Читать книгу Must tuul, valge lumi. Uue Vene natsionalismi tõus - Charles Clover - Страница 5

See raamat kasvas välja ühest kohtumisest 1998. aastal, varsti pärast seda, kui olin saabunud Financial Timesi kollanokast vabakutselisena Ukrainasse. Kui olin paar kuud Kiievist lugusid saatnud, rahuldas välisministeerium viimaks minu intervjuutaotluse ning saatis viisaka, kuigi üsna range asevälisministri Anton Buteiko näitama leebelt näpuga visamatele vigadele („meil on nüüd Lviv, mitte enam Lvov”) ning mind poliitiliselt veidi tüürima.

Suur osa sellest, mida ta rääkis, oli tavapärane jutt Ukraina partnerlusest Venemaaga ja soovist lõimuda Euro-Atlandi struktuuridega – kaks eesmärki, mis tollal ei tundunudki ühitamatud. Ent kohtumise lõpupoole mainis Buteiko huvitavat infokildu.

Paar kuud varem oli Venemaal ilmunud raamat pealkirjaga „Geopoliitika alused”. Selle autoril Aleksandr Duginil oli Buteiko sõnul teadaolevalt Vene konservatiivsete vanameelsete jõudude toetus ning raamat anti välja Vene kindralstaabi akadeemia abiga. Raamatus oli plaan Ukraina jagamiseks. See võiks olla väärt lugemine, arvas aseminister, kui tahaksin saada aimu, mida mõtlevad tema endised kolleegid Moskvas.

Järgmisel päeval läksin Kiievi Lesja Ukrainka nimelisse raamatukokku ja leidsingi teose. (Mõistetavatel põhjustel raamatukauplustes seda ei müüdud.) Minus tärkas huvi: raamatu kaanel oli mingi iidne Põhjala ruun ja endise Nõukogude Liidu kaart. Ja sees oligi tänuavaldus kindral Nikolai Klokotovile, Vene kindralstaabi akadeemia strateegiaosakonna juhile tema analüütilise abi eest raamatu kirjutamisel.

Raamatus tutvustati parempoolseid natsionalistlikke teooriaid, kahe maailmasõja vahelisi natside fašistlikke teooriaid nagu geopoliitika, ning lisaks poliitilist liikumist, millest ma ei olnud kunagi varem kuulnud ja mida nimetati eurasianismiks. See tundus kirjeldavat plaani Nõukogude Liidu taastamiseks teekonnal maailmas ülemvõimu haarava impeeriumi loomise poole.

Raamat pakkus Ukraina välisministrile küllaga põhjust muretsemiseks, muu hulgas lõik, mis väärib viimase poole kümnendi Gruusia ja Ukraina sündmuste valguses tähelepanu:

„Üks Venemaa geopoliitika absoluutne imperatiiv on Moskva täielik ja piiramatu kontroll kogu Musta mere ranniku üle Ukrainast Abhaasiani... Musta mere põhjakallas peab kuuluma täielikult Euraasiale ja kuuletuma tsentraalselt Moskvale.”

Järgmisel Moskva külastusel kohtusin raamatu autori Aleksandr Duginiga tema kabinetis avalikus raamatukogus, mis asub Moskva kuldsete sibulkuplite ja eraldatud tiikidega Novodevitše kloostri vastas. Endist dissidenti, kes oli vorpinud oma manifeste rõsketes keldrites koopiamasinal, juhtisid vabaduseotsingud totalitarismi võimu alt hoopis teise suunda kui paljusid tema nõukogudeaegseid kaasintellektuaale.

Venemaa pääsemine, uskus Dugin, peitus demokraatliku liberalismi voolu ümberpööramises, repressiivse tsentraalse kontrolli taastamises ning patriootide režiimi võimuletoomises, mille eesmärk oleks Vene impeerium, paljurahvuseline, multikonfessionaalne, kuid selgelt venelik ja mitteläänelik geopoliitiline ruum – Euraasia.

Juba Dugini olemasolu oli huvitav, arvestades külma sõja lõpuga kaasnenud kõmisevat võidumeeleolu. Dugin oli veetnud elu autoritarismi ahelatega maadeldes vaid selleks, et asuda rajama uut tüüpi autoritarismi, niipea kui vana viimaks langes. Ta meenutas mulle Žigalovit, Fjodor Dostojevski romaani „Sortsid” tegelast, kes ütles: „Piiramatust vabadusest jõuan piiramatusse despotismi.”

