Читать книгу Must tuul, valge lumi. Uue Vene natsionalismi tõus - Charles Clover - Страница 8

Sevastopoli sadamas Krimmi lõunatipus oli üle saja laeva 1920. aasta 14. novembri hommikul, kui vürst Nikolai Trubetskoi, Venemaa ühest kõige aristokraatlikumast suguvõsast pärit noor lingivistikaprofessor, tema naine Vera Petrovna ja nende kaheaastane tütar Jelena ronisid USA sõjalaeva Whipple pardale, mis oli koos ülejäänud flotilliga saadetud evakueerima Türgisse osa tuhandetest valgekaartlikest põgenikest. Nädal varem oli kokku varisenud valgete lõunarinne, mida juhatas kindral Peter von Wrangell, ja Punaarmee tungis nende viimase kindluse poole Krimmi lõunatipus.

Trubetskoi ja tema pere olid olnud sunnitud põgenema vaevalt enama kui ühe kohvriga ka 1917. aasta oktoobris, kui bolševistlik revolutsioon üllatas neid Põhja-Kaukaasias puhkusel olles. Rahatuna ja võimaluseta Moskvasse naasta uitas vürst oma perega kolm aastat kodusõja ajal läbi Lõuna-Venemaa nälgivate maapiirkondade ja tüüfusest laastatud linnade, alati vaid sammu võrra Punaarmeest eespool. Nad olid jõudnud Krimmi ning arvatavasti kindlustas Trubetskoi kuulus nimi neile kolm kohta liitlaste viimastes laevades, mis viisid üle Musta mere Konstantinoopolisse.

Sevastopol pakkus sünget pilti: tuhanded sõdurid ja põgenikud kössitamas mantlite ja tekkide all ning anumas pääsu laevale, kuid enamik neist jäeti saatuse hooleks. Whipple võttis viimase hetkeni reisijaid peale ja asus Türgi poole teele samal ajal, kui bolševikud tungisid linnaväljakule ja hakkasid taganevaid valgeid tulistama. Trubetskoide jaoks oli pääsemine väga napp, see oli lõpp kolmele painavale aastale, mis olid vürst Trubetskoi sõnul olnud nii kohutavalt tüütud. Järgmistel kuudel ütles ta esimeses katsumustejärgses kirjas oma sõbrale Roman Jakobsonile:

„Elanud viimased paar aastat Moskvas väga innustavat elu, olin algul Kislovodskis, viimases kolkas, ja hiljem Rostovis... Seal polnud jälgegi intellektuaalsest elust ja mitte ainsatki hinge, kellega saanuks midagi arutada.”1

Jakobson ja Trubetskoi tundsid teineteist alates 1914. aastast, kui nad olid mõlemad Moskva ülikooli lingvistikatudengid. Nende teed läksid lahku 1917. aastal: Trubetskoi põgenes lõunasse, Jakobson jäi aga revolutsiooni ajaks Moskvasse. Ta ühines lühikeseks ajaks isegi bolševikega ja töötas nende propagandistina. Siis leidis ta tööd katlamajas. 1920. juulis pääses Jakobson nõukogude delegatsiooni ametliku tõlgina Prahasse, kuid lahkus delegatsioonist kohe, et astuda ülikooli ja lõpetada doktoritöö.

Teineteise ülesleidmine oli mõlema jaoks suur õnn: mõlemad otsisid midagi minevikust, mis oleks ankruks nende segipaisatud elus. Jakobson elas paguluses Prahas, Trubetskoi (hiljem nimekujuga Trubetskoy) oli aga jõudnud Bulgaariasse Sofiasse, kus leidis tööd kohalikus ülikoolis. Enne revolutsiooni olid mehed kuulunud noorte intellektuaalide rühma, mida kutsuti Moskva lingvistikaringiks ning mis oli tänapäeva kirjanduskriitika teerajaja. Trubetskoy ja Jakobson olid märkide teooriast, keelte ajaloost ning erinevusest luule kirjutamise ja luulest kirjutamise vahel nii haaratud, et kõndisid sageli kuni koiduni laternavalgel revolutsioonieelse Moskva tänavatel, lõpetades arutelud alles siis, kui päike tõusis.

Trubetskoy kiri iseloomustas tõsidust, millega mõlemad mehed oma intellektuaalsetesse pürgimustesse suhtusid. Vähesed olid nii pühendunud teadlaseelule, mis võinuks Vene kodusõja üleelanutele tunduda ajaraiskamisena.

