Читать книгу Must tuul, valge lumi. Uue Vene natsionalismi tõus - Charles Clover - Страница 6

Vladimir Putini aastapöördumine föderaalassamblees, mis korraldatakse igal aastal Kremli sädelevas Georgi saalis, on televisioonis otse üle kantav suurejooneline kristallkroonlühtrite säras sündmus. Saali täidab üle kuuesaja uhkes riietuses aukandja: peened ülikonnad, rahvusvähemuste esindajad rahvuslikes peakatetes, lakikorraga kaetud juuksetornid, Chaneli kleidid, rjassad, turbanid, õlakud, kõikvõimalikud patsid ja absurdselt kõrged mütsid. Kohmakalt väikestel valgetel kõva seljatoega toolidel istuvad aukandjad teavad, et neid ootab kolm tundi piinarikast oraatorikunsti.

Kui president poodiumile astub, on publiku aplaus tormiline ega taha vaibuda. Saali täidab Venemaa eliit, kes kõik teavad, et nende karjäär, sissetulek, varandus ja tulevik sõltuvad ühest mehest ning et kõne sisaldab olulisi vihjeid selle kohta, mis suunda ta kavatseb kalduda. Riigiametnikud ripuvad Putini iga sõna küljes, et kuulda, milliseid programme rahastatakse ja milliseid mitte. Kremlinoloogid vaatavad, kes kelle kõrval istub. Ajakirjanikud loodavad, et Putin ütleb midagi ähvardavat või ootamatut (mida ta sageli teeb) ning see saab mõne sekundiga Twitteris hashtag’i. 2012. aasta septembris ootasid kõik, kas Putin, kes oli kohtumisel Iisraeli presidendi Shimon Peresiga märgatavalt longanud ning kelle tervis oli kuulduste kohaselt vilets, suudab kõne lõpuni pidada.

Suutis, kuid peaaegu keegi ei pööranud tähelepanu kõige tähtsamale asjale: põgusale viitele tundmatule ladina keelest üle võetud sõnale, mis poetati kõnesse umbes viiendal minutil: „Tahaksin, et me kõik selgelt mõistaksime, et eesootavad aastad kujunevad otsustavateks,” ütles Putin, vihjates ebamääraselt, nagu ta väga sageli tegi, mingile suurele tulevasele hädale. „Kes haarab juhirolli ja kes jääb perifeeriasse ning kaotab vältimatult iseseisvuse, ei sõltu üksnes majanduslikust potentsiaalist, vaid eeskätt iga rahva tahtest, tema sisemisest energiast, mille Lev Gumiljov ristis passionaarsuseks: võimest liikuda edasi ja kohaneda muutustega.”

Putini möödaminnes tehtud viide kadunud Vene ajaloolasele Lev Gumiljovile ja kummalisele sõnale „passionaarsus” ei tähendanud asjasse pühendamatuile suurt midagi, kuid neile, kes olid tuttavad konservatiivsete rahvuslusteooriatega, mis olid pärast külma sõja lõppu hakanud jõuliselt Venemaa poliitikasse tungima, tähendas see vägagi palju: tegemist oli klassikaline Kremli signaaliga, mida USA poliitikas kutsutakse „koeravileks” ning millega edastatakse teatud gruppidele sõnumit, mida vaid nemad on võimelised kuulma. See oli võimalus teha vihjamisi teatavaks seda, mida Putin ei oleks arvatavasti saanud otse välja öelda – et teatud ringkondadel riigis on tema mõistmine ja toetus.

Sõna „passionaarsus” on raske tõlkida, kuid need vähesed, kes selle päritolu mõistsid, panid seda otsemaid tähele. Putin pidas kõne seitse kuud pärast inaugureerimist kolmandaks ametiajaks Vene presidendiks ning ta saatis eliidile vihjamisi signaali, et koos temaga tulid võimule uued ideed. Ideedest, mida vaid mõni aasta varem peeti ehk marginaalseteks ja isegi jaburateks, oli äkki saanud Putini aasta tähtsaima kõne pidepunkt. Need ideed muutusid veelgi selgemaks viisteist kuud hiljem, kui Vene sõdurid hõivasid vaikselt kogu Krimmi lennujaamad ja transpordisõlmed, vallandades doominoefekti, mis viis sõjani Ida-Ukrainas. Eelmise kahe kümnendi viisaka mitteideoloogilise kodanikupatriotismi asemel ülistas Putin endale vastu rinda taguva nationalismi, eneseohverduse, distsipliini, truuduse ja vapruse sõjakaid voorusi.

Putini passionaarsuse (ladinakeelest sõnast passio) määratlus oli pisut puhastatud. „Edasiliikumine ja muutustega kohanemine” oli üks võimalus tõlgendada seda, mida Gumiljov mõtles, kuigi täpsem oleks midagi kannatusevõime taolist. Sõna viitab uuele testamendile ja Gumiljov oli selle välja mõelnud vangilaagrites veedetud aastatel, kui ta Valge mere kanalit kaevates ja iga päev kaasvangide kurnatusse ja külmumisse suremist nähes leiutas oma passionaarsusteooria. See oli teooria irratsionaalsusest inimajaloos. Inimeste võime tuua ohvreid üldise hüvangu nimel ja muuta sellega ajalugu, kirjutas Gumiljov hiljem, oli suurrahvaid ühendav iseloomulik joon. Vangistusaastatele järgnenud kümnenditel muutus Gumiljovi vaimne nägemus sügavalt pessimistlikuks ning tema teooriast hakkas idanema Vene rahvusluse uus idee. Ajaloolasest Gumiljovist sai tunnustatud ekspert sise-Euraasia stepihõimude: sküütide, xiongnu’de, hunnide, turkide, khitaide, tangutide ja mongolite alal. Nende ajalugu ei kajasta valgustuse ja mõistuse võidukäiku, vaid lõputut rände, vallutuste ja genotsiidi ning surma tsüklit, mis ennast igavikuliselt kordas. Iga paarisaja aasta järel tungisid primitiivsed nomaadid steppidesse, rüüstasid Euroopa, Lähis-Ida ja Aasia õitsvaid kuningriike ja kadusid siis ajaloo uttu niisama kiiresti, kui olid tulnud. Säärases ajaloos ei olnud võitjaks ühiskonnad, mis olid maailmas esirinnas tehnika, rikkuse ja mõistuse poolest. Selle asemel iseloomustas võitjaid passionaarsus. Gumiljovi töös kajavad vastu teiste õpetlaste mõtted, kes on läbi aegade kirjutanud sellestsamast nähtusest: Machiavelli kasutas võitlusvaimu kirjeldamiseks mõistet virtù, keskaegne araabia filosoof Ibn Khaldun aga nimetab tsiviliseeritud linnade nomaadidest vallutajaid ja rüüstajaid sõnaga asabiya.

Gumiljovi vaimustumine stepihõimudest võis peegeldada tema enda elu, millest neliteist aastat möödus Siberi gulagis, kus ta oli keset jäist tühjust tunnistajaks iidse ja metsiku elu võtmise ja hävitamise protsessi uusimale inkarnatsioonile. Jälgimine, kuidas tema kaasvangidelt riisuti viimased tsivilisatsiooni säilmed ning kuidas neid sunniti ellujäämiseks loomastuma, õpetas Gumiljovile, et inimene ei ole looduse peremees, vaid selle alam. Inimkonna humaansed väärtused nagu sõprus ja vendlus, kirjutas ta hiljem, ei tähenda inimarengut, vaid bioloogilist loomupärast impulssi, vaistlikku tungi eristada „meid” „nendest”, mis on ühine kõigi aegade kõigile inimestele.

Veendunud antikommunistis Gumiljovis tekitas üllatavat kibestumist Nõukogude Liidu kokkuvarisemine, mis leidis aset kuus kuud enne tema surma 1992. aastal. Nagu paljusid Gumiljovi kaasvange, haaras tedagi hiljem iseäralik patriotism – seletamatu truudus kodumaale (ja isegi režiimile), mis oli varastanud tema tervise, eluaastad ja sõbrad. See oli sedasorti Stockholmi sündroom, mis sünnitas tõeliselt veidraid kirjutisi: ülistuslaule Venemaa imperialistlikule suurusele, Vene impeeriumi (ja hiljem Nõukogude Liidu) orgaanilisele loomusele kui superetnosele või tsivilisatsioonile, mille arvukad rahvad ei liitunud Venemaaga vallutuste tulemusena, vaid suursuguse tsaarivõimu vabatahtlike alamatena. Gumiljov väitis koguni, et on suuteline arvutama passionaarsuse kogust, mis on alles Venemaal – tsivilisatsioonil, mis tema arvutuse kohaselt on oma tuhande kahesaja aastase elutsükli keskel.