Dugin võis tõesti näha välja nagu dostojevskilik filosoofiahull erak. Tegelikult oli ta lõbus, hipilik ja läbinisti meeldiv sell ning lisaks üks kõige huvitavamaid ja paljulugenumaid intellektuaale, keda olen eales kohanud. Imestan tänaseni: kas Dugin tegelikult usub seda kõike või ei? Kuid tean, et miskitpidi on see tähtsusetu. Üksõik, kas Dugin on tõsiusklik või lihtsalt etendab rolli, kannab ta mõlemad võrdselt hästi välja, pildudes vaheldumisi viiteid okultismile, numeroloogiale, fašismile, postmodernismile ja Prantsuse kultuuriteooriale. Kuid mind huvitas viide kindralstaabile: kas Dugin oli lisaks sellele, et ta oli vandenõuteoreetik, ka osa vandenõust? Või oli ta lihtsalt andekas enesereklaamija? Dugini vastus kinnitas mõlemat võimalust. „Riigis on tähtsaid isikuid, kes neid seisukohti toetavad.”

Kui minu Duginit ja tema seisukohti kritiseeriv artikkel ilmus 1999. aastal atlantismi lipulaevas ajakirjas Foreign Affairs, ei tundnud Dugin end solvatuna ja meist said peagi ootamatult kirjasõbrad.

Kuigi sõitsin peagi pärast 11. septembri rünnakuid Venemaalt Lähis-Itta ja Aasia lõunaossa, pakkusid Dugin ja tema eurasianistlik liikumine mulle endiselt huvi. Londonisse naastes otsustasin kirjutada raamatu sellest, mida olin teada saanud. See tähendas tervet sajandit hõlmavate kirjutiste läbiuurimist ja intervjuusid kaasaegsetega.

Nüüd on see projekt teie käes. Sestsaati, alates 2005. aastast, kui seda kavandama (ja paar aastat hiljem kirjutama) hakkasin, on see teinud läbi palju muutusi. Paljudel traagilistel põhjustel on teos nüüd hoopis olulisem. Kui alustasin, oli Dugin marginaalne veidrik ja Venemaa impeeriumiambitsioonide teema suuresti teoreetiline. Raamat, mida kavandasin, pidi rääkima vähetuntud filosoofia järkjärgulisest tungimisest Vene poliitikasse ja sellest, kuidas Vene ajaloo kõige kapriissem ja julmem sajand oli sünnitanud kommunismi teoreetilise doppelgänger’i.

Ent ajaks, kui olin raamatu lõpetanud – kaheksa aastat pärast alustamist (sellest viis töötasin Financial Timesi Moskva büroo juhina) –, oli minu kirjeldatud nähtus muutunud marginaalsest ideest, millest kirjutati väikestes brošüürides ja mida levitati viletsa kvaliteediga võrgulehtedel, poolametlikuks võimuideoloogiaks, ja sellest pasundavad riiklikud telekanalid ning Vladimir Putini Kreml kasutas seda Ida-Ukraina vallutamisel. Dugin nimetati 2014. aastal ajakirja Foreign Policy saja juhtiva mõtleja hulka.1

Ma ei olnud kavatsenud kirjutada raamatut, milles on palju halbu uudiseid. Selle asemel et üritada kobamisi siduda eurasianistliku liikumise esoteerilisi kirjutisi Venemaa tegelikkusega, olin äkki silmitsi uue väljakutsega – kuidas põimida see, mis mul juba olemas oli, kannapöördega Venemaa ajaloos. Tulemuseks oli hoopis teistsugune raamat: ebamäärasest mõtisklusest elu ja ideede seoste kohta läbi Vene ajaloo viimase sajandi muutus see hoopis sensatsioonilisemaks tööks. Äkki muutusid viimased leheküljed palju pikemaks. Kuigi raamatul on nüüd lõpp, muutub see iga paari nädala tagant.

On ka paar probleemi. Üks neist on translitereerimine kirillitsast. Erinevatel põhjustel, teiste seas ka laiskus, kuid peamiselt soov lihtsuse ja tavapärasuse järele, puudub raamatus nimede kirjutamisel täielik järjepidevus.

