Читать книгу Muinasjutumaa - Chris Colfer - Страница 3

Maa-alune vangla oli armetu paik. Müüri külge kinnitatud tõrvikud andsid vähe valgust ja seegi hubises. Ülal asuvat p aleed ümbritsevast vallikraavist immitses lehkavat vett. Suured rotid ajasid toitu otsides üksteist mööda põrandat taga. See polnud paik kuninganna jaoks.

Kesköö oli vaevu möödas ja kõik vaikne, välja arvatud aeg-ajalt kostev ketisahin. Läbi saalides lasuva vaikuse hakkasid kõlama ühe tulija sammud, keegi asus keerdtrepist alla vangikongi tulema.

Trepil ilmus nähtavale noor naine, keda pealaest jalatallani kattis smaragdroheline rüü. Tasahiljukesi möödus ta ridamisi paiknevatest kongidest ja süütas vangides huvisädeme. Tulija sammud jäid üha aeglasemaks ja süda lõi aina kiiremini.

Vangid paiknesid vastavalt kuriteole. Mida kaugemale, seda julmemad ja ohtlikumad kurjategijad kongides elutsesid. Naise pilk kinnitus päris koridori lõpus asuvale kongile, mille erilist huvi pakkuvat asukat valvas suurekasvuline erivalvur.

Naine tuli küsimust esitama. Küsimus oli lihtne, aga näris ööd kui päevad hinge, hoidis ööd läbi ärkvel ja kimbutas isegi nappidel uneminutitel.

Vastuse, mida tal vaja läks, sai anda vaid üks inimene, ja see inimene asus teispool trelle.

„Soovin teda näha,” ütles rüütatud naine valvurile.

„Kellelgi ei lubata teda näha.” Kuuldud soov tegi valvurile peaaegu nalja. „Mul on kuninglikult perekonnalt karmid korraldused.”

Naine lükkas kapuutsi peast ja paljastas näo. Nahk oli valge kui lumi, juuksed mustad kui süsi ja silmad rohelised kui mets. Tema ilu oli teada üle kogu maa ja tema lugu vaat et kaugemalgi.

„Palun andeks, Teie Majesteet!” vabandas jahmunud valvur. Kibekähku tegi ta ülemääragi sügava kummarduse. „Ei osanud oodata, et paleest tullakse.”

„Vabandusi pole vaja,” ütles naine. „Aga palun vaiki mu tänaõhtusest käigust.”

„Loomulikult,” tõotas valvur ja noogutas pead.

Naine pöördus näoga trellide poole ja jäi ootama, et võre üles tõstetaks, kuid valvur kõhkles.

„Kas olete ikka kindel, et soovite sisse minna, teie kõrgeausus?” küsis ta. „Pole teada, milleks kõigeks ta võimeline on.”

„Pean temaga rääkima,” vastas naine. „Iga hinna eest.”

Valvur pööras suurt ratast ning võre kerkis. Naine tõmbas sügavalt hinge ja astus võre alt läbi.

Ta jätkas teekonda mööda pikka ja senisest hämaramat koridori, ja sedamööda, kuidas ta kõndis, kerkisid tema teel võred ja langesid, kui olid ta läbi lasknud. Viimaks jõudis ta koridori lõppu, viimane võre tõsteti üles ja naine astus kongi.

Ka vang oli naine. Ta istus kongi keskel tooli peal ja vaatas üksisilmi üles pisikese akna poole.

Vang ootas mõne viivu, enne kui külastajast oma selja taga välja tegi. See oli kogu aja jooksul esimene külastaja ning ta teadis vaatamatagi, kes ta on; keegi teine poleks see saanudki olla.

„Tere, Lumivalgeke,” ütles vang tasakesi.

„Tere, võõrasema,” vastas Lumivalgeke ja tema hääl värahtas närviliselt. „Loodan, et su käsi käib hästi.”

Ehkki Lumivalgeke oli hoolega harjutanud, mida öelda, oli äkki peaaegu võimatu sõna suust saada.

„Kuulsin, et nüüd oled sina kuninganna,” kostis võõrasema.

„Tõsi,” vastas Lumivalgeke. „Ma pärisin trooni, nii nagu oli isa soov.”

„Ja millega olen ma sellise au ära teeninud? Tulid vaatama, kuidas ma närtsin?” küsis võõrasema. Küll oli tal väärikas ja võimukas hääl; teadaolevalt lõid tugevaimadki mehed selle ees vankuma ja sulasid kui jää.

„Vastupidi,” ütles Lumivalgeke. „Ma tulin aru saama.”

„Millest aru saama?” küsis võõrasema järsult.

„Sellest, miks …” Lumivalgeke lõi korraks ebalema. „Sellest, miks sa niimoodi tegid.”