Kuid tegelikult iseloomustas kirg vaimse järele paljusid põlvkondi Vene kõrgklassi esindajaist, kelle, nagu ka Trubetskoy ja Jakobsoni jaoks, ei olnud filosoofia ja teaduslikud teooriad pelgalt huvitavad vestlusteemad, vaid täielik programm eluks ja tegevuseks. Läks vaja bolševistlikku revolutsiooni – ülimat teooria rakendamist inimeste peal –, et paljastada selle muidu ekstsentrilise kultuurilise nõrkuse kohutavad tagajärjed.

Täielikku ideedele pühendumist näeme ka Jakobsoni ja Trubetskoy kirjavahetuses. Kuna Trubetskoy ei olnud sõpra kolm aastat näinud, oli umbes veerand tema esimesest viieleheküljelisest kirjast mõistagi pühendatud tervitustele, ühistele tuttavatele ja üsna ükskõiksele ülevaatele oma kohutavast kolmeaastasest katsumusest. Ülejäänud kolmveerand oli aga pühendatud vastuolulistele lingvistikaalastele ideedele. Tundub, et otsiv ja mõtlev vaim ei olnud vürsti maha jätnud isegi siis, kui ta haigestus Bakuus tüüfusesse või pidi Punaarmee pommide all Rostovist põgenema. Kogu katsumuse kõige raskem osa, jutustas ta Jakobsonile, oli see, et linnast põgenedes oli ta sunnitud maha jätma märkmed uue raamatu jaoks, mille kallal ta töötas (see ei ilmunudki kunagi) ning mille pealkiri oli „Slaavi keelte esiajalugu”. Trubetskoy kartis, et need on igaveseks kadunud.

Kuid kõik ei olnud siiski kadunud, kinnitas Trubetskoy. Tal oli õnnestunud enamik mudeleid mälu järgi taastada ning ta töötaski parajasti nende kallal. Ta lubas, et jutustab Jakobsonile järgmises kirjas kõigest põhjalikumalt. Ent kui järele mõelda, jätkas vürst, tahaks ta Jakobsoniga jagada üht äärmiselt tundlikku teemat: „Olin sunnitud Moskva koolkonna dogmast üsna otsustavalt lahku lööma. Olin sunnitud lahku lööma ka teistest dogmadest.”2 Trubetskoy kartis, et „Esiajalugu” on nii revolutsiooniline ja nii provokatiivne, et nende kolleegid Moskva ülikooli filoloogiateaduskonnas ei pruugi seda kuigi innukalt vastu võtta. Ta teadis, et argumendid, millega ta välja tuleb, on vastuolulised. Isegi skandaalsed. „Kui mu töö kunagi trükki pääseb, kutsub see päris kindlasti esile äärmiselt kibedaid rünnakuid,” usaldas Trubetskoy Jakobsonile.

Tegelikult ei oleks Trubetskoy mure olnud viis aastat varem üldse kohatu. „Esiajalugu” oli kogupauk, mis oli suunatud Aleksei Šahmatovi, Moskva ülikooli ühe väljapaistvama keeleteadlase ja ajaloolase ning niinimetatud Moskva koolkonna juhi vastu (kuigi ta tegelikult õpetas Peterburis).

Šahmatovi 1915. aastal ilmunud teos „Vene keele ajaloo vanima perioodi jaotus”3 üritas põhjalikult rekonstrueerida vene ja slaavi keelte arengut nende iidsetest juurtest. Vaevalt 30-aastane Trubetskoy seadis kuulsa teadlase meetodid kahtluse alla.

Kuid kodumaal oli olukord põhjalikult muutunud. 1920. aasta talvel oli „Slaavi keelte esiajalugu” ilmselt viimane, millele moskvalased mõtlesid, töötasid nad siis filoloogiateaduskonnas või ei. Tänavatel uitasid punakaartlased, kellel oli käsk vastalised kohapeal maha lasta. Nappis toitu ja kütust ning näljahäda varjutas kogu maad. Nagu selgus, võttis saatus Trubetskoylt võimaluse igatsetud duelliks Moskva koolkonnaga. Jakobsoni järgmine kiri Trubetskoyle sisaldas halbu uudiseid, et Šahmatov on surnud ja paljud teised Moskva koolkonna liikmed, kes oleksid kindlasti ihanud Trubetskoy verd, kui ta oleks avaldanud oma ketserlikud seisukohad viis aastat varem, olid samuti kas surnud või paguluses. Kõige krooniks oli uus bolševistlik režiim Moskva ülikooli filoloogiateaduskonna sulgenud. Selle endistel liikmetel, kes veel elus olid, oli arvatavasti pakilisemaid probleeme nagu toidu otsimine ja ellujäämine.4