Teine probleem võib nii mõnelgi tekkida sõna „natsionalism” kasutusega, eriti pealkirjas. Paljud käesolevas raamatus mainitavad autorid vaidleksid ägedalt vastu natsionalistiks ristimisele, mis vene keeles võrdub rassistiga, kuid millel inglise keeles on laiem tähendus, mida pean kohaseks. Kasutan natsionalismi laia kategooriana eurasianismi pakutava tsivilisatsioonilise identiteedi kohta. Nagu natsionalism, eeldab seegi ühiseid kultuuri- ja poliitilisi piire ning seda võib kasutada vallutuste ja irredentismi õigustamiseks.

Kuigi on tõsi, et Euraasia on iseenesest rahvusvaheline üksus, mis koosneb (teiste seas) tatarlastest, venelastest ja jakuutidest, on selle kontseptsioon oma olemuselt Vene natsionalismi imperialistlik vorm ja kõik selle liikmed on ühinenud Venemaa natsionalistliku vallutussõjaga Ida-Ukrainas. Nende nimetamine natsionalistideks ei ole alusetu, vaid on fakt. Kuid see tekitab segadust hiljem, kui need natsionalistid kritiseerivad teisi natsionaliste natsionalismi eest. Sinna ei ole midagi parata.

Raamatut on aidanud kirjutada sõna otseses mõttes tuhanded inimesed. Michigani ülikoolilt sain vahendeid ja imekena paiga, kus aasta aega Knight Wallace’i stipendiumi abil teemaga tegelda. Eriti suurt tänu väärivad Charles Eisendrath ja Birgit Reick. Suur tänu ka LaVerne Pragerile, uskumatult heldele naisele, kes rahastab stipendiumi, millega ma aasta aega Ann Arboris elasin.

Michigani slaavi keelte teaduskonna juhataja ja Praha lingvistikakoolkonna ekspert Jindrich Toman kulutasid palju aega, et rääkida mulle fonoloogiast, Jakobsonist ja Trubetskoist. Väga palju abi sain Olga Majorovalt, kes luges ajal, kui viibisin Ann Arboris, seal Vene orientalistika kursust. Patrick Seriot Lausanne’i ülikoolist osutas mulle suurt abi Praha lingvistikakoolkonda ning nende teooriate ja eurasianismi vahelisi seoseid puudutavates küsimustes. Olen väga tänulik ka pika telefonivestluse eest Anatoly Libermaniga Minnesota ülikoolist, kes aitas mind samal teemal.

Robert C. Otto on olnud ammendamatuks infoallikaks eurasianismi kaasaegse perioodi ja Vene poliitika kohta üldisemalt. Ta luges lahkelt mu käsikirja läbi, tegi ohtralt kasulikke märkusi ja parandas palju vigu. John Dunlop Hooveri instituudist oli suureks abi 1991. aasta riigipöörde, Dugini ja natsionalismi imbumise kohta Venemaa praegusesse ühiskonda.

Yitzhak Brudny Jeruusalemma Heebrea ülikoolist oli uskumatult lahke, pakkudes kontakte kaasaegse natsionalismi, Gumiljovi ja nõukogude 1960.-1980. aastate ajastu – poliitika kultuuri abil kohta, ning luges samuti mu käsikirja läbi.

Niisama lahke oli oma allikatega Andreas Umland, kes kirjutas Aleksandr Duginist doktoritöö.

Andrew Weiss ja Dmitri Trenin Moskva Carnegie keskusest olid äärmiselt abivalmid, kui töötasin Moskva büroo juhina, ning aitasid mul jälgida konservatiivsete ideede tungimist Vene peavoolu.

Novaja Gazeta ajakirjanikud Sergei Kanev ja Nadežda Prusenkova ning Andrei Soldatov Agentura.ru-st olid tohutuks abiks allikate, dokumentide ja ennekõike hinnangutega.

KGB üksuse Võmpel kunagine liige Pjotr Suslov arutas minuga tundide kaupa – küll üsna ebamääraselt – KGB ajalugu, Tšetšeenia konflikti, enda osalemist eurasianismi liikumises ning kummalisi kokkusattumusi postsovetlikus ajaloos. Palju abi oli ka teisest Võmpeli veteranist ja Suslovi endisest kaastöötajast Vladimir Revskist.