Ja kui see viimaks öeldud sai, oli Lumivalgekesel tunne, otsekui oleks õlgadelt veerenud suur koorem. Viimaks ometi sai ta esitada küsimuse, mis teda nii rängalt rõhus. Pool sellest raskest ülesandest oli juba seljataga.

„Maailmas on õige palju asju, mida sina ei mõista,” vastas võõrasema. Ta pööras pead ja vaatas võõrastütrele otsa.

Üle pika aja nägi Lumivalgeke taas kord võõrasema nägu. See nägu kuulus naisele, kes oli kunagi veatult kaunis, naisele, kes oli kunagi kuninganna. Nüüd oli naine, kes tema ees istus, kõigest vang, kelle ilust oli saanud tige grimass, mis vääris pigem haletsust. „Võibolla,” vastas Lumivalgeke. „Aga kas saab mind selles siis süüdistada, et püüan su tegudest mingit mõtet leida?”

Lumivalgekese elu viimased aastad olid kuningriigi valitsejateloo kõige skandaalsemad. Igaüks teadis lugu ilmsüüta printsessist, kel tuli end kurja võõrasema eest seitsme pöialpoisi juures varjata. Igaüks teadis kurikuulsast mürgiõunast ja silmipimestavalt kaunist printsist, kes Lumivalgekese varjusurmast päästis.

Too lugu oli lihtne, aga hilisem ei olnud. Vaatamata sellele, et Lumivalgeke oli äsja abiellunud ja monarhiaga seotud asjade peale kulus nüüd palju aega, leidis ta end pidevalt juurdlemas, kas jutud võõrasema auahnuse kohta ikka tõele vastavad. Sisimas tõrkus vastne kuninganna uskumast, et inimene võiks läbi ja lõhki pahatahtlik olla.

„Kas sa tead, kuidas sind seal väljas kutsutakse?” küsis Lumivalgeke. „Väljaspool neid vanglamüüre öeldakse sinu kohta kuri kuninganna.”

„Kui maailm mulle sellise sildi külge kleepis, eks ma õpi siis sellega elama,” kostis Kuri Kuninganna. „Kui maailm kord juba midagi otsustab, siis pole midagi parata.”

Lumivalgekest üllatas, et võõrasema sellest nii vähe hoolib – tema tahtis, et hooliks. Ta tahtis näha, kas võõrasemas on veel pisutki inimlikkust.

„Sind taheti hukata, kui need kuriteod, mis sa minu vastu toime panid, avalikuks tulid! Terve kuningriik soovis su surma!” Tunnetega võideldes vaibus Lumivalgekese hääl vaevukuuldavaks sosinaks. „Aga mina ei lubanud. Ma ei saanud …”

„Kas ma pean sind nüüd elupäästmise eest tänama või?” küsis Kuri Kuninganna. „Kui ootad, et su jalge ette langetaks ja tänumeelt väljendataks, siis tulid küll valesse kongi.”

„Ega ma siis sinu pärast. Hoopis enda pärast,” ütles Lumivalgeke. „Meeldib see sulle või ei, aga sa oled ainuke ema, kes mul on kunagi olnud. Keeldun uskumast, et sa oled selline hingeta koletis, kelleks kogu ülejäänud maailm sind peab. Olgu see tõsi või mitte, aga mina usun, et sul on süda sees, kas või väga sügaval.”

Pisarad veeresid mööda Lumivalgekese kahvatut nägu alla. Ta oli endale küll lubanud, et on tugev, aga võõrasema juuresolekul ei suutnud tundeid kuidagi vaos hoida.

„Sellisel juhul kardan, et sa eksid,” vastas Kuri Kuninganna. „Ainuke hing, mis mul oli, suri juba kaua aega tagasi, ja ainuke süda, mille minu juurest leida võib, on kivist.”

Kurjal Kuningannal oli tõepoolest kivist süda, aga mitte kehas. Kongi nurgas seisval lauakesel oli inimsüdame kujuline ja suurune kivist süda. See oli ainus ese, mis Kurjale Kuningannale vangiviimisel alles jäeti.

Lumivalgeke mäletas seda kivi veel lapsepõlvest. See oli võõrasemale väga kallis, Kuri Kuninganna ei lasknud seda hetkekski silmist. Siis ei tohtinud Lumivalgeke seda mingil juhul puudutada ega käes hoida, nüüd aga ei takistanud teda miski.

Ta astus laua juurde, võttis kivist südame pihku ja vaatas seda uudishimulikult. Kivisüda tõi meelde väga palju mälestusi. Meenusid võõrasema poolt lapsepõlves osaks saanud hülgamine ja kurjus, ja Lumivalgekesest voogas läbi kurbuselaine.

„Kogu elu soovisin ma vaid ühte asja,” ütles ta. „Sinu armastust.

Kui ma olin väike tüdruk, pugesin palees tihti mitmeks tunniks peitu, et sa märkaksid mu kadumist, sina aga ei pannud tähelegi. Olid päevade kaupa oma kambris, seltsiks peeglid, ihukreemid ja see kivi. Võõraste inimestega, kes pakkusid vananemisvastaseid ilunippe, veetsid sa rohkem aega kui oma tütrega. Aga miks?”

