend hiirekarva kimlitega oligi valmis. Ristiema pidas aru, kellest kutsarit teha.

„Ma lähen vaatan, ehk on rotipuuris mõni rott,“ ütles Tuhkatriinu. „Sellest võiks kutsari teha.“

„Sul on õigus,“ kostis ristiema. „Mine vaata järele!“

Tuhkatriinu tõi rotipuuri, milles oli kolm prisket rotti. Haldjas valis kolme hulgast välja uhke habemega roti, ja kui ta oli teda puudutanud, muutus too turskeks kutsariks, kellel olid kõige ilusamad vuntsid, mis iial nähtud.

Seejärel ütles ristiema Tuhkatriinule:

„Mine aeda. Kastekannu tagant leiad sa kuus sisalikku. Too need siia!“

Vaevalt sai Tuhkatriinu need toodud, kui ristiema muutis sisalikud kuueks teenriks, kes oma kardpaeltega livreedes sedamaid tõlla taha asusid, nagu ei oleks nad kogu oma eluajal muud teinudki.

Siis ütles haldjas Tuhkatriinule:

„Näed sa, nüüd sul on, millega peole minna. Oled sa rahul?“

„Jah, aga kas ma pean niiviisi, nendes närustes hilpudes minema?“

Ristiema puudutas teda võlukepikesega ja ühe silmapilguga muutusid Tuhkatriinu riided kalliskividega tikitud kuld- ja hõberõivasteks. Siis andis ristiema talle paari maailma ilusamaid kristallkingakesi.

Nõndaviisi ehituna astus Tuhkatriinu tõlda. Ristiema aga manitses teda, et ta mingil juhul üle südaöö ei jääks, ja hoiatas, et kui ta siis ballil silmapilgugi kauem viibib, muutub tõld uuesti kõrvitsaks, hobused hiirteks ja tema riided saavad jällegi endisteks. Tuhkatriinu tõotas ristiemale, et ta tingimata enne südaööd ära tuleb.

Tuhkatriinu asus teele, suurest rõõmust nagu meelest ära.

Kuningapojale anti teada, et on tulnud tähtis printsess, keda keegi ei tunne, ja kuningapoeg tõttas teda vastu võtma. Ta ulatas Tuhkatriinule tõllast mahaastumiseks käe ja juhatas ta piduliste juurde saali.

Ümberringi tekkis sügav vaikus, tantsijad jäid seisma ja viiulid vakka, suure tähelepanuga silmitseti tundmatu neiu säravat ilu. Kostis ainult imestusepominat:

„Oo, kui ilus ta on!“

Isegi kuningas, kes oli juba päris vana, ei saanud Tuhkatriinult silmi ära ja lausus tasakesi kuningannale, et ta ei ole juba ammugi nii ilusat ja armsat neidu näinud. Naised uurisid hoolega tema soengut ja rõivaid, et juba hommepäev endale samasuguseid saada, oleks vaid küllalt kauneid kangaid ja küllalt osavaid meistrimehi leida.

Kuningapoeg juhatas Tuhkatriinu aukohale ja palus ta hiljem tantsima. Tuhkatriinu tantsis nii nõtkelt, et imetlus aina kasvas. Toodi uhke piduroog, aga noor prints ei söönud sugugi, vaid ainult vaatas üksisilmi Tuhkatriinut. Siis Tuhkatriinu läks ja võttis õdede juures istet, oli nende vastu väga viisakas ja lahke. Ta pakkus neile sidruneid ja apelsine, mis ta printsilt oli saanud, ja õed panid seda väga imeks, sest nad ei tundnud teda ära. Kui nad seal nõnda juttu vestsid, kuulis Tuhkatriinu, kuidas kell kolmveerand kaksteist lõi. Kohe tegi ta sügava kummarduse pidulistele ja kiirustas minema nii kärmesti kui jalad võtsid.

Kui ta koju jõudis, rääkis ta kohe kõigest ristiemale, tänas teda ja ütles, et ta tahaks kangesti ka teisel päeval peole minna, sest kuningapoeg oli palunud teda tulla. Parajasti kui ta ristiemale jutustas kõigest, mis peol oli sündinud, koputasid õed uksele. Tuhkatriinu läks ust lahti tegema.

„Küll te jäite kauaks!“ haigutas Tuhkatriinu silmi hõõrudes ja ringutades, just nagu oleks ta alles praegu unest virgunud. Ometi ei olnud tal magamise tahtmist sest ajast peale, kui ta neist lahkunud oli.