Igor Rodionov, endine 40. armee ülem Afganistanis ja kunagine Venemaa kaitseminister oli abiks, selgitades nii omaenda elulugu kui ka Vene armees pärast Nõukogude Liidu lagunemist tekkinud ideoloogilist kliimat, mida aitas kujundada geopoliitiline teooria.

Paljud 1980. aastate Moskva boheemlaskonna esindajad jagasid minuga oma mälestusi ajast, mis oli nende jaoks ilmselt üks suur pidu. Sergei Žigalkin aitas mul oma datšas, küll hoopis taltsamal kujul, taasluua tüüpilist õhtut Moskva müstilises põrandaaluses ringkonnas 1980. aasta paiku, Igor Dudinski aga kulutas tunde, et näidata mulle oma fotoalbumeid, juua konjakit ja meenutada juhtumeid pöörastest pidudest.

Gaidar Džemal veetis minuga kaks tundi koos ja pärast seda sain aru, et miski, mida tean, ei ole tegelikult tõsi, ja niisama hästi võiksin elada jurtas. Arhimandriit Tihhon Ševkunoviga Sretenski kloostrist tegin kaks pikka intervjuud ja pidasin maha äärmiselt nauditava jutuajamise, mis andis aluse nii artikliks Financial Timesis kui ka üheks käesoleva raamatu peatükiks. Suur tänu talle, isa Pavelile ja Oleg Leonovile, kes seda korraldada aitasid.

Telesaate Odnako ankur Mihhail Leontjev kulutas lahkelt oma aega, vastates küsimustele Vene poliitika kohta, ning nõustus minuga korduvalt kohtuma, nagu ka Maksim Ševtšenko ja Vladimir Pozner.

Suur tänu Vene raudtee endisele juhile Vladimir Jakuninile, kes andis mulle hulga (üsna ebamääraseid) intervjuusid konservatiivse mõtteviisi kohta Kremli võimuladviku tipus.

Prantsuse Nouvelle Droite’ juht Alain de Benoist suhtus väga kannatlikult minu katsetesse mõista liikumise teooriat. Lev Gumiljovi laagrikaaslase vennatütar Marina Kozõreva, kes juhatab praegu Peterburis Lev Gumiljovi kortermuuseumi, istus minuga mitu korda tundide kaupa koos, aitas kontaktidega ning tutvustas Gumiljovi pärandit. Olen talle sügavalt tänulik.

Aleksei Bondarev, kes kirjutas Gumiljovi teooriatest doktoritöö, veetis minuga terve päeva Gumiljovi filosoofiast rääkides ja mulle Peterburi paleesid näidates. Paljud tema seisukohad on leidnud tee käesolevasse raamatusse.

Pjotr Savitski poeg Ivan Savický veetis minuga terve päeva Prahas, meenutas oma isa ja aitas mul pääseda vanema Savitski kirjavahetuse juurde Slaavi Raamatukogu arhiivis.

Suur tänu Venemaa Teaduste Akadeemia etnograafiainstituudile. Eriti olen tänu võlgu Valeri Tiškovile, Anatoli Anohhinile ja Sergei Tšeškole, kes andsid mulle ülevaate etnogeneesi kriitikast ning kaks aastakümmet väldanud tülist instituudi endise direktori Julian Bromley ja Gumiljovi vahel.

Anatoli Tšistobajev Leningradi ülikooli geograafiainstituudist, kus Lev Gumiljov kolmkümmend aastat õpetas, tutvustas mulle terve päeva instituuti ja jutustas lugusid Gumiljovi tööst seal.

Eriline tänu Ksenja Jermišinale Vene riiklikust humanitaarülikoolist, kes jagas minuga oma ulatuslikke teadmisi 1920. aastatest ja varustas mind allikatega. Sama perioodi tutvustamise eest suur tänu ka Irina Troubetzkoy Boothile ja Varvara Kühnelt-Leddihnile, Nikolai Trubetskoi pojatütrele, kes aitas mul leida allikaid selle suure Vene suguvõsa ajaloo kohta.

Endine kõrge Kremli ametiisik, kes soovis jääda tundmatuks, oli mulle määratuks abiks, kui töötasin Financial Timesi Moskva büroo juhina: ta veetis tunde, selgitades, kuidas asjad toimivad, ning põrmustas mu pöörasemaid teooriaid Aleksandr Dugini kohta.