Gumiljoni teooriatele, mida ta ise nimetas eurasianismiks, olid aluseks tööd, mis eelnesid talle paari kümnendi võrra ja mille taga oli rühm valgekaartlikke pagulasi Euroopas 1920. aastatel. Sõna, mida Gumiljov populariseeris, sai armastatud loosungiks reaktsionääride seas – nii dissidentidest rahvuslaste kui ka nõukogude tagurlaste hulgas, kes leidsid üha sagedamini ühise keele. Kesk Nõukogude Liidu surmatõmblusi sai Gumiljovist mitmes perestroika-aegses intervjuus, mida isegi tema elupõline sõber Emma Gerstein nimetas kohutavateks, lippu lehvitav nõukogude patrioot ja demokraatide mahategija.

Kuigi Gumiljov oli nõukogude impeeriumi käes rängalt kannatanud, ei õilistanud ükski kõrge ühiskondliku positsiooniga isik seda impeeriumi surmapäevil 1980. aastate lõpus rohkem kui tema. Gumiljov oli uurinud kogu elu irratsionaalseid sidemeid, mis riike ja rahvaid kokku seovad – iroonilisel moel oli selle parimaks näiteks tema ise, endine vang, kes võitles surma eel küünte ja hammastega, et oma armastatud NSVL-i päästa.

Säärane arusaamatu viha iseloomustab kõiki selles raamatus käsitletud autoreid, kes kannatasid rängalt nõukogude võimu ajal ja ometi töötasid väsimatult, et rajada selle järeltulija, uue autoritaarse superriigi jaoks uut ülemvõimu ideoloogiat.

Passionaarsuse mainimine Putini poolt 2012. aastal oli osa mustrist, mis tõi tema kõnedesse ja kirjutistesse uut sõnavara. Pärast aastatagust teadet kandideerimisest kolmandaks ametiajaks, asus Putin uuele poliitilisele trajektoorile – järjekindel pöördumine õigeusu kiriku väärtuste ja Vene natsionalismi poole, liberalismi ja läänelike väärtuste äge kriitika ning reintegratsiooniprojektid endiste nõukogude naabritega. Kõnedes, televisiooni jutusaadetes ja ajaleheartiklites hakkas Putin kasutama uut terminoloogiat. Näiteks läänest rääkides hakkas ta kasutama väljendit „Atlandi” ning Venemaa laiemast identiteedist rääkides sõna „Euraasia”. Venelastest rääkides ütleb Putin aina sagedamini russki (mis tähendab etnilisi venelasi), mitte rossiiski (mis viitab Vene rahvusriigi kaasavamale definitsioonile).1

Putin asendas ka termini „rahvusriik” (koos selle liberaalsete seostega) „tsivilisatsiooniriigi” kui kohasemaga Vene rahva ajaloolisele haardele.

Hiljem hakkasid Putini leksikoni lisanduma eksimatult militaristlikud väljendid – rahvuse reetur ja viies kolonn. Patriotismist rääkides hakkas Putin rõhutama passionaarsust.

Need sõnad olid pärit kirjandusest, mis oli kuni viimase ajani rahvusradikaalide ääreala pärusmaa ning andsid nüüd Vene poliitika tähelepanelikule vaatlejale märku, et nende ideed olid idanema hakanud. Paljud väljendid olid võetud Gumiljovi enda või tema eurasianismiteooria toetajate varasematest ja hilisematest töödest. Nüüd võtab neid üha enam omaks ka valitsev eliit, mis on ajalooliselt olnud vastuvõtlik filosoofiliste dogmade ahvatlustele.

Kreml on Vladimir Putini ja tema ringkonna viisteist aastat kestnud võimu ajal pidevalt triivinud nende ideede poole, eesmärgiks mitte masside mobiliseerimine loosungite taha, vaid eliidi konsolideerimine ühiselt mõistetavate (kuigi välja ütlemata), ebamääraste ja ümberlükkamist võimaldavate avalduste ning ähmase poliitika taha; need ei ole mürisevate kõnede, vaid sosistatud salasõnade ideed.

Gumiljovi passionaarsus on selle raamatu kandev teema. Tema – ja kõigi teiste selle raamatu lehekülgedel esinevate autorite – elu heroism, vaprus ja tragöödia etendasid olulist rolli saatusliku rahvusluseteooria loomisel, mis tundub olevat määratud kordama end sünnitanud traagilisi olusid.

* *

Teadustööna pidasid teised teadlased Gumiljovi kirjutisi üldiselt haaravaks ja andekaks väljamõeldiseks, kuid nad jätsid ta enamasti rahule – tema traagilise elu tõttu, nagu üks neist seda põhjendas. Ent igasugune vastuolu aitas vaid kaasa Gumiljovi populaarsusele Nõukogude Liidu viimastel päevadel, kui mistahes ortodokssusele väljakutse heitmine oli kindel tee populaarsusele ja õpetlasekuulsusele.

Raamat räägib ka sellest, miks halvad ideed saavutavad võidu heade või vähemalt paremate üle. Miks ideed, millesse kümmekond aastat tagasi keegi tõsiselt ei suhtunud, kõlasid äkki Kremli võimutribüünilt. Isegi lootusetult arusaamatud ideed, mis on veenvalt ümber lükatud, oma loojate poolt demagoogiana maha salatud, autoriteetsetes ajakirjades muinasjuttudeks tunnistatud, tsenseeritud (isegi õigetel põhjustel) ja osutunud võltsinguteks, võivad muuta maailma. See on näide sellest, kuidas ühel heal päeval võivad tänapäevased NKVD pärijad kuulutada rahvuslikuks idee, mis kirjutati nõukogude gulagi arhipelaagi ajal paberkottidele.

Ideed – nii head kui ka halvad – etendavad poliitikas alahinnatud rolli, nagu märkis John Maynard Keynes juba 1936. aastal: „Majandusinimeste ja poliitfilosoofide ideed, olgu need õiged või väärad, on võimsamad kui üldiselt aru saadakse. Maailma ei valitsegi suurt midagi muud... Hullumeelsed võimu juures, kes kuulevad hääli, destilleerivad oma hulluse mõnelt paari aasta taguselt akadeemiliselt kirjatsuralt. Olen veendunud, et varjatud huvide võim on tohutult liialdatud võrreldes ideede järkjärgulise ligihiilimisega.”2

See kehtib ehk rohkem kui kusagil mujal Venemaal, riigis, mis on viimase kahesaja aasta jooksul filosoofiast kihanud ja selle narrusest oluliselt mõjutatud. „Kujutlege,” kirjutas filosoof Isaiah Berlin 19. sajandi Venemaa kohta, „hämmastavalt muljealti ühiskonda, millel on enneolematu võime ideid imada.”3

Paljudes Vene ilukirjandusteostes käsitletakse ideid kui asju, mis võtavad füüsilise vormi. Fanaatilist Stavroginit, Fjodor Dostojevski romaani „Sortsid” peategelast, „sööb idee”, paljud üheksateistkümnenda sajandi kõige kuulsamad romaanid illustreerisid filosoofiale pühendumise voorusi või selle pahupoolt. Dostojevski „Kuritöö ja karistus” oli just säärase pühendumise kriitika – mõtisklus selle üle, kuidas teooria sünnitab koletisi: peategelane Raskolnikov tapab vana naise vaid selleks, et endale üht teooriat tõestada. „Õnneks tapsid sa ainult selle vana naise. Kui oleksid välja mõelnud mõne teise teooria, oleksid ehk teinud midagi tuhat korda jälgimat,” ütleb sõber Raskolnikovile romaani lõpus. See must huumor ennustab traagiliselt Venemaa saatust 20. sajandil.

Viimasel ajal on pühendatud tõsiseid teadusuuringuid oletusele, et ideedel on reaalne füüsiline eksistents ja neid tuleks käsitada samamoodi nagu haigusi või parasiite, mis levivad ja oma peremehi nakatavad. Neurobioloog Roger Sperry väidab, et ideedel on võime muuta füüsilist mateeriat; neil on nakkavus ja levimisjõud. „Ideed põhjustavad ideid ja aitavad tekkida uutel ideedel. Nad on vastasmõjus üksteise ja teiste vaimsete jõududega samas ajus ja naaberajudes ning tänu globaalsele kommunikatsioonile ka kaugetes võõrastes ajudes.”4

Briti evolutsioonibioloog Richard Dawkins on välja tulnud sarnase meemide teooriaga, mida ta nimetab lihtsateks kultuuriinfo ühikuteks, mille peamine omadus on võime vastasmõjus teiste meemidega loodusliku valiku korras end kopeerida ja viroosselt levida. Dawkins ütleb: „Istutades minu ajju viljaka meemi, võib mu aju sõna otseses mõttes parasiteerida.”5

Tõde ja tõendamine ei ole meemide konkurentsis mingid kriteeriumid – Dawkins leiutaski teooria, selgitamaks religiooni visa püsimist vaatamata teadusele. Hoopis tähtsam on see, mida USA koomik Stephen Colbert nimetaks tõesuseks: selliste ideede nagu usk Jumalasse või sõda terrorile loomupärane nakkavus, võime levida erilise teadliku tegevuse ja selgitusjõuta ning isegi nende tähendust mõistmata.

Just see võibki selgitada tänapäeva ühe kõige võimsama meemi – natsionalismi – edu, mis on pärast Euroopa kujutlusvõime vallutamist üheksateistkümnendal sajandil vallandanud ajaloo kõige hukatuslikumad sõjad ning lõpetanud ühegi pauguta veel ühe globaalse konflikti – külma sõja. Ernest Gellner, kes on ehk kahekümnenda sajandi kõige lugupeetum rahvusluse asjatundja, märkis, et „igal pool, kus natsionalism on juuri ajanud, kipub see vaevata teiste tänapäeva ideoloogiate üle võimutsema.”6

Tema mõte on huvitav, sest see eeldab, et natsionalism on asi iseeneses.

Natsionalism ei võrdu natsionalistide kogusummaga, inimeste arvuga, kes seda tunnistavad ja kannavad natsionalistlikke loosungeid ning lippe; natsionalism on eraldiseisev asi iseeneses, millel on sotsioloogiline reaalsus ja objektiivne eksistents.

Natsionalism ei võida mitte sellepärast, et natsionalistid on teistest paremad, tugevamad või võimekamad, vaid sellepärast, et natsionalismile omased jooned võimaldavad sellel ausas võitluses teisi meeme alistada.

Natsionalism on kaaperdanud poliitilise debati ühes riigis teise järel. See juhtub äkilisusega, mis jahmatab kogenud vaatlejaid ning on aidanud veenda eksperte, et rahvuslus on trikk, manipulatsioon, mis on loodud üksnes vahendina poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Natsionalism on väidetavalt vaid kakssada aastat vana ning selle uudsust on raske sobitada väitega, nagu oleks rahvuslus midagi iidset. Natsionalismi edu tuleneb suuresti selle pidamisest millekski ürgsemaks, inimesele igiomasemaks ja ehedamaks kui konkureerivad kaasaegsed filosoofiavoolud, kuigi tegelikult on natsionalism enamikust neist noorem.

Loomingulisus, elav kujutlusvõime ja isegi otsene vale on üsna omane kõigile rahvuslastele, kes soovivad heita valgust muistsele ja muutumatule, olles ise enamasti teadlikud oma ettevõtmise meelevaldsest ja paradoksaalsest iseloomust – nad loodavad avastada midagi, mida ei ole kunagi olemas olnud. Ent öelda, et natsionalism on küüniline manipuleerimine poliitilistel eesmärkidel, on eksitav. Rahvuse rajamine on loov ja isetu tegu, mis muutub küünilistele ärakasutajatele kasulikuks alles hiljem, kui see on täielikult välja kujunenud. Rahvused on reeglina kirjanike ja luuletajate, mitte juhtide ja kindralite looming ning need eksisteerisid romaanides ja luuletustes ammu enne seda, kui poliitikud hakkasid natsionalismi kuningate tapmiseks, impeeriumide lammutamiseks ja uute ehitamiseks ära kasutama.

Oleks raske leida tõelist künismi selles raamatus käsitletud kirjatsurade teostes, kes kõik, nagu Gumiljov, kannatasid oma pingutuste eest rängalt. Käesolevas raamatus tutvustatud autorite lood näitavad, kuidas ideed võivad inimesi kaaperdada, mitte vastupidi. Lisaks veel üks vastuväide natsionalismi kujutamisele pelgalt manipuleerimisena: kui see nii oleks, oleks seda üsna lihtne olematuks manipuleerida. Aga nii see ei ole. Rahvused on ebamäärased, muutlikud ja meelevaldsed, kuni neist saavad hämmastava kiirusega kalgid tõsiasjad, mida ei ole võimalik tagasi pöörata. Nad omandavad püsivuse, mida on raske seletada. Teisisõnu, seal, kus natsionalism juuri ajab, on see tulnud, et jääda.

Tänapäeval võivad poliitikud sirutada käe natsionalismi poole kriisihetkel, et juhtida tähelepanu kõrvale või mobiliseerida ja konsolideerida võimu. Paljude arvates kaotavad nad seda tehes natsionalismi üle kontrolli, tugevdades radikaalseid jõude, mida oleks parem mitte torkida. Sealt edasi „liputab natsionalism koera” – kui see on juurdunud, peavad riigimehed käituma vastavalt selle loogikale. Käesolev raamat väidab, et midagi sarnast juhtus natsionalismiga Venemaal eelmisel sajandil: leiutatud passionääride poolt (kui kasutada Gumiljovi terminit), kellel oma töö tõttu kannatada tuli, levis see Nõukogude Liidus kulutulena hoolimata kõigist võimude pingutustest see välja juurida. Kuigi rahvuslasi ootas vangilaager, pagulus või midagi veelgi hullemat, võttis režiim nende vaated omaks või koopteeris need: esmalt Stalini ajal, kui natsionalismi püüti rakendada teise maailmasõja võitmiseks, ja siis Hruštšovi ajal, kes koopteeris rahvuslased vastukaaluna tõsimeelsetele stalinistidele, seejärel ühendasid stalinistid ja natsionalistid jõud 1970. aastatel Brežnevi-aegsel „poliitika kultuuri abil” ajastul.7

Esile kerkinud, rebis natsionalism 1991. aastal Nõukogude Liidu lõhki, kuid sai 1993. aastal Jeltsini ja ülemnõukogu vahelises sõjalises vastasseisus lüüa ideoloogilise konkurendi liberaaldemokraatia käest. Ja jälle vahetas natsionalism poolt ning läks üle võitjate leeri, imbudes Jeltsini režiimi ning tõustes Putini ajal võimule. Nüüd on see kerkinud esile Gruusias, Ukraina ida- ja lõunaosas ning ähvardab Venemaa kui Euraasia teenistuses ka teisi piirkondi. Kuigi rahvuslasi igal sammul represseeriti, väljus natsionalism lõpuks võitjana.

See, et natsionalismi esineb tänapäeva ühiskondades kõikjal, on väljaspool kahtlust. Kuid pole reeglit, kuidas see avaldub, ei ole seadust ennustamaks, milline tervest hulgast konkureerivatest natsionalismivooludest end antud riigis sisse seab. Maailmas on laias laastus kaheksa tuhat keelt ja umbes kakssada riiki. Kui lisada sellele ehk niisama suur arv irredentistlikke natsionalistlikke liikumisi, mis ei ole veel saavutanud unistuste omariiklust, on selge, et vaid väga vähesed neist muutuvad poliitilisteks liikumisteks. See on nähtus, mida Gellner nimetab rahvasteks, kes „ei suutnud haukuda”; ta püüab seletada, kuidas mõned riigid valitakse kas ajaloolise suuruse või märterluse jaoks välja ning miks mõnesid eiratakse.

See on probleem, millele keegi ei ole veel leidnud kindlat valemit, ning mis puudutab natsionalismi esinemise loovat ja tingimuslikku olemust.

Lisaks on ka vastandprobleem – läbini näilised rahvad, kes „haukusid”; teisisõnu, poliitilised liikumised, kes väljendavad ühist soovi ühtseks riikluseks rahvaste vahel, kellel ei ole sisuliselt midagi ühist ning kellel ei ole arvatavasti aimugi, mida nende nimel taotletakse. Üks seesugune on eurasianism, käesoleva raamatu teema. See on jultunud katse lappida kokku ühtset poliitilist entiteeti, võttes aluseks müütilise päriluse stepihõimudest ja segapudru lingvistilistest, kultuurilistest ja antropoloogilistest andmetest.

Tõsise teadusliku uuringuna ei ole eurasianistide argumendid kuigi usaldusväärsed ning parimal juhul võib neid võtta metafoorina. Kasulik võrdlus eurasianismile on Serbia kirjaniku Milorad Pavići „Kasaaride sõnastik”, 1984. aastal ilmunud sürrealistlik hüpertekst, mis on pühendatud väljamõeldud ülevaatele üheksandal sajandil kadunud eponüümilise Kesk-Aasia hõimu kohta. Serbia rahvuslane Pavić kirjutas tegelikult allegooria Serbia natsionalismist: kasaarid olid serblased, kadunud hõim Euroopa äärealal, taga kiusatud ja valesti mõistetud, üks jalg läänes ja teine idas, ägeda kultuurilise skisofreenia ohvrid. Samamoodi on neil lehekülgedel kirjeldatud eurasianistlikke ideid kõige parem võtta mitte tõeliste etnograafiliste või poliitiliste teooriate, vaid vihjena kadunud Venemaale, mida tõenäoliselt ei ole kunagi eksisteerinud; metafoorina rahvusliku tragöödia kohta ning ettekuulutusena pikale, piinarikkale ja verisele leppimisele samade deemonitega, millega pistavad rinda nende Serbia sugulased.

* *

On teatud mõttes mõistetav, et eurasianism – see Vene natsionalismi versioon, mis meid huvitab – oli algselt apokalüptiline nägemus, mille autorid olid üle elanud ülimalt vägivaldse poolkümnendi.

Eurasianismi tuleks vaadelda sõdadevahelise Euroopa teiste ideoloogiliste uuenduste kontekstis, millest enamik osutus väga halvaks: ühelgi teisel ajalooperioodil ei ole ideed muutnud või lõpetanud vägivaldselt nii paljude inimeste elu kui 1920. ja 1930. aastatel.

Pärast bolševistlikku revolutsiooni ja kodusõda, mis oli nad pagulasteks muutnud, kogunes Euroopa pealinnades paarkümmend Vene õpetlast – ajaloolased, lingvistid, heliloojad, kirjanikud ja isegi üks preester. Nad olid näinud Euroopat, valgustusaja kodu ja oma põlvkonna kadeduse objekti hukkumas kaitsekraavides ja gaasirünnakutes, nad olid tunnistajaks tööstuslikes mõõtmetes tapatalgutele. Arenenud Euroopa sotsiaalteooriate jõudmine nende suhteliselt mahajäänud kodumaale oli kaasa toonud tapatalgud ja ajaloo suurima pagulaskriisi. Nende lemmikteooria sündis tsivilisatsiooni ja progressi väärtuse kollektiivsest kahtluse alla seadmisest. Paradoksaalselt leidis see rühm kogu veresaunas lootust, nähes oktoobrirevolutsioonis midagi ainuomaselt venelikku.

„Patus ja ilma jumalata Venemaa, jõleduses ja räpas Venemaa. Ent ka otsingutes ja võitlustes Venemaa, kes püüdleb mitte sellest ilmast kuningriiki,” kirjutas Pjotr Savitski, üks liikumise neljast rajajast, rühmituse asutamisdokumendis „Väljaränd itta”.8

Tegelikult oli see tõsiseks teadustööks maskeeritud trauma, mis sümboliseeris 1920. aastate hingessorimist. Rühm väitis, et nende kodumaa Venemaa ei ole ratsionalistliku lääne haru, vaid põlvneb mongolite hordist; pärand, mida oktoobrirevolutsioon kogu oma metsikuses paistis kinnitavat. Revolutsioonis nähti tulevikulootust – orjalikult järgitavate läänelike standardite kõrvaleheitmist ja ehtsa venelikkuse taassündi, piibellikku sündmust, kataklüsmi, mis toob kaasa maise õndsuse.

Bolševistliku revolutsiooni seostamine usuteemaga oli ühine paljudele tollastele intellektuaalidele. Osa neist paistis kannatavat mingi Stockholmi sündroomi versiooni käes, samastudes bolševistliku revolutsiooni eesmärkidega, olles ise selle aukartlikud ohvrid. Ajastu suurim poeem „Kaksteist”, mille kirjutas 1918. aastal Aleksandr Blok, peegeldab tungi täita kommunism kristlusega. Poeemis näevad kaksteist Petrogradis läbi „musta õhtu, valge lume” patrullivat punakaartlast enda ees tontlikku kuju:

kuna tuisus nähtamatult,

kuulist igipuutumatult,

pärlendaval lumekastmel

õrnal, õhulisel astel

kõnnib valges roosikees

Jeesus Kristus kõige ees.^[1.]

Eurasianistide ideed ei olnud tõsised teadusteooriad, vaid pigem (nagu poeem) analoogia – esteetiline katse lepitada punast ja valget Venemaad. Nad nägid kommunismis mööduvat versiooni kristlusest, mis ühendamisel punakaartlasi läbi lume juhtiva õigeusuga sobiks juhtima hiigelimpeeriumi.

Vaimuenergiast tiine rühmitus teatas muistse kontinentaalse Atlantise avastamisest, mis oli mattunud Sise-Aasia rahvastiku kollektiivsesse alateadvusse – ainulaadne Euraasia tsivilisatsioon, määratud ühtsusele, mis oli ilmnenud eri variatsioonides sküütide, hunnide, turkide ja mongolitena. Vene impeerium ja selle järeltulija Nõukogude Liit olid selle ajatu ühtsuse kõige hilisemad väljendusvormid, kontinendi siseavaruste steppide ja metsade uus orgaaniline peremees.

Nende teooria nägi Venemaas loomupärast ideokraatiat, mille juhiks oli määratud üsna kommunistlikku parteid meenutav jõud – kuni kommunism omaenda vastuolude koorma all kokku varises. Vene impeeriumi ja Nõukogude Liidu piirid olid ühtseks tervikuks olema määratud poliitilise entiteedi looduslikud piirjooned. Nagu liikumise peaintellektuaal Nikolai Trubetskoi 1925. aastal kirjutas: „Juba oma loomult on Euraasia ajalooliselt määratud olema ühtne riiklik üksus.”9

Eurasianism oli vaid rühmituse tõsise akadeemilise töö kõrvalliin, paik, kuhu nad valasid välja oma hämarama poole, hoiupaik nende kibestumisele. See oli rohkem teraapia kui tõsine teadustöö ning hiljem hakkas Trubetskoi suhtuma oma poliitilistesse töödesse mitte lihtsalt kui valskusesse, vaid kui üsna kahjulikku valskusesse; ta pidas Stalini võimu rühmituse kümne aasta poliitiliste manifestide kehastuseks: „Meie ennustused osutusid märki tabades hirmuunenägudeks,” mainis ta sõbrale, öeldes lõpuks oma vaadetest lahti.

* *

Gumiljov, kellega kohtusime sissejuhatuse alguses, on autor, keda on eurasianismi esilekerkimisega kõige enam seostatud. Ta oli esimese laine järeltulija ja sai sellest inspiratsiooni. Gumiljov kirjutas Venemaa ja stepinomaadide ajaloo kohta neliteist teost, mis rõhutasid kahe grupi omavahelisi suhteid ning alatähtsustasid Venemaa sidemeid Euroopa kultuuriga. Mongoleid kujutati positiivses valguses kui venelaste sagedasi liitlasi, Lääne-Euroopa rahvaid aga riukalike ja õelate rüüstajatena.

Gumiljov ise oli kolleegidega oma ajalookäsitluse puuduste suhtes avameelne – suur osa sellest oli kirjutatud vanglas, juurdepääsuta raamatutele ja teistele allikatele. „Nii olin sunnitud toetuma oma kujutlusvõimele ning jõudma järeldustele, kasutades, ütleme siis, et omaenda loogikat,” tunnistas ta kirjas teisele eurasianistile Pjotr Savitskile.10

Gumiljovi teostes meenutavad stepihõimud rohkem ajaloolist allegooriat kui tõsist uurimisobjekti. Xiongnu’d, hunnid, turgid, mongolid – kõik Gumiljovi ajalooteoste subjektid on isoleeritud, pidevalt ülekohtu osaliseks saavad mahajäänud ühiskonnad, mis on ajalooliselt määratud hiilguse ja krahhi traagilistesse dramaatilistesse tsüklitesse. Tundub, et sellistena täidavad nad Gumiljovil Venemaa metafoori rolli.