„Oleksid sa ballile tulnud,“ ütles üks õde, „ei oleks sa seal igavust tundnud. Sinna tuli üks ütlemata ilus printsess, kõige ilusam, keda kunagi nähtud. Ta oli meie vastu nii lahke, pakkus meile sidruneid ja apelsine.“

Tuhkatriinu oli suurest rõõmust nagu meelest ära. Ta küsis õdedelt, kuidas oli printsessi nimi, aga nad ütlesid, et keegi teda ei tundnud ja et kuningapoeg on sellepärast suures hingevaevas ja et ta annaks kõik siin ilmas, kui ainult teada saaks, kes see printsess on. Tuhkatriinu naeratas ja ütles:

„Ta oli vist väga ilus?... Jumal, kui õnnelikud te olete! Kas mina ei saaks teda näha? Kallis Javotte, laenake mulle oma kollane kleit, mida te iga päev kannate!“

„Või veel! Ei tule mõttessegi!“ ütles Javotte. „Peaksin püstihull olema, kui laenaksin oma kleidi räpasele Tuhalsitsijale.“

Tuhkatriinu seda ootaski, et õde keeldub, ja tal oli hea meel, sest ta oleks olnud tõsises kimbatuses, kui õde oleks valmis olnud talle oma kleiti laenama.

Teisel päeval olid õed jälle ballil ja Tuhkatriinu samuti, veel uhkemini ehitud kui esimene kord. Kuningapoeg ei astunud sammugi tema kõrvalt ja rääkis talle vahetpidamata õrnusi. Noor neiu ei tundnud sugugi igavust ja unustas ristiema manitsused. Nii kostis ta kõrvu südaöö esimene kellalöök, kui tema meelest kell ei olnud veel üksteistki saanud. Tuhkatriinu tõusis püsti ja pages välejalgselt kui hirv. Kuningapoeg ruttas talle järele, aga ei saanud teda kätte. Tuhkatriinul libises jalast kristallkingake, mille prints õrnalt maast üles võttis. Tuhkatriinu jõudis lõõtsutades koju, ilma tõllata, ilma teenriteta, oma viletsates hilpudes. Kogu toredusest ei olnud talle jäänud muud kui üks king, samasugune kui see, mis tal jalast oli libisenud.

Palee väravavahtidelt päriti järele, kas nad ei olnud näinud ühte printsessi lahkumas. Vahid kostsid vastu, et nad ei olnud näinud lahkumas kedagi peale üsna viletsates riietes noore tüdruku, kes oli rohkem talutüdruku kui preili moodi.

Kui õed peolt koju jõudsid, küsis Tuhkatriinu, kas nad olid hästi lõbutsenud ja kas too kaunitar ka seal oli olnud. Õed vastasid, et jah, aga et ta oli põgenenud, kui kell südaöötundi lõi, ja et kiirustamisega oli tal maailma ilusaim kristallkingake jalast libisenud ja et kuningapoeg oli selle üles võtnud ja et pärastpoole oli ta peol ainult seda vaadanud ja et kindlasti oli ta kõrvuni armunud ilusasse neiusse, kellele väike kingake kuulus.

Nad rääkisid sulatõtt, sest mõni päev hiljem laskis kuningapoeg igal pool kuulutada, et ta võtab naiseks selle, kellele king täpselt jalga sobib. Esiti prooviti kinga jalga printsessidele, hertsoginnadele ja teistele õukondlastele, aga ilmaasjata. King toodi kahele õele, kes püüdsid kõigest väest oma jalga kingakesse pitsitada, aga see ei läinud korda. Tuhkatriinu vaatas pealt, tundis oma kingakese ära ja ütles naerdes:

„Peaksin proovima, kas ta mulle õige ei passi.“

Õed hakkasid naerma ja teda pilkama. Aadlimees, kes kingapassitamist toimetas, silmitses Tuhkatriinut tähelepanelikult ja leidis ta väga ilusa olevat, ütles, et see on väga õige ja et temal on käsk kõikidele neidudele kinga jalga proovida. Ta pani Tuhkatriinu istuma ja kinga tema väikesesse jalga lükates nägi, et see läks sinna lipsti ja sobis talle nagu valatult. Õdede imestus oli suur, aga see kasvas veelgi, kui Tuhkatriinu taskust teise kinga võttis ja selle ka jalga pani. Siis tuli kohale ristiema, puudutas võlukepikesega Tuhkatriinu riideid ja muutis need veel uhkemaks, kui eelmised olid olnud.

Nüüd tundsid õed Tuhkatriinus peol nähtud kaunitari ära. Nad langesid ta jalge ette ja palusid andestust halva kohtlemise pärast, mida ta oli pidanud nende poolt kannatama. Tuhkatriinu aitas nad püsti ja ütles neid kaisutades, et ta annab hea meelega andeks, ja palus neid teda ikka armastada.

Ehituna, nagu ta oli, viidi ta noore printsi ette. Printsi meelest oli ta veel ilusam kui enne, ja mõni päev hiljem abielluski ta Tuhkatriinuga. Tuhkatriinu aga, kes oli samavõrra hea kui ilus, laskis oma õed kuningalossi tuua ja pani nad veel samal päeval kahele tähtsale õukondlasele mehele.