Kuid üks Moskva koolkonna liige, kes võis teema vastu endiselt huvi tunda, oli õnneks Jakobson ise. Aastakümneid hiljem, kui Trubetskoy oli ammu surnud ja Jakobson lähenes elu lõpule (ta suri 1982. aastal), meenutas ta Trubetskoyd ühena kolmest geeniusest, keda oli elu jooksul tundnud. Teised kaks olid suur Prantsuse antropoloog ja strukturalismi rajaja Claude Lévi-Strauss ning Vene poeet Velimir Hlebnikov, kes oma radikaalsete zaum’i (mõistusetaguste) värssidega kujundas ümber hõbedase ajastu luule. Kuid Trubetskoy, väitis Jakobson, oli klass omaette:

„Ta avaldas mulle määratut muljet. Olin rabatud, kui olin kuulnud paari lauset, mille ta ütles folkloorikomisjoni koosolekul... Ütlesin kohe: see peab olema geenius; mulle oli kõik selge.”5

Nende side oli nii tugev, et Trubetskoyd ja Jakobsoni on raske intellektuaalselt lahutada. Nende ideed olid nii kummastavalt sarnased ja nende avastused teineteisele nii ootuspärased, et tekib kiusatus suhtuda neisse pigem ühte kui kahte mõtlejasse. Seda pani tähele isegi Jakobson ja ütles 1972. aastal Prantsuse televisioonile, et nende mahukaid ja kirglikke mõttevahetusi arvestades ei oska ta enam omaenda ja sõbra mõtetel täielikult vahet teha: „See oli üllatav koostöö, me vajasime teineteist”.6 Trubetskoy jällegi pühendas oma meistriteose „Fonoloogia põhimõtted” (1939) Jakobsonile ja kirjutas nende ühisele sõbrale Pjotr Suvtšinskile: „Olen iseäranis lähedane ja ühel lainel Jakobsoniga. Teaduse vallas on ta mulle ilmselt lähim inimene.”7

Sellest hoolimata ei oleks need kaks meest saanud olla erinevamad: 1890. aastal sündinud Trubetskoy oli Venemaa ühe kõige kuulsama aristokraatliku suguvõsa järeltulija; kuus aastat hiljem sündinud Jakobson aga juudi-armeenia päritolu; Trubetskoy oli kui mõnest Dostojevski romaanist välja astunud aristokraat: sirgjooneline, aus ja ühe kinnisidee küüsis. Nagu kirjutas lingvist Anatoly Liberman biograafilises sketšis: „Tema taktitunne, vaoshoitus ja suurepärased kombed ei olnud mask, vaid pigem nähtamatu müür, mis nagu iga müür, oli mõeldud kaitseks ja tõkkeks.”8 Samal ajal oli ta „kirglik ja ärritus kergesti, kaldus depressiooni ja närvivapustustesse, oli sageli ebakindel ja häbelik”. Trubetskoy oli pikka kasvu ja mõjuv, alati hallis kaherealises ülikonnas ja korralikult pügatud kitsehabemega, kuid pisut kühmus, oleks nagu pigem loodud kuulama kui rääkima.

Enne 1917. aastat oli nimi Trubetskoi õigupoolest Vene impeeriumi sünonüüm.

Trubetskoid, põlvnedes neljateistkümnenda sajandi Leedu ülikust, kes abiellus Moskva vürsti õega, olid Leedu piiri lähedal asuva Trubetski pärusisandad ja nende vereliin oli Vene aristokraatia seas üks kõige auväärsemaid – isegi vanem kui Vene tsaariperekonna Romanovite oma.

Üheksateistkümnendat sajandit lõhestas vaidlus slavofiilide (kes uskusid Venemaa ainulaadset saatust ja olid läänelike reformide vastu) ning läänlaste vahel (kes pidasid Euroopat eeskujuks, mida jäljendada).

Intellektuaalne sihikindlus valitses kõiges: slavofiilid kandsid talupojamütsi murmolka’t ja kuube zipum, läänlased olid euroopalikult riietumise suhtes niisama fanaatilised; kirjanik Aleksandr Herzen nimetas oma mälestustes venelaste kalduvust keigarlikkusele rahvusliku haiguse sümptomiks: „Kui inglasele näidata pataljoni täpselt ühesuguseid kurguni kinni nööbitud saterkuubedes keigareid Nevski prospektil, peaks ta neid politseisalgaks.”9

Lahingud, mis noore intelligentsi seas möllasid, olid jõhkrad ja totaalsed: „Inimesed vältisid üksteist nädalate kaupa, kuna nad olid eri meelt nn kõikehõlmava vaimu definitsiooni suhtes või võtsid isikliku solvanguna arvamust absoluutse personaalsuse ja selle esinemise kohta iseeneses,” kirjutas Herzen.