Kahekümnenda sajandi kahe kuulsama luuletaja, Anna Ahmatova ja Nikolai Gumiljovi pojana oli Lev perestroika ajal üks Nõukogude Liidu tuntumaid intellektuaale. Passionaarsusteooria loojana sai tema enda elust selle näidis. Gumiljovi teooriad võeti avasüli vastu riigis, mis suhtus kahtlusega igasugusesse ortodoksusesse ja nägi selle kannatustes autentsuse kinnitust. Gumiljovi kuulsus viis eurasianismi Venemaa postsovetlikku peavoolukultuuri koos ideega, et Venemaa ei ole rahvas, vaid tsivilisatsioon, Vene impeeriumi ja Nõukogude Liidu mantlipärija, mis mõlemad olid omakorda vaid sisekontinenti alates muistsetest aegadest vallanud müstilise entiteedi mööduvad ilmingud. Kui Nõukogude Liidu sirp ja vasar 1991. aastal viimast korda Kremli mastist langetati, võtsid Gumiljovi teooriad üle vana režiimi elemendid, kes püüdsid sünteesida internatsionalismi natsionalismiga, mis võimaldaks neil jätkata valitsemist Euraasia impeeriumi kehastusena, mida Gumiljov elu lõpupoole nii neurootiliselt armastas.

Vana kooli tagurlased pühiti 1991. aasta augusti nurjunud riigipöördekatsega minema. Koos nendega kadus igasugune lootus punaseks natsionalismiks kommunismi otsese järeltulijana. Rahvuslust hoiti elus keldrites ja kehvakestes brošüürides tänu kolmanda mehe, endise dissidendi, pamfletisti, hipsteri ja kitarri tinistava luuletaja Aleksandr Dugini pingutustele, kes kerkis perestroika-eelse Moskva boheemlaskonna vabameelsusest ning kellest sai ässitajast intellektuaal, sõjaväeakadeemia lektor ning viimaks Kremli käsilane. Tema endine kaasvõitleja Eduard Limonov nimetab Duginit naljatamisi fašismi Kirilliuseks ja Metodiuseks, kuna ta importis Venemaale Euroopa paremäärmuslaste ideed, Kremli mainemeister Gleb Pavlovski aga poetas mulle intervjuus torkava nalja Dugini mõjust niinimetatud silovik’idele – koos Putiniga võimule tulnud julgeolekutöötajatele: „Ta avaldas tohutut muljet inimestele, kes ei olnud elu sees ühtki raamatut lugenud.”

Kogu karjääri jooksul propagandisti, variautori, ajakirjaniku ja professionaalse provokaatorina on Duginil olnud peaaegu täielik monopol perestroika-aegse Moskva rõsketes keldrites ja kohvikutes alguse saanud uue tagurliku natsionalismi sümbolite, teooriate ja brošüüride tootmisele. Kuigi Dugin ise ei teinud hüpet suurde poliitikasse, tegid seda tema ideed – meeldib see meile või mitte. Dugini tuntuim teos „Geopoliitika alused”, mille ta kirjutas Venemaa postsovetliku languse haripunktis 1997. aastal, on maailmas ülemvõimu saavutamise aabits. Riigis, kus see eesmärk tundus nii kauge, võeti raamat innukalt vastu. Teost läbib idee, et külm sõda ei olnud kokkupõrge kommunismi ja kapitalismi vahel, vaid pigem alaline konflikt kahe geograafilise reaalsuse – maailma suurima maismaavõimu Euraasia ja selle loomupärase vastase Atlandi merevõimu vahel, mida esindasid algul Suurbritannia ja seejärel Ühendriigid. See, varjatud kõigi pilgu eest peale asjassepühendatute, on külma sõja järgse ajastu põhiline esoteeriline tõde: Ühendriikide kõige ohtlikum vastane ei ole radikaalne islam, Hiina ega mõni amorfne asümmeetriline nurjunud riik ega ka küberviirus. Selleks oli, on ja jääb Venemaa, vallutamatu maismaavõimu kants, Euraasia südamaa. Ja isegi omaenda rahva teadmata töötab USA nüüdsama oma vastase hävitamise nimel.

Geopoliitika teooria kohaselt ei ole riigivalitsemises teisi reegleid peale igivana vallutustungi. Kõik muu – loosungid nagu „universaalsed inimõigused” või „demokraatia” – on vaid silmailu ja propaganda. Tegelikkus on konkurents, sõjad, liidud, puhverriigid, punased jooned, mõjusfäärid ja impeeriumid. „Geopoliitika aluste” sõnum oli ahvatlev Vene silovik’ide, kindralite ja julgeolekutöötajate jaoks, kelle ajaloo lõpu kuulutustele oli külma sõja järel selg pööratud. Nad tahtsid kuulda, et maailma peamine reaalsus ei olnud muutunud: riigid vajasid endiselt armeesid, spioone, julgeolekuteenistusi, strateegilisi liite ja suuri kaitse-eelarveid. Samamoodi nagu Machiavelli oli tekitanud kuueteistkümnenda sajandi Firenzes elevust avameelse õpetusega poliitilise võimu saavutamisest ja hoidmisest, oli ka „Geopoliitika alustel” varjatud tarkuste aura, mida globaalplutokraatide valitsev klikk eelistas üldsuse käeulatusest eemal hoida. Poliitiliselt korrektsema versioonina tsaariaegsest „Siioni tarkade protokollist” ei paigutanud raamat globaalse kaosevandenõu peakorterit Praha surnuaiale, vaid atlantismi võimukoridoridesse Washingtonis ja Londonis.

Dugini isiklikku mõju Venemaal on alahinnatud, kuid talle tähelepanu osutamiseks on põhjust küllaga: tema düstoopialik nägemus ennetas suuri sündmusi nii kummaliselt, et see tundub nõudvat selgitust.

2009. aastal joonistas Dugin rahvuslaste üritusel jagatud Ukraina kaardi, millel oli ka saatuslik sõna „Novorossija” idapoolsete oblastite kohta, mis 2014. aastal Venemaa toetatud separatistide relvastatud ülestõusus Ukrainast lahku lõid. Dugin kasutas tsaariaegset väljendit viis aastat enne seda, kui sama sõna kasutas Putin. Sama aasta YouTube’i videos annab Dugin üksikasjalise ülevaate Ukraina lõhenemisest ja ennustab, et „need valimised (2010. aasta presidendivalimised) jäävad Ukrainas kui ühtses riigis viimasteks”.11 Duginil on olnud Ukraina konflikti suhtes alates selle algusest kõhedaks tegevalt ja hirmutavalt õigus. Ta kasutas natsionalistide seas esimesena Ida-Ukraina kohta sõna „Novorossija”, see oli usutluses 3. märtsil 2014, ammu enne Donetski ja Luganski okupatsiooni algust12 ning poolteist kuud enne seda, kui Putin kasutas sama väljendit rahva telefonikõnedele vastates. Dugin ennustas, et Donetski ja Luganski omakaitseüksused kuulutavad iseseisvuse välja nädalaid enne, kui see juhtus. Ta ennustas õigesti Donetski vabariigi lipu kujundust – punane taust sinise Püha Andrei ristiga – kaks kuud enne seda, kui lipu kujunduseks korraldati konkurss. Dugin ennustas ka, et Venemaa viib Ida-Ukrainasse suured maaväed, mida Moskva tegigi augusti lõpus.

Enam kui kümme aastat kestnud tutvuse jooksul Duginiga ei ole mul olnud põhjust kahelda tema kinnituses, et tal ei ole otsesidet Putiniga – ma ei ole seda ka leidnud, kuigi mitu Putini siseringi liiget teda tsiteerivad ja tema projekte rahastavad. Dugin ei tundu olevat kardinal Richelieu, peidus käsi riigitüüri juures, vaid pigem nagu tegelane ühes Umberto Eco romaanis – vandenõuteoreetik ja esseist, kes on niisama üllatunud kui kõik teised, kui tema looming hüppab paberilehtedelt tegelikku ellu. „Lugu ei ole üldse nii, nagu oleksin Putini nõunik, dikteeriksin talle midagi ette ning Putin oleks minu ideede mõju all,” selgitas ta 2014. aasta juulis YouTube’i intervjuus.13 „Me lihtsalt tegutseme vastavalt Vene ajaloo loogikale ja geopoliitika seadustele,” kinnitas Dugin intervjueerijale. „Putin ja mina ning Washington ja Berliin tegutsevad kõik vastavalt ajalooseadustele, poliitikaseadustele ja teatud määral eliidi käitumise seadustele.”

