Читать книгу Haneema jutud - Charles Perrault - Страница 6

Elas kord väike külatüdruk, kes oli nii ilus, et keegi ei olnud temataolist enne näinud. Ema armastas teda hullupööra, vanaema aga veel rohkem. Hea eideke laskis talle teha punase mütsikese, mis talle nii hästi sobis, et kõik inimesed hakkasid teda Punamütsikeseks kutsuma.

Ühel päeval, kui ema oli kooke küpsetanud, ütles ta Punamütsikesele:

„Mine vaata, kuidas vanaema elab. Ma kuulsin, ta olevat haige. Vii talle kooke ja pütike võid.“

Punamütsike asuski kohe teele vanaema poole, kes elas teises külas. Läbi metsa minnes kohtas Punamütsike kriimsilm Hunti, kellel tuli kange tahtmine teda ära süüa. Aga Hunt ei julgenud, sest metsas olid puuraiujad. Hunt päris, kuhu ta läheb. Vaene laps ei teadnud, et on ohtlik Hundi juttu kuulama jääda, ja vastas talle:

„Ma lähen vanaema poole, ema saadab talle kooke ja pütikese võid.“

„Kas vanaema elab väga kaugel?“ küsis Hunt Punamütsikeselt.

„Oo jaa,“ kostis Punamütsike, „näete, seal teisel pool veskit, küla esimeses majas.“

„Ah nii,“ ütles Hunt, „ma lähen ka teda vaatama. Mina lähen siit seda teed pidi, aga sina mine sealt mööda seda teist teed. Vaatame, kumb enne pärale jõuab.“

Hunt pistis lühemat teed pidi kõigest väest punuma, tüdrukuke aga läks pikemat teed mööda, korjas teel veel rõõmsal meelel pähkleid, lippas liblikate järele ja noppis väikesi lillekesi, mis metsast leidis.

Natukese aja pärast jõudis Hunt vanaema maja juurde ja koputas kopp-kopp!

„Kes seal on?“

„See olen mina, Punamütsike,“ ütles Hunt häält moonutades, „ma toon kooke ja pütikese võid, mille ema saatis.“

Vanaemal ei olnud päris hea olla, ta lebas sängis ja hüüdis:

„Tõmba pulgast, siis tuleb kramp lahti.“

Hunt tõmbas pulgast ja uks avanes. Ta kargas eidekese kallale ja neelas ta silmapilk alla, sest ta ei olnud juba üle kolme päeva midagi söönud. Siis pani Hunt ukse kinni ja heitis vanaema sängi ning jäi ootama Punamütsikest. Mõne aja pärast tuligi Punamütsike ja koputas uksele kopp-kopp!

„Kes seal on?“

Hundi jämedat häält kuuldes lõi Punamütsike algul kartma, arvas siis aga, et vanaema on nohus, ja vastas:

„See olen mina, Punamütsike, toon kooke ja pütikese võid, mille ema sulle saatis.“

Hunt karjus häält pisut mahendades:

„Tõmba pulgast, siis tuleb kramp lahti.“

Punamütsike tõmbas pulgast ja uks avanes.

Nähes Punamütsikest sisse astuvat, puges Hunt sängis teki alla peitu ja ütles:

„Pane koogid ja võipütt astja peale ja tule heida minu kõrvale.“

Punamütsike võttis riidest lahti, ronis sängi, ja imestas väga, et vanaema öösärgis nii imelik välja nägi. Ta küsis: „Vanaema, miks sul nii suured käed on?“

„Et sind paremini kallistada, mu laps.“

„Vanaema, miks sul nii suured jalad on?“

„Et paremini joosta, mu laps.“

„Vanaema, miks sul nii suured kõrvad on?“

„Et paremini kuulda, mu laps.“

„Vanaema, miks sul nii suured silmad on?“

„Et paremini näha, mu laps.“

„Aga, vanaema, miks sul nii suured hambad on?“

„Selleks, et sind ära süüa!“

Nende sõnade peale kargas Hunt Punamütsikesele kallale ja sõi ta ära.

Moraal:

Paljud lapsed, eriti aga väikesed ilusad tüdrukud, toimivad valesti, kuulates kõiksugu inimesi, mistõttu pole ka ime, et nii mõnegi neist hunt alla neelab. Ma ütlen küll „hunt“, aga mõtlen hoopis neid „hunte“, kes hulguvad linnatänavail ja saadavad mahedat juttu puhudes tüdrukuid koduukseni. Teadke siis, tüdrukud, et need „hundid“ on metsas elavatest huntidest palju hullemad.