Nikolai isa Sergei ja onu Jevgeni olid mõlemad filosoofid ja kuulusid oma aja tuntumate intellektuaalide hulka. Jevgeni oli kuulus õigeusu uurija, Nikolai isa aga Moskva ülikooli rektor. Kuigi nad toetasid kindlalt monarhiat ja olid tuntud ülikud, pooldasid nad reforme. Sergei etendas ajaloolist rolli pärast 1905. aasta revolutsiooni, kui ta pöördus tsaar Nikolai II poole seoses vajadusega poliitilisteks reformideks. Petitsiooni tagasilükkamine pani kokkuvõttes monarhia saatusele pitseri.

Need kaks meest, kes olid noore Nikolai jaoks iidolid, kehastasid oma põlvkonna vaimset teekonda – põlvkonna, kes lõpuks sünnitas bolševistlikud revolutsionäärid. Nad seadsid kahtluse alla empiritsismi ja idealismi, otsisid, kuidas on usk seotud teadmistega ning tegid õigeusu kiriku hülgamises ja uuesti omaksvõtmises läbi ühe etapi teise järel. Onu Jevgeni kirjeldab mälestustes üleskasvamist konservatiivse õigeusklikust emaga ning mässu selle kasvatuse vastu, kui oli lugenud Prantsuse ja Inglise positivistlikke filosoofe. Seejärel, tutvunud Saksa filosoofiaga, mis lammutas positivistide empiritsismi, tunnistas ta viimaks oma põlvkonna meelehärmi peegeldades, et „kõik valemid, millesse ma pimedalt ja dogmaatiliselt uskusin, purunesid kildudeks... lapsik enesekindlus haihtus ja sain aru, et pean elufilosoofiat veel arendama.”10

Vaimne kõhklus ei olnud märk otsustamatusest, vastupidi, see näitas, kui tõsiselt suhtus too põlvkond tõe otsimisse. Tegelikud ideed olid teisejärgulised võrreldes millegi hoopis olulisemaga: rangusega, millega nad filosoofilisi õpetusi igapäevaelus rakendasid. Üheksateistkümnenda sajandi romantiline ideaal nõudis, et tuleb elada täielikus kooskõlas oma tõekspidamistega, arendada neid nii kaugele kui võimalik ja rakendada neid ideid hoolimata praktilistest takistustest. Elu nõudis seda ja kõik muu oli märk moraalsest argpükslikkusest. Filosoofilised ideed ei olnud tolle ajastu venelaste jaoks niivõrd lennukad mõtted kui reaalsed programmid. Nikolai onu Jevgeni Trubetskoi, ise tuntud filosoof, kirjutas sellest kinnismõttest metafüüsilise suhtes 1920. aastal ilmunud autobiograafias: „Ühel hetkel annab inimene, keda on haaranud üksainus mõte, üksainus tunne, ja kes on kurt kõigele muule, sellele mõttele temperamendi jõu ja tahte energia, mis ei tunne takistusi, ning seetõttu saavutab ta vältimatult oma eesmärgi.”11

Lühidalt öeldes oli Venemaa riik, mis pulbitses ideedest ning oli ainulaadne võime poolest lasta end ideedest täielikult kaasa haarata. Herzen võttis selle kalduvuse kokku tüüpilise sarkasmiga, mis aimas traagiliselt ette Venemaa saatust kahekümnendal sajandil:

„Me oleme suured doktrinäärid ja filosoofid. Sellele Saksa omadusele lisame omaenda rahvusliku... elemendi, halastamatu, fanaatiliselt kuiva; oleme valmis päid maha raiuma... kartmatu sammuga marsime piirini ja üle selle; mitte iialgi vales taktis dialektikaga, vaid ainult tõega.”12

Nikolai sündis sellesse vaimumaailma 16. aprillil 1890.13 Tema perekond elas Moskvas, Arbati lähedal Starokonjušennõi pereuloki korteris. Nädalavahetused ja suved veedeti Moskva lähedal Uzkoje mõisas, mille viljapuuaedu ja teeradasid kirjeldas armastusega Boriss Pasternak, kes sai hiljem romaani „Doktor Živago” eest Nobeli kirjanduspreemia ning kes sündis Nikolaiga samal aastal ja oli ülikoolis üks vürsti paremaid sõpru. Uzkojel põhineb tema 1957. aastal kirjutatud luuletus „Pärnaallee”: