Читать книгу Haneema jutud - Charles Perrault - Страница 5

Üks mölder oli jätnud oma kolmele lapsele päranduseks ainult veski, eesli ja kassi. Vara sai ruttu jagatud. Selleks ei kutsutud kohale ei notarit ega advokaati, sest need oleksid kehva päranduse peagi ära õginud. Kõige vanem poeg sai veski, keskmine sai eesli, kõige noorem sai ainult kassi. Viimane ei mõistnud oma kehva osa pärast kuidagi lohutust leida.

„Minu vennad,“ ütles ta, „võivad endale ausalt leiba teenida, kui nad kokku jäävad. Aga kui mina olen kassi ära söönud ja tema nahast endale muhvi teinud, pean surema nälga.“

Ehkki kass kuulis tema sõnu, ei näidanud ta seda välja ja ütles väärikal ning tõsisel ilmel:

„Ärge heitke meelt, isand. Andke mulle kott ja laske mulle paar saapaid teha, et ma saaksin võsas käia, ja küll te näete, et teie jagu polegi nii halb, kui teile praegu paistab.“

Olgugi et kassi peremees sellele suuremat lootust ei pannud, oli ta ometigi näinud, kuidas kass oli osavate trikkidega rotte ja hiiri püüdnud — kas jalgupidi rippu olles või jahu sees surnut teeseldes —, ja ta ei kaotanud päriselt usku, et võib kassi abiga viletsusest pääseda.

Kui kass oli nõutud asjad saanud, tõmbas ta saapad südilt jalga, riputas koti kaela, võttis kotinöörist esikäppadega kinni ja läks tihnikusse, kus oli rohkesti küülikuid. Ta pani kotti kliisid ja jänesekapsast, sirutas ennast välja nagu koolnu ja jäi ootama, et mõni nooruke küülik, kel selle ilma kavalused veel teadmata, tuleks ja hakkaks ta kotis tuhnima ning sööma seda, mis ta sinna oli pannud.

Vaevalt sai kass pikali heita, kui saak oligi käes. Noor tuisupea küülik puges kotti ja kassi-isand tõmbas kähku nöörid kinni, võttis küüliku ning tegi talle halastuseta otsa peale. Täis uhkust oma saagi üle, läks ta kuninga juurde ja palus ennast jutule võtta. Kass juhatati Tema Majesteedi vastuvõtusaali, kus ta sisse astudes tegi kuninga ees sügava kummarduse ja ütles:

„Majesteet, härra markii de Carabas^[1] (selle nime pani kass oma peremehele omast peast) tegi mulle ülesandeks tuua teile see küülik tema tihnikust.“

„Ütle oma isandale,“ sõnas kuningas, „et ma tänan teda ja et mul on väga hea meel.“

Uks teine kord peitis kass ennast põllule ja hoidis kotisuud lahti. Kui kaks põldpüüd sinna sisse olid pugenud, tõmbas ta nöörid kokku ja püüdis nõndaviisi mõlemad. Siis viis ta põldpüüd kuningale, nagu oli viinud küüliku tihnikust. Kuningas võttis needki heameelega vastu ja käskis kassile jootraha anda.

Kahe või kolme kuu jooksul toimis kass sedaviisi, tuues aeg-ajalt kuningale oma peremehe jahisaaki. Kui ta ühel päeval kuulda sai, et kuningas pidi oma tütrega, maailma kauneima printsessiga, jõe äärde jalutussõidule minema, ütles kass oma peremehele:

„Kui te nüüd minu õpetust mööda talitate, olete tehtud mees. Te minge jõkke suplema seal kohas, kus ma teile näitan, ja kõik muu jätke minu hooleks.“

Markii de Carabas tegi kassi õpetust mööda, ehk ta küll ei teadnud, mis tulu sest võiks olla. Kui kassi peremees parajasti suples, sõitis kuningas mööda ja kass pani kõigest kõrist karjuma:

„Appi! Appi! Härra markii de Carabas upub!“

Karjumise peale pistis kuningas pea tõllaaknast välja, ja tundes ära kassi, kes oli talle ühtelugu jahisaaki toonud, käskis oma ihukaitsjatel härra markii de Carabas’le kähku appi minna.

Samal ajal kui markiid veest välja tõmmati, astus kass tõlla juurde ja ütles kuningale, et isanda suplemise ajal olid vargad tulnud ja tema riided ära viinud, ehk ta küll kõigest kõrist oli karjunud: „Võtke varas kinni!“. (Naljavend oli riided suure kivi alla peitnud.)

Sedamaid andis kuningas rõivastusohvitserile käsu tuua härra markii de Carabas’le riided oma uhkest rõivavarast. Kuningas oli markii vastu väga tähelepanelik, ja et temale toodud uhked riided ta hea välimuse esile tõstsid — ta oli ilus ja kauni kehaehitusega —, oli ta kuningatütrele väga meele järele. Vaevalt sai markii de Carabas printsessile paar-kolm väga aupaklikku ja pisut õrna pilku heita, kui printsess temasse hullupööra armus.

Kuningas avaldas soovi, et noormees tõlda astuks ja nendega jalutussõidu kaasa teeks. Vaimustuses, et tema plaan hakkab õnnestuma, sibas kassi-isand ette ja aasal niitjaid kohates ütles neile:

„Tublid niitjad, kui te ei ütle kuningale, et aas, mida te niidate, kuulub härra markii de Carabas’le, tehakse teist kõigist hakkliha.“

Kuningas päriski niitjatelt, kellele kuulub aas, mida nad niidavad.

„See kuulub härra markii de Carabas’le,“ kostsid niitjad kui ühest suust, sest kassi ähvardus oli neile hirmu naha vahele ajanud.

„Teil on siin toredad maad,“ ütles kuningas markii de Carabas’le.

„Jah, Majesteet,“ vastas markii, „niit annab igal aastal head heina.“

Kassi-isand, kes kogu aeg ees jooksis, kohtas viljalõikajaid ja ütles neile:

„Tublid viljalõikajad, kui te ei ütle, et need põllud kuuluvad härra markii de Carabas’le, tehakse teist hakkliha.“

Kuningas sõitis sealt üürikese aja pärast mööda ja tahtis teada, kellele kuuluvad kõik need viljapõllud, mida ta nägi.

„Need kuuluvad härra markii de Carabas’le,“ kostsid viljalõikajad. Ja kuningas rõõmustas ühes markiiga.

Kass aga muudkui käis tõlla ees ja ütles ühte ja sedasama kõigile, keda ta kohtas. Ja kuningas imestas härra markii de Carabas’ suurte valduste üle.

Viimaks jõudis kassi-isand toreda lossi juurde, kus elas nii päratu rikas inimsööja, nagu keegi enne ei olnud näinud. Kõik need maad, kust kuningas läbi oli sõitnud, kuulusid sellele lossile. Kass oli järele uurinud, kes see inimsööja on ja mis nõiakunste ta tunneb, ning palus ennast vastu võtta, öeldes, et ta polevat tahtnud lossist mööda minna, ilma et oleks saanud peremehele oma austust avaldada. Inimsööja võttis ta vastu nii viisakalt, nagu üks inimsööja seda teha oskab, ja palus kassil jalgu puhata.

„Ma olen kuulnud,“ ütles kass, „et te võite ennast mistahes loomaks moondada, et te võite endale näiteks lõvi või elevandi kuju võtta.“

„Sulatõsi,“ vastas inimsööja järsult, „näitan teile seda kohe praegu ja moondan enese lõviks.“

Kassil tuli kabuhirm peale lõvi enda ees nähes ja ühe silmapilguga oli ta üleval räästarennil. See ei läinud küll päris ilma vaeva ja ohuta, sest saapad ei ole suuremad asjad katusekividel kõndimiseks.

Kui kass mõne aja pärast nägi, et inimsööja oli jälle endine, tuli ta alla ja tunnistas, et oli koledat hirmu tundnud.

„Ma olen veel kuulnud,“ ütles kass, „ehk ma küll ei taha seda uskuda, et te võite ennast kõige pisemaks loomaks, näiteks rotiks või hiireks moondada. Pean aga tunnistama, et minu meelest on see ilmvõimatu.“

„Ilmvõimatu!“ hüüdis inimsööja. „Kohe näete!“ Ja sealsamas moondas ta enese põrandal sibavaks hiireks. Nii kui kass seda nägi, kargas ta hiirele kallale ja pistis ta kinni.

Kuningale hakkas jalutussõidul inimsööja uhke loss silma ja ta tahtis sinna sisse astuda. Kuuldes tõstesillal tõllamürinat, jooksis kass vastu ja ütles kuningale:

„Tere tulemast, Teie Majesteet, härra markii de Carabas’ lossi.“

„Kuidas, härra markii,“ hüüatas kuningas, „kas see loss kuulub ka teile? Ma ei ole näinud midagi toredamat kui see lossiõu ja kõik need hooned selle ümber. Vaadakem sisse, teie lahke loaga!“

Markii ulatas käe noorele printsessile ja nad sammusid kuninga järel trepist üles ning astusid suurde saali, kus ootas hiilgav pidusöök, mille inimsööja oli lasknud valmistada oma sõprade jaoks, kes pidid talle tol päeval võõrusele tulema ja ei tihanud nüüd sisse astuda, sest teadsid kuningat seal viibivat.

Kuningas oli markii de Carabas’ headest omadustest võlutud nagu ta tütargi, kes oli päris meeletu noormehe järele, ja pidades silmas markii rohket vara, ütles kuningas talle, kui oli viis-kuus peekritäit kummutanud:

„Kui te vaid soovite, härra markii, võite saada mu väimeheks.“

Sügava kummardusega võttis markii vastu au, mida osutas talle kuningas, ja ta abiellus veel samal päeval printsessiga. Kassist aga sai suur härra, kes püüdis hiiri veel ainult oma lõbuks.

[1]häälda: karabaa