Dugin on võrdselt nii ühele ideele keskendunud üheksateistkümnenda sajandi slavofiilist konservatiiv kui ka enesega rahulolev kahekümne esimese sajandi postmodernist, kes dekonstrueerib oma argumente niisama kiiresti ja kogenult, kui neid loob. Ta võib esineda kirglike kõnedega pühast Venemaast ning visata siis mõnel ettevaatamatul hetkel selle üle nalja või iseennast parodeerida. „Venemaal on ainult kaks tõelist asja,” ütles Dugin mulle kord ühel jutuajamisel. „Naftamüük ja vargus. Kõik ülejäänu on teater.” „Kas ta on siiras või ei? See on täiesti postmodernistlik küsimus,” arutles Andrei Karagodin, üks kunagisi Dugini jüngreid ja nüüdne Vogue’i Vene väljaande toimetaja Moskvas kohvitassi juures. „Vastus on: mõlemat.”

Tõepoolest, arvestades Vene intellektuaalide indu Euroopa värskeimate moevoolude (nagu Hegel ja Marx) ülevõtmisel ja koopteerimisel, on niisama hästi kui prognoositav, et Vene eliit laseb end kaasa haarata uuest kahekümnenda sajandi lõpu Euroopas kujunevast filosoofiast, mille sisu on igasuguse filosoofia eitamine. Vene poliitika hüperreaalsuses, kus paralleeluniversumit võimendatakse riigitelevisiooni ja Dugini-suguste jutupaunikute abil kõrvulukustavaks, on igasugune ideoloogia pelk sõnamäng või varjatud võimusuhted; kogu poliitika on pettepilt ja etendus; kõik diskursused on võrdsed nagu ka kogu tõde. Kriitiline teooria, postmodernism ja poststrukturalism, filosoofiad, mis on mõeldud võimu kritiseerimiseks, on Kremli võimsa poliittehnoloogia masina poolt üle võetud ja muudetud autoritaarse võimu tööriistaks. Kui John Kerry süüdistas Putinit pärast invasiooni Krimmi üheksateistkümnenda sajandi mõtteviisis, võis ta mööda panna. Ukraina kriis võlgneb rohkem Vene riigimeediamulli kahekümne esimese sajandi pettepildile kui Bismarcki ja Disraeli suguste üheksateistkümnenda sajandi riigimeeste kainetele hinnangutele.

Dugin on olnud üks Vene poliitika postmodernistliku revolutsiooni pioneere, üks esimesi, kes võttis omaks iroonilise poosi, mis iseloomustab praeguseks Kremli funktsinääre. Paljud muigavad või pilgutavad silma, kasutades väljendeid nagu Euraasia või atlantiline, kuid kasutavad neid sellegipoolest. Nad võivad väita, et Ida-Ukrainas ei ole Vene sõdureid, kuid nad ei pea seda jämedaks propagandavaleks, vaid pigem postmodernistlikuks žestiks, mis on tehtud samasuguse enesega rahuloluga nagu Jean Baudrillardi naljatlev väide, et Lahesõda ei toimunud.

* *

Erinevalt kahekümnendast sajandist ei saa ükski riik endale praegu avalikult lubada mõnd muud süsteemi kui demokraatia, etniline sallivus, enesemääramine, vabakaubandus ja universaalsed inimõigused – isegi kui riigi juhid seda, mida nad jutlustavad, tegelikult ei tee. Naaberriigi vallutamisest ja alistamisest avalikult rääkida ei ole enam lihtsalt vastuvõetav. Sõdasid peetakse vabastamise ja kaitsmise nimel, põhimõtete ja väärtuste nimel, mitte kellegi teise maa ihaldamise tõttu. Seepärast räägivad valitsused neist asjadest mitmesuguste salasõnade ja hüüdlausete abil. Paljud valitsused ja erakonnad üle maailma on kujundanud lubamatust rääkimiseks välja salajase retoorika: sõda terrori vastu või Hiina unistus. Venemaa ei ole teistsugune.

Euraasial on Kremli retoorikas oluline kahemõttelisuse funktsioon. 4. oktoobril 2011, nädal pärast seda, kui Putin teatas, et kandideerib pärast nelja aastat peaministrina kolmandaks ametiajaks presidendiks, leidsid ajalehe Izvestija lugejad oma endise ja tulevase presidendi sulest tervet lehekülge katva artikli, mis kirjeldas tema nägemust endistest nõukogude vabariikidest koosnevast Euraasia Liidust, mis pidi olema korraldatud 2015. aastaks. Putin väitis, et see liit ei tule ühegi senise liidu taoline ning on lihtsalt Euroopa Liiduga analoogiline kaubandusorganisatsioon. Enamik olid skeptilised, teiste seas USA välisminister Hillary Clinton, kes põhjustas Moskvas nördimuskisa, süüdistades Kremlit sammus regiooni resovetiseerimise poole.

„Seda ei hakata niimoodi nimetama,” hoiatas Clinton. „Seda hakatakse nimetama tolliliiduks, Euraasia Liiduks või muuks sääraseks. Kuid ärge laske end eksitada, me teame, milline on tegelik eesmärk ning üritame leida tõhusaid teid selle aeglustamiseks või ärahoidmiseks.”14 Kremli vastuse kohaselt mõistis Clinton Putini visiooni põhimõtteliselt valesti – kuid täpselt nii nn koeravilepoliitika^[2.] töötabki: juht hoiab distantsi ning massidest eemal hoitavad asjatundjad tõlgendavad tema esoteerilisi tähendusi.

Teine koeravile kõlas Putini 2012. aasta 23. jaanuaril ajalehes Nezavissimaja Gazeta ilmunud artiklis. Selles viitas Putin Venemaale, kasutades uut koeravile-väljendit „tsivilisatsiooniriik”:

„Suur-Venemaa missioon on ühendada ja siduda tsivilisatsioon. Seda tüüpi riik-tsivilisatsioonis ei ole rahvusvähemusi ning sõbra või vaenlase äratundmise põhimõtteid määratlevad ühine kultuur ja ühised väärtused... See tsivilisatsiooniline identiteet põhineb Vene kultuurilise ülemvõimu säilitamisel, kuid selle kandjateks ei ole ainult etnilised venelased, vaid kõik säärase identiteedi kandjad rahvusest sõltumata.”

Teisisõnu, niikaua kui oled kultuuriliselt venelane, oled sõber. Teised, nagu selgub, ei pruugi seda olla. Putin lisas, et liberalismi kõrvaltähendustest koormatud rahvusriigi kontseptsioon tuleks ametlikust sõnavarast kui Vene rahvale ebapiisav eemaldada: „Olen sügavalt veendunud, et katsed jutlustada Vene rahvusliku monoetnilise riigi ehitamise ideed on otseses vastuolus meie tuhandeaastase ajalooga.”15

2013. aasta septembris viitas Putin ajakirjanike ja Venemaa ekspertide Valdai foorumil jälle Venemaale kui tsivilisatsiooniriigile. Ta esitas ka seni kõige konkreetsemad kommentaarid oma nägemuse kohta Euraasia integratsioonist: „Kahekümne esimene sajand tõotab kujuneda suurte muutuste sajandiks, suurte geopoliitilise, finants-, majandus-, kultuuri-, tsivilisatsioonilise, poliitilise ja sõjalise jõuga kontinentide moodustumise ajastuks. Seetõttu on meie peamine prioriteet tihe lõimumine naabritega.”16 Putin ei kirjeldanud väljapakutud Euraasia Liitu rangelt kaubandus- ja majandusterminites (nagu oli teinud minevikus), vaid „projektina rahvaste identiteedi, ajaloolise Euraasia säilitamiseks uuel sajandil ja uues maailmas... Euraasia integratsioon on endise Nõukogude Liidu võimalus saada iseseisvaks globaalse arengu keskuseks, mitte Euroopa või Aasia äärealaks.” Putini sõnad tundusid viitavat tõelistele ambitsioonidele Euraasia suhtes: tulevik kuulub suurtele geopoliitilise, finants-, majandus-, kultuuri, tsivilisatsioonilise, poliitilise ja sõjalise jõuga kontinentidele. Et tähtsust omada, tuleb alanud sajandil olla suur. Selles kontekstis on märkimisväärne, et Nõukogude Liidule järgnenud rahvusriigi ajastus sügavalt pettunud Vene eliit on otsustanud rääkida tsivilisatsiooniriigist. Niisama tähelepanuväärne on, et nad (nagu Putin) on otsustanud rääkida sellest eurasianismi kaudu.

* *

Putini ambitsioonid Euraasiaga – ja, olgem ausad, lääne püüded teda takistada – olid otseselt Ukraina sõja vallapäästjaks. Tundub, et osalt igasuguste Euraasia Liidu plaanide komplitseerimiseks pakkus Euroopa Liit endistele liiduvabariikidele 2013. aastal assotsiatsioonilepet. Kartes, et see võiks Putini plaani õõnestada, avaldas Kreml riigipeadele – näiteks Ukraina presidendile Viktor Janukovõtšile – tohutut survet, et nad EL-i leppest taganeksid (mida Janukovõtš tegigi). Ukraina presidendi saatuslik otsus vallandas Kiievis Euromaidani meeleavaldused, mille eesmärk oli Venemaale orienteeritud valitsuse kukutamine.

Pärast Ukraina julgeolekujõudude jõhkrat veresauna meeleavaldajate kallal veebruari lõpus põgenes Janukovõtš riigist, tekitades mitmeks päevaks põhiseadusliku vaakumi.

Venemaa saatis seda ära kasutades oma Musta mere laevastiku baasist Sevastopolis välja sõdurid, kes hõivasid vaikselt maanteed ja transpordisõlmed. Mõni kuu hiljem ilmusid Vene mitteregulaarväelased ja palgasõdurid ka üle Ida-Ukraina – Donetski ja Luganski oblasti venekeelse südamaa.

Venemaa on tõmmanud oma endiste imperiaalvalduste ümber punase joone, mõjusfääri, mis määratleb riigid, mida ei lubata lääne orbiidile ja need, millest Venemaa tõrksalt loobub. Joont on huvitav uurida ja vaadata, kust see liigub: tundub, et see läheb mööda Balti riikidest, millel on tohutu strateegiline tähtsus, kus elab suur venekeelne elanikkond, keda võiks fašistide eest kaitsta ning mille teise maailmasõja aegne ajalugu muudab nad Vene propagandamasinale haavatavaks. Balti riike võiks hõlpsalt üles ässitada samasuguste võtetega, nagu kasutati Ukrainas.

Kuid Balti riigid võeti 2004. aastal NATO-sse. Kreml aga otsustas võidelda 2008. aastal oma piiridesse mittekuuluvate Abhaasia ja Lõuna-Osseetia eest, kui Gruusia sõlmis NATO-ga liikmesuse tegevusplaani (ja ründas Lõuna-Osseetiat, andes Venemaale selge casus belli). See, et Kreml on valmis kaitsma territooriume, mis ei pruugi olla Vene alad, kuid ei kaitse venelasi teistes riikides, on paljuütlev: endises Vene impeeriumis on teatud piirkondi, mida peetakse n-ö meie omadeks, ning teatud osi, mida ei peeta. Eraldusjoon tundub järgivat strateegilist ja kultuurilist loogikat, mis on hämmastavas kooskõlas eurasianistide teooriatega, kes tõmbasid üle Ida-Euroopa kultuuripiirid: ligikaudu sinnasamma, kus Kreml nüüd sedasama teeb.

Teised katsed näha Kremli viimase aja käitumises loogikat kalduvad kahte leeri, kes mõlemad eitavad, et Putin järgib mõnd ideoloogilist või strateegilist doktriini. Esimene, nn realistide leer näeb Putinit käitumas vastavuses Venemaa huvide alasti kontseptsiooniga ning peab invasiooni Ida-Ukrainasse nutikaks gambiidiks silmitsi lääne nõrkusega (või vähemalt kõige vähem halvaks variandiks silmitsi lääne provokatsiooniga). Teine leer väidab, et Putin ei ole ratsionaalne ja kalkuleeriv malemeister, vaid emotsionaalne ja tormakas lühiajaliste kriiside juht, kes rõhub nõukogude nostalgiale ning on huvitatud peamiselt sisepoliitiliste eesmärkide saavutamisest: hoida oma mainet ja kergitada reitingut. See leer leiab, et midagi nii sidusat nagu strateegia olemas ei ole.

Kumbki neist lähenemistest ei vasta küsimusele, mida Putin saavutada loodab ega omista Kremlile strateegiat. Realistid kipuvad olema ebamäärased küsimuses, millised on Venemaa huvid tegelikult (peale selle, mida iganes Kreml juhtub sel konkreetsel päeval tegema), mistõttu nende seisukohti on raske ümber lükata, kuid need ei ole ka eriti kasulikud. Samuti ei suuda nad seletada Vene poliitikas aset leidnud suuri muutusi – varem käitus Kreml majanduslikke tagajärgi kartes niinimetatud lähivälismaal ettevaatlikult. Kuid äkki on sillapea Ukrainas väärt kukkuvat rubla ja sanktsioonide tõttu miljarditesse ulatuvat saamata jäänud tulu.

Vastandlik vaatenurk, mis kujutab Putinit improviseerijast katastroofimaandajana, keda ajendab impeeriuminostalgia, ei pööra tähelepanu Krimmi vallutamisega kaasnenud ilmselgele arvestusele. Krimm hõivati lühikese ajaga, neljakümne kaheksa tunni jooksul, kui Ukrainas oli põhiseaduslik vaakum pärast president Janukovõtši põgenemist, mille ajendiks – põhjustel, mida ei ole seni kuigi veenvalt selgitatud – oli tema ihukaitsjate deserteerimine. See ei seleta ka ilmset hoolt, millega Kreml on valinud, milliseid lahinguid pidada ja milliseid mitte – kindlasti ei ole asi nõukogude nostalgias, sest Venemaa on nii mõnegi Nõukogude Liidu osaga suhteliselt sõbralikult lahku läinud. Venemaa pühendab oma sammudele lähivälismaal suurt tähelepanu ja arvestust, tegutseb välgukiirusel nii Krimmi kui ka Lõuna-Osseetia puhul ning kasutab vallutusteks ära (või ehk loob) ainukordseid võimalusi.

Kui vaadata Venemaa hiljutist käitumist läbi eurasianismi prisma – eesmärgi kaitsta Venemaa tsivilisatsioonilist identiteeti –, saab Venemaa käitumises nii mõndagi selgeks ning vastuse saab ka küsimus, milliseid lahinguid on Kreml otsustanud pidada ja milliseid mitte ning kuidas ta neid pidanud on. Pole oluline, et kogu tsivilisatsioonilise identiteedi idee on paremal juhul ühepoolne ja halvemal täielikult välja mõeldud. Eurasianismi tähtsaim tahk ei ole selle väärtused, vaid konsensus, mis paistab Vene eliidi seas selle suhtes valitsevat.

* *

Venemaa Krimmi invasiooni järel telefonitsi USA presidendi Barack Obamaga rääkides ütles Saksa kantsler Angela Merkel, et Vladimir Putin, kellega ta oli äsja telefonikõne lõpetanud, „viibib teises maailmas”. Järgmisel päeval ilmus Putin Vene televisiooni, et vahutada CIA õõnestustegevusest. „Nad istuvad Ühendriikides ja mängivad Ukrainaga nagu rotid,” ütles president. Edasi pakkus Putin vastukäivaid teooriaid president Vladimir Janukovõtši kukutamise kohta ja eitas Krimmi okupeerimist Vene sõdurite poolt: „Neid mundreid võib osta ükskõik kust.” Igasugused kahtlused, mis Putini peas toimub, kadusid aasta hiljem, kui ta kinnitas Krimmi okupeerimise esimesel aastapäeval 16. märtsil 2015 näidatud dokumentaalis: ta teadis kogu aeg, et mundrites ja maskides okupandid olid Vene sõdurid, kes tema korraldusel üle Krimmi hargnesid.

Muidugi ei vapustanud see paljastus eriti kedagi. Putin ei ole kindlasti esimene riigipea, kes avalikkuse ees sõjalise avantüüri kohta valetab. Kuid tema soov käed puhtana hoida on kummaline ning sellele ei ole palju pretsendente. Sama lugu on avalikkuse reaktsiooniga: vahemikus 15.-22. märts 2015 (ehk nädal, kui Putini kommentaarid eetrisse läksid), näitas Moskvas tegutseva Avaliku Arvamuse Sihtasutuse küsitlus, et venelaste arv, kes kinnitasid, et on hakanud viimase kuu jooksul Putinit rohkem usaldama, kasvas neljakümne kahelt protsendilt neljakümne neljale.17

Kindlasti ei ole ilmselge, miks hooplemine valetamisega Putini usaldusväärsust tegelikult kasvatab, kui mitte arvestada Vene poliitika hüperreaalset pettepilti: laenates Hegeli terminit, elavad paljud venelased praegu verkehrte Welt’is, pea peale pööratud maailmas, kus must on valge ja üleval on all. Selles maailmas tulistasid Malaisia reisilennuki MH17 Donetski kohal alla Ukraina hävitajad, Vene sõdurid on Ida-Ukrainas puhkusel ja Kiiev on fašistliku NATO-meelse hunta haardes.

Putin on õigesti eeldanud, et valed pigem ühendavad kui lõhestavad Vene poliitilist klassi. Mida suurem ja ilmsem on vale, seda enam demonstreerivad tema alamad ustavust seda aktsepteerides, ning seda enam osalevad nad Kremli võimu suures sakraalmüsteeriumis seda uskudes.

Hannah Arendt selgitas oma suurepärases uurimuses „The Origins of Totalitarianism” („Totalitarismi päritolu”) vale, eriti ilmselge vale jõudu autoritaarsetes režiimides:

„Inimesi võib panna ühel päeval uskuma kõige fantastilisemaid avaldusi ning olla kindel, et kui neile järgmisel päeval antakse ümberlükkamatu tõend nende valskuse kohta, otsivad nad pelgupaika künismis; selle asemel et hüljata juhid, kes neile valetasid, kinnitavad: nad teadsid kogu aeg, et avaldus oli vale ning imetlevad oma juhte nende suure taktikalise tarkuse eest.”

Keskkonnas, kus valesid aktsepteeritakse varmalt just seepärast, et nad on valed, on lihtne näha, kuidas üldiselt mahatehtud eurasianismiteooria võis saada keskseks ideoloogiliseks teemaks ja strateegiliseks doktriiniks, millel on poliitilise eliidi seas suur autoriteet. Ustavus inimese ja režiimi vastu on täienenud nüüd ustavusega ideele ja tekstidele, mida võib-olla ei usu keegi – isegi mitte autorid ise.

Oxfordi professori Edmund Griffithsi tähelepanuväärses raamatus „Towards a Science of Belief Systems” („Uskumuste süsteemi teaduse poole”) on peatükk

uskumustest, mis ei ole mõeldud täielikult uskumiseks; nende seas on alternatiivajalugude kategooria, kuhu kuuluvad näiteks Atlantis, UFO-d või 11. septembri terrorirünnaku n-ö tõed. Need liikumised, väidab Griffiths, on mõeldud rohkem poliitilisse konsensusesse augu löömiseks kui uue teadmise loomiseks. Ta ütleb: „Oletus A on mõeldud uskumiseks, kuid mitte täielikult; selle ülesanne on lõhestada olemasolevat konsensust, mitte saada nurgakiviks uuele konsensusele, mis võiks omakorda hakata tunduma monoliitse ja rõhuvana.”18

Samamoodi ei tulene eurasianismi edu intellektuaalsete argumentide võidust, vaid kahtlust külvates aukude torkimisest ametlikku teadmiseteooriasse. Mõne erandiga on vähesed tööd, mida selles raamatus tsiteerin, teaduslikus mõttes suure väärtusega. Mõned on otsesõnu väljamõeldised, teistest on autorid varsti pärast avaldamist lahti öelnud. Kõiki iseloomustavad reetlikud märgid Vene intellektuaalsest kultuurist, kus peaeesmärk on šokeerida ja ennast reklaamida.

Kui jätta liikumise kaanonisse lisamata algsete eurasianistide tööd lingvistilise strukturalismi alal, ei olegi järel midagi, mis oleks tõsise teadusliku kriitika üle elanud. Oma esimestest töödest Venemaa Mongoli pärandi kohta ütles nende autor Nikolai Trubetskoi lahti veel enne avaldamist. Gumiljovi tööd olid populaarsed ja äärmiselt huvitavad, kuid ei kannatanud kolleegide kriitikat välja. Dugini esoteeriline geopoliitika on samamoodi intrigeeriv intellektuaalne teekond, kuid rohkem kirjandusliku kvaliteedi (meenutades George Orwelli „1984”) kui mingi selge objektiivse reaalsuse poolest.

Euraasia köitvus ei tulene selle täpsusest, selgitusjõust ega rangusest (midagi säärast selles ei ole), vaid viisist, kuidas see ajab välja deemoneid, parandab hingehaavu ja kleebib üle rebendeid Venemaa toores ja liigestest lahti ajaloos. Arendt kirjutas palju sellest, kuidas vandenõu- ja kokkuvõtlikke teooriaid eelistatakse sageli empiirilisele tegelikkusele, sest nad pakuvad korda, ettearvatavust ja seletust õnnetustele.

Euraasia oli teraapia kolmele põlvkonnale, keda räsisid sõjad ja repressioonid ning kes tahtsid leida mingit mõistuspärasust oma kannatustes ja ajaloo jõhkrates kapriisides. Esimene autorite põlvkond üritas selgitada oktoobrirevolutsiooni deus ex machina’t, mis võttis neilt õigused ja muutis nad pagulasteks; teine üritas tulla toime gulagi arhipelaagi jubeda stalinistliku reaalsusega ning kolmas oli silmitsi väljakutsega, kuidas seletada mõistusega Nõukogude Liidu sürrealistlikku kokkuvarisemist ja rusuvat masenduskümnendit, mille põhjustasid valesti läinud majanduslikud ja poliitilised reformid. Vene ajaloo äärmiselt dramaatilise sajandi jooksul unistasid nad – paguluses, töölaagrites või dissidentide keldrites – uuest utopistlikust ideest, mis pani Kremli autokraatide uuele põlvkonnale sõnad suhu.

See on näide, kuidas fantaasiaküllane ja romantiline, nostalgiast ja kibedusest tekkinud idee liikus 1920. aastal Prahast, rahanappuses teadlase sulest vangini, kes kirjutas 1950. aastal Siberi vanglas paberkottidele, 1990. aastate Jeltsini ajastu räpasesse korterisse ning jõudis sealt vaid mõni aasta hiljem poolvalmis ja valesti mõistetud Vene rahvuslikuks ideeks, mis kirjutati kõnedesse ja ametlikesse poliitikadokumentidesse. Läbi kogu narratiivi ristusid need lood Vene salapolitsei OGPU, NKVD, KGB ja nende tänaste järeltulijate pideva kohaolekuga. Need organisatsioonid ühinesid narratiiviga provokaatorite, nuhkide, piinajate ja tapjatena, hiljem sponsoritena ja nüüd nähtavasti nende kirjutiste tarbijate ja klientidena.

Eurasianism ähvardab muutuda uueks totalitaarideeks, mis on jõudnud maailma suuresti tänu oma viletsusele tähendust anda püüdnud totalitarismiohvrite pingutustele. Nad lõid teooria, mis vastas paremini mõistuse nõudmistele, mis igatseb korda, seadusi, järjepidevust ja tähendust – nõudmistele, mis on kõige teravamad, kui tegelikkus on kõige kaootilisem, kapriissem, õelam ja julmem. Kriisihetkel sirutas selle teooria järele käe Kreml, mis kannatab samasuguse tagakiusamise ja kaotusetrauma paranoia käes nagu teooria autoridki.

Ent hoolimata kõigest, mis on eurasianistide õpetuses valesti, oli neil kokkuvõttes õigus. Nad ennustasid, et kommunism variseb kokku, et natsionalism rebib Vene impeeriumi lõhki ning et kriisi veerel tulevad nende ideed võimule. Käesolev raamat üritab selgitada Putini ja tema režiimi paralleeluniversumit, seda, kuidas ja kes selle lõid. Putin võib tõepoolest elada teises maailmas, kuid ühel päeval ja mitte kuigi kauges tulevikus võime elada seal ka meie.

1 tlk Johannes Semper [ ↵ ]

2 Koeravilepoliitika – mõistukeelt kasutavad poliitilised sõnumid, mis tähendavad üldsusele üht, kuid millel on sihtgrupile lisatähendus. Väljendil on tihti halvustav alatoon sõnumite petueesmärgi tõttu. Koodsõnadest eristab koeravilet see, et sõnum on üldsusele arusaadav, kuid selle tähendus jääb varju. Analoogia on kõrgsageduslik koeravile, mida koerad kuulevad, inimesed aga mitte. Tlk [ ↵ ]