Kuri Kuninganna ei vastanud.

„Neli korda püüdsid sa mind tappa, kolmel neist lausa ise,” meenutas Lumivalgeke ja vangutas pead. „Kui sa vanaeideks riietatult pöialpoiste majakesse tulid, tundsin su kohe ära. Teadsin, et oled ohtlik, aga lasksin su ikkagi sisse. Muudkui lootsin, et ehk oled muutunud. Lasksin sul endale paha teha.”

Lumivalgeke polnud seda ealeski kellelegi tunnistanud, ja nüüd, kui tõde oli välja öeldud, ei saanud ta teisiti, kui pani käed näo ette ja nuttis.

„Ka sa arvad, et sina tead, mis tunne on, kui süda läheb sees lõhki?” küsis Kuri Kuninganna nii teravalt, et võõrastütar ehmus. „Sina ei tea südamevalust mitte kui midagi. Minu poolt sulle tõesti mingit kiindumust osaks ei saanud, aga sünnist saati armastas sind terve kuningriik. Teistel inimestel nii hästi ei vea. Teistelt inimestelt, Lumivalgeke, võetakse mõnikord ka need vähesed armsad inimesed, kes neil üldse olid.”

Lumivalgeke ei osanud midagi öelda. Mis armsatele inimestele ta vihjab?

„Kas sa räägid mu isast?” küsis ta.

Kuri Kuninganna sulges silmad ja raputas pead. „Õndsad on lihtsameelsed,” märkis ta. „Usu või ei, Lumivalgeke, aga enne seda, kui ma sinu ellu tulin, oli mul omaenda elu ka.”

Lumivalgeke vaikis ja tal oli pisut häbi. Muidugi teadis ta, et võõrasemal oli enne isaga abiellumist omaenda elu, ent ta polnud eales mõelnud, milles see seisnes. Võõrasema hoidis alati kõik enda teada, Lumivalgekesel polnud põhjust uurida.

„Kus mu peegel on?” nõudis Kuri Kuninganna.

„See hävitatakse,” ütles Lumivalgeke.

Ühtäkki muutus Kurja Kuninganna kivisüda tema käes palju raskemaks. Lumivalgeke ei teadnud, kas see toimub päriselt või kujutab ta seda ainult ette. Käsi väsis hoidmisest päris ära ja ta pidi südame lauale panema.

„Nii palju on asju, mida sa mulle ei räägi,” sõnas Lumivalgeke. „Õige paljusid asju oled sa minu eest kõik need aastad varjanud.”

Kuri Kuninganna langetas pea ja vaatas maha. Ta vaikis.

„Võib-olla olen mina terves maailmas ainuke inimene, kes sulle natukegi kaasa tunneb. Palun ütle, et see pole asjata,” palus Lumivalgeke härdalt. „Kui su minevikus oli sündmusi, mis mõjutasid sinu hilisemaid otsuseid, siis palun seleta mulle ära.”

Endiselt ei mingit vastust.

„Ma ei lähe enne mitte kuhugi, kui sa mulle ära räägid!” karjus Lumivalgeke, tõstes esmakordselt elus häält.

„Olgu,” vastas Kuri Kuninganna.

Lumivalgeke võttis kongi teisel puutoolil istet. Kuri Kuninganna viivitas alustamisega ning Lumivalgekese ootusärevus aina kasvas.

„Sinu lugu on jäädavalt kaunis ja romantiline,” lausus võõrasema Lumivalgekesele. „Minu loo üle ei vaevu keegi mõtlema. Mina jään aegade lõpuni kõigi silmis koletuks õelusekotiks. Maailm ei mõista, et õelusekott on ka ainult ohver, kelle lugu jäi jutustamata. Kõik, mis ma tegin, kogu mu elutöö ja kõik sinu vastu toime pandud kuriteod – kõik olid selle mehe pärast.”

Lumivalgekese süda muutus raskeks. Pea käis ringi ja uudishimu haaras ta üleni oma valdusse.

„Kelle?” küsis ta nii rutakalt, et unustas meeleheidet hääles alla suruda.

Kuri Kuninganna sulges silmad ja manas mälestused esile. Meelte tagamailt lendasid otsekui jaaniussikesed koopast välja pildid minevikupaikadest ja – inimestest. Nii palju oli seda, mida ta oli noorusajal näinud, nii palju oli asju, mida ta oleks soovinud mäletada, ja väga palju oli neidki, mida ta soovis unustada.

„Räägin sulle oma minevikust, õigemini selle inimese minevikust, kes ma kunagi olin,” sõnas Kuri Kuninganna. „Aga võta arvesse, et ma hoiatan sind. Minu lugu ei ole õnneliku lõpuga.”