Mis toobki mind Dugini juurde, kelleta see raamat ei oleks olnud võimalik, kuid kellele, nagu kardan, esialgne käsikiri, mida talle näitasin, ei meeldinud. Usun, et minu projekt ja tema osalus selles tekitas talle ebamugavust, kuigi me sellest tegelikult ei rääkinud. Olen tänulik aja eest, mille ta mulle pühendas, ning kahetsen, et tal ei olnud võimalust kontrollida käsikirja lõplikku varianti vältimatute vigade leidmiseks – vältimatute seetõttu, et olin sunnitud toetuma peamiselt tema üsna arvukate mahategijate versioonidele.

Appi tuli Dugini abikaasa Natalja ja ma tänan teda tundide eest, mis ta veetis, arutades oma abikaasa juhitud liikumise ajalugu.

Kummutasime Pavel Zarifulliniga Moskva John Bulli pubis palju pinte laagriõlut, arutades Euraasia Noorteliidu poliitilisi teooriaid, sündmusi ja tegevust, mida ta juhtis kuni 2009. aastani. Arvukalt intervjuusid nõustusid mulle andma ka Dugini abiline vanausuline ja võrgusõdade teoreetik Valeri Korovin ning Leonid Savin.

Samamoodi oli mul suur abi Gleb Pavlovskist ja Marat Guelmanist, erakordsetest mainemeistritest nii ajakirjanikena kui natsionalistlike ideede poliitika peavoolu tungimise jälgijatena.

Kui Eduard Limonovit parajasti politseibussidesse ei topitud, vastas ta kannatlikult minu küsimustele Natsionaalbolševistliku Partei kohta.

Minu Londoni agent Caroline Dawnay ootas kannatlikult, kuni sain jagu kõhklustest, kas seda raamatut üldse kirjutada, ning uskus sellesse piisavalt, et viia see Yale University Pressi kirjastusse. Niisama tänulik olen Zoe Pagnamentale, kes esindab mind Ühendriikides ning kes leidis mu ühe ajakirjaartikli järgi, mille olin kirjutanud Fallujah’ kohta, ja tegi suurepärase otsuse minuga leping sõlmida. Olen määratult tänulik nende mõlema kannatlikkuse ja ideede eest. Robert Baldock Yale University Pressi kirjastusest oli täpselt vajalikul määral samavõrd kannatlik kui ka pealekäiv ning tänu temale jõudis projekt üldse nii kaugele. Tänan ka Yale’i Rachael Lonsdale’i, Lauren Athertoni ja Bill Fruchti ning samuti Clive Liddiardi, kes käsikirja toimetas ning muutis arusaamatu sõnamulina millekski raamatutaoliseks.

Postuumne tänu Vladimir Pribõlovskile, Kremli kriitikule ja Vene natsionalismi spetsialistile, kes kulutas minu abistamisele mitu tundi. Raamatu kirjutamise ajal saabus teade, et ta leiti oma Moskva korterist surnuna. Loodan, et tema surma uuritakse.

Määratu tänu võlgnen Katerina Šaverdovale ja Jelena Kokorinale Financial Timesi Moskva büroost, kes sõna otseses mõttes tegid minu uurimistöö võimalikuks, otsides üles telefoninumbrid, mida oli võimatu leida, aidates mul intervjuusid korraldada ja leides põnevaid artikleid.

Suur tänu ka minu FT kolleegidele Catherine Beltonile, Courtney Weaverile ja Neil Buckleyle, kes muutsid iga tööpäeva lustiks ja rõõmuks ning õpetasid, kuidas olla parem ajakirjanik.

Ja kõige suurem tänu minu elu armastusele Rachelile, kelleta mul poleks eales olnud kõiki neid imelisi seiklusi. Ta luges käesoleva raamatu eri versioone, tegi konstruktiivset kriitikat – ja võttis mult lubaduse mitte kirjutada uut raamatut liiga varsti. Tänan ka meie imetoredat tütart Jayat, mu isa Franki, parimat õpetajat, kes mul kunagi on olnud, ning mu kadunud ema Dorothyt; soovin, et ta oleks seda näinud.